prg. 289 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 3.aprillist 2006.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava S.V.i kaitsja adv. Sven Sillar Prokurör Merike Lugna Süüdistatav S.V. (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Sven Sillal RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 3.aprillist 2006.a. S.V.i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.,s.o. 2. juunist 2006.a. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja 2 kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK : S.V. mõisteti Pärnu Maakohtu 3.aprilli 2006.a. kohtuotsusega süüdi
prg. 289 järgi ja karistati rahalise karistusega 110 päevamäära, s.o. 9130 krooni.
lg 1 ja § 85 alusel mõisteti S.V.ilt välja 278 026.00 (kakssada seitsekümmend kaheksa tuhat kakskümmend kuus) krooni Eesti Vabariigi kasuks. S.V. on mõistetud süüdi selles, et tema, olles Oisu Vallavalitsuse vanemametnik maaalal, seega ametiisik
288 (KrK prg. 160) mõistes, vormistas 24.oktoobril 2001.a. tõendi nr 1-43/300 notar Ene Nukale esitamiseks, millele kirjutas ise alla, rikkudes sellega Oisu valla põhimääruse punkti 46.8, mis näeb ette, et vallakantselei esitab dokumendi allakirjutamiseks volikogu esimehele, vallavanemale, vallasekretärile või nende asendajale. 24.oktoobril 2001.a. S.V. kedagi eelpoolnimetatud isikutest ei asendanud. S.V.i poolt allkirjastatud tõendis kinnitas ta, et endise Kalmu kinnistu nr 6839 õigustatud subjektiks on Juulia Pihelgas, kuigi 06.septembril 1993.a. oli Juulia Pihelgas vormistanud Oisu Vallavalitsuses avalduse maa tagastamise nõudeavalduse loovutamiseks oma pojale Aare Pihelgas (Rapnau), kes sellega ka nõustus ja mille samal päeval kinnitas vallasekretär Mare Jaanimäe. Aare Pihelgase allkirjaõigsuse kinnitas vallasekretär Mare Jaanimäe 05.juulil 1995.a. ja see avaldus on esitatud Kalmu talu maade toimikus nr 264, mille vormistaja oli maa-ala vanemametnik S.V.. Samuti on omandireformi toimikus nr 264 Juulia Pihelgase avaldus 13.juulist 1995.a., millega nõustus Aare Pihelgas, et loovutatakse pool talu Arvo Vichmannile ja selle allkirjaõiguse kinnitas vallasekretär Mare Jaanimäe 13.juulil 1995.a. S.V.i poolt koostatud tegelikkusele mittevastava tõendi alusel vormistas notar Ene Nuka 25.oktoobril 2001.a. maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu Juulia Pihelgase ja Rain Varuli vahel, millega muudeti Kalmu kinnistu nr 6839 õigustatud subjektiks S.V.i abikaasa Rain Varul ja selle alusel vormistas Oisu Vallavalitsus korralduse nr 300 – 12.november 2001.a. ning sellega sai S.V. koos abikaasaga Aare Pihelgase ja Arvo Vichmanni maade omanikeks. Vaatamata sellele, et Aare Pihelgas ja Arvo Vichmann kui õigustatud subjektid olid esitanud 03.mail ja 13.juulil 1995.a. avaldused Oisu Vallavalitsusele Kalmu talu maade tegelikuks tagastamiseks ja palusid teostada maakorraldustööd riigi kulul, S.V. ei täitnud oma teenistuskohuseid vastavalt ametijuhendi punktidele 2, 4, 5 ja 15 ning ei alustanud Kalmu talu maade mõõdistamist, katastrisse kandmist ega kinnistamist. OÜ Georam geodeet Marko Odraks teostas 17.juulil 2001.a. mõõdistamised Kalmu maaüksusel ja esitas plaani Oisu Vallavalitsusele, kus vormistati nende mõõdistamisandmete alusel korraldus nr 300 – 12.november 2001.a. maade tagastamise kohta Raul Varulile. OÜ Georam ei ole tänaseni esitanud mõõdistamistoimikut Kalmu maade kohta Maa-ameti katastribüroole. 10.juunil 2003.a. esitas S.V.i abikaasa Rain Varul kirjaliku avalduse Oisu Vallavalitsusele maade kompenseerimiseks. S.V. kui vanemametnik maa-alal vormistas 10.juunil 2003.a. avalduse erastamisväärtpaberi arve avamiseks Raul Varulile, samuti 3 akti nr 199 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise kohta ja valmistas ette korralduse projektdokumentatsiooni selleks, et Oisu Vallavalitsus saaks tühistada oma eelneva korralduse nr 300 – 12.november 2001.a., millega tagastati Rain Varulile 28,68 ha riigi tagavaramaast õigusjärgluse alusel Kalmu maaomandi taastamiseks ja vastu võtta uue korralduse. Dokumentatsiooni esitas ta Oisu Vallavalitsusele ja 10.juunil 2003.a. Oisu Vallavalitsuse korraldusega nr 105 tunnistati kehtetuks korraldus nr 300 – 12.november 2001.a. ja määrati Kalmu talu maade toimiku nr 264 alusel Rain Varulile kompensatsioon Kalmu talu maade eest summas 278 026.00 krooni. Rain Varulilt avaldust vastu võttes ja selle alusel kompensatsioonitaotluse menetlusse andmisega rikkus S.V. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 p-i 3.3 nõudeid, mille järgi ei ole maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil pärast maa tagastamist õigust loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon. Sellega S.V. ametiisikuna kasutas ära oma ametiseisundit eesmärgiga saada varalist kasu ja tekitas sellega olulise kahju 278 026.00 krooni ulatuses Juulia Pihelgase, Aare Pihelgase ja Arvo Vichmanni seadusega kaitstud õigustele ja riigi huvidele. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja adv. S.Sillar kohtuotsuse tühistamist S.V.i suhtes ja uue otsusega tema õigeksmõistmist, Apellandi arvates on kohus teinud S.V.i süüasjas ebaõige otsuse ning mõistnud süüdi inimese, kes ei ole toimepannud
-is sätestatud süütegu. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. 1. Materiaalõiguse (
) väär kohaldamine
kohaselt on karistatavaks teoks ametiseisundi selline ebaseaduslik ärakasutamine, mis tekitab teise isiku seadusega kaitstud õigustele olulise kahju. Seega selleks, et saaks tekkida kriminaalõiguslik vastutus
järgi, tuleb tuvastada järgmiste asjaolude esinemine - ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine, kahju tekkimine kannatanule, põhjuslik seos ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise ja kannatanule tekkinud kahju vahel. Käsitletaval juhtumil jättis maakohus tähelepanuta, et S.V.i tegevuses ei esine ühtegi kolmest vastutuse tekkimise alusest, mistõttu on tema süüdimõistmine põhjendamatu. S.V. kuulub talle esitatud süüdistuses õigeks mõistmisele. Ja seda mitte ainuüksi seetõttu, et S.V.i tegevuses puudub kuriteokoosseis, vaid eelkõige kuulub süüdistatav õigeks mõistmisele seetõttu, et puudub üldse kuritegu, mida tuleks ja saaks kohtumenetluses lahendada. 1.1 Selleks, et üleüldse saaks tõusetuda küsimust vastutusest
alusel, tuleb jõuda veendumusele, et on aset leidnud ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine. Kui 4 sellist tõsikindlat veendumust ei teki, siis on ainetu ja sisutu peatuda ka ülejäänud
§-is 289 sätestatud vastutuse alustel. Süüdistusaktis on prokurör püstitanud teesi, et S.V.i poolt 24.10.2001 notar Ene Nukale saadetud tõendi nr 1-43/300 koostamine, kujutas endast ametiseisundi ebaseaduslikku ärakasutamist ning reageeringuna sellele minetusele on vajalik tarvitusele võtta kriminaalõiguslikke meetmeid. Samas ei ole prokurör ega ka kohus vaevunud süüvida sellesse, kas S.V. on ikka rikkunud mõnda tema jaoks siduvat õigusnormi. Ehk teiste sõnadega öeldes, kas õigusnorm, mille rikkumises S.V.it süüdistatakse (Oisu Vallavalitsuse määrus punkt 46.8), tekitas talle õiguslikke kohustusi. S.V.i, kui Oisu vallavalitsuse vanemametniku maa alal õigused ja kohustused tekkisid esmajoones Oisu Vallavalitsuse vallavanemaga sõlmitud töölepingust ning Oisu Vallavalitsuse 13.09.1999 korraldusega kinnitatud vanemametniku maa alal ametijuhendist. Kui S.V.ile etteheidetud faktiline tegu vastas ametijuhendist tulenevatele nõuetele, siis on ainetu rääkida ametiseisundi ebaseaduslikust ärakasutamisest. Analüüsides S.V.ile siduvat ja kohustuslikku ametijuhendit, siis selgub selle p.-st 10, et S.V.i kohustuseks(!!!) on kirjavahetuse pidamine maaküsimustes. Ametijuhendi punkt 12 paneb S.V.ile sõnaselge kohustuse maade hindamiseks olukorras, kus see on vajalik maaga toimuvate tehingute tegemiseks. Seega oli S.V.i otseseks ametialaseks kohustuseks määrata maaga tehtavate notariaalsete tehingute korral, selle maa hind. S.V.i ametjuhendis puudub märge, et pärast maa hindamist peab ta andma vastavat infot sisaldava dokumendi vormistamise üle mõnele kolmandale isikule (nt vallasekretärile). Vastupidi, ametijuhend sätestab sõnaselgelt, et tema kohustuseks on maaküsimustes pidada kirjavahetust teiste ametite ja isikutega (Ametijuhend p 10, 15). Järelikult oli 24.10.2001 maahinda sisaldava kirja saatmine notarile üheselt arusaadavalt kooskõlas ametijuhendiga. Ametijuhendist tulenevat pädevust maa hindamiseks ja selle hindamise tulemuste teatamisest notarile, ei muuda ega tühista ka Oisu Vallavalitsuse põhimääruse punkti 46.8.4, mis sätestab järgmist: Valla ametiasutuse teenistus toimub vallakantseleis, mille tegevust juhib vallasekretär. Vallakantselei ülesanded on: ….. esitada dokumendid allakirjutamiseks volikogu esimehele, vallavanemale ja vallasekretärile või nende asendajale; Käsitletava sätte ilmselgeks eesmärgiks ja mõtteks on reguleerida volikogu esimehe, vallvanema ja vallasekretäri pädevusse kuuluvate dokumentide koostamist ning allkirjastamist. Kuid see säte ei reguleeri valla vanemametniku poolt dokumentide allkirjastamist, milleks tal on pädevus ja kohustus vastavalt ametijuhendile. S.V. saaks seda määrusesätet rikkuda ainult siis, kui ta allkirjastaks dokumendi, mille väljaandmise pädevus kuulub ühele määruse punktis 46.8 nimetatud isikutest. Kuna maahinda määravat dokumenti ei pidanud allkirjastama volikogu esimees, vallvanem või vallsekretär, ei saanud S.V. Oisu Vallavalitsuse põhimääruse punkti 46.8.4 ka kuidagi rikkuda. Vähetähtis pole ka see, et S.V. väljastas 24.10.2001 kirjaga analoogilisi tõendeid notaritele maa hinna määramise kohta aastaid, ja vallasekretäril ei olnud kunagi varem 5 tekkinud kahtlust, et selliste dokumentide koostamine ei kuulu S.V.i pädevusse ning kõik senini notarile esitatud kirjad on seetõttu õigusvastased. Mis puudutab aga süüdistuse konstruktsiooni, justkui tuvastanuks notar S.V.i poolt väljastatud kirja alusel Kalmu kinnistu 6839 tagastamise õigustatud subjekti, siis tegemist on asjakohatu ja tegelikkusele mittevastava väitega. Nimelt nähtub 25.10.2001 Juulia Pihelgase ja Rain Varuli vahelise maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu p-st 1.2, et Juulia Pihelgase õigustatud subjektiks olemise tuvastas notar Järva Maavalitsuse komisjoni otsusega 28-29
§-s 289 sätestatud kuriteo tunnuseid. Kohus jättis selle seisukoha kahjuks veenvalt põhistamata. Esiteks jättis kohus tähelepanuta MRSS § 16 p 3.3 kohustatud subjekti. Nimetatud sätet sai rikkuda ainult vallavalitsus, mitte aga väidetavalt ebaseadusliku otsuseprojekti koostanud ametnik. Teiseks selgitas S.V. kohtuistungil veenvalt ja usutavalt, et tema sai MRSS § 16 p 3.3 nõuetest selliselt aru, et inimesel on õigus loobuda maa tagastamisest kuni selle ajani, mil maa on kantud kinnistusraamatusse. Samal seisukohal osundatud sätte sellisel tõlgendamisel oli ka Oisu Vallavalitsus, kes rahuldas Rain Varuli taotluse. Õiguslikes küsimustes ei saa kunagi olla absoluutselt õigeid või absoluutselt valesid vastuseid, on üksnes veenvad või väheveenvad seisukohad. S.V. pidas veenvaks seda, et maa tagastamise otsustamise lõpp-punktiks on maa kinnistamine, ja enne seda võib isik oma taotlusest maa tagastamiseks loobuda või asendada see kompensatsiooni taotlemisega. Tõenäoliselt ei ole kriminaalkohtu ülesandeks lõpliku tõena öelda, milline MRSS § 16 p 3.3 tõlgendus on õige, kas see mille pakkus välja Oisu Vallavalitsus, või see, mille pakkus välja prokurör. Küll on aga mõistetav, et S.V.i tõlgendus, millega nõustus ka Oisu Vallavalitsus, oli veenev ja mõistuslikult arusaadav. Aga isegi, kui S.V.it saaks käsitleda MRSS § 16 p 3.3 rikkunud isikuna – millega kaitsja ei saa kuidagi nõustuda – kuuluks kohaldamisele
lg 1, mille kohaselt: Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.
sätestatud süüteo – ametiseisundi ärakasutamisega olulise kahju tekitamise – saab toime panna üksnes subjektiivsest küljest tahtlikult. Ettevaatamatusest seda kuritegu aga toime panna ei saagi. Järelikult on S.V.i kriminaalõiguslik vastutus
1.1. Kõrvuti õigusvastase tegevusega on
koosseisu esinemiseks obligatoorselt vajalik tuvastada ka väidetava kuriteoga tekitatud kahju. S.V.ile süüks arvatud tegevused ei saanud põhjustada ega põhjustanudki kellelegi kahju. Süüdistuse versiooni kohaselt tekitas S.V.i poolt 24.10.2001 notarile saadetud kiri maa maksumuse kohta Juulia Pihelgasele ja tema poegadele kahju 213 866 miinus 5 000 krooni. Kahjuna käsitletakse seda, et Juulia Pihelgas kaotas pärast notariaalse tehingu vormistamist maa tagastamise õiguse. Kuid selle tehingu tegi teo- ja otsustusvõimeline isik vabatahtlikult. Kusjuures nagu nähtub Juulia Pihelgase poolt kohtuistungil antud ütlustest, juhtis notar tehingu tegemisel korduvalt tähelepanu sellele, et 5 000 krooni eest nõudeõiguse loovutamine on liiga odav. Vaatamata notari vastavale märkusele soovis Juulia Pihelgas ikkagi 5000 krooni eest oma nõudeõigust võõrandada. 7 Järelikult, isegi, kui Juulia Pihelgase tehingu tõttu tekkis Juulia Pihelgasele ja tema poegadele mingi kahju, siis ei olnud see põhjustatud mitte S.V.i tegevusest vaid Rain Varuli ja Juulia Pihelgase tegudest. S.V.i poolt notarile väljastatud tõendi alusel määrati tehingu maksumus, mitte aga ei sunnitud sellega Juulia Pihelgast võõrandama nõudeõigust Rain Varulile. Mis puudutab aga seda, et Juulia Pihelgasel puudus pädevus võõrandada maa tagastamise õigust, kuna ta oli selle õiguse loovutanud varasemalt oma poegadele, siis see õiguslik etteheide on suunatud üksnes Juulia Pihelgase ja tehingut tõestanud notari vastu. Üksnes nemad on vastutavad selle eest, et Juulia Pihelgasel võimaldati võõrandada õigust, mida prokuröri arusaama kohaselt nõude võõrandajale ei kuulunudki. Samas selgitas S.V. tuginedes toimiku materjalidele, et tegelikult Juulia Pihelgas tühistas oma 13.07.1995 avaldusega pojale tehtud tagastamise ning esitas maade tagastamise avalduse enda nimelt. Tõestamisseaduse § 18 lg 1 kohaselt notar selgitab välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti. Käsitletavas situatsioonis on näha, et notaril ei tekkinud kahtlust ei Juulia Pihelgase teovõimes ega ka tema tegelikus tahtes. Sellest võib järeldada, et Juulia Pihelgas, olles teovõimeline isik avaldas tehingus oma tegelikku tahet, kui sõlmis mainitud notariaalse maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu. Isik ise otsustab kellega ja millistel tingimustel lepingut sõlmida. Juulia Pihelgase väited, et „temal ei jäänud muud üle”, on paljasõnalised ning need ei näita S.V.i vastutust tehingu sõlmimises. Juulia Pihelgas ise otsustas selle lepingu sõlmida ning seda tema ka tegi. S.V.il puudus vähimgi võimalus mõjutada notari või Juulia Pihelgase tahet tehingu vormistamisel. Järelikult ei saanud S.V.i poolt notarile saadetud kiri Juulia Pihelgasele ja tema poegadele ka kahju tekitada. Käsitledes Oisu Vallavalitsuse poolt Rain Varulile määratud kompensatsiooni, siis esmalt jääb kaitsjale arusaamatuks, mis loogika alusel mõistis maakohus S.V.ilt välja 278 626 krooni. Rain Varul ei ole kunagi sellist summat Eesti Vabariigilt saanud. Küll kanti Rain Varuli erastamisväärtpaberi arvele selline summa EVP-sid. 1 EVP ei ole aga kunagi maksnud 1 kroon, nagu sellest on arusaanud Pärnu Maakohus. Sisuliselt ei ole Eesti Vabariik Rain Varulile maa tagastamata jätmise eest kompensatsiooni makstes saanud kahju isegi mitte üht krooni. Nimelt on tänaseni jõus Oisu Vallavalitsuse 10.06.2003 korraldus nr 105, millega Rain Varulile määrati 8 kompensatsioon maa tagastamata jätmise eest. Täna puudub vähimgi alus rääkida sellest, et tegemist oli tõepoolest seadusevastase korraldusega ja kompensatsioon maksti välja ebaseaduslikult. Sisuliselt on aga 278 626 krooni S.V.ilt väljanõudmine riigi kasuks ebaõige aga seetõttu, et praegusel juhul on riik saanud endale nii maa, kui ka maa eest tasutud kompensatsiooni. Põhimõtteliselt jõudes veendumusele, et kompensatsiooni maksmine ei ole põhjendatud – MRSS § 16 p 3.3 väidetava rikkumise põhjendusel – pidanuks riik tagastama Rain Varulile ka selle maa, mille eest talle kompensatsioon määrati. Seda tehtud ei ole. Makstes isikule, kellele kuulus maa tagastamise õigus kompensatsiooni, ja saades vastutasuks maa omanikuks, ei ole riik kandnud mingitki kahju, kuna ta omandas isikult, kellel oli selleks pädevus maa. Järelikult on ainetu rääkida riigile kahju põhjustamisest. Kuna S.V.i tegevus ei ole Juulia Pihelgasele ja tema poegadele, ega ka mitte Eesti Vabariigile kahju tekitanud, siis on välistatud võimalus heita S.V.ile ette
§-s 289 sätestatud süüteo toime panemist. 1.3. Ülaltoodust nähtuvalt ei ole S.V.i tegevuses realiseerunud kuriteo tunnuseid. Tema ei ole käitunud õigusvastaselt ning keegi ei ole saanud tema tegevuse tulemusel kahju. Formaal-loogiliselt võttes ei saa kahe asjaolu vahel, mida kumbagi ei eksisteeri, esineda põhjuslikku seost. Kui aga tinglikult eeldada, et S.V.il puudus pädevus 24.10.2001 notarile kirja saatmiseks ning puudus ka pädevus Rain Varulilt kompensatsiooni taotluse vastvõtmiseks ning väidetavalt eksliku sisuga korralduse projekti koostamiseks, siis sellised tegevused ei põhjustanud ega saanudki põhjustada ei Juulia Pihelgasele ja tema järeltulijatele ega ka mitte Eesti Vabariigile kahju. Antud juhul S.V.i tegevus ehk tõendi väljastamine notarile ei toonud endaga kaasa Juulia Pihelgase või tema poegade vara vähenemist. Lepingut ei sõlmitud mitte seetõttu, et S.V. esitas notarile kirja maa hinna kohta, vaid ikkagi ainult seetõttu, et Juulia Pihelgas soovis loobuda maaga seonduvatest probleemidest ning kinnitas notarile, et tal on täielik õigus maa tagastamise nõudeõigusest loobumiseks. Juulia Pihelgase järeltulijatele saamata jäänud tulu kaotamise ei põhjustanud mitte S.V.i poolt notarile väljastatud tõend maa hinna kohta, vaid Juulia Pihelgase poolt nõudeõiguse loovutamine. S.V.i poolt väljastatud tõendil puudub vähimgi mõistuslikult arusaadav seos Juulia Pihelgase tahteavalduse kujundamise ja selle tahte notarile ja Rain Varulile väljendamise vahel. Kuna väidetav kahju põhjustati just ja ainult tehinguga, mille osaliste tahte mõjutamiseks puudus S.V.il vähimgi võimalus, on ka välistatud põhjusliku seose esinemise võimalus S.V.i tegevuse ja saabunud tagajärje vahel. Samuti puudub põhjuslik seos S.V.i tegevuse ja Oisu Vallavalitsuse poolt Rain Varulile määratud kompensatsiooni vahel. S.V. taandas ennast kompensatsiooni maksmise küsimuse otsustamisest. Õiguslikku vastutust korralduse õigsuse ja seaduslikkuse eest 9 kannab korralduse vastuvõtnud isik, mitte aga korralduse projekti ettevalmistanud tehniline töötaja. Tunnistaja Mare Jaanimäe on öelnud, et ta kohe kindlasti ei kontrollinud, kas Rain Varulil on õigust kompensatsiooni saada, sest usaldas S.V.it. Nii Oisu Vallavalitsuse põhimäärusest, kui ka vallavalitsuse vallakantselei sekretäri ametijuhendist on näha, et vallasekretär on isik, kes juhib kantseleid. Tema on see, kes pidi kontrollima vastuvõetava korralduse seaduslikkust. Usaldus ei saa olla ametiülesande täitmata jätmise õigustuseks. Märkimata ei saa jätta ka seda, et Oisu Vallavalitsus ei ole oma väidetavalt ekslikku korraldust tänaseni tühistanud. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Esiteks, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kaitsja on oma apellatsioonis asunud ekslikult seisukohale, et S.V.ile esitatud süüdistus koosneb kahest eraldi episoodist. Nii S.V.ile esitatud süüdistusest, kui ka kohtuotsusest nähtub, et S.V.i käitumist on käsitletud ühtse tahtlusega toimepandud jätkuva teona. S.V. süüdistus põhineb sellel, et ta koostas ja allkirjastas tõendi 24.oktoobril 2001.a.notar Ene Nukale selle kohta, et Oisu vallas Raukla külas asunud endise kinnistu Kalmu õigustatud subjektiks on tunnistatud Juulia Pihelgas. Vaidlused selle üle, kas S.V., olles Oisu Vallavalitsuse vanemametnik maa-alal, omas õigust tulenevalt ametijuhendist sellesisulisele tõendile alla kirjutada või mitte, ei oma kohtukolleegiumi arvates S.V.i käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kvalifitseerivat tähtsust. Juhul, kui S.V. oleks oma allkirjaga kinnitanud tõendi, milles oleks kajastatud olukorda vastavalt tegelikkusele, ei oleks olnud võimalik notari juures vormistada maa tagastamise nõudeõiguse lepingut Juulia Pihelgase ja Rain Varuli vahel. Samas, kui samasisuline tõend oleks esitatud näiteks vallasekretäri allkirjaga, oleks saabunud sama tagajärg. Eelöeldu tähendab sisuliselt seda, et isegi kui lugeda S.V.i poolt tõendi allkirjastamise Oisu valla põhimääruse p.46.8 rikkumiseks nii nagu seda on teinud süüdistus ja maakohus, siis selline rikkumine ei oleks olnud põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Sellest tuleneb järeldus, et tähtsus on kirja sisul ja nimelt kirjas kinnitatud faktil, et Juulia Pihelgas on Kalmu kinnistu õigustatud subjektiks. Tulenevalt notarile esitatud tõendi sisust, ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et sellega on edastatud üksnes infot maa hinna kohta. Sellisel juhul tõusetub küsimus, miks S.V. üldse kinnitas tõendis teadvalt valeinfot selle kohta, et tõendi väljastamise kuupäeva seisuga on Juulia Pihelgas endise Kalmu kinnistu nr.6839 õigustatud subjektiks. S.V. oli väga hästi teadlik sellest, et notar ei saa Juulia Pihelgase õigustatud isiku subjektiks olekut tõendada 25.märtsi 1993.a. Järva Maavalitsuse komisjoni otsusega nr.28-29 juba seetõttu, et otsuse tegemise ja lepingu sõlmimise vahe oli 8,5 aastat ning välistatud ei ole muudatused õigustatud isiku subjektis. Kinnitamaks, notarile et olukord ei ole võrreldes 25.märtsi 1993.a. komisjoni otsuses kajastatuga muutunud, märkis S.V. tõendile , et Juulia Pihelgas on Kalmu kinnistu õigustatud subjektiks, s.o. et sisuliselt seisuga 10 24.oktoober 2001.a. midagi võrreldes 25.märtsiga 1993.a. muutunud ei ole. Seetõttu tuvastas notar 25.10.2001.a. Juulia Pihelgase ja Rain Varuli vahel maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingus Juulia Pihelgase õigustatud subjektiks olemise Järva Maavalitsuse komisjoni otsusega 25.märtsist 2001.a., millega sisuliselt oligi subjektiks olemine tuvastatud. Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et kuna S.V.i poolt 24.oktoobri 2001.a. tõendis märgituga ei tuvastanud notar Kalmu kinnistu tagastamise õigustatud subjekti ja seega tõendis märgitud Juulia Pihelgase maa tagastamise õigustaud subjektiks olemine ei ole põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Just tõendis kinnitatud fakt õigustatud subjekti isiku kohta, andis notarile õiguse tuvastada õigustatud isiku subjekt maavalitsuse komisjoni otsuse alusel, milles kajastatu oli tegelikult 25.oktoobriks 2001.a. juba muutunud. Kaitsja teeb oma apellatsioonis etteheiteid maa tagastamise õiguse võõrandamise lepingu vormistanud notarile leides, et notar on vastutav selle eest, et Juulia Pihelgasel võimaldati võõrandada õigust, mida süüdistuse arusaama kohaselt nõude võõrandajale ei kuulunudki. Selles osas peab kohtukolleegium eelkõige vajalikuks märkida, et kohus arutab kriminaalasja ainult süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi ja kohtul puudub pädevus võtta seisukohta nende isikute süü osas, kes ei ole kohtu alla antud. Arvestades konkreetses kriminaalasjas tuvastatud kuriteo tehiolusid, märgib aga kohtukolleegium järgmist. Nimelt, käesoleval juhul oli S.V. see, kes oli isiklikult huvitatud ebaseadusliku lepingu tegemisest notari juures. Samas teadis ta väga hästi, et kõik küsimused, millised notaril seoses selle lepingu vormistamisega vallavalitsusele tekivad, lahendab vallavalitsuse tööjaotuse kohaselt ka tema ise, olles vanemametnik maa-alal. Selline nn. „suletud ring“ andis S.V.ile kindlustunde oma kuritegelike eesmärkide saavutamiseks. Käesoleval juhul ongi see toimunud – S.V. varjas fakte, mis kajastasid muutusi võrreldes 25.märtsi 1993.a. komisjoni otsusega ning esitas tõendi, mis ei vastanud 24.oktoobriks 2001.a. kujunenud olukorrale. On loogiline, et notar lähtub riigiametniku korralikkuse presumptsioonist. Seetõttu peab kohtukolleegium kaitsja etteheiteid notarile põhjendamatuteks. Notarile esitatud tõendi – Oisu Vallavalitsuse ametlikul blanketil ja vanemametniku maaalal allkirjaga, sai S.V. esitada ainult tulenevalt oma ametiseisundist. Kohtukolleegium on seisukohal, et S.V. kasutas ära oma ametiseisundit ebaseaduslikult. Ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus tähendab , et ametiisiku poolt toimepandud tegu peab olema õigusvastane. S.V. sai oma tööalasest tegevusest tulenevalt teada, et Juulia Pihelgas, kes tegelikult ei olnud enam Kalmu kinnistu maade õigustatud subjektiks, soovib seisma jäänud maad müüa. Seda kinnitavad Juulia Pihelgase poolt maakohtu istungil antud ütlused (t.l. 76). Seega sai S.V. väga hästi aru, et vanainimene Juulia Pihelgas, kas ei mäletanud, et ta oli nõudeõiguse oma poegadele loovutanud või ei saanud aru, et tal ei ole enam õigust nende maade müümiseks. Selle asemel, et vanainimesele olukorda selgitada , otsustas S.V. kasutada tekkinud olukorda ja eelkõige Juulia Pihelgase east tulenevaid iseärasusi – halb mälu jms. - omakasulistel eesmärkidel ning korraldas n.ö teistkordse maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise vormistamise. Antud juhul sai selline leping võimalikuks ainult seetõttu, et S.V. vormistas notarile sisult ebaõige dokumendi - tõendi, mis ei kajastanud õigesti Juulia Pihelgase staatust vaidlusaluse maa suhtes. Olenemata, kas S.V.il oli õigus allkirjastada seda dokumenti või mitte, oli tegemist võltsitud dokumendiga . Ametiisiku poolt dokumendi 11 võltsimine oli karistatav KrK prg . 166 järgi ja on karistatav
prg. 289 järgi. Asjaolu, et S.V. teadis, et 24.oktoobri 2001.a. s.o. tema poolt tõendi väljastamise kuupäeval, ei olnud Juulia Pihelgas Kalmu kinnistu õigustatud subjektiks, tuleneb juba S.V.i ametikohustustest ning maakohus on seda ka piisavalt oma otsuses põhjendanud. Dokumendi puutumatus ning selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäive on seadusega kaitstud õigushüve, mida S.V. oma tegevusega kahjustas. S.V.i kuritegelikud eesmärgid saavad kinnitust ka siis, kui vastata küsimusele, kuidas sattus Juulia Pihelgas notari juurde. Nimelt, nagu öeldud, oli S.V. see, kes teadis, et Juulia Pihelgas arvab ekslikult, et ta saab müüa vaidlusalust maad. Kannatanu Juulia Pihelgas väitis maakohtus, et notari juurde viis teda Rain Varul. Eeltoodu kinnitab üheselt, et S.V. kaasas oma kuritegelike eesmärkide saavutamiseks ka oma abikaasa Rain Varuli. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, et Rain Varul viis ta notari juurde. Ise Juulia Pihelgas juba oma vanusest tulenevalt Paidesse notari juurde minna ei saanud. Tema pojad seda teha ei saanud, sest nad ei olnud esiteks, sellest huvitatud, teiseks, puudus neil selleks vajadus, sest nad teadsid, et selleks ajaks olid nemad õigustatud subjektid, mitte nende ema Juulia Pihelgas. Fakt on see, et 25.novembril 2001.a. oli Juulia Pihelgas notari juures. Eelnevalt pidi olema notari juures aeg kinni pandud ja ka päev enne oli S.V. vormistanud valeandmeid sisaldava dokumendi. Kuna Juulia Pihelgasel ei olnud õigust maa tagastamise nõudeõigust loovutada, mida vastupidiselt tõendas notarile esitatud tõendis S.V., siis ei oma kohtukolleegiumi seisukohast olulist tähtsust S.V.i süüküsimuse otsustamisel ka kaitsja apellatsioonis rõhutatult märgitud asjaolu, et Juulia Pihelgas teo – ja otsustusvõimelise isikuna tegi vabatahtlikult tehingu maaga. S.V.i väide, et tegelikult oli Juulia Pihelgas tühistanud oma 13.juuli 1995.a. avaldusega pojale tehtud tagastamise ning esitas maade tagastamise avalduse enda nimelt, on maakohtu poolt juba otsuses toodud põhjendustega ümber lükatud ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Seega on kohtukolleegiumi arvates maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et S.V. ametiisikuna kasutas oma ametiseisundit ebaseaduslikult, kui esitas 24.oktoobril 2001.a. notarile tõendi, mis sisaldas valeandmeid ja mille alusel vormistas notar 25.oktoobril 2001.a. maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu Juulia Pihelgase ning Rain Varuli vahel, millega muudeti Kalmu kinnistu õigustatud subjektiks Rain Varul. Nimetatud lepingu alusel vormistas Oisu Vallavalitsus korralduse nr.300 12.novembrist 2001.a. ning sellega sai S.V. koos abikaasaga Aare Pihelgase ja Arvo Vichmanni maade omanikuks. Kuna Aare Pihelgas ja Arvo Vichmann kaotasid sellega maa õigustatud subjekti staatuse, mis omakorda välistas võimaluse saada esitatud avalduse alusel maa ka tegelikult tagasi, siis põhjustati nende seaduslikele huvidele oluline kahju. S.V.i tegevus, mis oli suunatud abikaasa kaudu varalise kasu saamisele , jätkus sellega, kui 10.juunil 2003.a. võttis ta vastu oma abikaasa Rain Varuli kirjaliku avalduse Oisu Vallavalitsusele maade kompenseerimiseks ja vormistas samal päeval ka avalduse erastamisväärtpaberi arve avamiseks Rain Varulile, samuti akti nr.199 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise kohta. Ka valmistas S.V. maa-ametnikuna ette korralduse projektdokumentatsiooni selleks, et Oisu vallvalitsus saaks tühistada oma eelneva korralduse nr.300 ja vastu võtta uue korralduse. Dokumentatsiooni esitas ta Oisu Vallavalitsusele ja 10 juunil 2003.a.Oisu vallavalitsuse korraldusega nr.105 12 tunnistati kehtetuks korraldus nr.300 – 12.novembrist 2001.a. ning määrati Kalmu talu maade toimiku nr.264 alusel Rain Varulile kompensatsioon Kalmu talu maade eest summas 278 026.00 krooni. Seaduse järgi puudus Rain Varulil, isegi kui ta oleks saanud seaduslikult vaidlusaluse maa õigustatud subjektiks, peale maa tagastamist , õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon (Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse prg. 16 p.3.3 - jõustus 7.juuni 1996.a.). Viidatud seadusesätte kohaselt on maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Kohtukolleegium leiab, et seaduse sõnastus on ühetaoliselt mõistetav ning selle erinevaks tõlgendamiseks puudub võimalus. Kohtukolleegium on seisukohal, et maa tagastamise otsustamine toimub vallavalitsuse korraldusega. Maa kinnistusse kandmine ei ole kohtukolleegiumi arvates maa tagastamise otsustamise moment nagu väidab kaitsja vaid juba otsustuse täitmine. Seetõttu ei pea ka kohtukolleegium arvestatavaks S.V.i kaitsja poolt apellatsioonis kajastatud S.V.i arusaama seaduse mõttest. Ka ei välista kohtukolleegiumi seisukohast S.V.i väide sellest, kuidas tema seadusest aru sai tema tegevuses tahtlust. Kogu süüdistatavale inkrimineeritud tegevus, alates notarile esitatud tõendi vormistamisest, kinnitab üheselt tema eesmärgipärast käitumist isikliku kasu saamise eesmärgil. S.V. töötades vallavalitsuses maa-ametnikuna oli kursis oma töövaldkonda kuuluvate küsimustega ja seda reguleeriva seadusandlusega. Mingit alust ei ole eeldada, et ta oma teadmiste ja oskuste poolest ei vastanud sellele ametikohale. Veel väidab kaitsja, et S.V.i poolt Rain Varuli avalduse vastuvõtmine ei olnud ebaseaduslik, mistõttu on välistatud selle eest kriminaalõigusliku vastuse kohaldamine. S.V.il puudus juriidiline õigustus kodaniku esitatud taotluse vastuvõtmisest keelduda. Kohtukolleegium nõustub sellega, et S.V.il ei olnud õigust avalduse vastuvõtmisest keelduda. Samas kaitsja on põhjendamatult „rebinud“ süüdistuse tekstist välja S.V.ile inkrimineeritud tegevuse – avalduse vastuvõtmise- ning millegipärast järeldanud, et S.V.it süüdistatakse selles, et ta võttis ebaseaduslikult Rain Varulilt vastu avalduse maade kompenseerimiseks. On ilmselge, kui S.V. ei oleks selle avalduse alusel vormistanud samal kuupäeval avaldust erastamisväärtpaberi arve avamiseks ja valmistanud ette ka korralduse projektdokumentatsiooni selleks, et vallavalitsus saaks tühistada oma eelneva korralduse nr.300 ning vastu võtta uue korralduse, siis avalduse vastuvõtmine Rain Varulilt või mõnelt teiselt isikult, ei oleks vaadeldav mingi rikkumisena. Ka käesoleval juhul on süüdistuses nimetatud tegevus kajastatud iseloomustamaks kogu S.V.i jätkuvat eesmärgipärast tegevust. Kui S.V. võttis vastu kodanikult avalduse, mille rahuldamiseks puudus seaduslik alus, siis pidanuks ta olenevalt vallavalitsuse töökorraldusest , kas koostama kodanikule kirjaliku vastuse selgitades seadust ja põhjendades avalduse rahuldamata jätmist või koostama sellesisulise korralduse projekti. Sille Varu aga , saades aru, et avalduse rahuldamiseks puudub seaduslik alus, vormistas korralduse projektdokumentatsiooni avalduse rahuldamiseks. Kaitsja on oma apellatsioonis välistanud põhjusliku seose S.V.ile inkrimineeritud tegevuse ja vallavalitsuse poolt Rain Varulile määratud kompensatsiooni vahel, põhjendades oma seisukohta sellega, et õiguslikku vastutust korralduse õigsuse ja seaduslikkuse eest kannab korralduse vastuvõtnud isik, mitte aga korralduse 13 ettevalmistanud tehniline töötaja. Kohtukolleegium nõustub kaitsja väitega, et vallavalitsus on vastutav oma korralduste seaduslikkuse eest, kuid käesoleval juhul on tuvastatud, et vastavalt S.V.i ametijuhendile, oli tema töökohustuseks korralduste ettevalmistamine. On ilmselge, et selline töökorraldus eeldab materjale ettevalmistava ametniku ausat ja kohusetundlikku suhtumist tösse ning ka korraldust vastuvõtva kollegiaalsel organil on õigustatud alus eeldada, et ametnik on valmistanud korralduse materjalid ette seadusega kooskõlas. Vallasekretär Mare Jaanimäe ei ole samuti eitanud, et S.V.it usaldati ning korralduse projekti vastavust seadusele ei kontrollitud. Otsustamaks, kas S.V.ile inkrimineeritud käitumise ja vallavalitsuse poolt vaidlusaluse korralduse vastuvõtmise vahel on põhjuslik seos, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-116-00 M.E. süüdistusasjas. Kohtukolleegium leiab, et viidatud kohtuotsuses on Riigikohus öelnud välja seisukohad, millised on kohaldatavad ka S.V.i tegevuse ja vallavalitsuse poolt vastuvõetud korralduse vahel põhjusliku seose tuvastamisel. Esiteks, kui kriminaalasjas tõendamist leidnud faktiliste asjaolude põhjal võib järeldada, et ilma ametiisiku aktiivse tegutsemiseta ei oleks otsust vastu võetud, siis ei oma tähtsust, kas isik ise hääletas või mitte. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kui S.V. ei oleks valmistanud ette projekti, mille sisuks oli Rain Varuli avalduse rahuldamine, siis ei oleks vallavalitsus ka vastavat korraldust vastu võtnud. Teiseks, on Riigikohus öelnud, et kriminaalvastutuse seisukohast on oluline, et isiku tegevus oli suunatud ja viis otsuse tegemisele, kusjuures isik kasutas oma ametikohast või ametiseisundist tulenevat autoriteeti. Käesoleval juhul on tõendatud ja maakohus on seda ka oma otsuses piisavalt põhjendanud, et kogu S.V.i jätkuv tegevus oli suunatud abikaasa Rain Varuli kaudu varalise kasu saamisele ning see sai võimalikuks ainult tema poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise teel ja ka ametiseisundist tulenevat usaldust kasutades. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja S.V.ilt 278 026 krooni väljamõistmist ning leiab, et Rain Varul ei ole sellist summat Eesti Vabariigilt saanud. Rain Varuli erastamisväärtpaberi arvele kanti selline summa EVP-sid. 1 EVP ei ole aga kunagi maksnud 1 kroon. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et just nimetaud summa kroonides tuleb S.V.ilt välja mõista kui kuriteoga saadud vara. Oisu vallavalitsuse korralduses 10.juunist 203.a. nr.105 punktis 3 on märgitud, et määratakse kompensatsioon korralduse punktis 2 märgitud vara 278026 krooni. Punkt 4 aga sätestab, et korralduse punktis 3 märgitud kompensatsiooni summa ulatuses avatakse Rain Varulile erastamisväärtpaberi arve. Seega võib korraldusest üheselt välja lugeda, et kroonides on kompensatsiooni summaks 278026 krooni. Puutuvalt kaitsja väitesse, et sisuliselt on 278026 krooni väljamõistmine S.V.ilt riigi kasuks ebaõige ka seetõttu, et praegusel juhul on riik saanud endale nii maa, kui ka maa eest tasutud kompensatsiooni ning makstes isikule, kellele kuulus maa tagastamise õigus kompensatsiooni, ja saades vastutasuks maa omanikuks, ei ole riik kandnud mingitki kahju, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kui avalduse maa eest kompensatsiooni saamiseks oleks esitanud seaduslik õigustatud subjekt, kes oli enne esitanud avalduse maa tagastamiseks (käesoleval juhul Aare Pihelgas ja Arvi Vichmann) ning kui oleks otsustatud neile kompensatsiooni maksmine, 14 siis peaks kaitsja väide paika ja võiks öelda, et ebaseadusliku korralduse tegemine ei ole riigile reaalset kahju tekitanud kuna väljamakstud kompensatsiooni eest jääb maa riigile. Käesoleval juhul on aga tuvastatud, et Rain Varuli õigustatud subjektiks saamine oli seadusevastane ning tal puudub õigus nii maa tagastamise nõudele kui ka kompensatsioonile selle maa eest. Avalduse maa tagastamiseks olid juba enne esitanud seaduslikud õigustatud subjektid , kellel on seaduslik alus maa tagastamiseks. Järelikult ei saa rääkida olukorrast, kus riigile jääb nii maa kui ka S.V.ilt kohtuotsusega väljamõistetud Rain Varulile ebaseaduslikult väljamakstud kompensatsioon. Olukorras, kus vaidlusalusele maale oli esitatud avaldus selle tagastamiseks, on riik teinud Rain Varulile kompensatsiooni maksmisega üleliigseid kulutusi ning riigi vara on selle summa võrra vähenenud. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et riigile on S.V.i kuritegeliku käitumisega tekitatud kahju summas 278026 krooni, mis on oluline kahju. Seega leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 3.aprillist 2006.a. S.V.i suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Jüri Paap
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.