1-06-11272\2

(06700000064)Kohtunik Vladimir Rozalka Vaidlustatud kohtulahend Riigiprokuratuuri 31.07.2006 teade kriminaalmenetluse alustamata jätmisest Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vladimir Vaheri volitatud esindaja vandeadvokaat Alar Neiland`i kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri Alar Kirsi 31.07.2006 teade, millega jäeti kriminaalmenetlus alustamata KarS § 313 järgi politseiametnike Karl Põdra, Veiko Kõre ja prokurör Rita Hlebnikova vastu, muutmata, vandeadvokaadi Alar Neilandi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 19.07.2006 laekus Riigiprokuratuuri Vladimir Vaher`i kuriteoteade, milles ta leiab, et tema suhtes on toime pandud KarS § 313 sätestatud kuritegu, kuna ta võeti 05.08.2005 Ida Politseiprefektuuri teenistusosakonna personalija politseikontrollitalituse politseijuhtivinspektori Karl Põdra poolt seadusliku aluseta vahi alla. Juhtiv riigiprokurör A.Kirs, tutvunud V.Vaheri kuriteoteatega ja muude asjaomaste materjalidega, leidis, et politseijuhtivinspektori Karl Põdra, ringkonnaprokuröri Rita Hlebnikova ja politseijuhtivinspektori Veiko Kõre tegevuses ei ilmne KarS § 313 ega ka muude kuritegude tunnuseid ning seetõttu jääb kriminaalmenetlus V.Vaheri kuriteoteate alusel alustamata. 07.04.2005 peeti V.Vaher kinni kuriteos kahtlustatavana ja tema suhtes kohaldati tõkendina vahistamist. 13.07.2005 määrusega vabastas Ida-Viru Maakohtu eeluurimiskohtunik V.Vaheri kautsjoni vastu vahi alt. Vahistamise kautsjoniga asendamise määruse tühistas Viru 1-06-11272 Ringkonnakohus 28.07.2005 prokuröri määruskaebuse alusel ning saatis kautsjoni taotluse uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. 05.08.2005 vahistas politseijuhtivinspektor K.Põder V.Vaheri. Ida-Viru Maakohtu eelistungi 16.08.2005 määrusega muudeti V.Vaheri suhtes 07.04.2005 kohaldatud tõkendit ja ta vabastati vahi alt. V.Vaher tugines oma kuriteoteates muuhulgas ka Tartu Halduskohtu 03.01.2006 aasta otsusele ja Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2006 aasta otsusele, mille kohaselt tunnistasid nimetatud kohtud K.Põdra tegevuse V.Vaheri kinnipidamisel õigusvastaseks. Juhtiv riigiprokurör on seisukohal, et V.Vaheri kuriteokaebus põhineb ebaõigel arusaamal kriminaalmenetluslike tõkendite olemusest ja omavahelisest suhestumisest. Halduskohtuniku poolt ühe või teise toimingu õigusvastaseks tunnistamine ei pruugi aga tähendada, et tegemist on kuriteo tunnustega teoga. KarS § 313 kohane vastutus saab tulla kõne alla vaid siis, kui vahistamiseks puuduvad ilmselgelt ja kahtlusteta KrMS § 130 sätestatud vahistamise alused või puudub vahistamise kohta kohtumäärus. Vaidlust pole vahistamise aluste (jätkuv kuritegude toimepanemise oht, menetlusest kõrvale hoidmise oht) esinemise osas ja antud juhul on erinevad õigusteaduse tippasjatundjad (kohtunikud) vägagi erinevalt hinnanud vahistamise ja vahi alt kautsjoni eest vabastamisega seonduvaid õiguslikke probleeme. Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus on küll pidanud V.Vaheri kinnipidamist K.Põdra poolt õigusvastaseks, kuid Ida-Viru Maakohus on 16.08.2005 määrusega muutnud V.Vaheri suhtes kehtivat tõkendit, ehk siis möönnud, et vahistamine kui tõkend on õigusjõus. Riigikohus oma 17.02.2003 otsuses nr 3-1-1-120-03 on leidnud, et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei tohi olla sõltuvuses haldusmenetlusest. St juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Antud juhul on kriminaalasja arutamiseks pädev kohus leidnud, et tõkend vahistamine in kehtiv ja õigusjõuline ning seda oma 16.08.2005 otsusega muutnud. Halduskohtu hinnang politseiametniku tegevusele omab kahtlemata isikule tähendust haldusõiguslike tagajärgede osas, ent ei ole kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel menetlejale jäigalt siduv. Juhtiva riigiprokuröri hinnangul ei ole kautsjon mingi eraldiseisev tõkendi liik, vaid on käsitletav vahistamise korral asendustõkendina, kui asjaolud võimaldavad kautsjonit rakendada. Seega on kautsjoni rakendamise eelduseks kehtiv vahistamismäärus, st et isik on juba vahi all ja kautsjonit ei saa vaadelda vahi alla võtmisest eraldiseisvana. Seega on igati õigustatud ja mõeldav tõlgendus, mille kohaselt kautsjoni määramise määruse tühistamisel jääb isiku suhtes kehtima varasem vahistamismäärus, kui kohus ei ole sõnaselgelt vahistamist tõkendina tühistanud. Seda lähenemist toetab igati ka KrMS § 134 lg 2 ja KrMS § 137 lg 3, mille kohaselt ei toimu vahistamise kui tõkendi muutmine iseenesest vaid asjakohase määrusega ja kui määrus kautsjoni kohaldamise kohta on tühistatud, ent kui sõnaselgelt pole tühistatud varasemat vahistamise määrust, on vahistamise määrus õigusjõuline ja täidetav. Ehkki kautsjoni määruse tühistamisel isikult vabaduse võtmine on napilt reguleritud ja ses osas on kohtud eri meelt, ei saa kujunenud olukorras väita, et politseiametnike ja prokuröri tegevus oleks olnud ilma igasuguse õigusliku aluseta ja kantud tahtest võtta isikult ebaseaduslikult vabadus. Karistusõiguses on üldtunnustatud õigusvastasust välistava 2

(4)1-06-11272 asjaoluna nn riigi eksimisprivileeg, mille kohaselt on avalikul võimul õigus karistusõiguslikus mõttes teatud määral eksida, kuid mis tõstab tuntavalt avaliku võimu tegevuse efektiivsust. Kui politseiametnik tegutseb formaalselt oma volituste piires – st tal on iseenesest õigus sellist toimingut teha – siis on isik kohustatud taluma enda suhtes riigi tegevust ka siis, kui võim tegutseb võimaliku eksimuse mõjul ja kui võimuesindaja tegevus pole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Antud juhul tegutsesid politseiametnikud ja prokurör arusaamise mõjul, et nad täidavad 07.04.2005 Ida-Viru Maakohtu määrust V.Vaheri vahistamiseks. Politseiseaduse § 13 lg 1 p 5 annab politseiametnikule õiguse pidada seaduste ja muude õigusaktidega ettenähtud korras kinni ning hoida vahi all kuriteo toimepanemises kahtlustatavaid isikuid. See õigus on kõigil politseiametnikel, sh ka K.Põdral. See, et vahistamismääruse osas on tõusetunud hilisemalt teatud kahtlused, mis väljenduvad selles, et erinevad kohtud on vahistamise ja kautsjoni kohaldamise osas eri meelt, ei ole küllaldaseks aluseks väitmaks, et V.Vaherilt 05.08.2005 vabaduse võtmisel oli tegemist KarS § 313 sätestatud teo toimepanemisega ning puudusid õigusvastasust välistavad asjaolud (riigi eksimisprivileeg). Seega puudub olemasolevatele andmetele tuginedes politseiametnike K.Põdra, V.Kõre ja prokurör R.Hlebnikova tegevuses KarS § 313 sätestatud kuriteo ja ka mõne muu karistusseadustikus sätestatud kuriteo koosseis ning kriminaalmenetlus jääb vastavalt KrMS § 199 lg 1 p 1 alustamata. Juhtiva riigiprokuröri A.Kirsi teatele kriminaalmenetluse alustamata jätmisest esitas kaebuse V.Vaheri volitatud esindaja vandeadvokaat Alar Neiland, kes palub tühistada kaevatav Riigiprokuratuuri teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Apellant leiab, et pärast seda, kui V.Vaher oli Ida-Viru Maakohtu 13.07.2005 määrusega vahi alt vabastatud, sai tema uuesti vahi alla võtmise otsustada ainult kohus, kuid uut otsust vahi alla võtmiseks ei tehtud, seega oli prokuröri ja politseiinspektori tegevus V.Vaherilt 05.08.2005 vabaduse võtmisel ebaseaduslik. Apellant on seisukohal, et tõkendi valikul sai ja pidi kohtunik juhinduma KrMS § 127 lg 1 sätestatust, sh arvestama kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise, kuritegude toimepanemise või tõendite hävitamise võimalikkust. Kohtunikule oli teada, et V.Vaher ilmus K.Põder`i esimesel nõudmisel vahistamiseks arestimaja juurde, et V.Vaher ei püüdnud tõendeid muuta jms. J.Sakkart, tehes otsuse tulenevalt seadusest, ei andnud ja ei saanudki anda hinnangut selles kas V.Vaherilt teistkordne vabaduse võtmine oli seaduslik või mitte. Apellant on seisukohal, et vahistamise seisundist saab rääkida seni, kuni ei ole toimunud vahi alt vabastamist. Kui aga kohus on otsustanud vahi alt vabastamise ja kõrgemalseisev kohus ei ole vahi alt vabastamist tühistanud (st ei teinud otsust V.Vaheri vahi alla võtmiseks), ei ole seda otsust pädev tegema ükski isik. KrMS § 130 ja § 131 lg 2 sätestatust tuleneb, et vabadust saab võtta süüdistatavalt ainult kohtumääruse alusel. Apellant leiab, et teates märgitud vahistamise õigusliku aluse olemasolu kohta on ebaselge. Avaliku võimu põhiseaduslik seotus õiguse ja seadusega tingib, et avaliku võimu teostamine peaks olema kodaniku jaoks selge ja ettearvatav. Õigusriigi põhimõte keelab riigil oma kõikvõimsuses kodanikule vastanduda. Ka leiab apellant, et eksimisprivileeg teates viidatud asjaoludel saaks olla arvestatav avalikku turvalisust ja korda ähvardava ohu tõrjel. Siis võiks vabadusõiguse riivamine olla politsei poolt põhjendatud. Kuna isikuvabaduse põhimõte tuleneb põhiseadusest, ei peaks vabaduse rikkumine olema õigustatav eksimisprivileegina. 3

(4)1-06-11272 Viru Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohtunik tutvunud juhtiva riigiprokuröri Alar Kirsi teatega, vandeadvokaadi Alar Neiland`i kaebusega, Viru Ringkonnakohtu 28.07.2005, Tartu Halduskohtu 03.01.2006 , Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2006 määrustega, leiab, et advokaadi A.Neiland`i kaebus tuleb jätta rahuldamata, ning Riigiprokuratuuri juhtiva prokuröri teade muutmata. Kuna vaidlustatud prokuröri teade on seaduslik ja igakülgselt põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus, kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p 1 sättega, prokuröri põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata oma määruses. Samal ajal ringkonnakohus peab vajalikuks lisada mõned omapoolsed põhjendused.

1. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 313 koosseis tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Antud koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega ja peale seda peab isik tegutsema kavatsetult kohtumenetluse tagamise eesmärgi suhtes. Advokaadi kaebusega seotud määrustest ei nähtu, et politseiametnikud ja prokurör, kelle suhtes taotletakse kriminaalmenetluse alustamist, oleks tegutsenud tahtlusega, kavatsetult. Juba antud asjaolu välistab kriminaalmenetluse KarS § 313 järgi.
2. Ida-Viru Maakohus, kohaldades V.Vaheri suhtes kautsjonit ja vabastades V.Vaheri peale kautsjonisumma tasumist samal päeval vahi alt, tõlgendas kitsalt KrMS § 135 lg 3 mõtet. Ringkonnakohtunik on seisukohal, et maakohtunikul oli õigus vabastada V.Vaher vahi alt, KrMS § 135 lg 3 mõttes, alles siis, kui kautsjon on laekunud kohtu hoiuarvele ja kohtuniku kautsjoni kohaldamise määrus on jõustunud. Vastasel korral kaob üldse apellatsioonikorras vaidlustamise mõte.
3. Ringkonnakohtunik on arvamusel, et igasugune süüdistatava vabaduses viibimine ei anna veel alust temalt uuesti vabaduse võtmisel lähtuda KrMS §§-dest 130 ja
4. Näiteks kui süüdistatav on põgenenud vahi alt ja peale seda kinni peetud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 208 lg 3, 4, 5 p1 ringkonnakohus leiab, et juhtuva Riigiprokuröri Alar Kirsi 31.07.2006 teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta tühistamisele ei kuulu. Kohtunik Vladimir Rozalka 4