Katseajaks allutati G.Koovits kriminaalhooldaja poolt teostatavale käitumiskontrollile ja kohustati katseajal järgima
lg1 toodud kontrollnõudeid.
lg 2 p 1 alusel kohustada G.Koovitsat heastama tekitatud kahjud hiljemalt 01.07.2004. 1-04-248 Katseaja alguseks 04.12.2003.a. 15.10.2004 esitas Lääne-Viru Maakohtu kriminaalhooldaja erakorralise ettekande, milles ta palus pöörata täitmisele Gunnar Koovitsale Lääne-Viru Maakohtu 04.12.2003 otsusega kriminaalasjas nr 1-514/02 mõistetud karistus 4 kuud vangistust. Kriminaalhooldaja põhjendas oma taotlust sellega, et G.Koovits ei heasta tekitatud kahju ja ei ole ilmunud alates septembrist 2004 kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. 23.12.2004 koostati G.Koovitsa suhtes vahistamismäärus, mille alusel ta 27.02.2006 võeti vahi alla. 28.02.2006 kohtumääruses leiab kohtunik, et kriminaalhooldusametniku taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtus on tõendamist leidnud, et kuigi G.Koovitsa katseaja pikkuseks oli kohtuotsusega määratud 18 kuud, täitis ta
lg 1 nimetatud kontrollnõudeid vaid kaheksa kuud.
Seega on G.Koovits rikkunud pika aja jooksul kõiki temale kohtuotsusega pandud kohustusi ja väljendanud sellega üleolevat ja hoolimatut suhtumist kohtuotsusesse ja kriminaalhooldusesse. G.Koovitsa käitumise tõttu pole olnud võimalik kriminaalhooldust teostada. Kohus ei pea põhjendatuks ega ka võimalikuks katseaja pikendamist. Kohus arvestab G.Koovitsa perekondlikku olukorda, kuid leiab, et kõiki kontrollnõudeid pikaajaliselt eirates on G.Koovits oma perekonna ise sellisesse olukorda pannud. Mingeid mõjuvaid põhjuseid kontrollnõuete mittetäitmise kohta G.Koovits kohtule ei esitanud. Menetlus Viru Ringkonnakohtus Nimetatud kohtu määruse peale määruskaebuse esitanud G.Koovitsa kaitsja vandeadvokaat Kai Amos palub tühistada Viru Maakohtu 28.02.2006 määrus ning teha uus määrus, millega pikendada G.Koovitsa katseaega 1(ühe) aasta võrra. Määruskaebuse rahuldamata jätmise korral lükata G.Koovitsa vangistus edasi 6(kuue) kuu võrra või määrata G.Koovitsa vangistuse kandmine ositi. Apellant leiab, et katseaja pikendamise võimatuse väide on vastuolus kohtumääruse enese loogikaga. Kohus ei selgitanud, mida ta pidas silmas võimatuse all. Kaitsja leiab, et analoogselt vangistuse määramisel karistusena peab kohus ka vangistuse täitmisele pööramisel arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi kuritegude toimepanemisest. Antud juhul G.Koovits informeeris eelnevalt kriminaalhooldajat oma kavatsusest asuda tööle Itaaliasse. Ta ilmus ise vabatahtlikult kriminaalhooldusametniku juurde, järelikult sai ta oma rikkumisest aru, mõistis selle hukka ja avaldas soovi enam taolisi rikkumisi mitte toime panna. G.Koovitsal sünnib varsti perre laps ja ta soovib jätkata normaalset pere-elu. G.Koovitsa viibimine perekonna juures lapse sünni ajal on nii emotsionaalselt kui ka majanduslikult vajalik, kuna elukaaslasel Marilin Kuusel ei ole märkimisväärseid sissetulekuallikaid. G.Koovits soovib asuda tööle, et kindlustada oma perele sissetulek ning võimaldada tal kiiremini ja paremini resotsialiseeruda. Viru Ringkonnakohtu seisukoht Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks ära märkida oma määruses, et ei nõustu kaitsja väitega nagu oleks maakohtu katseaja pikendamise võimatuse väide vastuolus kohtumääruse enese loogikaga ja et kohus ei selgitanud oma määruses mida ta pidas silmas võimatuse all. Maakohus on piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud oma seisukohta: „ Kohtus on tõendamist 2
lg 1 nimetatud kontrollnõudeid vaid kaheksa kuud.
Seega on G.Koovits rikkunud pika aja jooksul kõiki temale kohtuotsusega pandud kohustusi ja väljendanud sellega üleolevat ja hoolimatut suhtumist kohtuotsusesse ja kriminaalhooldusse. G.Koovitsa käitumise tõttu pole olnud võimalik kriminaalhooldust teostada “. Antud kohtu põhjendus puudutab täies ulatuses ka seda miks on võimatu G.Koovitsa karistust edasi lükata 6 kuu võrra. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et karistuse täitmisele pööramisel kohus peab arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi kuritegude toimepanemist. Kaitsja peab silmas, et G.Koovits ise ilmus vabatahtlikult hooldusametniku juurde ja et tal käesoleva aasta aprillis sünnib laps. Maakohtu määrusest nähtub, et antud asjaolud on kohtu poolt arvastatud, kuna määrus selle kohta on põhjendatud järgmisel viisil – Kohus ei pea põhjendatuks ega ka võimalikuks katseaja pikendamist. Kohus arvestab G.Koovitsa perekondlikku olukorda, kuid leiab, et kõiki kontrollnõudeid pikaajaliselt eirates on Koovits oma perekonna ise sellisesse olukorda pannud. Mingeid mõjuvaid põhjuseid kontrollnõuete mittetäitmise kohta G.Koovits kohtule ei esitanud. Antule ringkonnakohus vaid lisab, et maakohtu istungil üldse ei olnud tõstetud kaitsja poolt küsimust G.Koovitsele karistuse kandmise määramisest ositi. Ringkonnakohus peab vajalikuks ära märkida oma määruses, et ei nõustu kaitsja arvamusega sellest, et Koovitsa lahkumine Eestist kriminaalhooldaja loata pole suur rikkumine. Antud rikkumine on küllaltki raske, kuna karistusest tingimisi vabastamisel ja süüdimõistetu allutamisel käitumiskontrollile kohus kõigepealt peab silmas, et kriminaalhooldaja saab seda kontrolli teostada. Juhul, kui süüdimõistetu ilma loata lahkub Eestist teise riiki, siis kriminaalhooldajal ei ole enam võimalust antud süüdimõistetu üle teostada kontrolli ja ka hooldaja / Eesti Riigi / jurisdiktsioon ei laiene täies ulatuses teise riigi territooriumile. Viru Ringkonnakohus, lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 342 lg 3 p 1 ; 388 ; 390 ; 391 leiab, et Viru Maakohtu 28.02.2006 määrus süüdimõistetu Gunnar Koovitsa suhtes muutmisele ei kuulu. Kohtunik Vladimir Rozalka 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.