Inimesed peaksid olema üksteise vastu inimlikud ja mitte ajama bürokraatia rida. Oleme õigusriik, eeldatakse seda, et on olemas heausksus, kuid seadused on vaenulikud. Kui oleks eksinud, siis julgeks seda ka tunnistada, kuid käesolevas asjas ei tunne oma süüd, et teda karistad saaks. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis kohtulikes vaidlustes, et isik on viidanud avalikule korrale ja Politseiseadusele, kus on kirjas ka liiklusjärelevalve sätted, kuidas politsei peab käituma. Kaebus on esitatud, et ei ole 28.okt 2005 pannud tegu toime, pretensioonid menetlusõiguse rikkumisel. Kohtus kuulatud tunnistajad kinnitavad, et kasutasid töökorras autot, vilkurid olid korras, tunnistaja Karjamaa seletas vilkurite tööpõhimõtet. LS § 7435 lg 1 rikkumise kindlakstegemiseks on vaja tuvastada, kas sõiduk peatati ja kas isik väljus omavoliliselt. Tegu on tõendamist leidnud. Tunnistaja Rand ütles kuidas märkasid sõidukit, millel ei olnud tulesid., Kaebuse esitaja Gläser kinnitab, et tuled põlesid, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit, armatuurlaualt ei ole võimalik näha, kas tuled põlevad. Teeb automaatselt tulede põlema panemise, väide paljasõnaline, ei saa olla 100 % kindel. Tegemist sõiduki peatamisega, seda tõendab tunnistaja Rand, kes esimesena märkas sõidukit millel ei põle tuled. Sõidukid olid teineteisega vahetus läheduses. Tunnistaja Karjamaa selgitas , et vilkurid pandi tööle, see oli tagaklaasil näha, on tõendatud, et sõiduk peatati ja vilkusid nii sinised kui punased tuled. Gläser ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oli terviserike. Tunnistaja Rand ei näinud midagi, mis viitaks terviserikkele. LS § 72 nõuet juht ei täitnud, väljus sõidukist ilma vastava loa saamiseta. Karjamaa väljus sõidukist ja 3 korda palus istuda kaebuse esitajal oma sõidukisse tagasi. Dokumendid asuvad sõidukis ja sinna tagasi minek oli vajalik.
kohaselt menetlejal on õigus otsustada, millist menetluse liiki kohaldada. Soovis piirduda suulise hoiatusega § 53 lg 2 alusel, et tuled ei põlenud. Ei pea järgnema väärteomenetlus. Tegu on leidnud tõendamist. Gläser väljus sõidukist, mida ise ka ei eita. Karjamaa palus sõidukisse tagasi istuda. Kutse osas oli korrektselt koostatud, allkirja vastu kätte antud, tuldi vastu, et isik jõuaks praamile , mis näitab inimlikkust. Lepiti kokku temale sobiv aeg. Numbri puudumine kutsel ei too kaasa menetlusõiguse rikkumist, ei muuda rikkumist olematuks. Antud menetlusstaadiumis ei saanudki veel numbrit olla, menetlus alustati kutse andmisega. Gläser ei püüdnud kohapeal selgitada asjaolusid ega ei ole teinud seda ka hiljem. Taandamise õigus- Karjamaa selgitas taandamise aluseid suuliselt protokolli koostamisel 03. nov ja kirjalikult on ka M.Gläserile selgitatud. Selle tõenduseks Postipoisi väljavõte, kas saadeti posti teel või elektrooniliselt ei oma tähendust. On registreeritud, taandamisõigust oli selleks ajaks selgitatud. Ei ole ühtegi dokumenti esitatud kus oleks allkiri, et tal on taandus Karjamaa vastu, taandust esitatud ei ole seega. Kutse peale mitteilmumine, et on esitatud taandus, see ei ole aluseks mitteilmumisele. Kohtuväline menetleja oleks võinud kohaldada rahatrahvi või sundtoomist, seda ei tehtud. Inimlikkusest pidas kohtuväline menetleja vajalikuks ise leida isik üles ja edasi menetleda. T Gläser tuli iseseisvalt ja vastuväiteid ei olnud. Ärakiri 4-05-666 Protokoll koostatud korrektselt, allkirjad , kätte antud, otsuse kätte saamise kohta allkiri ja kuupäev. Gläseril on olemas dokumendid mis talle koostati tema juuresolekul. Tagakiusamine- vaadates karistatuse õiendit, on väärteomenetlus lõpetatud otstarbekusel või on rikutud väärteomenetluse nõudeid, ei tee olematuks rikkumist. Kui on alustatud väärteomenetlus, siis tuleb kinni pidada seaduse sätetest. Kohtukulu tunnistaja tasu- otsus tuleb jätta muutmata, ei ole toimunud menetlusõiguse rikkumist, mitte välja mõista , ei ole esitatud tunnistaja poolt, sõitis Hiiumaale tuttavate juurde, mitte ainult kohtu pärast. Gläser väidab, et ei ole süüdi, hädaseisundit ei ole varem väitnud. Lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Need taotlused on vastuolus tema enda kaebusega Tegu on toime pandud, tõendatud ja otsus jätta jõusse. KOHTU SEISUKOHT
lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. M.Gläser on vaidlustatava otsusega süüdi tunnistatud Liiklusseaduse § 7435 lg 1 alusel liikluseeskirja § 72 nõuete rikkumise eest. Liikluseeskirja § 72 kohaselt peab mootorsõiduki juht andma kontrollimiseks vajalikud dokumendid kontrollijale juhikohalt lahkumata autost läbi avatud küljeakna. Juht ja sõitja peavad jääma oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel. M.Gläser ei tunnista, et ta temale süüks arvatud rikkumise toime pani. M.Gläser ei eita, et politseiniku luba tal autost väljumiseks ei olnud. M.Gläser väitis kohtus, et ta nägi küll tema taga sõitvat sinise vilkuriga politseiautot ja otsustas oma auto peatada, et politseiauto mööda lasta. Punast vilkurit ei näinud politseiautol ja ei saanud aru, et tema autot oleks politsei tahtnud peatada. Kuna auto peatamisel tekkis tal ootamatu terviserike, siis pidi koheselt peale auto peatamist autost väljuma. Leiab, et liikluseeskirja punkt, mille rikkumist talle süüks arvatakse, on kehtestatud selleks, et kaitsta autojuhte libapolitseinike eest. Kohus leiab, et kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et M.Gläser 03.12.2005 sõitis Kärdlas Eha tänavalt välja ja ta andis politseiautole teed. Tunnistajate M.Karjamaa ja K.Rand ütlustega on tõendamist leidnud, et M.Gläser autol ei põlenud tuled. Siinkohal ei saa kohus arvestada M.Gläser ütlustega, kes kinnitab, et harjumusest kindlasti pani tuled põlema, sest M.Gläser on ise kinnitanud, et autost seest temal näha ei ole, kas autol tuled põlevad. Politseiauto järgnes M.Gläseri juhitud autole ja peale ristmiku ületamist lülitas politseiauto sisse nii sinised kui punased vilkurid, et M.Gläser auto peatada. M.Gläser on väitnud, et nägi ainult sinist vilkurit ja otsustas politseiauto mööda lasta – selleks peatus tee ääres. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et politseiautol põlesid M.Gläser auto järgi sõites nii punane kui sinine vilkur. Tunnistaja M.Karjamaa oli isikuks, kes vilkurid sisse lülitas ja ta kirjeldas täpselt, kuidas see käib ja et politseiautos sees ka andurid näitavad, kas vilkurid põlevad. Mõlemad andurid näitasid, et vilkurid töötavad. Tunnistaja K.Rand kinnitas, et vilkurite töötades on värvid näha eessõitva auto akendelt ja liiklusmärkidelt – põlesid mõlemad vilkurid. Tunnistajate ütlusi ei kummuta ka M.Gläser ütlused, et kui tema autost väljus, nägi, et politseiauto seisab tema taga ja sellel põlesid vaid sinised vilkurid. Tunnistaja M.Karjamaa kinnitaski, et kui politseiauto juba tee äärde seisma jääb, lülitavad tavaliselt punase vilkuri välja, sinine jääb põlema. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et politsei sõitis M.Gläser juhitud autole järgi töötava punase ja sinise vilkuriga – andes peatumismärguannet. M.Gläser väitis, et ei saanudki aru, et politsei auto teda üldse peatas ja tema väljus oma autost seetõttu, et temal tekkis terviserike ja tal oli vaja oma jalga taastada. Eelkirjeldatud tõenditest lähtuvalt leiab kohus, et M.Gläser pidi aru saama, et politsei teda peatab, kui politseiauto vahetult tema taga sõidab eredavärviliste töötavate vilkuritega. Samuti leiab kohus, et M.Gläser poolt esitatud Ärakiri 4-05-666 asjaolu, et temal esines terviserike, ei ole tõendamist leidnud. M.Gläser väitis, et terviserikkest politseile ei avaldanud, sest Karjamaale ei ütle kusagil kunagi midagi. Gläser väidab, et väitis politseiametnikele koha peal, et ei ütle neile midagi, sest teda tahetakse süüdi lavastada. Tunnistaja K.Rand on kinnitanud, et M.Gläser käitumise juures midagi iseäralikku ei märganud, samuti ei avaldanud M.Gläser politseiautos midagi politseinike pädevuse kohta ja menetlus toimus rahumeelselt. M.Gläserile selgitati rikkumise sisu ja kuna M.Gläser kiirustas, siis väljastati talle kutse tema poolt valitud ajaks. Tunnistaja K.Rand kinnitab ja ka M.Gläser ise kaebuse väitis, et M.Karjamaa pidi M.Gläserile korduvalt andma korralduse autosse tagasi minna ,enne kui M.Gläser selle korralduse täitis. Lähtudes eelkirjeldatud tõenditest, leiab kohus et M.Gläser ütlusi sündmuse toimumise kohta ei saa lugeda usaldusväärseks, vaid need on antud tagantjärgi oma teo õigustamiseks. Kohus ei tuvastanud kohtumenetluses asjaolusid, mis seaks kahtluse alla tunnistajate ütlused. Kaebaja poolt esitaud seisukoht, et esines hädaseisund ja ta pidi selle pärast autost väljuma, ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. M.Gläser ei ole esitanud kohtule tõendeid, millist vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele ta autost väljumisega kõrvaldas. Auto oli juba tee äärde peatatud ja kohus leiab, et autost äkilise väljumisega ilma ümbritsevat märkamata, oleks hoopis võinud tekkida liiklusohtlik olukord. Seega õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõenditega on tõendamist leidnud Marko Gläser poolt LE § 72 nõuete rikkumine - ilma kontrollija loata autost väljumine, s.o. LS § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine. MENETLUSNORMID Kaebuse esitaja väitis oma kaebuses, et kuigi ta on esitanud taandamisavaldus kohtuvälise menetleja M.Karjamaa vastu, ei ole M.Karjamaa selle väärteoasja menetlusest taandunud ja seetõttu on otsuse tema suhtes teinud isik, kes ei ole tema suhtes erapooletu.
lg 1 kohaselt – kui kohtuvälise menetleja ametnik ei ole taandunud
lg 1 sätestatud taandumisalusel, võib menetlusosaline esitada tema taandamise taotluse. M.Gläser on enda sõnul 31.10.2005 saatnud aadressil kardla@laane.pol.ee maili /tl 10/, milles teatab, et kuna M.Karjamaa on ennast menetlusest taandanud, siis ei olegi M.Gläser kohustatud ilmuma M.Karjamaa kutse peale vaid reageerib uue menetleja kutsele. 31.10.2005 on M.Gläser saatnud maili aadressil mihkel.karjamaa@kardla.pol.ee /tl 33/, milles ta leiab, et 28.10.2005 pidas M.Karjamaa ta alusetult kinni ja tema käitumine viitas sellele, et tahab talle alusetult trahvi teha. M.Gläsert maili kohaselt kisas M.Karjamaa tema peale alusetult, millega jättis väga halva mulje tema autos olnud inimestele ja M.Gläser tundis ennast alandatuna. Lähtudes eeltoodust arvab M.Gläser, et M.Karjamaa ei ole erapooletu inimene seda asja arutama ning palub teda ise taandada ennast menetlusest. 15.11.2005 on M.Gläser saatnud maili aadressile kardla@laane.pol.ee /tl 6/, kus ta palub taandada M.Karjamaa kohtuvälise menetlejana tema väärtoeasjast nr 239005000848, kuna M.Karjamaa ei ole tema suhtes erapooletu, vaid tal on temaga mingid isiklikud asjad ajada. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirja /tl 52/, milline on M.Gläserile saadetud vastuseks tema poolt 31.10.2005, 01.11.2005 ja 05.11.2005 mailidele. M.Gläserile on selgitatud, kuidas esitada taandamise taotlus ja selgitatud, et mailidelt saadetud avaldusi, millel puudub digitaalallkiri ja seega isiku tuvastamise võimalus, ei ole võimalik arvestada, kuna tegemist on menetlusega, kus võib järgneda karistuse kohaldamine. Tl 51 oleva väljamineva vastuse kohaselt on eelnimetatud kirjaga vastatud M.Gläser 15.11.2005 aadressilt humanproxy@hot.ee politseisse saabunud mailile. Kiri on väljastatud postiga. Kuid kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, et M.Gläser oleks selle kirja ka kätte saanud. M.Gläser ise eitab kirja kätte saamist. Ärakiri 4-05-666 Kohus leiab, et tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et M.Gläser poolt saadetud maile, milles ta palub M.Karjamaa taandamist, ei saa lugeda taandamisavaldusteks, kuna ei ole võimalik konkreetseid avaldusi kindlat seostada M.Gläseriga. Kohus leiab, et kuigi ei ole tõendamist leidnud, et M.Gläser oleks saanud kätte politsei poolt talle mailidele vastuseks saadetud kirja, on tunnistaja M.Karjamaa ütlustega tõendatud, et 03.11., kui M.Gläser temaga koos politseijaoskonda tuli ja väärteoprotokoll koostati, siis ta veelkordselt selgitas talle taandamisavalduse esitamise korda. Väärtoeprotokolli on M.Gläser oma seisukoha väärteo kohta kirjutanud, seal ei ole midagi menetleja erapoolikuse ja taandamisaluste olemasolu kohta. Ka kohtuistungil tõi M.Gläser välja rida asjaolusid, miks ta leiab, et teda on alusetult karistatud ja need väited olid enamuses seotud just menetleja M.Karjamaaga.
on toodud § 25 kohtuvälise menetleja ametniku taandumise alused. M.Gläser väidab, et kuna M.Karjamaa käes ei olnudki kontrollimiseks tema liikluskindlustust, siis see näitab, et Karjamaa karistab teda ilma asjata. Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolu ei saa kindlasti mitte olla tõendiks, et menetleja ei ole erapooletu. Samuti leiab M.Gläser, et kuna M.Karjamaa on tema suhtes kord alustanud väärteomenetluse, mis hiljem koosseisu puudumise tõttu lõpetati, siis see näitab, et ta ei ole menetlejana erapooletu. Kohus leiab, et eelkirjeldatud asjaolu ei ole seaduses sätestatud taandamise alus ja ei näita ka ametniku erapooletust, sest väärteoasju menetletakse vastavalt
ja just see seadus annab ka teatud asjaolude ilmnemisel võimaluse lõpetada väärteomenetlus. Kohus leiab, et M.Gläser väited kohtuistungil kohtuvälise menetleja ametniku M.Karjamaa mitte erapooletu olemise osas on sisutühjad ja näitavad pigem M.Gläser suhtumist politseiametnikusse, kui politseiametniku erapoolikust. Asjaolu, et M.Gläser ilma vastavat dokumenti saamata teatab kohtuvälise menetlejale, et M.Karjamaa ei ole pädev ja kuna ta on ennast taandanud, siis M.Gläser talle seaduslikult väljastatud kutse alusel ilmuma ei pea, näitab isiku meelevaldset seaduste täitmist. M.Gläser on ka väitnud, et ei ilmunud kohtuvälise menetleja juurde, kuna talle politseiametnike poolt väärteo toimumise kohas väljastatud kutse ei olnud arusaadav, kuna kutsel ei olnud väärtoeasja numbrit.
lg 1 sätestab, et isik kutsutakse menetleja juurde kutsega ja lõige 2 sätestab, milliseid andmeid peab kutse sisaldama. Kohus leiab, et kutsele esitatavad nõuded on esitatud täpselt
ja siin kriminaalmenetluse sätted kohaldamisele ei kuulu.
Kohus leiab, et väärteoasja numbri puudumine ei saanud takistada isikul aru saamast, kelle juurde ja milleks ta peab ilmuma, sest politsei väärteotoimikus olevalt kutselt on näha, et see on täidetud korrektselt ja on arusaadav.
Kohus leiab, et M.Gläser põhjendused selle kohta, et ta ei pidanudki minema politseisse, sest M.Karjamaa ei olnud erapooletu ja ta ootas erapooletu menetleja kutsed, ei põhine seadusel. Samuti leiab kohus, et M.Gläser poolt välja toodud asjaolu, et ta kohtus 03.11.2006 kell 14.00 oma kodus inimestega, kellele ta andis õiguslikku nõu, ei ole mitteilmumise mõjuvaks põhjuseks. M.Gläser oli menetlejale mailiga teatanud, et ei saa politseisse tulla, kuna on kohtus. Kohtus kinnitas, et ei olnud mitte kohtus, vaid 03.11.2006 selgus, et inimesed tahtsid temaga rääkida. Kohus leiab, et see ei ole seaduse järgi mitteilmumiseks mõjuv põhjus, sest inimestega kokku saada ja neile nõu anda võib mistahes ajal, menetleja kutsele ilmumine on aga kohustuslik. M.Gläser väidab, et ta oli 03.11, kui ta pidi kohtuvälise menetleja juurde ilmuma, kodus ja politsei oleks saanud seda kontrollida. Kohus leiab, et seadus ei kohusta politseid kontrollima, ka isik on kodus sel ajal, kui ta peab ilmuma politseisse. Tunnistaja M.Karjamaa andis ütlusi, et läks volikokku selle pärast, et teadis, et M.Gläser on volikogu liige. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa rääkida ei sunni kohaldamisest, sest M.Gläser läks ise vabatahtlikult politseiga kaasa suusõnalise kutse peale. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et karistus on määratud selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt ja väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust. Ärakiri 4-05-666 KARISTUS M.Gläser taotles kohtuistungil, et kui kohtu poolt leiab tõendamist tema poolt talle süüks arvatud väärteo toimepanemine, siis tuleks väärteomenetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel.
lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärtoemenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused väärtoemenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel. Kohus leiab seda seetõttu, et kohtuistungil M.Gläser poolt antud ütlused näitavad ilmekalt, et ta ei ole saanud aru, et seadus, isegi kui see tundub temale ebaõiglane, on täitmiseks. Kohus leiab, et liikluseeskirjas sätestatud nõue, et juht ja sõitja ei tohi väljuda sõidukist ilma kontrollija loata või korralduseta, on tegelikult kehtestatud selleks, et tagada politseiametnike turvalisus. Eeltoodu tähendab, et M.Gläser ei ole aru saanud oma õigusvastase teo iseloomust ja sellest, millise õigushüve kaitseks seadusandja on sellise õigusnormi kehtestanud. Kohus leiab, et M.Gläserit ei ole võimalik mõjutada edaspidi süütegusid toime panemast ilma karistust määramata. Kohus leiab, et otstarbekuse kaalutlusel saab lõpetada väärteomenetluse, kui isik on oma rikkumisest aru saanud ja toimepandut ka kahetseb, milliseid asjaolusid aga käesoleval juhul ei esine. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et M.Gläserit tuleb toimepandud väärteo eest ka karistada. Liiklusseaduse § 74-35 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. M.Gläserit on politsei poolt karistatud rahatrahviga 6 trahviühikut, s.o. 360 krooni, seega peaaegu miinimum karistusega. Karistuse mõistmisel peab juhinduma KarS § 56 sätestatud alustest. Karistamise aluseks on isiku süü, mis M.Gläser puhul on tuvastatud. Arvestama peab ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis käesoleval juhul puuduvad. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel eeltoodud karistuse mõistmise alustega arvestanud ja M.Gläserile määratud karistus vastab toimepandud teole. MENETLUSKULUD Kohtuistungil taotles M.Gläser, et tema poolt taotletud tunnistajale Sander Vinogradov`ile hüvitada bussisõidu kulud, millised ta kandis seoses 21.08.2006 kohtuistungile tulemisega. Kuigi kohtuistung jäi ära, oli S.Vinogradov juba eelnevalt Hiiumaal, kus ta külastas ka oma sugulasi ja oleks tulnud ka kohtuistungile. Kohtuväline menetleja leidis, et tunnistaja tasu väljamõistmisele ei kuulu, kuna taotlus ei ole esitatud tunnistaja poolt ja ta ei sõitnud Hiiumaale mitte ainult seoses kohtuistungiga vaid ka sugulastele külla.
lg 1 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Tl 39 taotluse kohaselt taotles kaebuse esitaja Sander Vinogradov kutsumist kohtuistungile tunnistajana. 18.08.2006 teatas kohus menetlusalusele isikule, et 21.08.2006 kohtuistungit ei toimu ja palus teate edastada ka tunnistaja S.Vinogradovile. Esitatud piletitelt on näha, et S.Vinogradov tuli Hiiumaale 17.08 ja lahkus 21.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.