1–05-379 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2006. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-05-379 (04700000040) Kohtukoo

§ 418lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 21.

2. a otsus Apellatsiooni esitaja R. H. kaitsja advokaat Britta Oltjeri apellatsioon Prokurör Andres Ülviste Süüdistatav R. H varem kriminaallkorras karistamata, tõkend – vahi all pidamine alates
5. a, Kaitsja Vandeadvokaadi abi Britta Oltjer RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Tallinna Linnakohtu
6. novembri
7. a kohtuotsus R. H. süüdistusasjas tema süüditunnistamises KrK §-de 2102 lg 2 p 1, 4 – 17 lg 4 järgi kuritegude läbi saadud rahaliste vahendite Soomest Eestisse toimetamise episoodi ning R. H. suhtes

§ 83lg 1 ja § 84 alusel kohaldatud 226 126 krooni konfiskeerimise osas. Teha uus kohtuotsus, millega mõista R. H. Kr

K §-de 2102 lg 2 p 1, 4 – 17 lg 4 järgi õigeks kuritegude läbi saadud rahaliste vahendite Soomest Eestisse toimetamise episoodis. Muus osas, sh R. H. KrK §-de 17 lg 4 – 2102 lg 2 p 1, 4 ja

§ 63lg 2 alusel mõistetud karistuste osas, jätta Tallinna Linnakohtu 21.

novembri 2005. a kohtuotsus muutmata. R. H. kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanu ja tsiviilkostja võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK R. H. mõisteti süüdi

§ 418lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2kuud vangistust ja Kr

K § 17 lg 4 – 2102 lg 2 p 1, 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks 4aastat 6kuud vangistust.

§ 63

lg 2 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 4aastat 6kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati R. H. mõistetud karistust 1/3 võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3aastat vangistust. Tõkend – vahistamine jäeti muutmata ja karistusaja alguseks loeti 3. 02. 2005. a. Ühtlasi mõisteti R. H. välja

§ 83

lg 1 ja 84 alusel tahtliku süüteo toimepanemisega saadud vara 226 126krooni, sundraha summas 4035krooni ja kohtukulud 11 916, 40krooni.

1. R. H. mõisteti KrK § 17 lg 4 - 2102 lg 2 p 1, 4 järgi süüdi selles, et tema
2. a kevadest kuni
5. a Eesti Vabariigis organiseeris ja juhtis suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist, hoidmist ja vedu edasiandmise eesmärgil ning ebaseaduslikku edasiandmist S. S. poolt Soome Vabariigis korduvalt.
6. a kevadel, täpselt tuvastamata kuupäeval, värbas R. H. Eesti Vabariigis Tallinnas rahalist tasu lubades S. S. toime panema järgnevaid kuritegusid - edasiandmise eesmärgil omandama, hoidma ja vedama ning edasi andma suures koguses narkootilist ainet Soome Vabariigis. Samal ajal värbas R. H. kuriteo toimepanemisele S.-E. K. kes pidi R. H. ülesandel S. S. osutama vaimset ja füüsilist kaasabi kuritegude täideviimisel Soomes, samuti osalema kuritegelikul teel saadud raha toimetamises Soomest Eestisse R. H. alljärgnevalt: 1.
10. a sõitis S. S. R. H. ülesandel Eestist Soome Vabariiki. Eelnevalt andis R. H. Tallinnas S. S. kuriteo toimepanemiseks vajalikud juhised ja kontakttelefonide numbrid, samuti rahalised vahendid sõidu sooritamiseks. Seejärel oli R. H. tema ülesandel Soome Vabariiki sõitnud S. S. telefoni teel tihedas kontaktis, andes viimasele lisajuhiseid ja korraldusi ning kontrollides S. S. tegevust kuriteo toimepanemisel. R. H. korraldusel ja temalt saadud juhiste kohaselt omandas S. S.
13. a Helsingis ühe hotelli ees tuvastamata meesisikult koti, milles oli vähemalt 1 kg amfetamiini, s.o. suures koguses narkootilist ainet. Seejärel organiseeris R. H. S.-E. K. abil S. S. ja viimase valduses oleva narkootilise aine transpordi majutuskohta Vantaas. Vantaas andis S. S. eelnimetatud narkootilise aine R. H. korraldusel ja juhiste kohaselt edasi kahele tuvastamata isikule. Ülesande täitmise eest maksis R. H. S. S. rahalist tasu 5000 krooni; 1.
17. a sõitis S. S. R. H. ülesandel taas Eestist Soome Vabariiki. Enne sõitu andis R. H. Tallinnas S. S. kuriteo toimepanemiseks vajalikud juhised ja kontakttelefonide numbrid, samuti rahalised vahendid sõidu sooritamiseks. Seejärel oli R. H. tema ülesandel Soome Vabariiki sõitnud S. S. telefoni teel tihedas kontaktis, andes viimasele lisajuhiseid ja korraldusi ning kontrollides S. S. tegevust kuriteo toimepanemisel. R. H. korraldusel ja temalt 2

§ 418lg 1 järgi süüdi selles, et tema ajavahemikul 3.

2. a kuni
5. a soetas ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata kohas kolm vintpüssipadrunit, mida valdas ja hoidis ebaseaduslikult kuni
8. a enda elukohas aadressil Kuldnoka * Tallinnas.
9. Linnakohtu süüdimõistva otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatava R. H. kaitsja vandeadvokaadi abi Britta Oltjer, kes palub otsus tühistada R. H. süüdimõistmises KrK § 17 lg 4 - 2102 lg 2 p 1, 4 järgi ja teha uus otsus, millega R. H. nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsiooni kohaselt rikkus kohus oluliselt menetlusnorme, mis kokkuvõttes põhjustas materiaalõiguse eksliku kohaldamise. Kaitsja leiab, et kriminaalasja materjalidega ei ole tõendatud R. H. poolt KrK § 17 lg 4 - 2102 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemine, kohus on tõendeid valesti hinnanud ning nende pinnalt teinud valed järeldused. Apellatsioon põhineb alljärgnevatel motiividel: 2.
10. Esmalt juhitakse apellatsioonis tähelepanu asjaolule, et prokurör on süüdistuses leidnud, et R. H. oli S. S. poolt eelkirjeldatud kuritegude organisaator. Nimetatud kuritegude hulgas ei olnud aga sularaha toimetamist Eestisse. S. S. on Soomes süüdi mõistetud narkootilise aine omandamise ja edasiandmise eest, mitte aga mingil viisil sularaha toimetamise eest Eesti Vabariiki. Seega piirnes ka esitatud süüdistusakti kohaselt R. H. esitatud süüdistus konkreetselt S. S. süütegudega ning võimatu on siduda TAVIDi valuutavahetuspunkti kaudu raha saatmine R. H. S. S. tegudega Soome Vabariigis. Seda enam, et raha saatmised toimusid oluliselt varem vastavatest kuriteoepisoodidest Soome Vabariigis. Kaitsja arvates on tõendamata konkreetselt S. S. poolt aprillis – juulis
11. a toimepandud kuritegude kaudu saadud rahaliste vahendite ja TAVIDi kaudu Eestisse saadetud sularaha omavaheline seos. Kohus on väljunud ka esitatud süüdistuse piiridest, analüüsides rahaülekandeid, mis jäid 3

§ 83lg 1 kohaldamine.

Kohus ei ole vara konfiskeerimisega seoses motiveerinud, kuidas on tõendatud, et just R. H. süüks arvatud kuritegudega seoses laekusid tema nimel TAVID valuutavahetuspunkti sularaha ülekanded. Lisaks on kohus rikkunud ka menetlusnorme põhjusel, et jätnud motiveerimata

§ 84

kohaldamise ja jätnud ka välja selgitamata nimetatud sätte kohaldamiseks vajalikud andmed; 2.

1. Apellatsiooni kohaselt ei nähtu jälitustegevuse protokollidest S. S. ja R. H. aktiivseid kontakte konkreetsete kuritegude päevadel nagu on märkinud süüdistuses prokurör, mistõttu ei ole tõendatud R. H. käitumises organiseerimistegu. Episoodis
4. a on kõneeristuste alusel võimalik öelda, et isikud olid omavahelises kontaktis ainult kaks korda ning mõlemal korral Eestis. Samas väidab S. S.
7. a toimunud ülekuulamisel, et isik, kellelt ta juhiseid sai, instrueeris teda ka Soomes olles (mainimata kordagi H. nime). Seega on nii telefonikõnede eristuste kui ka S. S. ütlustega leidnud tõendamist, et selles episoodis ei saanud olla organiseerijaks olla R. H. Lisaks toonitatakse apellatsioonis, et ka
10. a ja
13. a episoodide osas ei leia väidetav R. H. poolne aktiivne instrueerimine esitatud telefonikõnede eristustega tõendamist. Seega on kaitsja arvates arusaamatu, millistele tõenditele toetudes on kohus järeldanud R. H. tegevuses organiseerimise tunnused; 2.
14. Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et R. H. on kõikide S. peetud kõnede vahepeal suhelnud vastava isikuga, mis kaitsja hinnangul viitab sellele, et H. ei tegutsenud mitte ise juhiseid jagades, vaid ainult vahendas sõnumeid S. ja sellisel juhul ei ole võimalik R. H. organiseerimises süüdi mõista. Lisaks eeltoodule on kohus asjassepuutumatute tõenditega üritanud R. H. käitumises sisustada kuriteokoosseisu, mida aga seal, esitatud asjaolusid ja tõendeid igakülgselt analüüsides, ei ole. Apellatsioonis leitakse, viidates Riigikohtu lahendile 3-1-1-101-05, et käesolevas asjas ei ole millegagi tõendatud R. H. konkreetne organiseerimistegu, mis pidi toimuma ärakasutamissuhte realiseerimise kaudu ning tõendamata on ka R. H. tahtlus S. S. poolt toimepandud tegude suhtes ja tahtlus organiseerimise osas. Apellatsioonis osundatakse, et
17. a ütlustes märgib S. S. selgelt, et telefoninumber +372 519 14162 (R. H. kõnekaardi number) ei ole number, millele S. S. helistas ja millelt teda instrueeriti. Kohus ei ole kuidagi motiveerinud, miks viidatud asjaolu ei oma antud asjas tähtsust. Kui S. S. välistab selgelt R. H. telefoninumbri, siis millele tuginedes on võimalik asuda seisukohale, et ikkagi tõendavad jälitustoimingute protokollid R. H. organiseerimistegu; 2.
18. Apellatsioonis viidatakse ka S. S. ütlustele, milles kunagi ei mainita R. H. kui kuritegude organisaatorit. S. S. kirjeldab, et sai Tallinnas kohvik Energy juures info ja raha isikult, kes andis üle ka enda kontaktandmed, kuhu ta pidi Soomes olles helistama ja mida ta ka tegi. See tähendab, et S. S. väidab, et ta helistas organiseerijale ja seega peaks telefonikõnede eristustest olema näha suhtlus R. H. ja S. S. vahel, mida aga jälitusprotokollidest ei ilmne. S. S. ei anna ühelgi ülekuulamisel ütlusi R. H. vastu, möönab, et tunneb R. H. Leo või Leopoldi nime all, et nad on kohtunud ja helistanud, kuid ei viita kordagi temale kui tegude organiseerijale. Seega on kohus ilmselgelt valesti hinnanud S. S. poolt antud ütlusi. S. S. ei vasta kunagi ütlusi andes ise, et tegemist oli R. H. kes juhiseid andis.
21. a toimunud ülekuulamisel möönab S. S. pika ülekuulamise lõpuks, et uurimisel välja tulnud andmete kohaselt oli tegemist R. H. Kaitsja on seisukohal, et uurijate poolt esitatud küsimused olid suunava iseloomuga, eesmärgiga saada vastavasisuline tunnistus. Samuti peab kaitsja vajalikuks selgitada, et S. S. 4

§ 83

lg 1 ja § 84 alusel 226 126 krooni konfiskeerimise osas.

§ 83

lg 1 alusel võib kohus kohaldada tahtliku süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga saadud vara konfiskeerimist.

§ 84

lubab sellise vara võõrandmise, äratarvitamise või muul põhjusel selle äravõtmise võimatuse puhul asendada konfiskeerimise vara väärtusele vastava summa väljamõistmisega süüdistatavalt. Seega on süüteoga saadud vara konfiskeerimise kohaldamise eelduseks

§ 83lg 1 alusel selle saamine süüteo toimepanemise läbi.

Linnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses puudub sisuline tõendite analüüs, mille pinnalt nähtuksid kohtu järeldused, miks ta leiab, kõnealune rahasumma on R. H. poolt saadud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise organiseerimise eest ning miks kuulub süüdistatavalt konfiskeerimisele nimelt selline summa. Kohtuniku siseveendumuse kujunemise jälgimatus kujutab endast kohtuotsuses põhistuse puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (RKKK 3-1-1-47-04). Samas leiab kohtukolleegium siiski, et kõnealused minetused ei saa endaga käesoleval juhul siiski kaasa tuua kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uueks arutamiseks KrMS § 341 lg 1 kohaselt, kuivõrd juba käesoleva kohtuotsuse p-s 4.

1. märgitud põhjendustel ei ole R. H. poolt AS Tavid kaudu suurte rahasummade saamine hõlmatud talle KrK §-de 2102 lg 2 p 1, 4 – 17 lg 4 järgi esitatud süüdistusest ning ta kuulub selle järgi rahaliste vahendite toimetamises Soomest Eestisse uue otsusega õigeksmõistmisele. 5.
2. Puutuvalt esitatud apellatsiooni väidetesse R. H. omistatud kuritegude tõendatuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RKKK 3-1-1-17-03). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui linnakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohtukolleegium leiab, et linnakohus on oma otsusega tõendite üksikasjaliku analüüsi tulemusena õigesti tuvastanud R. H. süü talle omistatud kuriteo toimepanemises. Linnakohtu poolne tõendite analüüs on toimunud kooskõlas KrMS § 61 nõuetega, st linnakohus on kogutud tõendeid kontrollinud ja hinnanud nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb kõikide asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Ühtlasi on linnakohus motiveerinud oma tõendite usaldusväärsuse eelistusi. Apellatsioonimenetluse käigus ei ilmnenud kõnealuse kuriteo toimepanemise osas uusi asjaolusid. Kohtukolleegium nõustub linnakohtu poolt tõendite sellise hindamisega ja kasutab KrMS § 342 lg 3 p-s 1 antud õigust linnakohtu otsuses esitatud põhjendusi mitte korrata; 5.
3. Üksikasjades loeb kohtukolleegium siiski arusaamatuks kaitsja apellatsiooni väited, nagu eeldaks kuriteo organiseerimine KrK § 17 lg 4 mõttes ärakasutamissuhte olemasolu organiseerija ja täideviija vahel. Kohtukolleegium märgib, et käesoleval ajal kehtiva

üldosa dogmaatika mõttes on ärakasutamissuhte esinemine vahendliku täideviimise (

§ 21lg 1 alt 2) tingimuseks, kuid meelevaldne ja KrK aegse kriminaalõigusdogmaatikaga 6

§ 83lg 1 ja § 84 alusel kohaldatud konfiskeerimise osas. 7