1-05-386\6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-05-386 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ene Randmäe ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi T.S.’i süüdistus KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild, kannatanu Inna Nikitina, kannatanu Mario Leetmaa esindaja adv. Talvi Vaske Prokurör Andra Sild Süüdistatav T.S. Kaitsja Adv. Aivar Ennok RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. juuni 2006.a. otsus T.S. õigeksmõistmises KarS § 121 järgi muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK T.S. mõisteti KarS § 121 järgi õigeks süüdistuses, mille kohaselt ta 04.09.2004.a. kella 03.00 ajal viibides Harjumaal Anija vallas Salumetsa külas Männi talu saunas lõi ta rusikaga ühel korral põse piirkonda alaealist Rando Üprust, tekitades näo põrutuse ning pärast seda lõi rusikaga alaealist Mario Leetmaad vastu nina, mis põhjustas nina tugeva veritsuse. Kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt tekitati M. Leetmaale ninaluu murd, ühe lõikehamba krooni osaline defekt ja limaskestaalune verevalum alahuulel. Maakohus leidis, et T.S. ei ole talle süüdistuses omistatud tegu toime pannud APELLATSIOONIDE SISU I Prokuröri apellatsioon Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega T.S. süüditunnistamist KarS § 121 järgi ning tema karistamist 10 kuulise vangistusega KarS § 73 kohaldamisel. Apellant leiab, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ega pole põhjendanud, miks ta on jätnud osa tõendeid hindamata. Kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Prokurör leiab, et tunnistajate Rebase, Lepa ja Raudkivi ütlused pole objektiivselt arvestatavad. Rebane ja Lepp on süüdistatavale lähedased inimesed, kelledel oli juba eeluurimisel võimalus kohandada oma ütlusi süüdistatavale soodsas suunas. Tunnistaja Raudkivi lahkus T.S. juurest kell 1.30 ning seetõttu ei oma tema ütlused tõenduslikku tähendust, kuivõrd sündmused leidsid aset kella 3 paiku ning süüdistatava kodust Salumetsa külla on üksnes 2-3 km. Kohus leidis alusetult, et M. Tsimbroti ütlused pole usaldusväärsed. Kohtuistungi protokolli kohaselt on M. Tsimbrot andnud ütlusi selle kohta, et järsku tuli T.S. ja läks R. Üprusele kallale. Tunnistaja kinnitab, et alguses tundis ta Saadi ära hääle järgi ja kui T.S. käis paar päeva hiljem tema juures kodus ja rääkis kõvema häälega, sai ta kinnitust, et see oli sama isik. Seega ei saa nõustuda kohtu väitega, et alles järgmisel päeval T.S. häält kuuldes sai tunnistaja aru, et tegu oli T.S.ga. Apellant ei nõustu kohtu väitega, et M. Tsimbroti hilisem arusaam süüdlase isikust on seotud sellega, et kannatanud käisid enne tunnistaja ülekuulamist iseseisvalt I. Kuusiku juures ja uurisid teise mehe nime. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist see, et kannatanu Inna Nikitina läks järgmisel päeval pärast juhtunut vestlema I. Kuusikuga, et saada teada lööja nime, mida aga I. Kuusik ei avaldanud, kinnitades, et tunneb lööjat ja nägi löömist, kuid nime ei ütle. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et usaldusväärseks ei saa pidada K. Jõelehe isiku äratundmiseks esitamise protokolli. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt on K. Jõeleht kinnitanud, et fotol nr 2 kujutatud isik meenutab Leetmaa ja Üpruse lööjat kaela ja õlgade piirkonna järgi. Lisaks eelnevalt on teised tunnistajad kinnitanud, et K. Jõeleht oli kannatanute lööjale kõige lähemal. 2 Apellant rõhutab, et Riigikohus on oma lahendites mitmeid kordi märkinud, et fotode järgi äratundmiseks esitamine on samaväärne uurimistoiming reaalsete isikute äratundmiseks esitamisega. Asjaolu, et teiste saunas viibinud isikute ütlused lööja osas tulenevad M. Tsimbroti teadmisest saunas käinud meeste kohta, ei saa muuta ebausaldusväärseks tunnistaja M. Tsimbroti ja K. Jõelehe poolt antud ütlusi lööja isiku suhtes ning süüdistatava äratundmist nende poolt. Prokurör ei nõustu kohtu väitega, mille kohaselt kohtuistungil süüdistatava äratundmine ei ole tõendiks kriminaalmenetluse mõistes, kuivõrd süüdistatav on juba kohtu alla antud ja seisab kohtu ees. Äratundmist võib menetleja teostada vajaduse korral ja äratundmiseks esitatakse isik, keda tunnistaja või kannatanu ei tunne. Kõnealuses asjas on juba eeluurimiselt tuvastatud, et M. Tsimbrot tundis T.S. lapsepõlvest. Eelnevast lähtudes leiab prokurör, et M. Tsimbrot ja K. Jõeleht on andnud ühesuguseid ütlusi toimunu ja lööja isiku osas. Mõlemad on ära tundnud lööja isiku ja nende ütlused on usaldusväärsed. Apellandile jääb arusaamatuks, millistel põhjustel on kohus oma järeldustes ja tõendite analüüsis jätnud kõrvale ebakõlad tunnistajate A. Prangeli, I. Kuusiku ja A. Bökleri ütlustes. Prokurör leiab, et I. Kuusiku ütlused on vastuolulised, ei lange kokku I. Nikitina sõnadega ja tunnistaja A. Bökleri ütlustega. Arusaamatuks jääb, miks ei ole kohus kogutud tõendite alusel järelduste tegemisel pööranud tähelepanu asjaolule, et juhul, kui lööjaks olnuks tõesti A. Prangel, keda I. Kuusik nähtuvalt tunnistajate ütlustest teadis ja tundis, oleks sellisel juhul I. Kuusik juba kohtueelse menetluse kestel teavitanud uurijat tõelisest süüdlasest. Kohtuistungil A. Prangeliga läbiviidud vastastamisel on nii kannatanud kui tunnistajat M. Tsimbrot ja K. Jõeleht kinnitanud, et tunnistaja Prangel ei viibinud saunas ega olnud isik, kes kannatanuid lõi. Prokurör leiab, et kriminaalasjas puuduvad kõrvaldamata kahtlused, mis takistaksid T.S. süüdimõistmise talle esitatud süüdistuses. II Kannatanu Inna Nikitina apellatsioon. Apellant kohtuotsusega ei nõustu ning seda järgmistel põhjustel. Kui I. Kuusik väidab, et mees kellega ta saunas käis, on talle tundmatu, siis jääb talle arusaamatuks, kuidas olid neil mõlemal mehel nagu kokkulepitult näod musta värviga ära määritud ja ühesugused nokkmütsid, mida mõlemad tol ööl kandsid ja mida vennad Saat ja Kuusik Kehra tänavailgi tol ajal peas kandsid. Apellant ei nõustu, et I. Kuusik pääses karistuseta. Tema koera pärast ju kogu lugu juhtus ja tema oli see, kes tahtis minna sinna sauna omakohut tegema. Kuusik käitus kõigiga väga ülbelt, sõimas tema poega ning ei öelnud talle mehe nime, kellega koos saunas käis ja kes tema poega peksis. Kuusik väitis alusetult, nagu tema oleks läinud Kuusikult raha küsima. Tema soov oli teada saada, kes poega lõi. 3 Esimesel istungil tunnistasid M. Tsimbrot, K. Jõeleht, A. Karu, K. Tänover ja kannatanud, et lööja oli T.S.. Aimar Prangel, kes hilisemal istungil süü omaks võttis, on väga vaikse loomuga ja usklik inimene. Kui kohus käskis A. Pranglil ja T.S.l kõrvuti seista ja küsis, kumb kannatanuid lõi, siis vastasid kannatanud ja tunnistajad, et lööja oli T.S.. See, mida A. Prangel ja I. Kuusik kohtus rääkisid, oli pigem päheõpitud tekst. Kohtuistungi protokolli oli aga kõik valesti ja segaselt kirja pannud, nende andmete põhjal pole võimalik otsust teha. Kohtuistungi protokoll ei kajasta kohtus räägitut. Tunnistaja A. Bökleri kinnitusel olid I. Kuusik ja A. Prangel kunagised töökaaslased ning seetõttu on võimatu, et nad teineteist ei tunne. Temale kui Kehra elanikule on silma jäänud, et A. Prangel, I. Kuusik ja T.S. on head sõbrad. III Kannatanu Mario Leetmaa esindaja adv. Talvi Vaske apellatsioon. Apellant taotleb kohtuotsuse tühistamist, uue otsusega T.S. süüditunnistamist ja karistamist vastavalt prokuröri poolt taotletud karistusega. Apellatsioonis leitakse, et kohus on tõendeid hinnanud pealiskaudselt ja tendentslikult, mistõttu ei vasta kohtu järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellandi põhjendused on järgmised. M. Leetmaa on pärast sündmust kinnitanud, et Mirjam tundis lööjad mehed ära ja teab täpselt, kes need on. Ivo Kuusik on öelnud, et käis saunas, nägi löömist, aga lööja nime ei ütle. I. Nikitina teadis, et Saat on vägivaldne isik, kuid tema vastu ei julge keegi tunnistada. Kaitsja refereerib M. Leetmaa kohtuistungil antud ütlusi, muuhulgas seda, et Ivo öelnud, et löömisest ei tohi kellelegi rääkida. Pärast seda arutanud nad omavahel juhtunut ning Mirjam öelnud, et teadis lööjaid. I. Kuusiku nime ütles Mirjam kohe, T.S. nime aga järgmisel päeval. T.S. esitati M. Leetmaale foto järgi äratundmiseks, kuid ta ei tundnud viimast ära. Samas on M. Leetmaa kohtuistungi toimumise ajal olnud 100% kindel, et lööjaks oli T.S.. Apellant viitab ka R. Üpruse ütlustele, kes oli järgmisel päeval teada saanud, et lööja oli T.S., kuid fotode järgi ta T.S. ära ei tundnud. K. Jõeleht on aga T.S. kui lööja ilmeksimatult ära tundnud. Vastavalt KrMS § 225 lg 1 võivad menetlusosalised neile kriminaaltoimiku tutvustamisest alates 10 päeva jooksul taotlusi esitada. T.S. kaitsja esitas aga alles kohtumenetluses
5. istungil taotluse kuulata täiendavalt üle T.S. elukaaslane E. Rebane, sugulane A. Lepp ja sõber P. Raudkivi. Samas peab kohtumenetluse pool põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust. Ka Riigikohus on rõhutanud, et juhul, kui süüdistataval on alibi, peab ta seda ise tõendama. See tuleb aga kohtule teatavaks teha vastavuses kriminaalmenetluse normidega. Kaitsja käis alibi välja alles 20.04.2006.a. Kohus pidanuks selle kui ilmselt põhjendamatu rahuldamata jätma. I. Kuusiku ütlusi peab apellant valelikeks. Apellant refereerib M. Tsimbroti ütlusi ja leiab, et tunnistaja on T.S. eksimatult ära tundnud ja andnud tõeseid ütlusi. Ka K. Tänover, kes küll kohtueelses menetluses T.S. ära ei tundnud, veendus kohtu koridoris, et lööja oli T.S.. 4 Ka A. Karu kinnitas, et tundis süüdistatava hääle järgi ära. Veel viitab apellant kannatanu R. Üpruse ema ütlustele. A. Prangel, kes löömise kohtuistungil omaks võttis, kinnitas, et lõi Leetmaad näo vasakule poole, kuigi Leetmaa kinnitusel löödi teda paremale poole näkku. K. Jõelehe väitel ei ole ta A. Prangelit sündmuskohal näinud. T.S. on iseloomustatud kui vägivaldset isikut. I. Kuusiku ütlused on ümber lükatud A. Böckleri sõnadega. Seega leiab apellant, et I. Kuusiku ja A. Prangeli ütlused on ebausaldusväärsed. Kriitiliselt tuleks apellandi arvates suhtuda süüdistatava elukaaslase ja teiste lähedaste isikute ütlustesse. A. Prangelit vastastati kohtuistungil M. Tsimbroti, M. Leetmaa ja K. Jõelehega. Keegi neist A. Prangelit sündmuskohal ei näinud. Kohtu seisukohaga M. Tsimbroti ütluste ebausaldusväärsuse kohta apellant ei nõustu ja rõhutab, et KrMS § 81 lg 1 lubab vajadusel menetlejal isiku ülekuulatud tunnistajale äratundmiseks esitada. M. Tsimbroti puhul polnud see vajalik, kuivõrd ta tundis T.S. lapsepõlvest alates. Apellant ei nõustu kohtu seisukohtadega, mis puudutavad äratundmiseks esitamisi ja viitab Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on fotode järgi äratundmiseks esitamine samaväärne reaalsete isikute äratundmiseks esitamisega. Kohus on apellandi arvates lasknud ennast eksitada asjaolust, et I. Kuusiku ja A. Prangeli ütlused langevad kokku saunas viibinud noorte ütlustega ning leiab, et A. Prangeli süü on kindlaks tehtud, kuna ta nii kohtus ütles. Kohus on jätnud tähelepanuta I. Kuusiku ütlused, et kannatanu I. Nikitinale ütles ta kõigepealt, et oli üksi saunas. Siis teatas, et teab lööjat, aga nime ei ütle. Seega on I. Kuusiku väide selle kohta, et ta sai nn peksjaga kokku juhuslikult poes, ebausaldusväärsed ning hakkas siis kurtma, et tema vend on alusetult kohtu all ning A. Prangel uskliku inimesena oli nõus kohtusse tulema, kantud soovist I. Kuusiku lähisugulane kriminaalvastutusest vabastada. Apellant leiab, et nii I. Kuusik kui ka A. Prangel tuleks kriminaalvastutusele võtta KarS § 320 alusel valetunnistuse andmise eest ning T.S. süüdi mõista ja karistada prokuröri poolt taotletud karistusega. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Apellandid jäid oma taotluste juurde. Prokurör ja kannatanu M. Leetmaa esindaja taotlesid T.S. süüditunnistamist ja karistamist, kannatanu I. Nikitina ühines kannatanu esindaja taotlusega. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et apellatsioonid on alusetud ja taotlesid maakohtu otsuse muutmatajätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5 Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on hinnanud tõendeid KrMS §-s 61 sätestatust lähtuvalt nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuses esitatud tõendite analüüs tugineb nende igakülgsele ja põhjalikule kontrollile. Kohus on oma järeldusi ja seisukohti veenvalt põhistanud, kohtuniku siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Prokuröri apellatsioonis avaldatud seisukohta, nagu oleks kohus tõendeid valikuliselt hinnanud, osa neist hindamata jätnud, seda sealjuures põhjendamata, kohtukolleegium ei jaga. Kohtukolleegium nõustub vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendustega, kuid rõhutab järgmist. Kannatanutest ja tunnistajatest, kes 04.09.2004.a. Männi talu saunas asetleidnud sündmust vahetult tajusid, on kohtueelsel ja kohtulikul uurimisel T.S.le kui kannatanute lööjale viidanud üksnes tunnistajad M. Tsimbrot ja K. Jõeleht. M. Tsimbrot kinnitas, et tundis T.S. ära hääle järgi,paar päeva pärast sündmust kuulis ta T.S. oma vanematega rääkimas ja sai siis aru, et T.S. on sama isik, kes käis saunas ja kannatanuid lõi /II kd tl 37-39/. K. Jõeleht on isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt väitnud, et fotol nr. 2 olev isik meenutab talle inimest, kes lõi Leetmaad ja Üprust /II kd tl 82-85/. Teised saunas viibinud – M. Leetmaa, R. Üprus, K. Tänover ja A. Karu – ei ole enne kohtuistungit T.S. ära tundnud ega täpsemalt kirjeldada osanud. T.S. ise on kogu menetluse kestel oma viibimist sündmuskohal eitanud. Prokuröri apellatsioonis esitatud käsitlusega M. Tsimbroti ütluste kohta kohtukolleegium ei nõustu. Kohus on M. Tsimbroti ütlusi väga põhjalikult analüüsinud ja leidnud põhjendatult, et need ei saa olla T.S. süüdimõistmisel arvestatavad /lk 4-5/. M. Tsimbrot ei ole T.S. sündmuse asetleidmise ajal ära tundnud. Nii M. Leetmaa kui K. Jõeleht on kohtuistungil kinnitanud, et arutades saunas juhtunu üle, väitis M. Tsimbrot üht meestest teadvat ja ütles I. Kuusiku nime /II kd tl 31, 40/. R. Üprus kuulnud nime alles järgmisel või ülejärgmisel päeval /II kd tl 33/. K. Tänover ja A. Karu ei ole kohtuistungil sündmusele järgnenud arutelu kohta ütlusi andnud. M. Tsimbroti ütlused on vastuolulised ega lange detailides kokku teiste sündmuskohal viibinute ütlustega. Kohtuistungil kinnitas ta, et ütles kaaslastele mõlema saunas käinud mehe nimed /II kd tl 38/. Keegi teine seda aga ei kinnita. Kaitsja küsimusele on M. Tsimbrot selgesõnaliselt vastanud, et T.S. tundis ta hääle järgi ära, kuna paari päeva pärast käis ta nende juures kodus /II kd tl 38/. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuses esitatuga selle kohta, et kahtlusi M. Tsimbroti ütlustes süvendab asjaolu, et M. Leetmaa ema I. Nikitina käis pärast juhtunut vestlemas teiste hulgas ka M. Tsimbroti vanematega ning et M. Tsimbroti enda kinnitusel tundis ta süüdistatavat lapsepõlvest, kuid juhtunu käigus vahetult ta T.S.le viidata ei osanud. Kohus märgib oma otsuses põhjendatult, et M. Tsimbroti hilisem arvamus, nagu saunaõhtule oleks I. Kuusikuga koos tulnud T.S., tekitab kahtlusi, mis ei võimalda tunnistaja ütlusi süüdistust kinnitava tõendina käsitleda. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et fotode järgi isiku äratundmiseks esitamine on samaväärne uurimistoiming reaalsete isikute äratundmiseks esitamisega. Käesoleval juhul ei oma see aga tähtsust. Oluline on asjaolu, et K. Jõeleht ei ole T.S. ära tundnud, kuivõrd ta on isiku äratundmiseks esitamise käigus avaldanud, et fotol nr 2 olev isik üksnes meenutab talle M. Leetmaa ja R. Üpruse lööjat. On oluline vahe, kas isik samastab kindlalt fotol kujutatud 6 inimese kuriteo toimepanijaga või tundub fotol kujutatu talle kahtlustatavaga üksnes sarnane. Käesoleval juhul on K. Jõeleht kinnitanud isiku sarnasust aga mitte samasust. Kohtukolleegium nõustub esimese astme kohtu seisukohaga ka selles, et käesolevas asjas kannatanute poolt süüdistatava äratundmine kohtuistungil ei oma tõenduslikku väärtust. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on tõepoolest saunapeol viibinud isikud kohtuistungil rääkinud T.S.st kui kannatanute lööjast. M. Leetmaa sõnul tulid süüalune ja tema sõber sauna /II kd tl 30/. Eeluurimisel aga kinnitas, et sauna tulid kaks tundmatut meest ning fotode järgi pole T.S. ära tundnud /I kd tl 71-73/. R. Üprus kinnitas kohtuistungil, et süüalune lõi teda. Et lööja oli T.S., sai teada K. Jõelehelt või M. Leetmaalt, ise ta T.S. ära ei tundnud, kuid viimane elab kõrvalmajas /II kd tl 33-34/. Fotode järgi M. Leetmaa T.S. lööjaks ei pidanud /I kd tl 7475/. K. Tänover ja A. Karu on kohtus andnud ütlusi, nagu oleks peksja olnud T.S., keda nad ei tunne ega tea, pole ka fotode järgi ära tundnud, kuid kohtu koridoris sai neile selgeks, et lööja oli T.S. /II kd tl 40-43/. Selliseid vastuolulisi ütlusi hinnates on maakohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et kannatanute ja tunnistajate ütlusi kohtuistungil on oluliselt mõjustanud teadmine, et kohus käsitlebki süüdistuse kohaselt T.S. kui kannatanute lööjat. Kohtukolleegium märgib veel siinjuures, et isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud või tajunud. Käesolevas süüdistusasjas on kindlaks tehtud, et juurdlust püüdis aktiivselt teostada ka M. Leetmaa ema I. Nikitina ning 04.09.2004.a. Männi talu saunas juhtunu oli kõneaineks. Eelnevat silmas pidades on kohtukolleegium seisukohal, et 04.09.2004.a. Männi talu saunas asetleidnud sündmust vahetult tajunud kannatanute ja tunnistajate ütlused (M. Tsimbroti vastuolulised ja ebalevad väited, K. Jõelehe arusaam, et talle esitatud fotol olev isik meenutab kannatanute lööjat) ei anna alust järelduseks, et süüdistuses kirjeldatud teod pani toime T.S.. Selline järeldus oleks vaieldamatult oletuslikku laadi. Süüdimõistev kohtuotsus ei saa aga rajaneda oletusele. Maakohus on oma otsuses põhjendatult rõhutanud, et kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda põhimõtet on korduvalt selgitanud oma lahendites Riigikohtu kriminaalkolleegium, rõhutades, et juhul kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (Riigikohtu otsused 3-1-1-89-03; 3-1-1-78-05; 3-11-24-06). Teisalt on maakohus käesolevas kriminaalasjas üle kuulanud rea tunnistajaid, kontrollimaks süüdistatava väidet selle kohta, et tema ei ole sündmuskohal viibinud ega süüdistuses kirjeldatud tegusid toime pannud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt T.S. ei saanud kuritegu toime panna, sest ta ei viibinud sel ajal sündmuskohal. Prokurör on oma apellatsioonis leidnud, et tunnistajate A. Lepa ja E. Rebase ütlused tuleb arvestamata jätta ainuüksi seetõttu, et tegemist on süüdistatavale lähedaste inimestega ning et P. Raudkivi ütlused ei kinnita otseselt süüdistatava alibid. Kohtukolleegium leiab, et apellandi seisukoht on pealiskaudne ega tugine tunnistajate ütluste sisule. Maakohtus on nimetatud tunnistajaid väga põhjalikult küsitletud. Nende tunnistajate ütlused langevad omavahel detailides kokku II kd tl 44, 61, 62) ega ole ka teiste kontrollitud tõenditega kummutatud. Maakohtul puudus seega alus kõne all olevate tõendite kõrvalejätmiseks. Mis puudutab tunnistajate suhet süüdistatavaga, siis on üsna raske, kui mitte võimatu tõendada isiku kodusviibimist talle võõraste inimeste ütluste kaudu. 7 Lisaks eelöeldule peab kohtukolleegium vajalikuks osutada tähelepanu sellele, et 20.04.2005.a. ilmus kohtuistungile Aimar Prangel ja andis üksikasjalikke tunnistusi selle kohta, et tema oli see, kes koos I. Kuusikuga 04.09.2004.a. Männi talu sauna läks ning seal ühe noormehe õue tiris ja teisele noormehele näkku lõi /II kd tl 58-60/. Kohtukolleegium on seisukohal, et prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendused ei anna alust tunnistada tunnistajate A. Prangeli ja I. Kuusiku ütlused ebausaldusväärseks. Maakohus on põhjendatult märkinud, et I. Kuusiku ja A. Prangeli ütlused langevad kokku üksikasjades. Kohtukolleegium rõhutab, et tunnistajate I. Kuusiku ja A. Prangeli küsitlemine kohtuistungil on toimunud äärmiselt põhjalikult ning seda ka kuriteole eelnenud ja sellele järgnevate sündmuste osas. Lähtuvalt sellest, et saunas viibinud alaealised on eristanud sinna tulnud mehi omadustega „paksem“ ja „pikem, kõhnem, peenem“, on kohus süüdistatavat A. Prangeliga kõrvutanud ja leidnud, et nad on kehaehituselt sarnased /II kd tl 54-58; 58-61/. I. Kuusiku ja A. Prangeli ütlused on omavahel haakuvad sellisel määral ja detailides, mis välistavad võimaluse, et A. Prangel on kõrvalise isikuna ilmunud kohtuistungile päästmaks T.S. talle esitatud süüdistusest. A. Prangeli ütluste usaldusväärsust kinnitab peale eelmainitu veel asjaolu, et kuriteosündmust puudutavas osas langevad tema ütlused kokku ka saunas viibinud kannatanute ja tunnistajate ütlustega. A. Prangeli ütlused ei ole teiste tõenditega kummutatud. A. Böckleri ütlused kinnitavad seda, et 1992.a. A. Prangel ja I. Kuusik koos töötasid, mitte aga seda, et 2004.a. I. Kuusik A. Prangelit hästi tundis ja teadis. Apellatsioonis esitatud arutlus, et I. Kuusik oleks kindlasti juba kohtueelses menetluses menetlejat tegelikust süüdlasest teavitanud, on oletuslikku laadi. Samaväärselt võib oletada, et I. Kuusikule võis tunduda tegeliku lööja avaldamine pealekaebamisena. Mida I. Kuusik I. Nikitinale on öelnud, ei oma tähtsust. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Esiteks ei ole alust T.S. süüditunnistamiseks sündmust vahetult tajunud kannatanute ja tunnistajate ütluste põhjal, teiseks on leidnud tõendamist süüdistatava alibi ning kolmandaks on tuvastatud, et kuriteo pani toime A. Prangel aga mitte süüdistatav. Seega on T.S. põhjendatult talle esitatud süüdistuses õigeks mõistetud. Mis puudutab I. Nikitina ja M. Leetmaa esindaja apellatsioonis esitatud väiteid kontrollitud tõenditest lähtuvalt, siis kohtukolleegium on prokuröri apellatsiooni käsitledes oma seisukoha väljendanud. Inna Nikitina apellatsiooni puutuvalt märgib kohtukolleegium, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. I. Kuusiku käitumine väljaspool kuriteosündmust ei ole puutumuses T.S.le esitatud süüdistuse ja selle tõendatusega. Apellandi esitatud etteheited kohtuistungi protokolli kohta ei saa olla tõsiseltvõetavad, kuivõrd KrMS § 158 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse poolel pärast protokollile allakirjutamist esitada kolme päeva jooksul protokolli parandamiseks kirjaliku taotluse. I. Nikitana ei ole taotlust kohtuistungi protokolli parandamiseks esitanud, seda ei ole teinud ka teised menetlusosalised. 8 Kannatanu M. Leetmaa esindaja etteheide, nagu oleks T.S. kaitsja alles kohtumenetluse käigus 20.04.2006.a. esitanud taotluse kuulata kohtuistungil üle täiendavaid tunnistajaid (E. Rebane, A. Lepp ja P. Raudkivi) ja sellega rikkunud KrMS § 225 lg 1 nõudeid, ei ole kooskõlas kriminaaltoimiku materjalidega. Kriminaaltoimikust ei nähtu, kas ja millal on antud KrMS § 223 lg 3 ja 224 lg 1 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku koopia. Prokurör on koostanud süüdistusakti 28.07.2005.a. ning edastanud selle samal päeval Harju Maakohtule /II kd tl 1-2, 7/. Kaitsja on saanud süüdistusakti kätte 03.08.2005.a. ning esitanud kahe päeva pärast, s.o 05.08.2005.a. Harju Maakohtule kirjaliku taotluse eelistungi korraldamiseks ja kohtueelsel uurimisel üle kuulatud, kuid prokuröri poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekirja mittekuuluvate tunnistajate E. Rebase, P. Raudkivi ja A. Lepa ülekuulamiseks / 8-10/. Seega on T.S. kaitsja järginud KrMS §-s 225 lg 1 kehtestatud taotluste esitamise 10-päevast tähtaega. Maakohus ei ole T.S. kohtu alla andmisel kaitsja taotlust rahuldanud /II kd tl 13/. KrMS § 225 lg 3 kohaselt ei takista taotluse rahuldamisest keeldumine taotluse kordamist kohtumenetluses. Muuhulgas on eksitav apellandi väide ka osas, mis puudutab A. Prangeli ja M. Leetmaa ütluste lahknevust. M. Leetmaa on kohtuistungil andnud löömise kohta vastakaid ütlusi. Väitis, et teda löödi näo paremale poole, esialgu kinnitas, et vasaku käega, hetk hiljem aga, et võidi ka parema käega lüüa /II kd tl 30, 32/. A. Prangel on kinnitanud, et ta lõi M. Leetmaad näo vasakule poole nina piirkonda (II kd. tl 60). Kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt on M. Leetmaale tekitatud vigastusi näo vasakule poolele (I kd tl 19-20). Seega lahknevad M. Leetmaa ütlused tõepoolest A. Prangeli ütlustest aga ka ekspertiisi käigus tuvastatust ning järelikult ei saa kannatanu sõnu tõsiselt võtta. A. Prangeli ütlused ei tekita aga kahtlusi, kuivõrd need haakuvad kohtuarstliku ekspertiisi käigus kindlaks tehtuga. Kõike eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.06.2006.a. otsuse T.S. õigeksmõistmises muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Jüri Paap 9 Ene Randmäe