← Eesti

1-05-963\8

Obsah (5)§ 199§ 418§ 64§ 65§ 68

1-05-963 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 12. oktoober 2006 a. Tallinn 1-05-963 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Igor Amann Tatjana Derkatš Kohtuistungi sekretä

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi Kriminaalasi Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Kaitsja Pärnu Maakohtu

  1. juuni 2006.a otsus Süüdistatav A. E. Merike Lugna A. E. Matti Reinsalu RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
  2. juuni 2006.a otsus A. E. suhtes jätta sisuliselt muutmata, kuid täpsustada, et
  3. aprilli 2004.a seisuga kuulub A. E. ärakandmisele 4 aastat 11 kuud 21 päeva vangistust. Vandeadvokaat Matti Reinsalu apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  4. oktoobril 2006.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul advokaadi vahendusel alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Järva Maakohtu
  6. jaanuari 2005.a otsusega mõisteti A. E. süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi 1aasta 6 kuulise vangistusega,

§ 418

lg 1 järgi 3 kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 27.

mai 2002.a Lääne-Viru Maakohtu otsusega mõistetud kandmata karistuse 3 aasta 6 kuu võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 22. aprill 2004.a. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti süüdi veel A. K., kuid tema suhtes kohtuotsust ei vaidlustatud. 2.

§ 199lg 2 p 4,7 järgi mõisteti A.

E. süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna ajavahemikul augustist 2001.a kuni detsembrini 2002.a lasi raiuda palgalist tööjõudu kasutades, s.o. vahendlikult täide viia ja viis metsast ära ning realiseeris metsamaterjali: - Paide vallas * külas T N. omandis olevalt maaüksuselt; - Paide vallas * külas V. E. omandis ning Paide valla halduses olevalt maaüksuselt; - Koeru vallas * külas AS * * kuuluvalt maaüksuselt; - Koigi valla halduses olevalt * külas asuvalt riigi tagavaramaalt * * - Koigi vallas * külas A. S. kuuluvalt maaüksuselt; - Türi vallas * külas Türi valla halduses olevalt endiselt talumaalt *; - Koeru vallas * külas A. P. ja L. K. kuuluvalt metsamaalt; - Kehtna vallas * külas AS-le * kuuluvalt metsamaalt; - Käru vallas * külas V. T. kuuluvalt metsamaalt; - Paide vallas * külas Paide valla halduses olevalt riigi tagavaramaalt. Veel mõisteti A. E. süüdi selles, et ta 15. detsembril 2002.a varastas grupis koos A. K. Käru vallas * külas * kinnistu laoplatsilt V. T. kuuluvat metsamaterjali. Seega mõisteti A. E. süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna grupis A. K. omastas võõra vallasasja selle ebaseadusliku äravõtmisega.

§ 418lg 1 järgi mõisteti A.

E. süüdi selles, et ta käitles ebaseaduslikult laskemoona, hoides kodus 50 sportpadrunit. 3. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotles süüdistatav A. E.

§ 199

lg 2 p 4,7 ja § 418 lg 1 järgi enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole neid tegusid toime pannud.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai 2005.a. otsusega tühistati Järva Maakohtu
  3. jaanuari 2005.a otsus osaliselt A. E. süüdimõistmises

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi neljateistkümnes vahendliku täideviimise teel toimepandud metsavarguse episoodis, millised on kvalifitseeritavad

§ 199

lg 2 p 4 järgi ning

§ 199

lg 2 p 4,7,

§ 64

lg 1 ja

§ 65lg 1 järgi mõistetud karistuste ning A.

E. tsiviilhagide katteks väljamõistetud summade osas ja tehti uus otsus. Kohtuotsuse osalise tühistamise põhjuseks oli kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine, kuna neljateistkümne vahendliku täideviimise teel toimepandud metsavarguse episoodis oli kohtuotsus motiveerimata. Uue otsusega saadeti kriminaalasi A. E. süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4,7 järgi neljateistkümne metsavarguse episoodi osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. A. E. mõisteti

§ 199lg 2 p 4,7 järgi 15.

detsembril 2002.a koos A. K. Raplamaal Käru vallas * külas toimepandud V. T. kuuluva metsamaterjali varguse eest karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud 4 kuulist vangistust 27.

mai 2002.a Lääne-Viru Maakohtu otsusega mõistetud ja täielikult ärakandmata karistuse, s.o. 3 aasta 6 kuu võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 10 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 9 päeva ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 9 kuud 21 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 22. aprill 2004.a. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. 2

(5)
  1. Riigikohtule esitatud kassatsioonis taotles A. E. kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai 2005.a otsuse tühistamist E. E. süüdimõistmises ja karistamises

§ 418

lg 1 järgi ning

§ 199lg 2 p 4,7 järgi 15.

detsembril 2002.a koos A. K. toime pandud metsamaterjali varguse episoodis. Neljateistkümne vahendliku täideviimise teel toimepandud metsavarguse episoodi esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise osas kaitsja ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud.

  1. Riigikohus jättis
  2. juulil 2005.a A. E. kaitsja vandeadvokaat U. Reinsalu kassatsiooni menetlusse võtmata, mistõttu Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai 2005.a otsus on
  4. detsembril 2002.a. Kaarlimetsa laoplatsilt toime pandud metsamaterjali varguse ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise osas jõustunud.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu esimees andis
  6. novembril 2005.a A. E. süüdistusasja KrMS § 24 lg 2 alusel erandlikult üle Pärnu Maakohtule, sest Järva Maakohtus taandati kohtunik Sirje Lahesoo ja kohtunik Heino-Vello Pihlak oli KrMS § 49 lg 1 p 2 alusel kohustatud menetlusest taanduma eeluurimiskohtunikuna samas kriminaalasjas tehtud süüdistatava vahistamismääruse tõttu.
  7. Pärnu Maakohtu
  8. juuni 2006.a otsusega mõisteti A. E. süüdi

§ 199

lg 2 p 4 järgi ja karistati 1 aasta 6 kuulise vangistusega.

§ 65lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust 27.

mai 2002.a Lääne-Viru Maakohtu otsusega mõistetud kandmata karistuse 3 aasta 6 kuu vangistuse ning Järva Maakohtu 21. jaanuari 2005.a otsusega mõistetud kandmata karistuse 4 kuud võrra ning liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 9 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 11 kuud 21 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

  1. aprill 2004.a. A. E. mõisteti õigeks järgmistes süüdistusepisoodides: 1) 2002.a. märtsis ja aprillis Järva maakonnas Koigi vallas * külas riigi tagavaramaalt Riatu 32 toime pandud vargusepisoodis; 2002.a. aprillis ja juulis Järva maakonnas Türi vallas * külas * talumaalt toimepandud kahes vargusepisoodis ning 2002.a oktoobris Järva maakonnas Paide vallas * külas Paide valla halduses olevalt riigi tagavaramaalt toimepandud vargusepisoodis. A. E. mõisteti välja tsiviilhagid tekitatud kahjude katteks.
  2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja süüdistuses

§ 199lg 2 p 4 järgi A.

E. õigeksmõistmist. Kohtueelsel uurimisel ja kohtus on jäänud välja selgitamata isikud, kes puidu metsast ära viis ja selle realiseerimisest materiaalset kasu sai. Kaitsja peab tõenäoliseks, et see isik või need isikud pidid olema varguse tellijad. Lisaks sellele rajaneb kohtuotsus oletustel. Sellise käsitlusega on kohus otsuse langetamisel sattunud olulisse vastuollu KrMS §-ga 7 lg 3 ja § 15 lg 1. Kohus ei oleks tohtinud süüdimõistva otsuse tegemisel arvestada kaassüüdistatava A. K* ja tunnistajate V. V. ning J. K. ütlustega, sest nad on huvitatud A. E. süüditunnistamisest. Kohus ei oleks saanud avaldada tunnistaja V. V. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, sest V. V. võimalikud asukohad olid politseile teada. Politsei ei rakendanud piisavalt abinõusid tema asukoha kindlakstegemiseks. Kaitsja analüüsib apellatsioonis tõendeid kuriteoepisoodide kaupa ja leiab, et A. E. süüdimõistmine kümnes metsavarguse episoodis ei ole põhjendatud, sest süüdimõistmine rajaneb ainult kahtlustustel. Kahtlused tulnuks aga tõlgendada süüdistatava A. E. kasuks. 3

(5)
  1. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav A. E. ja tema kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 11.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
  3. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-8500 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on põhjendanud kuriteoepisoodide kaupa, miks ta loeb usaldusväärseks süüdimõistetu A. K. ja tunnistajate V. V. ning J. K. ütlused ning suhtub kriitiliselt süüdistatava A. E. ja tema venna A. E. poolt antud ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Pärnu Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 etteantud õigust kasutades vajalikuks korrata. 11.2 KrMS § 291 p 4 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise, kui tunnistaja asukohta ei ole suudetud kindlaks teha. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et tunnistaja V. V. kohtu poolt saadetud kutsetele ei reageerinud (VIII kd tl 32, 89, 138). Tema puudumise tõttu lükati kohtuistungeid korduvalt edasi. Kohus pöördus kahel korral politsei poole tunnistaja V. V. asukoha kindlakstegemiseks, kuid politsei teda ei tabanud.
  4. mail 2006.a esitas Ida politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna ülemkomissar A. Kruuse kohtule kirjaliku teatise, mille kohaselt tunnistaja V. V. asukoht on teadmata (VIII kd tl 121). Viimasel, s.o.
  5. mail 2006.a toimunud kohtuistungil avaldas kohus prokuröri taotlusel tunnistaja V. V. kohtueelsel uurimisel antud ütlused, kuna tema elukohta ei ole suudetud kindlaks teha (VIII kd tl 152-153). Kohtueelsel uurimisel antud ütlusi oli tunnistaja V. V. kinnitanud Paide Maakohtus
  6. jaanuaril 2005.a toimunud kohtuistungil, mille kohus samuti avaldas. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni seisukohaga, mille kohaselt ei olnud kohtul alust tunnistaja V. V. ütluste avaldamiseks ja nendega arvestamiseks. 11.3 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohaga, et kaassüüdistatava A. K. ütlused on käsitatavad rõõnana ja seega ei või kohtuotsuse tegemisel neile ütlustele tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri 1996.a. otsuses M. S. süüdistusasjas on rõhutatud, et rõõnaks ei saa lugeda mitte igasuguseid süüdistatava ütlusi, lähtudes üksnes ütluste andja menetlusseisundist. Alles süüdistatava ütluste hindamisel ja teiste tõenditega kõrvutamisel jõuab kohus järeldusele, et neid ütlusi saab käsitada rõõnana – see on teise isiku alusetu süüstamisena (RT III 1997, 4, 31). Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on A. K. ütlusi kõrvutanud teiste tõenditega ja andnud neile hinnangu. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et kohus ei oleks tohtinud kaassüüdistatava A. K. ütlusi tõendina arvesse võtta. 4
(5)11.4

§ 199

lg 1 kohaselt on vargus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei ole tähtsust asjaolul, kas ja kui suurt kasu süüdlane varguse toimepanemisest sai. Kohtueelsel menetlusel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on tuvastatud, et 10 metsavarguse episoodi pani vahendliku täideviimise teel toime A. E. Seetõttu ei pea kohtukolleegium asjakohaseks kaitsja apellatsiooni väiteid selle kohta, et süüdistatava A. E. vastutus varguse eest on välistatud, kuna ei ole välja selgitatud kui palju ta vargusega materiaalset tulu teenis või kas sellest sai kasu veel mõni teine isik. 11.5 KrMS § 60 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus peab hindama ka süüdistatava ütlusi kriminaalmenetluse erinevates faasides ja kõrvutama neid teiste tõenditega. Süüdistatava ütlused, mis on paljasõnalised ja vastuolus teiste kriminaalasjas leiduvate ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, ei ole kohtule siduvaks. Apelleeritud kohtuotsuses on süüdistatava A. E. poolt kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlusi hinnatud ning kõrvutatud teiste tõenditega. Kohtuotsuse kohaselt ei ole kohtul tekkinud kahtlust selles, et süüdistatav A. E. pani vahendlikult toime 10 metsavarguse episoodi. Kriminaalmenetluse põhimõte, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, kuulub kohaldamisele üksnes selliste kahtluste puhul, mida ei õnnestunud kriminaalmenetluses kõrvaldada. Sellele põhimõttele on osundanud Riigikohtu kriminaalkolleegium 14. mai 1996.a otsuses nr 3-1-1-52-96 Eduard N. ja Igor P. süüdistusasjas (RT III 1996, 19, 259). Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et Pärnu Maakohtu otsus rajaneb oletustel ja kõrvaldamata kahtlustel. 11.6 Apelleeritud kohtuotsuses on märgitud süüdistatava A. E. karistuse kandmise aja alguseks põhjendatult A. E. vahi alla võtmise päev, s.o. 22. aprill 2004.a. Kohtuotsuse resolutiivosas on aga ekslikult märgitud, et 22. aprilli 2002.a seisuga kuulub A. E. ärakandmisele 4 aastat 11 kuud 21 päeva (õige oleks 22. aprilli 2004.a seisuga). Tegemist on eksitava trükiveaga, mida kohtukolleegium peab kohtuotsuse selguse eesmärki silmas pidades vajalikuks täpsustada. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu 5. juuni 2006.a otsus A. E. suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Malle Preimer Igor Amann 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.