KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2006. a Tartu Väärteoasja number 4-06-2266 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Väärteoa

§ 126p 3 kohaselt on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h, R.

Reinu juhitaval sõiduautol Volkswagen Passat, reg. nr-ga 521 TEX, kiirusemõõtjaga Stalker nr SP006423 sõidukiiruseks 115 km/h. Kuivõrd kiiruse mõõtmise laiendmääramatus oli +/- 3 km/h, siis oli mootorsõiduki poolt lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 42 km/h. Protokollist nähtuvalt oli kiirusemõõteseade testitud 24.04.

1. a ja oli töökorras. Nimetatud protokolliga oli tutvunud ja sellele allkirja andnud ka mootorsõidukijuht R. Rein. Kohtus avaldatud 24.04.
2. a väärteoasjas nr 2602,06,005654 koostatud väärteoprotokollis (koopia tl 7) sisalduvate menetlusaluse isiku omakäeliselt antud ütluste kohaselt võttis R. Rein omaks, et kiirus oli natukene üle. Samas märgib ta, et päike paistis silma ja enda arust oli ta seitsmekümne alast juba läbi. Protokollist nähtuvalt oli R. Reinule tema õigusi ja kohustusi tutvustatud. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et R. Reinu kaebus on põhjendatud osaliselt. LE § 126 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest. Menetlusaluse isiku ütlustega ning 24.04.
3. a liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, mis langevad omavahel kokku ja mille tõelevastavuses kohtul puudub alus kahelda, loeb kohus tõendatuks, et 24.04.
4. a kella 19.37 ajal Tartu maakonnas Laeva vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
5. km-l, seega kohas,

§ 126

p 3 kohaselt on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h, liiklusjärelevalve käigus mõõdeti R. Reinu juhitaval sõiduautol Volkswagen Passat, reg. nr-ga 521 TEX, kiirusemõõtevahendiga Stalker SP006423 sõidukiiruseks 115 km/h. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 3 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui määratakse karistus väärteoasjas, mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Sama paragrahvi esimese lõike kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. 24.04.

1. a liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll tõendab, et kiirusemõõtevahend Stalker SP006423 oli testitud 24.04.
2. a ja oli töökorras. Kuivõrd majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.04.
3. a määruse nr 112 „Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded“ lisa kohaselt on kiirusemõõturite taatluskehtivusajaks 1 aasta, siis tuleb asuda seisukohale, et 24.04.
4. a R. Reinu juhitaval sõidukil kiirust mõõtes kasutati nõuetekohaselt kontrollitud mõõtevahendit. Seega on saadud mõõtetulemus kasutatav tõendina. 24.04.
5. a liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on kiirusemõõtevahendiga Stalker SP006423 kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks +/- 3 km/h. Järelikult R. Rein, juhtides mootorsõidukit 115 kilomeetrise tunnikiirusega kohas,

§ 126

p 3 kohaselt on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h, ületas lubatud sõidukiiruse vähemalt 42 km/h võrra. Sellega realiseeris menetlusalune isik LS § 7422 lg 3 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje, s.o mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise üle 40 kilomeetrit tunnis. Väärteoprotokolli kantud ütlusi, mille kohaselt paistis päike R. Reinule silma ja enda arust oli ta 70 km/h alast läbi, peab kohus ennastõigustavateks ning paljasõnalisteks. Kaebuses on menetlusalune isik enda süüd vähendava asjaoluna ära toonud selle, et rikkumine toimus kohas, kus piiratud kiiruse mõjuala oli juba lõppemas ning eesolev sõidutee oli hästi nähtav. Eelnev viitab sellele, et menetlusalune isik tajus liiklusolusid ja liikluskorraldusvahendeid adekvaatselt, kuid teadlikult valis lubatust kiirema sõidukiiruse. Seega asub kohus seisukohale, et isik pani teo toime tahtlikult. Seega pani R. Rein toime LS § 7422 lg 3 ettenähtud väärteo, mis on leidnud õigesti kvalifitseerimist ka kohtuvälise menetleja poolt. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut R. Reinu tuleb toimepandu eest karistada. Kohus ei tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetluse normide rikkumisi. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 7422 lg 3 näeb ette, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest üle 40 km tunnis karistatakse kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga või arestiga. Lõuna Politseiprefektuuri 15.05.

1. a otsusega väärteoasjas nr 2602,06,005654 karistati R. Reinu LS § 7422 lg 3 alusel rahatrahviga 110 trahviühikut, s.o 6600 krooni. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku R. Reinu tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS § 58, ei ole. KarS § 57 järgseks karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 01.06.
2. a õiendi (tl 11) kohaselt on R. Reinu varem väärteo eest karistatud ühel korral rahatrahviga, kuid see karistus oli teo toimepaneku ajal juba kustunud. Seega võib väita, et menetlusalune isik on õiguskorra suhtes meelestatud positiivselt. Kohus leiab, et kiiruseületamise näol on tegu tõsise rikkumisega - mootorsõiduki juhtimine lubatud kiirust ületades ei kujuta endast kõrgendatud ohtu mitte ainult sõiduki juhile, vaid ka kõigile kaasliiklejaile. Seega on õiguskorra kaitsmise huvides, et õiguskaitseorganid suhtuvad sellisesse üleastumisse ülima tähelepanelikkuse ja rangusega. Lisaks sellele on kiiruseületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on karistuse kohaldamisega vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Võttes arvesse eeltoodut ja seda, et R. Rein pani väärteo toime tahtlikult, asub kohus seisukohale, et R. Reinule põhikaristust määrates on kohtuväline menetleja järginud karistuse mõistmise aluseid ja on määranud isikule kohase karistuse. LS § 7422 lg 5 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 6 kuuni. Kohtuväline menetleja otsusega võeti R. Reinul juhtimisõigus ära 2 kuuks. Kohus leiab, et üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt on õigustatud R. Reinult lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Samas tuleb aga karistuse individualiseerimisel arvestada sellega, et R. Rein töötab OÜ-s REINEST autojuhina. Seega oleks 2 kuuks juhtimisõigusest ilmajätmine temale ebamõistlikult koormav, kuna sellise karistuse korral kaotaks isik oma töökoha ja satuks majanduslikult raskesse olukorda. Seepärast leiab kohus, et R. Reinult tuleb toimepandud rikkumise eest lisakaristusena võtta sõiduki juhtimise õigus ära 1 kuuks. Ingeri Tamm Kohtunik