KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18 oktoober 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-3091 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Malle P

§ 25

lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 23 mai 2006 lühimenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav D.A Prokurör Ringkonnaprokurör Merike Lugna Süüdistatav D.A, varem kahel korral kriminaalkorras karistatud, vahistatud 25 oktoober 2005 Kaitsja Vandeadvokaat Eva Tibar RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu 23 mai 2006 otsus D.Ai süüdistusasjas D.Ailt menetluskuluna väljamõistetud ekspertiisitasu summa osas. Uue otsusega: Välja mõista D.Ailt ekspertiisitasu summas l7 520.00 / seitseteist tuhat viissada kakskümmend/ 1 krooni riigieelarve tuludesse. Ülejäänud ekspertiisitasu, summas 17 520.00 / seitseteist tuhat viissada kakskümmend/ krooni jätta riigi kanda. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 19 oktoobrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 18.

2. AJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: D.A mõisteti KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi süüdi selle eest, et ta, varem vargusi toimepannud isikuna, ajavahemikus 03 juuli 2005 kuni 21 oktoober 2005, x linnas erinevatest sõiduautodest, pani toime 22 võõra vara vargust. KarS § 328 lg 1- § 25 lg 2 järgi mõisteti D.A süüdi selles, et ta olles kahtlustatavana kinni peetud ja 27.10.2005 kella 09.25 ajal x linnas konvoeeritav Järva Maakohtust vahistamistaotluse läbivaatamiselt Paide Politseijaoskonda, üritas põgeneda, joostes kohtumaja hoovis oleva värava suunas, kuid teda valvavatel politseinikel õnnestus ta tabada enne väravani jõudmist. Pärnu Maakohus tunnistas D.Ai süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi ja karistas 2 aasta 1 kuulise vangistusega, KarS §

§ 25lg 2 järgi ja karistas 4 kuulise vangistusega, Kar

S § 64 lg 1 järgi mõistis liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust 1/3 võrra ja mõistis karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, karistuse kandmise alguseks luges 25 oktoober

1. D.Ailt mõisteti muuhulgas välja ekspertiisitasu 35 040.00 krooni. APELLATSIOONI SISU RINGKONNAKOHTUS: JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Apellatsioonis D.A ei vaidlusta süüdimõistmist ja karistamist KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi, kuid leiab, et KarS § 328 lg 1- 25 lg 2 järgi mõisteti ta süüdi vaid teda konvoeerinud politseikonstaablite ütluste alusel ja selles osas ta oma süüdi ei tunnista. 27.10.2005 aastal ei olnud tal mõtteski põgeneda, ta vaid halva enesetunde ja libeda teekatte tõttu komistas. Talle antud tablettide ja tehtud süstide mõju tõttu ei saanud ta üldse aru mis juhtus. Ta selgitas uurijale mis tegelikult toimus ja palus vaadata videosid, kuid talle öeldi, et neid ei ole. Süüdistuses esitatud ajaks ei olnud veel teada kas kohus ta üldse vahistab ja üks politseinik arvas ka, et võib olla teda ei võeta vahi alla. Ta arvas 70% ulatuses et teda jäetakse vabadusse, 2 seetõttu ei olnud tal mõtteski põgeneda. Ta arvab, et kuna ütlusi andnud politseinikud olid korraldanud tema varitsuse, kuid neil ei õnnestunud teda Paides koheselt kinni võtta, kõigutas see nende enesehinnangut ning seetõttu korraldati talle ka selline süüdistus. Kinnipidamisel kahjustati ka tema tervist. Ta ei ole ka nõus ekspertiisitasuga. Polnud vaja ekspertiisi tegemiseks raha kulutada kuna ta tunnistas oma süüd varguste toimepanemistest. Palub kõiges selgust saada. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav- apellant toetas esitatud apellatsiooni. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja palus uue otsusega D.A KarS § 328 lg 1- § 25 lg 2 järgi õigeks mõista ja jätta osa ekspertiisitasu riigi kanda. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:
2. D.Ai süüdimõistmise osas KarS §

§ 25lg 2 järgi: D.

Ai apellatsioonis esitatud väited on sarnased tema poolt maakohtu istungil antud ütlustele ning maakohus on need otsuse põhistuses ümber lükanud. Maakohus andes süüdistatava ütluste õigsusele ja reaalsusele hinnangu koos teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega on leidnud, et need kannavad taotlust oma süüd kergendada, seega on maakohus need lugenud ebausaldusväärseteks. Kohtukolleegium soostub sellise maakohtu järeldusega. Tunnistajad A.P ja A.P on andnud ütlusi, et nemad konvoeerisid D.Ait kohtuhoonest politseimajja ja ajal, kui A.P hakkas lahti keerama politsei ja kohtuhoovi vahelist ust, pistis D.A jooksu kohtumaja värava suunas. A.P jooksis talle järele ja sai ta kätte 6-7 meetri kaugusel ning lükkas ta jooksu pealt vastu müüri, kusjuures D.A ütles, et eelistab istumisele jooksu panemist/ II kd. t.lk. 3740/. Tunnistajate ütlusi ja D.Ai poolt valve alt põgenemise katset kinnitab ka tunnistaja K.O ütlused sellest, et politseijaoskonda helistas A.P, kes palus abi kuna vahistatu püüdis põgeneda/ II kd. t.lk. 35-36/. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et tunnistajate riimuvate ütluste usaldusväärsust ei ole alust kahtluse alla seada ja apellatsioonis esitatud väited politseitöötajate erapoolikusest loeb kohtukolleegium paljasõnalisteks. Kriminaalasja materjalide alusel ei ole tuvastatav, et just tunnistajatena ülekuulatud isikud oleksid olnud seotud süüdistatava pikaajalise varitsusega, või et neil oleks olnud põhjust anda valesid, D.Ait süüstavaid, ütlusi. Kohtukolleegium leiab, et D.Ai tegevuses KarS § 328 lg 1 ettenähtud koosseisulised tunnused on kohus tuvastanud kooskõlas seadusega. Kohus on kõiki tõendeid hinnanud kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Veendumuse kujunemine on jälgitav ja ringkonnakohtul puuduvad alused anda tõenditele maakohtu otsusega võrreldes teistsugust hinnangut. Apellatsioon ei sisalda endas viiteid tõenditele, millised kohus jättis põhistamatult arvestamata. D.Ai käitumine on õigesti kvalifitseeritud vahi alt põgenemise katsena, so KarS § 328 lg 1- § 25 lg 2 järgi.

1. D.Ailt väljamõistetud ekspertiisitasu osas: 3 KrMS § 105 lg 1 kehtestab, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Antud kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et kohtueelse menetluse läbiviimisel, sündmuskohtade vaatluste käigus, oli võetud DNA proovid. Kohtueelne menetleja, leides, et antud juhul on DNA profiilide tuvastamisel oluline tähtsus kriminaalasja lahendamisel, määras DNA ekspertiisid / I kd. t.lk. 43-44, 92, 104, 130-131, 213-215/. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul oli DNA ekspertiiside määramine kooskõlas seadusega. Apellatsioonis esitatud väide sellest, et ekspertiise ei olnud vaja teha kuna ta tunnistas oma süüd varguste toimepanemistes, ei ole antud juhul asjakohane kuna vaid viimase ekspertiisi tegemise ajaks oli alust kahtlustada kuritegude toimepanemistes D.Ait. Teiste ekspertiiside määramiste ajal ei olnud kuritegudes kahtlustatavat isikut kindlaks tehtud. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks toonitada, et isiku poolt kuritegude toimepanemiste kohta tunnistuste andmine ei välista menetlustoimingute, kaasaarvatud ekspertiiside läbiviimist. Kriminaalasja kohtueelsel menetluse raames on läbi viidud neli DNA ekspertiisi / I kd. t.lk. 45-47, 93-95, 132-134, 216-222 / ja kokku on taotletud vastavalt Vabariigi Valitsuse 21.12.2001 määruse nr 438 „ Riiklikes ekspertiisiasutustes tehtavate ekspertiiside hinnakiri“ alusel 35 040.00 krooni hüvitamist. KrMS § 175 lg 1 p 3 kehtestab, et menetluskuluks on muuhulgas riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. KrMS § 180 lg 1 kehtestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Antud juhul on kriminaalasja materjalidega tuvastatud, et D.A 2003 ja 2004 aasta tulude kohta tuludeklaratsiooni ei esitanud ning tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid ei ole saanud/ II kd. t.lk. 88-89/. Samuti on tuvastamist leidnud, et D. A on invaliidsuspensionär ja tema ütluste alusel on ta 80% töövõimetu. Temalt on vaidlustatud kohtuotsusega välja mõistetud kuriteoga tekitatud kahju olulises määras. Samuti on temalt eelmiste kohtuotsustega kannatanute kasuks välja mõistetud suured summad. Ringkonnakohus peab oluliseks, et kannatanutele saaks kahjud hüvitatud ning nende kuriteole eelnev olukord taastatud. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud põhistusel on tuvastatav, et menetluskuluna väljamõistetud ekspertiisitasu käib ilmselt süüdistataval üle jõu ning on alust jätta osa ekspertiisitasu riigi kanda. Seega kuulub süüdistatava apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil tema ja kaitsja poolt avaldatud vastavasisuline taotlus rahuldamisele.
2. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi süüdimõistmist ega ka mõistetud karistusi. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus D.Ai süüdimõistmisel varavastaste kuritegude toimepanemistes ja ta karistamisel, oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud menetlusõigust, seega puuduvad seaduslikud alused apellatsiooni piiridest väljumiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks vaid märkida, et karistused on mõistetud kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud seadusega ettenähtud raskeima üksikkaristuse suurendamise põhimõtet. 4
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 23 mai 2006 kohtuotsuse D.Ailt väljamõistetud ekspertiisistasu summa osas ja uue otsusega jätab osa menetluskulu riigi kanda. Süüdistatava apellatsiooni ringkonnakohus rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA MALLE PREIMER ENE RANDMÄE 5