) §-le 20 lg 1 osutavad eriarstiabi eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Tulenevalt sama seaduse §-st 21 lg 1 võib haiglavälist eriarstiabi osutada sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus ning § 40 p 2 alusel on tegevusloa taotlemine eriarstiabi osutamiseks kohustuslik. S. Lokk-Kidaval puudus tegevusluba eriarstiabi osutamiseks. Seega puudus S. Lokk-Kidaval õigus eriarstiabi tervishoiuteenust osutada. S. Lokk-Kidava enda ütluste kohaselt tegeles ta alates
lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus: tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiutöötaja mõiste kasutuselevõtuga on laiendatud seaduse regulatsiooni lisaks arstidele (s.h hambaarstidele) ka õdedele ja ämmaemandatele.
ei laiene meditsiinilise hariduseta füsioterapeutidele, logopeedidele, massööridele, bioanalüütikutele, samuti haigeid lähedasi kodus põetavatele isikutele, kelle tegevus (nt massööril tervisehäirete ennetamine) on hõlmatud
lg 1 kirjeldatuga.
lg 1 mõttele vastavalt saab rääkida tervishoiuteenusest, kui siin loetletud tegevusi (haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks) teeb tervishoiutöötaja, mitte, et nimetatud tegevusi on lubatud teha vaid tervishoiutöötajal, s.o vaid sellekohase kvalifikatsiooniga isikul. 06.12.2000 koostatud kontrollakti kohaselt on M. Kidava 1989. a lõpetanud Moskva Meditsiini Instituudi psühhiaatria erialal. Seega ei pidanud S. Lokk-Kidaval nõelravi osutamiseks olema arsti kvalifikatsiooni, kuid nõelravi oli nii tervishoiukorralduse seaduse kui on
kehtivuse ajal vaadeldav litsentseeritava 3 tegevusena, kui seda osutab meditsiinilise haridusega isik.
lg 1 järgi võib haiglavälist eriarstiabi osutada sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus.
Seega peab tegevusluba olema eriarstiabi vahetult osutaval isikul või eriarstiabiteenust pakkuval juriidilisel isikul, kellele väljastatud tegevusluba n.ö katab temaga sõlmitud lepingu alusel töötavad tervishoiutöötajad. Tervishoiukorralduse ja
-i järgi pidi S. Lokk-Kidaval nõelraviteenuse osutamiseks olema tegevusluba eriarstiabi osutamiseks, kuna tema korraldamisel tegi nõelravi M. Kidava, s.o arstiabi osutaja tervishoiukorralduse seaduse ja tervishoiutöötaja
mõttes. S. Lokk-Kidava tegutses tegevusloata nõelraviteenuse osutamisel vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta jätkas nõelravi osutamist ka pärast 06.12.2000 A. Kraaki ja M. Kööseli poolt läbi viidud kontrolli, mille tulemusena selgitati talle, millised dokumendid on teenuse osutamiseks vajalikud ning tehti korraldus arstitegevus peatada kuni kontrollaktis kirjeldatud puuduste kõrvaldamiseni. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. S. Lokk-Kidava käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu S. Lokk-Kidava ja tema kaitsja esitasid apellatsioonid, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse ja teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsioonide kohaselt on otsuses tehtud järeldused vastuolulised ja ebaõiged. Tõenditest nähtuvalt ei olnud S. Lokk-Kidava isik, kes oleks protseduuridega vahetult tegelnud. Isikuks, kes nõelravi vahetult tegi, oli tema abikaasa M. Kidava. Kuna teenuse pakkumine ja teenuse osutamiseks vajalike tingimuste loomine toimus süüdistatava poolt, ei ole võimalik käsitleda süüdistatavat samaaegselt ka teenuse osutajana ehk täideviijana. Süüdistatavat ei saa käsitleda tervishoiutöötajana, kes saaks üldse tervishoiuteenust osutada. Eriarstiabi loetelu nimekirjast puudub nõelravi eriarstiabi liik ja asjas puuduvad tõendid selle kohta, et nõelravi on taastusravi eriliik. Sellest tulenevalt ei pea ka selle tegevusalaga tegelev isik omama tegevusluba. S. Lokk-Kidava on registreeritud maksuametis FIE-na ning tema tegevusalana on kirja pandud ka akupunktuurne kvantoteraapia. Seega on Eesti Vabariik aktsepteerinud süüdistatava tegevusala. Akupunktuurse kvantoteraapiaga tegelemiseks ei ole Eesti Vabariigi seadustest tulenevalt tarvis tegevusluba. Isegi juhul, kui oleks võimalus käsitleda S. LokkKidavat tervishoiutöötajana, ei oleks süüdistusel alust, kuna
lg 1 kohaselt pidid tervishoiutöötajad olema registreeritud hiljemalt kolme aasta jooksul seaduse jõustumisest, s.o 01.01.
§-st 2 lg 1 saab tervishoiuteenust osutada ainult meditsiinilise haridusega isik, seega ei saa süüdistatavat käsitleda isikuna, kes osutas meditsiiniteenust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 4 Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Samas prokurör ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et nõelravi on
järgi litsentseeritav ainult siis, kui seda osutab meditsiinilise haridusega isik. Prokurör leiab, et
lg 1 on tõlgendatav selliselt, et tervishoiuteenust võib osutada vaid tervishoiutöötaja, mitte ei räägita tervishoiuteenustest ainult juhul kui §-s 2 lg 1 loetletud tegevusi teeb tervishoiutöötaja. Kuna eeltoodud maakohtu seisukoht ei mõjuta kohtuotsuse lõppjäreldust, siis prokurör taotleb teha parandusi kohtuotsuse motiveerivas osas seonduvalt
Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus ei pea ka vajalikuks teha prokuröri poolt taotletud parandusi maakohtu tõlgendustele
Prokurör leiab, et kuna nõelravi on maakohtu otsuse kohaselt litsentseeritav ainult siis, kui seda osutab meditsiinilise haridusega isik, siis tekib olukord, kus meditsiinilise haridusega isikute tegevuse üle oleks riigil ülevaade olemas, kuid puuduks täielikult nende isikute suhtes, kes vastavat haridust ei oma, aga tegelevad siiski inimeste ravimisega. See ei olnud
vastuvõtmisel seadusandja eesmärk, vaid eesmärk oli tagada riiklikult garanteeritud ja kontrollitud kvaliteediga teenuse osutamine. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, nagu oleks maakohtu otsuses
Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud
lg 1 sisu ühes viidetega (II kd lk 232) selle seaduseelnõu seletuskirjale ja artiklile erialakirjanduses ning kõige eeltoodu alusel maakohus leidis, et
lg 1 mõttele vastavalt saab rääkida tervishoiuteenusest, kui siin loetletud tegevusi (haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks) teeb tervishoiutöötaja, mitte, et nimetatud tegevusi on lubatud teha vaid tervishoiutöötajal, so vaid sellekohase kvalifikatsiooniga isikul. Sellest lähtudes maakohus ei nõustunud süüdistuse selle osaga, mille kohaselt S. LokkKidaval pidanuks nõelravi osutamiseks olema arsti kvalifikatsioon. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et tegevusluba peab olema eriarstiabi vahetult osutaval isikul või eriarstiabiteenust pakkuval juriidilisel isikul, kellele väljastatud tegevusluba nö katab temaga sõlmitud lepingu alusel töötavad tervishoiutöötajad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele ning loeb mitteusaldusväärseks muud kriminaalasjas leiduvad tõendid (II kd lk 231-232). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang kaitsja taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (II kd lk 157-160). Samu taotlusi korratakse ka apellatsioonides, kus leitakse, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, arvestades ainult tunnistajate ütlusi, kuid pole arvestanud süüdistatavat õigustavate tõenditega, seega kohtu järeldused ei vastavat faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja see hindamine põhineb kriminaalasjas tuvastatud asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. 5 Apellandid jäid ka ringkonnakohtus selle juurde, et S. Lokk-Kidava pole talle süüks arvatud kuritegu toime pannud. Ta rõhutab endiselt, et akupunktuur ei ole tervishoiuteenus, vaid on igaühele kuuluv alternatiivmeditsiini meetod. Akupunktuur on osa Hiina rahva kultuurist. Nõelravi kui eraldi raviliiki arstiteaduskonnas ei õpetata. Alles siis kui akupunktuuri hakatakse akrediteeritud õppeasutuses õpetama, saab selle teostamiseks litsentsi nõuda ja selle puudumisel karistada. Seega ei ole õige praegune olukord, kus diplomeeritud arst, kes ei tea midagi akupunktuurist, võib tegeleda alternatiivmeditsiiniga, aga meditsiinilise hariduseta ravitseja, kes on alternatiivmeditsiini asjatundja ja on suuteline abivajajatele reaalset abi osutama valdkonnas, kus akadeemiline meditsiin on jõuetu, ei saa inimestele abi osutada. See on vastuolus põhiseaduses sätestatud kutsevabaduse ning võrdsuspõhiõiguse alustega. S. Lokk-Kidava ütluste kohaselt nõelte panemine ei ole inimese ravimine, vaid tegemist on ravitsemisega, kus aidatakse energiat õigesse suunda suunata. Järelikult nõelravi ei ole akadeemilise meditsiini meetod ja selle tegemiseks ei pea olema tegevusluba. Sotsiaalministri poolt kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus nõelravi puudub. Seega nõelravi teostamiseks litsentsi ei ole vaja ja seda võib teostada ravitseja, kes ei ole arst. Talle esitatud süüdistuse kohta S. Lokk-Kidava väidab, et ta ei ole osutanud füüsilisest isikust ettevõtjana nõelraviteenust. Ta ainult psühholoogina vestles tunnistajatest abivajajatega, kuid vahetut nõelravi tegi neile M. Kidava, kelle kätte maksti ka tasu nõelravi teenuse osutamise eest. Seejuures M. Kidava ei teinud nõelravi mitte S. Lokk-Kidava korraldamisel, vaid iseseisvalt. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei vasta faktilistele asjaoludele. Mis puutub väitesse, et süüdistusega on piiratud põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala ja tegelda ettevõtlusega, siis seejuures on jäetud tähelepanuta PS §-de 29 ja 31 teine lause, mille kohaselt õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning õigus tegelda ettevõtlusega võib olla piiratud seadusega, mis sätestab nimetatud õiguste kasutamise tingimused ja korra. Antud juhul ongi tegemist sellise piirava seadusega tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja enne seda kehtinud tervishoiukorralduse seaduse näol. Maakohus on otsuses välja toonud tõendid, mis kinnitavad (II kd lk 231), et nõelraviteenuse osutamine, so teenuse pakkumine ja teenuse osutamiseks vajalike tingimuste loomine toimus S. Lokk-Kidava korraldusel ja initsiatiivil. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. S. Lokk-Kidava poolt tehtavale psühholoogilisele ettevalmistusele järgnes alati nõelravi tegemine M. Kidava poolt, seega oli tegemist ühtse teenusepaketiga. Nendevahelist kooskõlastatud tegevust, milles juhtiv roll oli S. LokkKidaval, kinnitavad tunnistajate A. Kraaki ja M. Kööseli (II kd lk 110-112 ja 114-115) ütlused, mille kohaselt S. Lokk-Kidava tema tegevuse kontrollimisel väitis, et ta on taastusravikabineti juhataja, korraldab selle tegevust ja otsustab, kelle ta sinna tööle võtab. Ka 06.12.2000 aktist (I kd lk 30-31) nähtub, et ettekirjutuse tegemise juures viibis S. LokkKidava kui FIE, kes on antud tegevuse korraldaja. S. Lokk-Kidava mõisteti süüdi tegevusloata tegutsemises valdkonnas, kus tegevusluba oli nõutav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et S. Lokk-Kidava tegutses tegevusloata nõelraviteenuse osutamisel vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta jätkas nõelravi osutamist ka pärast 06.12.2000 tehtud ettekirjutust, mille tulemusena selgitati talle, millised dokumendid on teenuse osutamiseks vajalikud ning tehti korraldus tegevus peatada kuni kontrollaktis kirjeldatud puuduste kõrvaldamiseni. Süüdistatav on eeluurimisel (I kd lk 10) ennast süüdi tunnistanud selles, et tegeles FIE-na akupunktuuriga alates 1997. aastast ning on osutanud eelnevate tegevustega inimestele abi. Lisab ka seda, et inimesed maksavad talle, st. S. Lokk-Kidavale 1500-1600 krooni ravikuuri eest ning teda aitab vahetevahel abikaasa Mihhail Kidava. Nende ütluste juurde on süüdistatav jäänud ka järgneval ülekuulamisel, lisades, et proovib tulevikus endale tegevusluba taotleda (I kd lk 12). 6 Maakohtus on üle kuulatud mitmed tunnistajad, kes kõik kinnitavad seda, et otsides ravi oma sõltuvushaigusele, kontakteerusid nad esmalt S. Lokk-Kidavaga, kellega leppisid kokku ravi aja ja koha. Kui tunnistajad kohale läksid, pidas süüdistatav neile loengu ja juhatas teise ruumi, kus toimus nõelravi. Tunnistajate sõnade kohaselt pani neile nõelad peale meesterahvas. Uuritud tõenditest kogumis nähtub, et S. Lokk-Kidava tegeles nõelraviteenuse osutamisega. Asjaolul, kas ta ka ise konkreetselt kellelegi nõelu peale pani, ei ole süüdistusasja arutades tähtsust. Veenvalt on tõendatud asjaolu, et süüdistatav ravitegevust korraldas. Tulenevalt
§-st 21 lg 1 võib haiglavälist eriarstiabi osutada sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Sama seaduse § 20 lg 1 loetleb ära need konkreetsed isikud, kellel on õigus osutada eriarstiabi. Nendest sätetest nähtub, mida mõistab seadus tervishoiuteenuse osutamise all. Seega tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt võib olla tervishoiuteenuse osutajaks nii seaduses nimetatud meditsiinitöötaja kui ka füüsilisest isikust ettevõtja või juriidiline isik. S. Lokk-Kidava poolt osutatud teenus - akupunktuur ehk nõelravi - kuulub eriarstiabi valdkonda ning on käsitletav tervishoiuteenusena tervishoiuteenuste korraldamise seaduse mõttes. Akupunktuur ehk nõelravi on üks taastusravi liike ja selle osutamine on Eesti Vabariigis seadustega reguleeritud ja lubatud meditsiiniline teenus. Sotsiaalministri 26.08.2003 kirja (I kd lk 41-42) kohaselt traditsioonilises Hiina meditsiinis kasutatavad ravimeetodid nagu nõelravi, ravivõimlemine ja massaaž moodustavad ühe osa ambulatoorsest ja statsionaarsest taastusraviteenusest. Eelpoolnimetatud tervishoiuteenust võib osutada taastusravi tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja vastavalt oma pädevusele. Traditsioonilises Hiina meditsiinis kasutatavad raviprotseduurid nagu nõelravi, ravivõimlemine ja massaaž kuuluvad ühtsesse taastusravipaketti ning neid protseduure ei saa vaadelda üksikute eraldiseisvate teenustena, millel on eraldi teenuse kood sotsiaalministri 03.10.2002 määruse nr 121 mõttes. Sotsiaalministri 03.10.2002 määruse nr 121 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“ § 12 sätestab taastusravi ambulatoorse ravipäeva eest tasumise. § 12 lg 1 nähtub, et haigekassa tasub sellekohast tegevusluba omavale tervishoiuteenuse osutajale ravipaketi hinna alusel. Nimetatud määruse § 12 lg 2 p 4 loetleb taastusravi liike, milleks on muuhulgas ka nõelravi. Vastavalt ülalnimetatud määruse §-le 19 hüvitatakse nõelravi ka statsionaarse taastusravi puhul, s.t. tegemist on igati aktsepteeritud ja ka haiglates kasutatava raviliigiga. Sotsiaalministri 25.01.
lg 1 ütleb üheselt, et eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei oma tähtsust see, kas haigekassa erinevatel aegadel on näinud ette nõelravi hüvitamist eraldiseisvana või on lugenud selle taastusravipaketti kuuluvaks. Nõelravi kuulumist taastusravi ja tavapärase eriarstiabi valdkonda kinnitavad ka tunnistajate M. L, P. M, A. K ja A. L ütlused. A. K ja P. M ütluste kohaselt on nõelravi puhul tegemist selgelt invasiivse raviliigiga, kus tegemist on n.ö. inimese keha sisse minekuga, millega kaasneb suur risk patsiendi elule ja tervisele. Eesti Vabariigis varem kehtinud ja kehtivad õigusaktid sätestasid/sätestavad litsentsi ehk tegevusloa kohustuslikkuse arstiabi andmise korral. Vastavalt Eesti NSV Valitsuse 08.05.
lg 1 sätestab, et eriarstiabi osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Tulenevalt sama seaduse §-st 21 lg 1 võib haiglavälist eriarstiabi osutada sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus ning § 40 p 2 alusel on tegevusloa taotlemine eriarstiabi osutamiseks kohustuslik.
kohaselt tegevusloa saamiseks esitab taotleja tegevusloa väljaandjale terve rea dokumente ja andmeid, muuhulgas tuleb esitada ka tervishoiuteenuste loetelu, mille osutamiseks tegevusluba taotletakse ning tervishoiutöötajate nimed ja registreerimistõendite numbrid. Eeltoodust tuleneb, et haiglavälist eriarstiabi võib osutada ainult sellekohase tegevusloa alusel ja eriarstiabi osutaja peab olema tervishoiutöötaja. Seega kui arst tahab haiglaväliselt eriarstiabi korras osutada nõelraviteenust, siis peab tal selleks olema tegevusluba. Sellest tulenevalt ei ole loogiline, et S. Lokk-Kidava, kes enda sõnade kohaselt 8 on alternatiivmeditsiini vallas tegutsev ravitseja, ei pea omama nõelravi teostamisel vastavat tegevusluba. S. Lokk-Kidava väited ei ole kooskõlas ka seadusandlusega, sest eelpool on loetletud terve rida seadusandlikke akte, mille kohaselt nõelravi kuulub taastusravi alla ja taastusravi on eriarstiabi teenus, mille osutamiseks on vaja tegevusluba. Seadus kehtib iga meditsiiniteenuse osutaja kohta, olenemata sellest kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga. Kui selle ettevõtja tegevusalaks on arstiabi andmine, siis on ettevõtja tegevuse seaduslikkuse eelduseks tegevusloa olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et eriarstiabi osutamine hõlmab ka sellekohase tegevuse korraldamist ja tegemist on teenusepaketiga, mille lõppeesmärk on vahetu raviprotseduuri läbiviimine. Seega tegevusluba oli eriarstiabi osutamiseks vajalik enne tervishoiuteenuse korraldamise seaduse kehtima hakkamist ja on seda ka pärast seaduse jõustumist. Tunnistajate P. Mardna (Tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja) ja A. Lipandi (Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist) ütluste (II kd lk 101 ja 151-152) kohaselt tuleb nõelravi osutajal saada litsents nimetatud tervishoiuteenuse osutamiseks tervishoiuametilt vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele. Praktika on selline, et ilma vastava hariduseta loa taotlejad seda luba ei saa. S. Lokk-Kidaval sellekohast tegevusluba ei olnud (I kd lk 89 ja II kd lk 5-6). Eeltoodu tõendab, et S. Lokk-Kidava, tegutsedes tegevusloata valdkonnas, kus tegevusluba oli nõutav, pani sellega toime KarS § 372 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tõendatud on ka asjaolu, et S. Lokk-Kidava tegeles majandustegevusega - ta sai raviteenuse osutamise eest tasu. Apellatsioonides rõhutatakse, et S. Lokk-Kidava ei olnud see isik, kes oleks vahetult tegelenud nõelravi protseduuridega, vaid nõelravi tegijaks oli M. Kidava. Seega ei ole võimalik S. Lokk-Kidavat käsitleda üheaegselt nii nõelravi osutamise vahendajana kui ka selle täideviijana. Antud kriminaalasjas ei ole tuvastatud kuriteo täideviijat ja ainult siis , kui täideviija oleks tuvastatud, saaks analüüsida, kas S. Lokk-Kidava teos ilmnevad kuriteost osavõtu tunnused. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et S. Lokk-Kidavat ei saa käsitleda kuriteo täideviijana. Talle oli esitatud süüdistus nõelraviteenuse osutamise korraldamises. Selle tõendatust on maakohus käsitlenud (II kd lk 231). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. S. Lokk-Kidava ütluste kohaselt (II kd lk 40-41) oli tal M. Kidavaga, kes meditsiinialast haridust omava isikuna otseselt tegi nõelravi, sõlmitud vastav leping. Nõelraviteenuse pakkumine ja selle osutamiseks vajalike tingimuste loomine toimus S. Lokk-Kidava initsiatiivil ja korraldamisel. Maakohus on põhjendanud, et S. Lokk-Kidava ja M. Kidava ei tegutsenud kumbki omaette, vaid tegemist oli ühtse teenusepaketiga, kus nende omavaheline tegevus oli kooskõlastatud. Seejuures asjaolu, et tasu teenuse osutamise eest maksti M. Kidava kätte, kes S. Lokk-Kidava ütluste kohaselt osa sellest tasust andis omakorda S. Lokk-Kidavale, ei kaalu maakohtu põhjenduste (II kd lk 231 pöördel) kohaselt üles kriminaalasjas kogutud teisi S. Lokk-Kidavale kui nõelraviteenuse osutajale viitavaid tõendeid. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Lisaks eeltoodule vastuseks väitele, et kuna antud kriminaalasjas ei ole tuvastatud kuriteo täideviijat ja ainult siis, kui täideviija oleks tuvastatud, saaks analüüsida, kas S. Lokk-Kidava teos ilmnevad kuriteost osavõtu tunnused, märgib ringkonnakohus, et see väide ei ole kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohtu 11.01.2000 otsuses nr 3-1-1-1-00 on märgitud, et kuriteo toimepanemisest osavõtt on võimalik ka ilma kuriteo täideviija tuvastamiseta. Kui on tuvastatud kuriteo sündmus, siis on kuriteo toimepanemisest osavõtjat võimalik süüdi tunnistada ja karistada ka juhul kui kuriteo täideviijat ei ole suudetud tuvastada või on täideviija näiteks surnud juba enne kuriteo avastamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul loetakse täideviija järel kuriteost 9 osavõtu raskeimaks vormiks kuriteo organiseerimist, seejärel kihutamist ja lõpuks kaasaaitamist. Riigikohtu 21.10.2005 otsuse nr 3-1-1-101-05 p 8 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik, et kaastäideviija teopanus seisneb milleski muus kui objektiivse koosseisu asjaolu realiseerimises, näiteks teatud juhtumil võib kuriteo organisaatori tegevus ja roll olla hinnatav kaastäideviimise, mitte pelgalt kihutamise või kaasaaitamisena. Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema poolt õigusabi osutamisega. A. Vissak esitas apellatsiooni ja taotleb selle koostamise eest 4248 krooni väljamõistmist (II kd lk 250). Ringkonnakohus peab seda taotlust põhjendatuks ja seega on S. Lokk-Kidava kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat A. Vissaku poolt. Mati Kartau Tiit Lõhmus 10 Agu Timmi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.