1-06-8877\5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20 .november 2006.a. Kriminaalasja number 1-06-8877 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ene Randmäe ja Jüri Paap Kriminaalasi R.Si (S) süüdistuses KarS prg. 199 lg 2 p.4 ja 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 3.oktoobrist 2006.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav R.S Süüdistatav R.S (ankeetandmed toimikus) RESOLUTSIOON R.Si poolt esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 3. oktoobri 2006.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: R.S mõisteti Harju Maakohtu 3.oktoobri 2006.a. otsusega süüdi KarS prg. 199 lg 2 p.4 ja 25 lg 2 järgi ning karistati 1 aastase vangistusega. Mõistetud karistust vähendati KrMS prg. 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja ärakandmisele kuuluvaks põhikaristuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 11.mai 2006.a. R.S mõisteti süüdi kolmes ebaseadusliku omastamise eesmärgil toimepandud võõra vallasasja äravõtmise katses, millised olid toime pandud erinevates kauplustes 29.03.2006.a., 23.04.2006.a. ja 11.05.2006.a. APELLATSIOONI SISU: 2 Esitatud apellatsioonis ei vaidlusta süüdistatav temale mõistetud karistusliiki ja määra. Ta nõustub kohtuga, et temal ei esine vastutust raskendavaid asjaolusid, kuid arvab, et puhtsüdamlik kahetsus ja süü ülestunnistamine on vastutust kergendavad asjaolud. Leiab, et kohtu usaldust tema suhtes võib loomulikult vähendada suur hulk varasemaid karistusi ja uute kuritegude toimepanemine lühikese aja möödudes peale vabanemist. Soovib, et ta vabastataks osaliselt tingimisi karistuse kandmiselt – 1 kuu jäetaks tingimisi kohaldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava taotlus mõista 8 kuulisest vangistusest 7 kuud ärakandmisele koheselt ja 1 kuu tingimisi, on vastuolus KarS prg. 73 ja 74 ettenähtud vangistuse osalise täitmisele pööramise eesmärkide ja põhimõtetega. Koheselt ärakandmisele kuuluv osa mõistetud karistusest ei saa olla pikem sellest karistuse osast, peale millise ärakandmist tekib süüdistatav õigus taotleda ennetähtaegset tingimisi vabastamist. Käesolevaks ajaks on R.S ära kandnud juba üle 3/4 mõistetud karistusest ja tema suhtes ei ole enam kohaldatavad KarS prg. 73 ning 74 sätted. . Konkreetse ärakandmata karistuse pikkus, milline KarS prg.-des 73 ja 74 ettenähtud tingimuste rikkumisel kohtuotsuse täitmisele pööramisel tuleks ära kanda on sedavõrd lühike, et ei täida KarS prg. 74 ettenähtud tingimusliku karistusest vabastamise eesmärke. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Juba ainuüksi nimetatud alus eeldab, et suurem osa, kui mitte kogu mõistetud karistus peab olema ärakandmata. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-40-04 väljendatud seisukohale, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab , et erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega tuleb KarS §-de 73 või 74 kohaldamisel igal juhul arvestada isikut iseloomustavate andmetega. Kuna KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule obligatoorne, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Kohtukolleegium leiab, et R.Si poolt toimepandud kuriteo asjaolud ja tema isik, ei evi koostoimes selliseid erisusi, millised annaks põhjendatud aluse järelduseks , et tema poolt kogu mõistetud karistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. Ka ei tule käesoleval juhul kõne alla R.Sile mõistetud reaalse vangistusmäära vähendamine. Esiteks, seda ei taotle ka süüdistatav ise kuna saab aru, et arvestades tema isikut (kuuel korral karistatud varavastaste kuritegude eest ja uute kuritegude toimepanemine vähem kui 3 kuu möödudes peale kinnipidamiskohast vabanemist) on tegemist õiglase karistusmääraga. Teiseks, kui arvestada KarS prg. 199 lg 2 seaduses ettenähtud sanktsiooni alam-ja 3 ülemmäära, siis on R.Sile mõistetud karistusmäär ligilähedane sanktsiooni alammäärale. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada R.Si poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Kuna apellatsioonikohtu istungist on kaitsja osavõtt kohustuslik, tooks sama seisukoha põhjendamine apellatsioonikohtu otsuses kaasa süüdistatavale ka kaitsjatasu hüvitamise kohustuse. Kohtukolleegium, juhindudes KrMS prg. 326 lg 2 ls-st 2 jätab esitatud apellatsiooni , kui ilmselt põhjendamatu , läbivaatamata. Julia Katškovskaja Ene Randmäe Jüri Paap