1-06-4047\7

1-06-4047 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2006.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-06-4047 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Meelika Aava, Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatja Derkatš Tõlk Kriminaalasi K.K süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aperilli 2006.a. otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav K.K Prokurör Reena Lember Süüdistatav K.K ik. xxxxxxxxxxx, töötab füüsilisest isikust ettevõtjanataksojuhtina, eluk. x, varem neljal korral kohtulikult karistatud, neist viimati 3.juunil 2005.a. Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 122 järgi 1 a. ja 6 kuu vangistusega, millest koheselt kuulus ärakandmisele 3 kuud ja 1 päev vangistus ning ülejäänud osas ei pööratud vangistust tingimis täimisele 2 a. katseajaga, Kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
3. aprilli 2006.a. otsus K.K suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
4. oktoobril 2006.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Lühimenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
5. aprilli 2006.a. otsusega tunnistati K.K süüdi KarS § 199 lg.2 p.4 järgi ning karistati 6 kuu vangistusega, mida KrMS § 268 lg.2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati 4 kuule vangistusele. KarS § 65 lg.2 ja § 74 lg.5 kohaselt suurendati karistust eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse - 1 a. 2 kuu ja 29 päeva vangistuse – võrra ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti tähtajaline vangistus 1 a. 6 kuud ja 29 päeva. K. K tunnistati süüdi selles, et tema, olles varem varguse eest karistatud, ajavahemikul
6. kuni
7. augustini 2005.a., Tallinnas , x asuvast korterist varastas O. M kuulunud televiisori LCD, väärtusega 15 000 kr. ning x paikneva maja juures varastas sõiduautost Lancia O. M kuulunud muusikakeskuse Samsung, väärtusega 15 000 kr. Sama kohtuotsusega tunnistati erinevates kuritegudes süüdi K. V, kuid tema osas maakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustata. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Apellatsioonis väidab süüdistatav K. K, et nõustus lühimenetluse kohaldamisega pimesi, kuna ei teadnud selle kulgemist kohtus. Kohtus polnud tal aga võimalust põhjalikuks selgituseks, sest prokurör esitas kohtule oma nägemuse süüdistusest. X korterit üüris M. S, kes oli K. V tuttav. Taksojuhina töötanud apellant kutsus K. V sellele aadressile endaga kaasa, abiks pakitud asjade väljatassimisele korterist. Korteri võtmed andis apellandile M. S, kes teadis millised asjad korteris asusid ning miks apellant LSD teleri ja muusikakeskuse maha müüs. M. S annab valeütlusi, kuna kardab elukaaslase poolset vägivalda. x hoovis tõstis K. V sõiduautost Lancia kastid apellandi autosse. K. V väitel nägi ta ühe ümbertõstetava kasti purunedes selle sees muusikakeskust. Selline tegu pole vargusena hinnatav. Apellandil on kindel elu-ja töökoht ning perekonna toetus. Karistada on apellant saanud seetõttu, et uskus abi vajanud inimest, kuid elukaaslase terrori kartuses M. S vassivat. Karistuse kandmisega kaotab apellant kodu, perekonna ja töö. Allkirja vastu kättesaadud kohtukutsel süüdistatav K. K ringkonnakohtu istungile ei ilmunud, ega esitanud taotlust kohtuistungi edasi lükkamiseks. Seetõttu nõustub ringkonnakohus prokuröri ja kaitsja arvamustega, mille kohaselt on KrMS § 334 lg.1 p.3 alusel võimalik kriminaalasja arutada ilma süüdistatava K. K osavõtuta. Ringkonnakohtu istungil vandeadvokaat L. Viil toetas süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni täies ulatuses. Prokurör R. Lember vaidles apellatsioonile vastu ning taotluse esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on seisukohal, et süüdistatava K. K apellatsioonis esitatud väide, nagu polnuks talle lühimenetluse olemus arusaadav ega saanud ta esimese astme kohtus omapoolseid selgitusi anda, ei vasta tegelikele asjaoludele. Kriminaaltoimikus ( II kd., tl. 66 ) on süüdistatava K. K kirjalik kinnitus selles, et talle on lühimenetluse tähendust selgitatud ning ta nõustub enda süüdistusasjas lühimenetluse kohaldamisega. Kriminaaltoimikus olevast maakohtu istungi protokollist ( II kd., tl. 88 ja pöördel ) nähtub, et süüdistatav K. K on kohtus kinnitanud talle esitatud süüdistuse arusaadavust ning ta on end kogu esitatud süüdistuses mahus süüdi tunnistanud. Kohtuniku küsimusele vastates on süüdistatav K. K teatanud oma soovist mitte olla kohtuliku arutamise käigus ülekuulatud. KrMS § 237 lg.5 kohaselt võib süüdistatav taotleda enda ülekuulamist lühimenetluse kohtuliku uurimise käigus. Selle õiguse kasutamata jätmine ja süüdistuse kohta ütluste andmisest loobumine on süüdistatava K. K vabal tahtel põhinev otsustus ega ole kohtupidamisele etteheidetav. Kohtuliku uurimise käigus on kohus avaldanud kannatanu O. M, tunnistaja ( üle kuulatud ka kahtlustatavana ) M. S, tunnistaja H. L, tunnistaja H. E ning kaassüüdistatava K. V kohtueelsele menetlusel antud ütlused. Süüdistatav K. K pole vaielnud vastu kohtuliku uurimise lõpetamisele ilma tema vahetuid ütlusi ära kuulamata ega seadnud kahtluse alla kohtus avaldatud kaassüüdistatava K. V ja tunnistajate M. S, H. L, H. E ütluste usaldusväärsust. Apellatsioon kordab süüdistatav K. K seiskohta, mida ta väljendas
8. novembril 2005.a. kahtlustatavana ülekuulamisel, et teleri LCD ja muusikakeskuse võttis ta ära ning müüs maha seetõttu, et arvas seda tegevat tunnistaja M. S soovil, kes andis talle x korteri võtmed ja teadis teleri ja muusikakeskuse äraviimisest. Selline apellandi väide on täielikult ümber lükatud Harju Maakohtu
9. aprilli 2006.a. otsuse põhiosas esitatud tunnistajate M. S, H. L, H. E, süüdistatava K. V ütlustega, kes kinnitavad x korteri võtmete saamist tunnistajalt M. S ja kirjeldavad korteris olnud asjade väljaviimist ning muusikakeskuse äravõtmist süüdistatava K. K poolt, kuid ei tõenda teleri ja muusikakeskuse ära võtmiseks ning edasimüügiks tunnistajalt M. S juhise või nõusoleku saamist. Vastupidi apellatsioonis väidetule on tunnistaja M. S oma ütlustes kinnitanud, et x asunud ja kannatanule O. M kuulunud tehnika ( teler ja muusikakeskus ) äravõtmisest ta midagi ei tea ning selgitab, et korteri võtmed andis ta süüdistatavate K. V või K. K kätte. Kannatanu O. M ja tunnistaja M. S ütlustega on tõendatud, et LCD teler ja muusikakeskus olid kannatanu O. M omad ja tunnistajal M. S polnud õigust nende asjadega korraldad. Seega ei saanud tema lubada neid asju süüdistataval K. Kl ära võtta ning edasi müüa. Teler ja muusikakeskus olid süüdistatavale K. Kle võõrad asjad, millede äravõtmine omaniku loata oli ebaseaduslik ning omastati tema poolt kasu saamiseks edasi müües. Seega täisid süüdistatava K. K teod vargusena kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. Karistuse mõistmisel on maakohus võtnud arvesse süüdistatava K. K süü suurust, tema karistust kergendavate või seda raskendavate asjaolude puudumist. Põhistatud on vangistusega karistamise tähtaja pikkust ning see vastab karistusseadustikus sätestatud sanktsioonile. Liitkaristus on õigesti moodustatud Neil asjaoludel ringkonnakohus nõustub täielikult esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaoludega pea siinjuures nende kordamist vajalikuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg. 1 p.1-st ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu
10. aprilli 2006.a. otsuse K.K suhtes muutmata ning tema apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN M. AAVA I. KESKÜLA