KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02 november 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-4883 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Pa

§ 274

lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 29 august 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav S.Ii ja kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik Prokurör Ringkonnaprokurör Sirje Hunt Süüdistatav S.I, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud Kaitsja Vandeadvokaat Helen Tomberg RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 29 augusti 2006 otsus S.Ii süüdistusasjas

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

2. Täpsustada kohtuotsuse tervikteksti kuupäev. Uue otsusega: 1.

§ 65

lg 2 alusel suurendada S.Iile mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 5 aasta 7 kuu ja 23 päeva, võrra ja mõista S.Iile kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 /seitse/ aastat 7/seitse/ kuud ja 23 /kakskümmend kolm/ päeva 1 vangistust.

1. Lugeda õigeks Pärnu Maakohtu otsuse kuupäevaks 29 august
3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
4. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 03 november 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 02.11.
5. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: S.I tunnistati süüdi selles, et ta, olles Pärnu Vanglas kinnipeetav, ründas 04.10.2005 kella 23.00 paiku Pärnu Vangla 2 elukorpuse kambris nr 3 ametikohustusi täitvat vangla valvurit A.J, asetas torkeriista kannatanu meelekohta, ähvardas tapmisega, torkas rüseluse käigus kannatanule sõrmedega silma ja püüdis pooleksläinud torkeriista käepidemega A.J lüüa ja haarates tabureti püüdis sellega kannatanut pähe lüüa, kuid kuna A.J pani jalad ette tabas löök teda kehasse. Teiste valvurite saabumisel vägivald lõpetati. Pärnu Maakohus tunnistas S.Ii süüdi

§ 274

lg 1 järgi ja karistas teda 2 aastase vangistusega,

§ 65

lg 2 alusel suurendati karistust Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 otsusega mõistetud karistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 8 aastat 8 kuud ja 6 päeva vangistust. Kantuks loeti 1 aasta 13 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 7 aastat 7 kuud ja 23 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvati 29.08.

1. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: S.I enda apellatsioonis selgitab, et sündmus kannatanuga juhtus seetõttu, et teda oli ebaõiglaselt pandud kartserisse, kus ei olnud seinas elektrit, et oleks saanud teed keeta. Kartserisse panemiseks ei olnud mingit põhjust. Tema kirju vanglast ära ei saadeta kuna ta ei ole kahele kirjale saanud vastust. Teda kiusatakse rahvuse pärast, temalt on ära võetud isiklikke asju. Tal tuli anda vastulöök ja valvuriks osutus A.J. Kaitsja poolt esitatud apellatsioonis leitakse, et mõistetud karistuse tähtaeg on liialt pikk. S.I ei ole takistanud kohtueelse menetluse efektiivset läbiviimist. Ta on oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud mida kohus põhistamatult ei ole arvesse võtnud. Kaitsja palub vähendada olulisel määral maakohtu poolt mõistetud lõplikku karistust. Apellatsioonikohtu istungil apellant- süüdistatav toetas apellatsioone. Kaitsja toetas apellatsioone ja taotles süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. 2 Prokuröri arvamuse kohaselt kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHISTUS:
2. Apellatsioonis ei ole süüdistatav taotlenud tema õigeksmõistmist. Apellatsioonikohtu istungil S.I siiski väitis, et ta küll toetab apellatsiooni kuid tegelikult kuuluks ta õigeksmõistmisele kuna selline vägivald kannatanu suhtes oli tingitud vanglaasutuse töötajate ebaõigest käitumisest. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks selgitada, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult vastavalt süüdistusele ning KrMS § 331 lg 2 kohaselt ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust esitatud apellatsiooni piires ja KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsioonis esitatud taotlustest olenematult teeb ringkonnakohus uue otsuse vaid juhul, kui tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kohtuotsuse põhistusega, ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist millega oleks raskendatud süüdistatava olukorda ega ka maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormide olulist rikkumist, mis annaksid ringkonnakohtule seadusliku aluse väljuda apellatsiooni piiridest. Apellatsioonis ja ka kohtuistungil esitatud etteheited vangla administratsiooni toimingutele ei ole antud kriminaalasja raames asjakohased kuna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil puudub seaduslik alus ja pädevus selles osas seisukoha võtmiseks. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused sätestab Vangistusseadus ning sama seaduse § 11 lg 6 kehtestab, et vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud kirjaliku vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium.
3. S.I mõistetud karistus on maakohtu otsuses piisava selgusega põhistatud ja kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust mõistetud karistuse tühistamiseks. Kaitsja väited sellest, et S.I ei takistanud kohtueelset uurimist ja aitas tõe tuvastamisele kaasa, ei ole antud juhul aluseks mõistetud karistuse leevendamiseks. S.I oli kinnipeetav vanglas ja seega ei olnudki tal võimalust kohtueelsest menetlusest kõrvale hoiduda, mis oleks siis takistanud selle läbiviimist. Vastavalt kahtlustatavana ülekuulamise protokollidele 01.08.2005 ja 11.01.2006 on S.I keeldunud ütluste andmisest, mis on muidugi süüdistatava õigus, kuid mida ei saa hinnata kui uurimisele aktiivset kaasaaitamist tõe kiirele ja igakülgsele tuvastamisele nagu on oma apellatsioonis väitnud kaitsja. Apellatsioonis on kohtule ette heidetud ja märgitud kohtuotsusega mõistetud karistuse tühistamise aluseks asjaolu, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel arvestanud S.I süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust.

§ 57

lg 1 p 3 näeb ette karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning kohus on õigustatud arvestama ka süü tunnistamisega, kuid seda saab kohus teha ikkagi juhul, kui süüdistatava tunnistab täielikult oma süüd ja tema kahetsust on siiras ja ta oma käitumise ning antud ütlustega selles kohut ka veenab. Antud juhul, vastavalt maakohtu istungi protokollile on süüdistatav vaid osaliselt oma süüd tunnistanud ja leidnud, et toimepandus on eelkõige süüdi vanglaametnikud, sealhulgas valvurid ja viimases sõnas on S.I väitnud, et ta natuke kahetseb toimepandut/ t.lk. 123-125/. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei olnud maakohtul antud juhul seaduslikku alust 3 arvestada karistust kergendavate asjaoludena ei süü tunnistamist ega ka puhtsüdamlikku kahetsust. Apellatsioonikohtu istungil tunnistas S.I küll seda et ta kasutas vangla ametniku suhtes vägivalda, kuid leidis, et ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Seega ei ole ka ringkonnakohtul seaduslikku alust asuda karistust kergendavate asjaolude puudumise kohta maakohtust erinevale seisukohale. Maakohtu otsusega

§ 274

lg 1 alusel mõistetud 2 aastane vangistus on mõistetud sanktsiooni piires, arvestatud on karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusega, toimepandu ohtlikkust ja intensiivsust, samuti süüdistatava isikut ja õiguskorra kaitsmise huvisid, seega on kohtuotsusega mõistetud karistus seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. 3. Olenematult apellatsioonkaebuse põhjendustest, kohtukolleegium leiab, et kuigi

§ 65

lg 2 alusel ärakandmisele kuuluva liitkaristuse tähtaeg otsuses õigesti kajastatud on maakohus liitkaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

§ 65

lg 2 kehtestab, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega on võimalik ja seaduslik S.I

§ 274

lg 1 järgi mõistetud 2 aastase vangistuse suurendamine eelmise, Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Maakohus on aga suurendanud mõistetud karistust mitte kandmata karistuse, nagu kehtestab seadus, vaid kogu mõistetud karistuse võrra. Vastavalt kriminaalasja materjalidele oli 16 augustil 2005 aastal S.I kanda eelmiste kohtuotsuste alusel mõistetud karistuste liitmiste tõttu, 6 aastat, 8 kuud ja 6 päeva vangistust. Vaidlustatud kohtuotsusega temale inkrimineeritud teo pani ta toime kandes eelmist karistust, seega

§ 65

lg 2 alusel on seaduslik suurendada

§ 274

lg 1 alusel mõistetud 2 aastast vangistust, eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata osa, milleks on 29.08.2006 seisuga 5 aastat 7 kuud ja 23 päeva ja mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 aastat 7 kuud ja 23 päeva. Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohtu poolt liitkaristuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei ole lõppkokkuvõttes kaasa toonud süüdistatava olukorra raskendamist, toob selline rikkumine siiski endaga kaasa KrMS § 338 p 2 alusel kohtuotsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise ringkonnakohtu poolt.

1. Kohtuotsuse sissejuhatavas osas kuulub täpsustamisele kuupäev. Nimelt on 28.08.2006 kohtuistungil kohus teatanud, et kohtuotsuse kuulutamine toimub 29.08.2006 / t.lk. 125/ ja
2. 08.2006 aastal ongi kohus kuulutanud kohtuotsuse resolutiivosa. 01.09.2006 on S.I kaitsja teatanud kohtule kirjalikult, et ta soovib kasutada õigust esitada apellatsioon ja kohus vastavalt KrMS § 315 lg 8 koostas kohtuotsuse tervikuna, kuid ekslikult märkis kohtuotsuse tervikteksti kohtuotsuse kuulutamise päevaks mitte 29 august 2006 mil oli kuulutatud kohtuotsuse resolutiivosas vaid 11 september 2006, mil valmis kohtuotsuse terviktekst. Faktiliselt aga oli kohtuotsus kuulutatud 29 augustil 2006 aastal ning ka kohtuotsuse terviktekst peab kandma sama kuupäeva. Kohtukolleegium leiab, et selline kohtu minetus on võimalik apellatsioonikohtu poolt parandada täpsustamise korras. 4
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 29.08.2006 otsuse S.Ii süüdistusasjas osaliselt ja teeb uue otsuse. Esitatud apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata. IVI KESKÜLA JÜRI PAAP MALLE PREIMER 5