1-06-14917\2

(06730000368)Kohtunik Meelika Aava Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik N.Ž, kaebus RESOLUTSIOON
4. Jätta N.Ži kaebus Riigiprokuratuuri
7. a määruse peale läbi vaatamata ja tagastada see kaebajale.
8. Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. a alustati kriminaalmenetlust N.Ži avalduse alusel KarS § 120 tunnustel selles, et I. S organiseerimisel ja G. P vahendusel on toimunud ähvardavad intsidendid N.Ži ja tema poja R suhtes, vaatamata sellele, et N.Ž likvideeris
15. a oma võlakohustused I. S ees 1 800 000.- krooni suuruses summas. N.Ž on ka avaldanud et tema ja tema perele avaldatakse survet peksmiste läbi, samuti on Sankt-Peterburis väidetavalt maha põletatud avaldaja auto, mistõttu tunneb avaldaja N.Ž reaalselt ohtu oma elule ja tervisele. Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna
18. a määrusega lõpetati kriminaalmenetlus prokuratuuri loal KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alustel. Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega, vaidlustas N.Ž tehtud menetlusotsustuse Riigiprokuratuuris. Riigiprokuratuuri määrus
19. Riigiprokuratuuri prokuröri abi L. P
22. a määrusega jäeti N.Ži poolt esitatud kaebus rahuldamata leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad õiguslikud alused selle tühistamiseks. 2.
23. Riigiprokuratuuri määruses osundatakse KarS §-le 120, milline näeb ette vastutuse ähvardamise eest tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega või hävitamisega, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Kriminaalasja 1

(3)materjalidest nähtub, et kannatanu N.Ž on andnud ütlusi, et ei I. S ega G. P pole teda ega tema lähedasi ähvardanud tapmisega, vara hävitamisega ega peksmisega. Kõik sõnavahetused olid enne raha tagastamist

3. a toimunud kokkusaamisel. Oma võlgnevuse tasus ta I. S ära, millest viimase osamakse tasus
6. a. Nii kannatanu, kui ka kahtlustatava sõnade järgi olid
9. a AS-is K aadressil x kokkusaamisel tunnistajad – J. S ja A. D. Kaebuse esitaja ei ole oma kaebuses nimetanud ühtegi konkreetset isikut, keda ja milliste asjaolude suhtes oleks kriminaalasjas vaja tunnistajana üle kuulata. 2.
10. Tunnistajana ülekuulatud J. S ja A. D seletasid, et nad mõlemad olid
13. a kokkusaamisel, AS-is K. Jutt käis kõrgendatud hääletooniga, kuid mingeid ähvardusi N.Ži elule või varale ei ole olnud. Kahtlustatavana ülekuulatud I. S ja G. P oma süüd ei tunnistanud. Kumbki neist ei ole N.Ži ähvardanud. Samuti ei ole kumbki kahtlustatav antud seletuste põhjal seotud N.Ži poja R peksmisega. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt pole kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus õnnestunud koguda piisavad tõendid, et I. S ja G. P tegevuses esineksid KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisutunnused. Prokuröri abi nõustus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud selgitusega selle kohta, et mis puutub sündmustesse, mis toimusid
16. a ja
19. a Venemaal Sankt-Peterburis. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
20. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse N.Ž, kes leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud ennatlik, kuivõrd kohtueelse menetleja poolt ei ole arvestatud kannatanu poolt esitatud kogu informatsiooniga ning samuti pole piisavalt tähelepanu pööratud
23. a ülekuulamise protokollis väljendatule. Kannatanu viitab kaebuses asjaolule, et I. S ja J. S ähvardused tema ja ta poja vastu on salvestatud ning kuivõrd jutuajamise juures viibis ka A. Di, siis ka tema peaks teadma jutuajamise sisu. Samuti leitakse, et salvestus peaks olema kriminaalmenetluses arvestatav kaudse tõendina. Kaebuse asutakse seisukohale, et kuigi kõik konkreetsed teod kannatanu vastu on toimunud Sankt-Peterburis, võinuks kohtueelne menetleja kindlaks teha, kes eeltoodud isikutest väljaspool Eestit asus. Ka tuleneb esitatud kaebusest, et peale politsei poole pöördumist on I. S jätkanud kannatanu ähvardamist ning viimane ähvardamine toimus
26. a s.o. peale kriminaalasja alustamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjalide ja N.Ži kaebusega, on seisukohal, et kaebus Riigiprokuratuuri
30. a määruse peale tuleb jätta läbi vaatamata järgneval põhjusel. 4.
31. KrMS § 208 lg 1 kohaselt juhul, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud KrMS § 207 lg-s 1 või 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul advokaadi vahendusel vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise ringkonnakohtus. Eelosundatud sätte kohaselt saab kaebuse Riigiprokuratuuri määruse peale esitada seega üksnes advokaadi vahendusel. Käesoleval juhul ei nähtu esitatud kaebusest, et selle oleks ringkonnakohtule esitanud advokaat, mistõttu on kaebus esitatud selleks mitteõigustatud isiku poolt ning see tuleb kooskõlas KrMS § 323 lg 2 pga 2 jätta läbi vaatamata. Toodud seisukohta kinnitab ka Riigikohtu senine praktika (RKKKm 3-1-1-81-05 ja 3-1-1-84-05). Ringkonnakohus osundab ka asjaolule, et Riigiprokuratuuri määruses on kannatanule sõnaselgelt selgitatud edasikaebamise korda. 4.
32. Kuivõrd ringkonnakohtul lasub kohustus enne kaebuse läbivaatamata jätmist selgitada välja, kas N.Ž soovib endale esindaja määramist riigi kulul ja kas riigi kulul esindaja 2

(3)määramiseks on olemas vastavad tingimused, siis märgib ringkonnakohus, et puuduvad igasugused objektiivsed alused hindamaks, kas N.Ž on maksejõuetu või mitte. Samuti on Riigiprokuratuuri määruses üksikasjalikult põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamist, mistõttu on ringkonnakohus seisukohal, et asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

1. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku §-dest 208 lg 2, 323 lg 2 p 2 ja RÕS § 7 lg 1 p 5 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri
4. a määruse peale läbi vaatamata ja tagastab selle kaebajale. Kohtunik: Meelika Aava 3