1-06-4607 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht 17.oktoober 2006.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Igor Amann, Julia Katškovskaja, Sekretär Julia Senkevitš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.06.2006.a. kohtuotsus T.A süüdistuses süüdistatav T.A ja tema kaitsja adv. Toomas Liiva Apellandid Endla Ülviste adv. Toomas Liiva Prokurör Harju Maakohtu 15.06.2006.a. kohtuotsus T.Ae süüdistuses Kaitsja jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RESOLUTSIOON Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale EDASIKAEBUS ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud ja menetluse käik Maakohtu otsuse kohaselt T.A, sünd.xx.xx.xxxx.a., Eesti kodanik, varem karistatud kriminaalkorras üks kord, vahi all, ebaseaduslikult omandas tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses psühhotroopset ainet gammahüdroksübutüraati (GHB-
- d)ning andis seda Tallinnas edasi erinevatele isikutele: suures koguses (116,2 grammi lahusena, milles puhast ainet 50,4 grammi, sellest piisab 1 narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule) 2005.a. jaanuari lõpus x asuvas Statoili tanklas K. V, väikeses koguses ühel korral täpsemalt kindlakstegemata ajal 2005.a. aprillismais x asuvas autoremonditöökojas A. P, väikese koguses ühel korral 2005.a. mais x M. M ja väikeses koguses vähemalt kolmel korral ajavahemikus aprillist juunini 2005.a. Tallinnas x I. V. Tema käitumine kvalifitseeriti KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Menetlus sai alguse asjaolust, et 08.02.2005.a. peeti Tallinnas x kinni sõiduauto, milles avastati ja võeti ära kaks pudelit kokku 116,2 grammi GHB lahusega, Tallinna Linnakohtu 11.10.2005.a. kohtuotsuse kohaselt said autos viibinud T. L ja K. K selle samal päeval K.Vlt. Apellatsioonid ja taotluste sisu T.A heidab ette, et maakohus langetas süüdimõistva kohtuotsuse kohtuistungil uuritud segaste, vasturääkivate ja paljasõnaliste tõendite alusel, käsitanud neid süüdistuskõnet kordavalt ja ühekülgselt, rebinud kontekstist välja informatsioonikatked, omistanud tunnistajatele ütluseid, mida nad tegelikult pole kinnitanud, jätnud tähelepanuta õigustavad asjaolud. Kaebaja osutab vastuoludele ja kaebaja arvates naiivsustele tunnistaja K.V ütlustes ja järeldab, et see isik narkomaanina andis valeütlusi nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus, samas episoodis puudub süüdistuses nimetatud teo toimepanemise ajal bensiinijaama valvekaamerate salvestus ning sündmuskoha vaatlusprotokoll koos seal autode ja isikute viibimiskoha näitamisega, samuti pole leitud nivelliiri, mille eest olevat K.V saanud süüdistatavalt GHB-d. K.V tunnistused ilmusid kriminaalasjas alles enne eeluurimise lõpuleviimist, ehkki neis sisalduvad asjaolud olevat politseile olnud teada juba varem. Uurija olevat teinud kaebajale ettepaneku anda politseile vajalikke ütluseid kolmandate isikute vastu. Need asjaolud kogumina viitavad kaebaja arvates „ülisoodsale kokkuleppele“ prokuröri ja K.V vahel. Ka on kohus jätnud tähelepanuta tunnistaja A. J ütlused, et kohtumisel 2005.a. jaanuaris, mil süüdistuse kohaselt T.A müüs K.V narkootikume, mingit tehingut aset ei leidnud. Kaebaja kordab enda poolt korduvalt väidetut, et tegelikkuses K.V poolt nimetatud kohtumist aset pole leidnud. Episoodis A.P puuduvad tõendid, et süüdistatav andis tunnistajale nimelt GHB-d, seda ei ole kinnitanud ka A.P ise, kirjeldatud sümptomid ei viita GHB tarvitamisele. Järeldus GHB-st on oletuslik. Ka episoodis M.M kinnitab süüdistatav, et tunnistaja poolt nimetatud sümptomid ei kinnita GHB pruukimist, tunnistajale pakutud joogiks sai olla alkoholi ja mahla segu. Tunnistaja I.V näol on tegemist kroonilise alkohooliku ja narkosõltlasega, kes alkoholiga liialdamise tõttu ei mäleta oma eilset päeva ja keda aastatel 2003-2005 kaebaja ei näinud kordagi kainena. Vaatamata kaosele selle tunnistaja ütlustes leiab süüdistatav, et tunnistaja võis mingi muu viinavõtmise käigus pruukida GHB-d, see ei saanud aga sündida tunnistaja poolt nimetatud ajal ja kohas, süüdistatav talle selleks ettepanekut pole teinud. Kaebaja arvates pole I.V GHB-d kunagi tarvitanud, sest tema poolt nimetatud sümptomid erinevad oluliselt selle aine tegeliku tarvitamise sümptomitest. Nimetatud asjaoludel taotleb T.A kohtuotsuse tühistamist ja tema täielikku õigeksmõistmist. 2 Kaebaja arvates on põhjendamatu prokuröri nõue muuta kokkuleppel taotletud 2-aastane karistus üldmenetluse käigus taotletud 5-aastaseks vangistuseks, justkui muutus oletatav kuritegu kaks korda raskemaks. Sama taotluse esitas ka T.A kaitsja, kes leiab, et asja kohtulik uurimine viidi läbi ühekülgselt: K.V episoodis asitõendiks olevad P.N kasutuses olnud sõiduautost äravõetud 2 pudelit GHB lahusega ei kinnita nende seotust süüdistatavaga, süüdimõistev kohtuotsus ei saa rajaneda üksnes K.V vastuolulistel (on ühel ülekuulamisel kinnitanud hoopis, et tema soovis müüa GHB-d T.A) ja teiste tunnistajate ütlustega mittehaakuvatel ütlustel, K.V oli motiiv anda valeütlusi. Kõiki süüdistusepisoode puudutavalt leiab kaitsja veel, et asjas puuduvad tõsikindlad tõendid- näiteks ekspertarvamus, kromatograafiline või spektromeetriline analüüs, et väidetult anti üle nimelt GHB-d. Selline järeldus on tehtud KrMS §-s 68 lg 5 tõendite vahetu kontrollimise nõuet rikkudes. Veel heidab kaebaja ette kohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist: P.N võeti kaks pudelit GHB lahuse erineva tihedusega ja ükski avaldatud seadus ei ava GHB suure koguse mõistet, isiku kriminaalõiguslik kohtlemine ei või olla sõltuvuses Ravimiameti määratlusest GHB suure koguse alammäära hindamisel. Kaitsja arvates oli kohus karistuse mõistmisel ebaõiglane: K.V karistati GHB suures koguses käitlemise eest 1aasta ja 6 kuulise vangistusega karistuse osaliselt tingimisi täitmisele pööramisega, T.A mõistetav karistus ei tohiks olla suurem. Kaitsja peab menetlusnormide rikkumiseks, et T.A süüdistusasja arutati lahus käesolevas asjas tunnistajaks oleva K.V kriminaalasjast; kohus takistas istungil küsimuste lõplikku motiveerimist ja seega tõe tuvastamist, põhjendades seda väitega küsimuse suunatusest. Vaatamata esitatud lõplikule taotlusele mõista T.A kõnesolevas süüdistuses õigeks, on apellatsioonid sisuliselt ebalevad: kinnitatakse, et T.A ja K.V väidetud kokkusaamist tanklas pole aset leidnud. Kui see siiski leiab kinnitust, siis pole seal mingit tehingut teostatud. Kui aga ka see leiab kinnitust, siis polnud tehingu objektiks GHB. Kui leiab tõendamist siiski GHB, siis polnud seda suures koguses. Kui siiski hinnatakse kogust suureks, siis mõistetav karistus peaks olema väiksem. Ringkonnakohtu seisukoht Apelleeritud kohtuotsuses on kajastatud kõiki apellantide poolt tõstatatud asjaolusid, apellatsioonides vaidlustatakse maakohtu poolt süüdistusega seonduvalt tehtud järeldusi. Kokkuvõtlikult puudutavad kaebused asjas kogutud tõendite lubatavust ja hindamist. Kohtuotsuses on nimetatud, millistel tõenditel lisaks T.A enese ütlustele tema süüditunnistamine tugineb: K.V episoodis tõendid GHB-d sisaldava vedeliku avastamise ja äravõtmise kohta, jõustunud kohtuotsus, et T.L ja K.K said selle aine K.V, samuti tunnistajate K.V ja A.J ütlused, A.P episoodis tunnistaja, M.M episoodis tunnistaja M.M ütlused, I.V episoodis tunnistaja I.V ütlused. Seega on kohtuotsuse aluseks kirjalikult fikseeritud tõendite kõrval selliste isikute poolt antud ütlused, keda küsitleti vahetult kohtus. Õigusemõistmise sisu kriminaalasjade arutamisel seisneb asjas olemasolevate tõendite kontrollimine ja nende alusel järelduse tegemine süüdistatava(
- te)süüst, samuti teole, süüdlas(t)e isikule ning karistust kergendavatele või raskendavatele asjaoludele vastava 3 karistuse mõistmine. Kohtuotsuse aluseks ei tohi võtta üksnes osa tõenditest, ühelgi neist ei saa olla ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohtu arvates on apelleeritud kohtuotsuses maakohus neid nõudeid täielikult järginud. Maakohus on T.A ja tunnistajate poolt antud ütluseid otsuses kajastanud piisava üksikasjalikkusega, toonud välja neis sisalduvad vastuolud ja KrMS § 312 p 2 kohaselt näidanud, milliseid tõendeid ja millisel põhjusel ta usaldusväärseks ei pea. Ringkonnakohtul puudub alus korrigeerida esimese astme kohtu poolt tõenditest tehtud järeldusi. Apellatsioonis nimetatud asjaolud ei saa olla aluseks mõistetud karistuse muutmisele. Alljärgneva toob kohtukolleegium KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt vastusena apellatsioonides esitatud väidetele. Etteheide, et T.A kriminaalasja võinuks arutada koos K.V süüasjaga (kokkuleppemenetluses 11.10.2005.a. langetatud kohtuotsus- toimiku I köide, lk. 19-26), on asjakohane, kuid puhtfüüsiliselt polnud seda võimalik teha, kuna K.V kinnitas GHB saamist T.A alles peale tema enese süüditunnistamist (protokoll 09.11.2005.a.- I köide, lk. 27-28). Käesoleva kriminaalasja materjalid ei kinnita süüdistatava väidet, et politsei oli teadlik väidetest tema s.o. T.A seotusest K.V süüdistusasjaga juba varem. Alust ei ole eeldada, et menetlemisel ühise kriminaalasjana oleks K.V andnud T.A puudutavalt teistsuguseid ütlusi. Kohtu hinnata ei ole konkreetse kriminaalasja kohtueelse uurimise uurimistaktika, kui tõendite kogumisel on järgitud kriminaalmenetluse seaduses püstitatud nõudeid. KrMS §-des 288 ja 68 lg 4 on sätestatud kord, millal ristküsitluse käigus on lubatud esitada suunavaid küsimusi ja millal mitte. Sellest lähtuvalt lasus kohtul kohustus sekkuda küsitlemisse, kui see rikkus kõnesolevat korda. Ringkonnakohus nõustub süüdistatavaga, et arutuseloleva kriminaalasja arutamine olnuks lihtsam, kui T.A ja K.V kohtumine bensiinijaamas, mil süüdistuse kohaselt anti üle pudel vedelikuga, oleks jäädvustatud ja jäädvustus oleks lisatud kriminaalasja juurde. Kuna seda aga ei ole, on järeldused süüdistuse osas tehtud teiste, kohtuotsuses nimetatud tõendite alusel. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta tunnistaja A.J ütlused nagu ekslikult väidab apellatsioonis T.A. Selle tunnistaja ütlused on kokkuvõtlikult toodud vaidlustatud kohtuotsuses. Kohus oli kohustatud andma oma hinnangu ja selle põhjenduse nende tõelevastavuse suhtes. Asjaolu, et see hinnang ja põhjendus mõnda menetlusosalist ei rahulda, ei tähenda ütluste tähelepanuta jätmist. Puutuvalt A.J ütlusi peab ringkonnakohtu kolleegium vajalikuks korrigeerida vaidlustatud kohtuotsust osas, milles nimetatakse neid ütlusi alibiks. Alibi all mõistetakse tõendust (süüdistatava) mujalviibimise kohta kuriteo ajal. Käesolevas asjas andis A.J ütluseid, et ta oli kahel korral T.A ja K.V kohtumise juures, kummalgi korral mingit tehingut nende vahel ei toimunud, ehkki viimasel korral pakkus K.V T.A GHB-d. Seega ei ole A.J kinnitanud, et K.V poolt nimetatud ajal viibis T.A hoopis mujal. Seega on A.J ütlused üheks asjas olevaks tõendiks, mida kohus kõrvutas teistega ja hindas nagu teisi asjas olevaid tõendeid. Asjaolu, et süüdistatava kinnituse kohaselt tunnistaja K.V on narkomaan, iseenesest ei välista tema poolt antud ütluste tõelevastavust. Sama puudutab ka teisi tunnistajaid, kes kriminaalasja menetlemise käigus kinnitasid narkootikumi saamist T.A. 4 Kriminaalasjast ei nähtu mingeid „ülisoodsaid kokkuleppeid“ K.V ja prokuröri vahel. Kui apellant peab selle all silmas KrMS üheksanda peatüki teises jaos sätestatud kokkuleppemenetlust, siis selles oli prokuröri ja K.V kõrval osapooleks ka kaitsja, kokkulepe vormistati lõplikult kohtuotsusena. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatavaga, et A.P, M.M ja I.V pole kinnitanud narkootikumi sisaldava joogi saamist T.A. Nad ei ole seda kinnitanud küll järjekindlalt ja alati, kuid õigusemõistmise õigus ja kohustus oli hinnata asja uurimise käigus kogutud kõiki tõendeid, sealhulgas kohtueelse uurimise käigus antud ütlusi, vastuolude korral põhjendama- miks rajatakse kohtuotsus nimelt ühtedel tõenditel ja jäetakse kõrvale teised. Kaevatud kohtuotsuses järgitakse seda nõuet. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, et tunnistajate ütluste näol, milles nimetati T.A poolt tunnistajatele antud aine GHB-ks, on tegemist kaudse tõendiga KrMS § 68 lg 5 tähenduses. Isikud, kes seda uurimise käigus kinnitasid, kuulati kohtus üle vahetult. On tõsi, et jooke, mida A.P, M.M ja I.V ütluste kohaselt andis neile T.A, pole ära võetud. Seetõttu pole ka saadud nende keemilist koostist analüüsida. Küll aga olid nimetatud isikud teadlikud GHB-nimelise narkootilise aine olemasolust, selle mitmesugustest kasutuselolevatest nimetustest ja manustamise moodusest lisatuna alkoholile ning nende ütluste kohaselt lisas T.A just selliselt nimetatud ainet- GHB-d- neile antavasse joogisse. Need asjaolud olid aluseks hinnangule, et T.A andis tunnistajatele nimelt GHB-d. Seda järeldust ei kummuta, et saadud joove avaldus erinevatel isikutel ja kordadel erinevalt. Erinevate toorainete individuaalset mõju erinevatele inimestele kinnitas GHB varasema käitlemise eest karistatust omav T.A ise, just seda uuris ta oma ütluste kohaselt aastate jooksul. Kriminaalvastutuse seisukohast omab käideldava narkootilise aine konkreetne nimetus tähtsust üksnes seetõttu, et erinevad narkoained omavad sama mahu juures erinevat (joovastavat) toimet. GHB suure koguse mõiste on maakohtu apelleeritud otsuses avatud õigesti, selle muutmiseks puudub alus. T.A omandas ja andis edasi GHB-d suures koguses. Tulenevalt sellest on õige sellise käitumise kvalifikatsioon- Kars § 184 lg 2 p 2. Karistatus samasuguse varasema teo eest pole mitte iseloomustavaks materjaliks, nagu ekslikult on nimetatud kohtuotsuses, vaid nimetatud sätte kvalifitseerivaks asjaoluks. T.A samasuguse karistuse mõistmine kui mõisteti K.V KarS § 184 lg 1 järgi narkootikumi suures koguses käitlemise eest (1 aasta ja 6 kuud vangistust osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmisega) oleks seadusevastane, sest KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammäär on 3 aastat vangistust. Pealegi tunnistas K.V oma süüd ja nõustus ressursse säästvalt kriminaalasja menetlemisega kokkuleppemenetluses; see oli argumendiks talle karistuse mõistmisel. Seevastu kasutas T.A kaebeõigust ja vaidlustas tema süüditunnistamist ja talle märgatavalt alla KarS § 184 lg 2 sanktsiooni keskmist määra mõistetud karistust. Vastuolus kohtupraktikaga oleks mõistetud vangistusest T.A (osaline) tingimisi vabastamine, kuna arutuselolev tegu ei pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Ka oleks see vastuolus KarS §-ga 73 lg 6. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 5 Jüri Paap Igor Amann Julia Katškovskaja 6