1-06-5825 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 13. november 2006.a Tallinn 1-06-5825 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Alina Koop Kohtuistungi sekretä

§ 268lg-le 8 tuginedes süüdistatavale etteheidetud tegusid ringkonnakohtus muuta.

Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta vaid kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. novembri 2005.a määruses nr. 3-1-1130-05 A. L süüdistusasjas korranud oma
2. novembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-24-05 väljendatud seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (RT III 2005, 44, 429). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
3. septembri 2006.a otsuses nr 3-1-169-06 T. T süüdistusasjas märkinud, et kuna

§ 331

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus arutada kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, siis sellest põhimõttest lähtuvalt ei tohi kriminaalasja arutav kohus asuda omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult "parandama". Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb eelkirjeldatud rikkumist lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes (RT III 2006, 32, 272). Seetõttu on kohtukolleegium 3

§-s 338 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alusele viidanud, kuid apellatsiooni motiveerivas osas heidetakse esimese astme kohtule ette seda, et kohtuotsus ei rajane kohtus käsitatud tõenditel ega ole objektiivne.

§ 338

kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused: 1) kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus; 2) materiaalõiguse ebaõige kohaldamine; 3) kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine; 4) mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

§ 339

lõikes 1 punktides 1-10 on loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised, mis

§ 341

lg 1 kohaselt tähendab seda, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astmele uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

§ 339

lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus.

§ 341

lg 2 sätestab, et kui rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega on kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kohtuotsuse tühistamise iseseisvad alused, mistõttu prokuröri taotlus tunnistada kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse sätetega. Prokuröri apellatsioonist ei nähtu, milles seisnes kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus, s.t. millised tunnistajad jäeti üle kuulamata, kirjalikud tõendid avaldamata ja uurimata või kohtumenetluse poolte taotlused rahuldamata. Ka kannatanu apellatsioonis ei ole märgitud, milline tõend on jäänud esimese astme kohtus kontrollimata ja miks süüdistab kannatanu kohut ebaobjektiivsuses. Prokurör ja kannatanu ei ole apellatsioonis taotlenud ringkonnakohtu istungil esimese astme kohtuistungil uurimata jäetud tõendite uurimist. Kuna prokurör ja kannatanu ei taotle ringkonnakohtu istungil tõendite uurimist, siis ei saa nad taotleda süüdimõistva kohtuotsuse tegemist motiivil, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Kui apellandid leiavad, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, kuid ei taotle apellatsioonikohtu istungil tõendite uurimist, siis ei saa nad puudulike tõendite põhjal taotleda mitte J. R süüdimõistmist, vaid kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör, süüdistatav, kaitsja ja kannatanu on nõustunud kohtuliku uurimise lõpetamisega ega ole esitanud taotlusi selle täiendamiseks (II kd tl 49) ning nad ei viita nendele tõenditele ka esitatud apellatsioonides, mistõttu kohtukolleegium peab prokuröri ja kannatanu apellatsioonide väiteid kohtuliku uurimise ühekülgsusest, puudulikkusest ja ebaobjektiivsusest põhjendamatuteks. 5.3 Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on kontrollinud kohtueelses menetluses kogutud tõendeid – kuulanud üle kannatanu, süüdistatava, 4

§ 61

lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on oma järeldusi motiveerinud. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb usaldusväärseks süüdistatava J. R ütlused ning suhtub kriitiliselt kannatanu R. S ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kohtukolleegiumi arvates väärib tõendite hindamisel tähelepanu seegi, et kannatanu esitas politseile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks alles

1. jaanuaril 2006.a., s.o. kaks nädalat pärast väidetavat peksmist. Avalduse tekstist nähtub, et ta esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks kohe pärast seda, kui ta oli samal päeval J. R venna peksmise ja talle kehavigastuste tekitamise suhtes teises kriminaalasjas üle kuulatud (I kd tl.4). Kriminaalasja materjalidega on tõendatud seegi, et R. S ja ta sõbrad püüdsid enne seda kuupäeva J. R kokkulepet sõlmida R. S enda suhtes alustatud kriminaalmenetluse suhtes. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonides esitatakse omapoolne nägemus
2. jaanuaril 2006.a aset leidnud sündmuste kohta, kuid ei põhjendata, miks nad ei nõustu kohtuotsuses toodud motiividega. Kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuses toodud põhjenduste ja motiividega, ei pea neid vajalikuks KarS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks korrata. 5.3

§ 189

lg 2 kohaselt otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.

§ 191

lõike 1 sätestab, et kui menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib otsustuse vaidlustada vastavalt

§ 228

või 229 sätetele, apellatsioonis või kassatsioonis või

1. peatüki kohaselt. Pärnu Maakohtu
2. septembri 2006.a. määrusega nõuti kannatanu R. Salumäelt välja 2316.34 krooni talle osutatud õigusabi eest. Kuna kohus otsustas kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohtumäärusega, siis tulnuks kannatanul seda vaidlustada mitte apellatsioonis, vaid
3. peatüki kohaselt määruskaebusega. Seetõttu käsitleb kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni seda osa, milles ta vaidlustab temalt välja mõistetud kohtukulusid, määruskaebusena ja vaatab selle läbi

15. peatüki kohaselt. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Jüri Paap 5