Obsah (10)

§ 74§ 75§ 65§ 39§ 389§ 390§ 5§ 17§ 8§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2006. a, Tallinn Kriminaalasja number 1- 05-431 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer liikmed Iv

§ 74

alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui A.P 2 aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab talle

§ 75

lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolliga pandud kontrollnõudeid ja kohustusi Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all.

1. Tunnistada M.L süüdi KrK § 17 lg 5 – 148-1 lg 2, 7 järgi. Talle mõistetud karistus jätta muutmata.
2. Välja mõista A.Plt, M.Llt ja M.Hlt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 4 295 898 ( neli miljonit kakssada üheksakümmend viis tuhat kaheksasada üheksakümmend kaheksa) krooni tsiviilhagi katteks.
3. Välja mõista A.Plt sundraha 4 035 krooni riigituludesse.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Prokuröri apellatsioon rahuldada, M.H apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 1 kuu jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK M.L tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 2, 7 järgi ja karistati 2 aasta ja 6 kuu vangistusega.

§ 74alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata, katseajaks määrati 2 aastat. Kr

K § 17 lg 5 - § 148 -1 lg 2, 7 järgi mõisteti M.L õigeks. M.H tunnistati süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 2, 7 järgi ja karistati 2 aasta ja 6 kuu vangistusega.

§ 65

lg 1 alusel suurendati karistust 28.03.2003.a otsusega mõistetud kandmata karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust.

§ 74alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata, katseajaks määrati 3 aastat. A.P mõisteti Kr

K § 148-1 lg 2 ja 7 järgi õigeks. M.Llt ja M.Hlt mõisteti välja solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 4 295 898 krooni. 1.1 A.Ple, M. Lle ja M. Hle on süüdistus esitatud selles, et M. L kaasas kuriteost osavõtjateks A.P ja M. H riigile käibemaksu suures ulatuses tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil. M. L veenis A.Pt 2000.- krooni eest vormistama ennast OÜ X omanikuks ja juhatuse liikmeks. A.P, soovides saada kergelt raha, laskis end M. L antud selgitustest eksitada, et ühe inimese nimele ei tohi olla registreeritud rohkem kui üks äriühing, nõustus M. L poolt pakutava ühekordse 2000.- kroonise tasu eest vormistama end OÜ X omanikuks ja juhatuse liikmeks.

3. a Tallinnas, x tänava notaribüroos kirjutas A.P alla varem 2 ettevalmistatud dokumentidele: OÜ X osaniku otsusele, põhikirjale, juhatuse andmetele, juhatuse liikmeks asumise nõusolekule, juhatuse liikme allkirja näidisele ja Tallinna Linnakohtu registriosakonnale esitatavale avaldusele OÜ X äriregistri B-osa kaardile muudatuste tegemiseks. M. L maksis ise OÜ X eest müüja P. S ostu-müügilepingu kohaselt 10 000.- krooni ning notaritasu. Samal päeval andis A.P Hansapangas M. L juhendamisel allkirjad enda vormistamiseks OÜ X allkirjaõiguslikuks isikuks, internetipanga lepingule, deebetkaardi ja tšekiraamatu vormistamiseks enda nimele. 1.2
6. a esitas M. L Tallinna Linnakohtu registriosakonnale A.P poolt allkirjastatud ja notariaalselt tõestatud OÜ X osa ostu-müügilepingu, allkirja näidise ja avalduse registriandmete muutmiseks, mille tulemusena registreeriti
9. a OÜ X juhatuse liikmeks A.P. Alates
12. a oli OÜ X endise omaniku avalduse alusel registreeritud Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuametis käibemaksukohuslaseks. 1.3 M. L, maksnud
15. a A.Ple lubatud 2000 krooni, jättis endale osaühingu dokumendid, pitsati, A.Ple väljastatud pangalepingud ja –kaardid ning tšekiraamatu, hakkas korraldama faktiliselt edasist OÜ X majandustegevust. M. L tegi tehinguid, mille tulemusena tekkis osaühingule käive ja laekus arvele raha. M. Ll olid ka kõik raamatupidamise dokumendid, mille alusel oli võimalik koostada maksudeklaratsioone. M. L korraldusel ja juhendamisel kirjutas M. H arveid teistele äriühingutele, täitis M. Llt saadud ja A.P poolt allkirjastatud sularahatšekke, millede alusel võttis M. H osaühingu arveldusarvelt välja sularaha ja andis selle edasi M. Lle. 1.4 M. H, soovides teenida kergelt raha ja lastes end M. L poolt mõjutada, koostas M. L korraldusel ja juhendamisel koos kahe eeluurimisel tuvastamata isikuga A.P nimel OÜ X müügiarveid erinevatele äriühingutele ning pärast raha laekumist OÜ X pangakontole, samal või järgmisel päeval koostas A.P nimel OÜ X sularahatšeki, mille alusel välja võetud raha andis M. Lle. Nii koostas M. H 50sularahatšekki, mille alusel ta võttis ostjate poolt OÜ X arvele kantud rahast 11 133 731.-krooni samal või järgmisel päeval M. L korraldusel Hansapanga x kontoris sularahatšekkide alusel välja ajavahemikul
18. a kuni
21. a, ülejäänud raha - summas 200 000.-krooni – võttis M. L deebetkaarti kasutades
22. a märtsi-, mai-, augusti- ja septembrikuu jooksul 20.-korral erinevate summadena välja sularahaautomaadist. 1.5
23. a jaanuarist kuni
24. a jaanuarini ei esitanud OÜ X maksudeklaratsioone, kuid tegi tehinguid ja arveldas järgmiste äriühingutega: T AS, V AS, R AS, T OÜ, H OÜ, S OÜ, K AS, B OÜ, M AS, V OÜ, P OÜ, S AS, E AS, R OÜ.
25. a. jaanuarist kuni
26. a jaanuarini oli OÜ X käive nende äriühingutega tehtud tehingutelt kokku 11 540 481.-krooni, milliselt summalt oleks tulnud tasuda käibemaksu 1 760 412.-krooni. MKS § 20 lg 1 alusel kolmandate isikute poolt Maksuametile esitatud informatsiooni kohaselt oli OÜ X käive perioodil jaanuar - august
27. a 8 740 380,32 krooni, millelt oleks tulnud tasuda käibemaksu 1 333 278,42 krooni. OÜ X arveldusarvel Hansapangas toimunud realisatsioonist laekumiste alusel tuvastati täiendav käive kokku 2 800 100,70 krooni, mida oleks tulnud deklareerida ja millelt oleks tulnud tasuda käibemaksu summas 427 133,90 krooni. Seega oli OÜ X kogukäive 11 540 481.-krooni, mida oleks tulnud deklareerida ja millelt oleks tulnud tasuda käibemaksu summas 1 760 412.-krooni. 1.6 Rapla Maksuamet, soovides läbi viia revisjon maksude tasumise õigsuse kohta, väljastas
30. a OÜ-le X ettekirjutuse nr 12 ja
33. a ettekirjutuse nr 40-04/229, kuid A.P ei esitanud kontrollimiseks äriühingu käibedeklaratsioone ja raamatupidamisdokumente, 3 jättes täitmata maksuhalduri ettekirjutused, kuna tal puudus selleks võimlus, sest nõutavad dokumendid olid M. L käes. 1.7 A.P, selleks pädeva ametiisikuna, M. H kaasabil ning M. L kihutamisel ja kaasaaitamisel, ei esitanud maksuametile 1999.a. aastaaruannet ega ettevõtte tuludeklaratsiooni. Kolmandatelt isikutelt saadud andemete alusel oli osaühingu realiseerimise netokäive
34. a kokku 9 780 069.-krooni ja finantskulud 28 199.-krooni. OÜ-l X puudub kulusid tõendav dokumentatsioon 9 751 870.-krooni kohta, milliselt summalt arvestatav ja tasumisele kuuluv käibemaks 26% tulumaks on 2 535 486.-krooni. Seega kokku jättis A.P M. H poolt kuriteole kaasaaitamise ning M. L poolt kuriteole kihutamise ja kaasaaitamise tagajärjel arvestamata ning riigieelarvesse tasumata riigimakseid suures ulatuses, kokku 4 295 898.-krooni. 2.1 Maakohtu otsusega mõisteti A.P õigeks. Kohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud, kuid asus seisukohale, et A.Ple inkrimineeritud kuriteo subjektiivne koosseis puudub, pole tõendatud A.P tahtlus OÜ X tippjuhina oma kohustusi mitte täita. Peale selle leidis kohus, et A.P ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu, mistõttu pole A.P

§ 39lg-st 1 lähtudes talle inkrimineeritud kuriteos süüdi.

2.2 M. L mõisteti õigeks kuriteole kihutamises. Kohtu hinnangul ei ole küllaldaselt tõendatud süüdistuses püstitatud versioon, et M. L omas ainsa isikuna ülevaadet OÜ X tegevusest ning juhtis seda, aidates selliselt kaasa A.P poolt toime pandud maksukuriteole. Kohus asus seisukohale, et kogutud tõenditest lähtuvalt on M. Lle põhjust süüks panna vaid A.P värbamist nn „tankistiks“ ja OÜ X registri – ja pangadokumentide vormistamist tema nimele. Kohus järeldas, et kuivõrd A.P ei ole kuriteos süüdi, ei saanud M. L teda nimetatud kuriteole ka kihutada. Küll tuleb M. L tegevust - A.P veenmist OÜ X osanikuks hakkamises ja vormistatud dokumentide üleandmises kahele tundmatule isikule kvalifitseerida kuriteole kaasaaitamises KrK §17 lg 6 ja § 148 lg-te 2, 7 järgi. 2.3 Kohus asus seisukohale, et M.H süü KrK §17 lg 6 ja § 148-1 lg-te 2, 7 järgi on tõendatud tema enda ütlustega ja ekspertiisiaktiga, millega tuvastati, et OÜ X arved nr. 18 ja 62 on koostatud M. H poolt. APELLATSIOONIDE SISU

1. Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega A.P süüditunnistamist KrK § 148-1 lg 2, 7 järgi ning karistamist pooleteise aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga; M.L süüditunnistamist KrK § 17 lg 5, 6 – 148-1 lg 2, 7 järgi ning kahju väljamõistmist solidaarselt kõigilt kolmelt süüdistatavalt riigi kasuks. 3.1 Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et A.P, kirjutades dokumentidele alla, ei saanud aru, millistele dokumentidele ta alla kirjutab. A.P on nii maakohtu kui ringkonnakohtu istungitel avaldanud, et tema arusaamisel andis ta nõusoleku kirjutada enda nimele firma ning sai aru, et firma hakkab arendama majandustegevust. Samuti oli ta teadlik, et ta on OÜ X juhatuse esimees. A.P sai aru, et ostu-müügi tehinguga kaasnevad teatud õiguslikud tagajärjed. A.P selgitas, et tema arust oli äri seaduslik, kui vastavalt seadusele ostetakse, müüakse ja makse makstakse. A.P tunnistas, et andis M.Lle nõusoleku arendada enda nimel seaduslikku äri. Äriseadustiku §-dest 181 lg 1, 183 tuleneb üheselt, et osaühingu 4 majandustegevuse eest vastutab ainult osaühingu juhatus. Prokurör viitab siinkohal kohtupraktikale, mille kohaselt loetakse maksukuritegudes kuriteo täideviijaks juhatuse liikmed, samas kui teised kuriteoga puutumuses olevad isikud saavad olla kas kuriteole kaasaaitajad või kihutajad. ( RK 3-1-1-34-03 14.04.2003 ) Apellatsioonis peetakse ekslikuks maakohtu järeldust, et tõendamist ei ole leidnud A.P tahtlus toime panna maksukuritegu. Sõlmides OÜ X ostu-müügi lepingu, vormistades Hansapangas internetipanga lepingu, deebetkaardi ja tšekiraamatu, allkirjastades tšekiraamatus sularahatšekid ning andes kõik nimetatud dokumendid ja OÜ X asutamisdokumendid M. Lle, lõi A.P M. Lle võimaluse sõlmida OÜ X nimel majanduslikke tehinguid ja võtta välja firma raha. A.P tegevus OÜ X asutamise ja dokumentide üleandmise osas on hõlmatud otsese tahtlusega, kuriteoga tekitatud kahju osas aga kaudse tahtlusega. Apellatsioonis märgitakse, et arvestades maksukuritegude eripära, on kuriteo koosseis tahtluse osas täidetud, kui A.P juhatuse liikmena sai aru, et tal lasus kohustus juhtida OÜ-t X, deklareerida ning tasuda riigimakse, ta möönis, et äriühingut tegelikult juhtinud isikute poolt võidakse maksud nõuetekohaselt tasumata jätta. A.P tunnistas, et teda ei huvitanud, kuidas äriühingut juhitakse, mistõttu ta ei saanud välistada võimalust, et maksud jäetakse tasumata. 3.2 Apellatsioonis ei nõustuta maakohtu seisukohaga, et A.Ple sisuliselt võõra inimese – M. L – selgitus äriühingu tegevuse seaduslikkuse kohta, vabastas ta igasugusest vastutusest äriühingu majandustegevuse korraldamise eest. A.P ja M. L vahelise kokkuleppega ei määratud kindlaks isikut, kes lisaks asutuse juhile vastutab raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest. A.P andis nõusoleku äriühingu vormistamiseks oma nimele seetõttu, et soovis teenida 2000 - krooni. A.P on tunnistanud, et sai aru, et tema nimele kirjutatakse OÜ X, ta on juhatuse esimees ja äriühing asutatakse eesmärgiga arendada majandustegevust. A.P allkirjastas M. L palvel kümmekond tühja sularahatšekki. A.P ütluste kohaselt olevat M. L selgitanud, et tegemist on seadusliku äriga. Ta on andnud ütlusi, et ei teadnud juhatuse liikme kohustusi ja ei püüdnudki neid kindlaks teha. 3.3 Apellant märgib, et arvestades A.Ple esitatud süüdistuse iseloomu ja riigimaksude suures ulatuses mittetasumist, on A.P süüditunnistamine võimalik juhul, kui on tuvastatud, et ta teo toimepanemise ajal teadis või pidi teadma, et tal äriühingu omanikuna ja juhatuse ainuliikmena lasus kohustus juhtida OÜ-t X ja deklareerida ning tasuda käibe- ja tulumaksu. Apellandi arvates oli A.Pl põhjust kahelda oma teo õiguspärasuses, mida kinnitab ka asjaolu, et enne dokumentide allkirjastamist küsis A.P M. Llt, kas tegemist on seadusliku äriga. Maksuametile omakäeliselt kirjutatud seletusest ( kd. 1 tl. 26) nähtub, et A.Pl tekkis ka kahtlus maksupettuse võimalikkuse osas. A.Pl oli võimalus tekkinud kahtlust kontrollida, mistõttu tema eksimus teo keelatuse osas ei olnud vältimatu. A.P tunnistas, et viis kuidas äriühingut juhitakse, teda ei huvitanud, ja ta ei teadnud ka isikuid, kes OÜ X majandustegevust tegelikult juhtisid. Seega möönis ta, et riigimaksud võidakse jätta tasumata. A.P väide, et tal ei olnud võimalik M. L usaldusväärsust kontrollida, kuna ei teadnud kes ta on - ei ole arvestatav. Tekkinud kahtlusi oleks ta ka tavainimesena ( mitte ainult juristina, nagu arvab kohus ) teabe hankimise teel võinud kõrvaldada. Prokurör väidab, et ka tavainimesena oleks A.Ple selgitatud, et osaühingu dokumentide üleandmisega ei vabane ta kohustusest deklareerida ja tasuda riigimakse. Erinevalt maakohtust on prokurör seisukohal, et A.Pl oli võimalus kontrollida M. L ütluste usaldusväärsust. A.P võttis omaks, et tal oli võimalik selgituste saamiseks pöörduda maksuametisse, politseisse ja õigusbüroosse või küsida nõu tuttavatelt. Seetõttu A.P eksimus, et ta OÜ X dokumentide üleandmisega M. Lle vabaneb juhatuse esimehena kohustustest esitada maksudeklaratsioone ja tasuda riigimakseid, oli välditav. Ka väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole seaduse mittetundmine selliseks 5 asjaoluks, mis toob endaga kaasa kriminaalkaristusest vabastamise. Samas annab eelnimetatu põhjuse A.Ple karistuse mõistmisel arvestada KrMS § 39 lg 2 ja 60 sätestatust. 3.4 Apellant, vaidlustamata kohtuotsust M. Lle mõistetud karistuse osas, leiab, et ekslik on M. L õigeksmõistmine KrK § 17 lg 5 ja § 148-1 lg-te 2, 7 järgi. Prokurör ei nõustu kohtu järeldustega, et puuduvad tõendid, et M. L oleks seotud OÜ X majandustegevuse korraldamisega. Apellant osundab RK lahenditele 3-1-1-34-03; 3-1-1-74-05; 3-1-1-112-99 ja asub seisukohale, et maakohus on sisuliselt lugenud tõendatuks M. L sellise tegevuse, mis vastab KrK § 17 lg 5 ja § 148-1 lg-te 2, 7 järgi. Prokurör leiab, et ei ole usutav M. L kaitseversioon, mille kohaselt ta tundmatute isikute juhendamisel vormistas M.P nimele OÜgu X ja ei saanud aru, et nimetatud tehingu eesmärgiks oli riigimaksete mittetasumine. M. H ütluste kohaselt täitis ta M. L juhendamisel OÜ X sularahatšekke ning andis kogu raha üle M. Lle. A.P seletuse kohaselt allkirjastas ta M. L korraldusel enne tšekiraamatu üleandmist 10 sularahatšekki. A.P ja M. H ütluste pinnalt nähtub, et M. L tegevus ei piirdunud ainult OÜ X ostudokumentide vormistamisega. Kaaskohtualuste ütluste analüüsist tuleneb, et OÜ X asutamis- ja pangadokumendid jäid M. L valdusse ning edasist OÜ X majandustegevust sai korraldada ainult M. L.
2. M.H apellatsioonis palutakse ta süüdistuses õigeks mõista põhjusel, et tema süüdistuses ei ole näidatud, ega leidnud ka kohtulikul arutamisel tõendamist, millisel viisil ja kuidas aitas ta M. Lle kaasa A.Pl toime panna talle süüks arvatud tegusid s.o. jätta esitamata seaduses nõutud deklaratsioone ja tasumata riigimakse. Tema ei ole koostanud ühtegi arvet ja ta ei nõustu tema käekirja suhtes tehtud ekspertiisi otsusega. Ta ei ole A.Pga kohtunud ja nägi teda vaid esimest korda kohtuistungil. Tema süüdimõistmine seoses varasema samalaadse kuriteoga ei ole põhjendatud.
3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas oma 09.
4. 2006.a otsusega prokuröri apellatsiooni, tühistades Rapla Maakohtu otsuse osaliselt ning mõistis A.P süüdi KrK § 148-1 lg 2, 7 järgi ning M. L süüdi KrK § 17 lg 5,6 – 148-1 lg 2, 7 järgi.
5. 30.06.2006.a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 8 alusel, kuivõrd ringkonnakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7.1 Prokurör toetas oma apellatsiooni ja taotles A.P süüditunnistamist KrK § 148-1 lg 2, 7 järgi ning M.L süüditunnistamist KrK § 17 lg 5, 6 ja 148-1 lg 2,7 järgi. 7.2 M.H ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni kohtuotsuse tegemist. ja taotlesid M. H suhtes õigeksmõistva 7.3 A.P ja M.L ning nende kaitsjad leidsid, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6
6. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, võtnud arvesse Riigikohtu 30.06.2006.a. otsuses väljendatud seisukohad, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja prokuröri apellatsioon rahuldada, M. H apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. 8.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks korrigeerida süüdistatavatele esitatud süüdistusi. Tulenevalt Riigikohtu otsuse p-st 14 ja 15 on võimalik A.Ple süüks arvata üksnes käibe- ja tuludeklaratsioonide esitamata jätmine M. H kaasabil ning M. L kihutamisel ja kaasaaitamisel, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 1 760 412 krooni käibemaksu ja 2 535 486 krooni tulumaksu. Nii A.P kui M. L ja M. H süüdistusest tuleb välja jätta OÜ X käibe- ja tulumaksusummade ülekandmata jätmine, maksuhalduri ettekirjutuste täitmata jätmine ning 1999.a aastaaruande esitamata jätmine. Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-110-02 (RT III 2002, 30, 332); nr 3-1-1-34-03 (RT III 2003, 14, 133) ja nr 3-1-1-123-03 (RT III 2004, 8, 84) on Riigikohus rõhutanud, et Karistusseadustiku järgi võib maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne ülekandmine maksuhalduri pangakontole olla kuriteona karistatav üksnes juhul, kui tegemist on maksu kinnipidaja (Maksukorralduse seaduse § 6 lg 3) poolt kinnipeetud maksusumma ülekandmata jätmisega (

§ 389

). Maksumaksja (Maksukorralduse seaduse § 6 lg 2) poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist ei käsita Karistusseadustik kuriteona. Kuna käibemaksu puhul maksu kinnipidamist ei rakendata, siis ei saa käibemaksusumma ülekandmata (tasumata) jätmine Karistusseadustiku järgi ühelgi juhul kuritegu olla. Võttes aluseks Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad käesolevas süüdistusasjas, puudub alus käsitada iseseisva kuriteona süüdistuses nimetatud maksuhalduri ettekirjutuste täitmata jätmist ja arvestuse pidamise nõuete eiramist OÜ-s X, samuti OÜ X 1999.a majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamata jätmist, kuivõrd

§ 390

lg-s 1 sätestatud koosseisuline tagajärg – maksude vähemlaekumine vähemalt 500 000 krooni ulatuses – saabus tervikuna vahetult käibe- ja tuludeklaratsioonide tähtaegse mitteesitamise tagajärjel. Peale eelöeldu osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-23-04 (RT III 2004, 20, 228), milles on selgitatud, et

1. mail
2. jõustunud Tulumaksuseaduse, kohalike maksude seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse (RT I 2004, 45, 319) §-ga 15 täiendati TuMS § 55 esimest lõiget teise lausega. Sellest tulenevalt ei pea Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule maksukeskusele, s.o maksuhaldurile majandusaasta aruannet esitama isik, kellel on õigusaktidest tulenevalt kohustus esitada see äriregistrile või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile. Äriseadustiku § 179 lg 4 kohaselt on Eesti Vabariigis registreeritud osaühingutel majandusaasta aruande äriregistrile esitamise kohustus. Majandusaasta aruande äriregistri pidajale esitamata jätmine ei ole kuriteona karistatav. Järelikult on

§ 5

lg-s 2 sätestatut silmas pidades välistatud karistusõiguslik vastutus OÜ X 1999.a majandusaasta aruande maksuametile esitamata jätmise eest. 8.2 Maakohus asus seisukohale, et A.P käitumises on KrK § 148-1 lg 2, 7 objektiivne koosseis tuvastatud ning selles osas vaidlus puudub. Mis puudutab aga kuriteo subjektiivset koosseisu, siis maakohus, analüüsinud asjas kogutud tõendeid, leidis, et isegi kaudne tahtlus toime panna kuritegu, ei ole A.P käitumises tuvastatud. Seega asus maakohus sisuliselt seisukohale, et süüteokoosseis A.P käitumises pole täidetud, millist omakorda järeldub, et A.P tulnuks õigeks mõista kuriteo subjektiivse koosseisu puudumise tõttu (

§ 17, Kr

MS § 274 lg 1). Maakohus aga mõistis A.P õigeks süü puudumise tõttu, märkides, et A.P ei saanud 7 aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu, mistõttu pole A.P tulenevalt

§ 39lg-st 1 talle inkrimineeritud kuriteos süüdi.

Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuse p-le 19, milles on selgitatud, et Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (

§ 17

) ja keelueksimusel (

§ 39

). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule, mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi. Seevastu keelueksimus välistab koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse, kuid seda üksnes vältimatuse korral. Seega on maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, mille kohaselt A.P ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu, õiguslikult ainetu. 8.3 Maakohus asus seisukohale, et A.P ei pidanud võimalikuks ega möönnud süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, mistõttu pole tema käitumises tuvastatav ka kaudne tahtlus. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja seda järgmistel kaalutlustel. A.P kirjutas 28.01.1999.a. notaribüroos alla OÜ X osaniku otsusele, põhikirjale, andmetele OÜ juhatuse kohta, OÜ X juhatuse liikmeks asumise nõusolekule, juhatuse liikme allkirjanäidisele, Tallinna Linnakohtu registriosakonnale esitatavale avaldusele muudatuste tegemiseks OÜ X äriregistri kaardi B-osasse. Peale selle allkirjastas ta Hansapangas internetipanga lepingu, allkirjaõiguslikuks isikuks määramise, deebetkaardi ja tšekiraamatu enda nimele vormistamise. A.P ütlused kohtuistungitel on olnud sisukohased. Ta sai notari juures tehtavatest toimingutest aru (toimingutega kaasnevad obligatoorselt ka notari selgitused). A.P ütlustest nähtub, et ta usaldas M. Ld ja eeldas, et äri aetakse seadusele vastavalt, ostetakse, müüakse, makstakse makse, ta oli nõus, et tema nimel aetakse seaduslikku äri, ta oli kuulnud ka maksupettuste juhtumitest, kuid ei osanud karta, et see temaga juhtub /IV kd tl 22-23/. Tuleb rõhutada, et A.P on kinnitanud, et andis allkirju ka tühjadele pangatšekkidele. Seega sai A.P üheselt aru, et ta on OÜ X ainuosanik ja juhatuse liige ning sellise seisundiga kaasnevad kohustused ja vastutus. A.P enda ütlustest tuleneb, et ta ei eksinud toimepandud teo faktilistes asjaoludes. Kohtukolleegium rõhutab, et vastava hariduse puudumine, nagu sellele maakohus oma otsuses viitab, ei saa olla arvestatav, kuivõrd juriidiline eksimus tahtlust ei välista. Tahtlus on välistatud üksnes juhul, kui toimepanija ei pidanud oma teos süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist isegi mitte võimalikuks. Tuvastatud tehiolud, eelkõige A.P enda ütluste sisu annavad aluse järeldada, et A.P kui OÜ X ainuosanik ja juhatuse liige, seega kui tippjuht, kes kannab vastutust ja kelle kohustuseks on tagada maksude laekumine riigile äriühingu käivet ja tulu deklareerides, pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist – maksudeklaratsioonide mitteesitamist ja maksude mittemaksmist ning möönis seda. Sellest hoolimata jätkas aga süüteokoosseisupärast tegevusetust, pannes kaudse tahtlusega toime OÜ X ainuosaniku ja juhatuse liikmena KrK § 148-1 lg 2 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo sellega, et jättis igakuuliselt 1999.a jaanuarist kuni 2000.a jaanuarini esitamata käibe- ja tuludeklaratsioonid, mis põhjustas riigimaksude vähemlaekumise kokku 4 295 898 krooni ulatuses (käibemaksu jäi laekumata 1 760 412 krooni, tulumaksu 2 535 486 krooni). 8.4 Olgugi, et maakohtul puudus sisuline vajadus analüüsida, kas A.P eksis teo keelatuses (

§ 39

), kuivõrd kohus oli asunud seisukohale, et A.P tegevuses puudus tahtlus (

§ 8

17), on maakohus siiski leidnud, et A.P ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu, mistõttu tulenevalt

§ 39lg-st 1 ei ole ta kuriteos süüdi.

Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga siiski ei nõustu ja leiab, et A.P puhul ei esine ka süüd välistavat asjaolu

§ 39lg 1 mõttes.

Seadusest tulenevalt lasus OÜ X tulu- ja käibedeklaratsioonide esitamise kohustus juhatuse ainuliikmel A.Pl. A.P mingeid kohustavaid norme ei täitnud ning tema tegevusetuse tagajärjel maksudeklaratsioone ei esitatud, tulu- ja käibemaks jäi maksmata kokku 4 295 898 krooni ulatuses. Tegevusetuse korral peab nõutav tegevus olema eeldatav, objektiivselt võimalik. Eeldatavus puudub, kui isikul ei olnudki reaalselt võimalik tegutseda. Tõepoolest on A.P selgitanud, et temal tegutsemisvõimalus puudus, kuivõrd andis kõik notari juures ja pangas vormistatud dokumendid kohe M. L kätte ning viimasega nad enam ei kohtunud. Kohtukolleegium leiab, et A.P sellekohane väide on deklaratiivne. A.Pl oli võimalus M. Lga kohtumisel notaribüroos ja pangas, kus teda vormistati osaühingu juhatuse liikmeks, ka endale vastavad juriidilised dokumendid saada. A.Pt dokumendid ei huvitanud, ta on järjekindlalt kinnitanud, et jättis need kõik M. L kätte. Samas, olles M. Lga kokku leppinud 2000 krooni eest enda registreerimise osaühingu osanikuks ja tippjuhiks, pidas A.P võimalikuks, et tema seisundiga äriühingus kaasnevad kohustused ja vastutus osaühingu tegevuse eest. Loobudes OÜ X dokumentidest, näitas ta üles soovimatust vastutada osaühingu edasise majandustegevuse eest ning möönis muuhulgas ka maksukohustusest tulenevate nõuete mittetäitmist. Eelnevat silmas pidades ei olnud A.Pl võimalik ka maksuameti hilisemal nõudmisel vastavaid dokumente esitada, kuid see tulenes A.P enda tahtest. Kohtukolleegium kordab, et A.P ütlustest nähtuvalt oli tal sisukohane arusaam osaühingu tippjuhiks olemisele kaasnevatest võimalikest juriidilistest probleemidest. A.P kinnitusel usaldas ta M. Ld selles, et osaühingu tegevus on seaduslik ega seondu maksupettustega. Kõik äriühingu dokumendid jäid aga M. L kätte, kes osaühinguga ka tegeles. Kuid tuleb silmas pidada, et M. L ei olnud OÜ X osanik ning tal puudus firmaga igasugune formaal-juriidiline seos. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et M. L viis A.P vältimatusse eksitusse osaühingu omandamisel. Otsustamaks, kas A.P eksitus oli

§ 39

lg 1 mõttes vältimatu, tuleb lähtuda muuhulgas ka sellest, et A.Pl lasus kohustus tunda huvi oma käitumise võimaliku keelatuse vastu, sest ta teadis, et sidus ennast valdkonnaga, kus kehtib eriregulatsioon. Saades OÜ X ainusosanikuks ja juhatuse liikmeks, oli tal kohustus tunda seda regulatsiooni ning vastavate sätete mitteteadmine on alati välditav nende selgekstegemisega. A.Pl ei olnud oma teadmisest tulenevalt õigust valida enda jaoks sobivaimat käitumisvarianti – anda allkirju, saada 2000 krooni ning kõik sinnapaika jätta. A.Pl oli võimalus saada asjatundlikku ja pädevat nõu teistelt isikutelt ning kontrollida talle võõra M. L tegevust OÜga X seonduvalt maksuameti või politsei kaudu. A.P eksimus oli välditav. Seega tema süüd välistavad asjaolud talle inkrimineeritud kuriteos KrK § 148-1 lg 2, 7 järgi puuduvad. 8.5 Ekslik on kohtuotsuses väljendatud seisukoht selles, et kohus, tunnistades A.P, kellel oli ainsana õiguspädevus ja ametiseisund OÜ-s X, KrK § 148-1 lg 2, 7 ettenähtud kuriteo täideviimises õigeks, pidas samas võimalikuks osaühinguga õiguslikult mitteseotud M. L ja M. H süüditunnistamise samale kuriteole kaasaitamises. Kohtukolleegium peab vajalikuks 9 rõhutada, et kuriteost osavõtt on täideviimise suhtes aktsessoorne. See tähendab, et ilma täideviimiseta ei ole kuriteost osavõtt võimalik. 8.6 Kuivõrd kohtukolleegium asus A.P süüdistuse pinnalt maakohtuga erinevale seisukohale, tuleb M. L ja M. H käitumist ka sellest aspektist analüüsida. 8.7 Süüdistusasjas on vaieldamatult kindlaks tehtud, et M. L kasutas ära A.P mõjutatavust ja soovi saada kergelt raha. Ta eksitas A.Pt sellega, et ei saavat enda nimele kirjutada rohkem kui ühe osaühingu ning veenis A.Pt registreerima ennast OÜ X osanikuks, tasudes ise osaühingu osakapitali. M. L toimetas A.P sellel eesmärgil varem ettevalmistatud dokumentidega notari juurde, kus A.P vormistatigi OÜ X ainuosanikuks. Samamoodi vormistati A.P pangas osaühingu allkirjaõiguslikuks isikuks. Makstes A.Ple selle eest 2000 krooni ja võttes enda kätte osaühingu dokumendid, tekitas M. L A.Ps tahtluse jätta maksuametile maksudeklaratsioonid ja dokumendid esitamata, maksud maksmata. Sellise käitumisega kihutaski M. L A.P kuriteole ja pani toime kuriteo KrK § 17 lg 5 – 148-1 lg 2, 7 järgi. M. L tunnistab toimunu faktilisi asjaolusid, kuid eitab kuritegu ja seotust OÜ-ga X, väites, et tegutses kahe tundmatu mehe ülesandel, kellele andis ka osaühingu dokumendid. M. L väide on paljasõnaline. Ta on kinnitanud, et kohtus tundmatute meestega korduvalt nii Tallinnas kui Viljandis, oli nendega korduvalt kontaktis, sai neilt raha, kuid samas ei oska neid mehi mingilgi määral kirjeldada ega tuvastada. Veelgi enam, asjas on leidnud tõendamist, et OÜ X sularahetšekkide ja arvete alusel võttis Hansapanga x kontorist OÜ X arvelt 1999.a märtsist septembrini viiekümnel korral raha välja M. L tuttav M.H. M. H on järjekindlalt kinnitanud, et sularahatšekid, mida ta ise täitis ja milledest osa olid allkirjastatud A.P poolt, sai ta M. L käest. Koos M. Lga käis ta pangas raha välja võtmas ning andis kõik summad, kokku üle 11 miljoni krooni M. L kätte. M. H ütlused riimuvad A.P ütlustega, mille kohaselt andis ta kõik osaühingu dokumendid M. L kätte, sealhulgas ka allkirjastatud tühjad sularahatšekid. Seega ei ole M. L väited usaldusväärsed ning on hinnatavad kaitseversioonina ja antud eesmärgil ähmastada toimunu tehiolusid ning pääseda karistusest. 8.8 Kohtukolleegium on seisukohal, et tõsiseltvõetavad pole ka M. H ütlused selle kohta, et andes M. Lle ilma ühtegi dokumenti vormistamata üle 11 miljonit krooni ja võttes pangast raha fiktiivsete dokumentide alusel (muuhulgas on käekirjaeksperdi arvamuse kohaselt koostanud kaks arvet M. H), tegutses ta M. L käsul ja teadmata viimase tegevusest OÜ-s X. Tuvastatud tehioludega M. H väited ei haaku. M. H apellatsioonis esitatud kahtlused käekirjaeksperdi pädevuses ja arvamuse õigsuses on paljasõnalised. 8.9 Kohtukolleegium, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, sealhulgas A.P, M. L ja M. H omavahel haakuvaid ütlusi, on seisukohal, et M. L ja M. H panid kokkuleppeliselt toime A.Ple inkrimineeritud kuriteole kaasaaitamise. Nad toetasid A.P õigusvastast tegu sellega, et M. L, kelle valduses olid osaühingu dokumendid, teostas M. H kaasabil tehinguid ja M. H sellega, et koostas M. L kaasabil müügiarveid, mille tulemusel tekkis osaühingul käive ning tulu. M. H koostas sularahatšekid, mille alusel võttis pangast välja raha ja edastas M. Lle. Nende tegevusest tekkis käive ja tulu, mida oli A.P kohustatud deklareerima ja millest tulenevalt tekkis käibemaksukohustus 1 760 412 krooni ja tulumaksukohustus 2 535 486 krooni ulatuses. Kohtukolleegium leiab, et M. L ja M. H käitumises on tuvastatud A.P kuriteole kaasaaitamine KrK § 17 lg 6 mõttes. 10 8.10 M. H apellatsiooniga puutuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et M. H süüd ei mõjuta tema väide, mille kohaselt ta A.Pt isiklikult ei tundnud. M. H poolt on kuriteole kaasaaitamine vaadeldav ahelkaasaaitamisena, st asjas on tuvastatud tema tahtluse ulatumine tahtliku põhiteoni selle põhijoontes. Asjaolu, et kuriteole kaasaaitaja täideviijat isiklikult tunneks, ei ole vajalik. 8.11 A.Ple karistust mõistes lähtub kohtukolleegium

§ 56

sätetest ning arvestab tema süü suurust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. A.Pt ei ole varem kohtu poolt karistatud. Kuigi ta eitab oma süüd toimepandus, kahetseb ta oma käitumist. Vastutust raskendavaid asjaolusid ei esine. A. Pukale karistust mõistes tuleb arvestada ka seda, et

§ 39

lg 2 kohaselt võib kohus karistuse mõistmisel kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut, kui eksimus on teo toimepanijale välditav. 8.12. Prökurör oma apellatsioonis M.L süüditunnistamisel KrK § 17 lg 5 – 148-1 lg 2, 7 järgi maakohtu poolt mõistetud karistuse karmistamist ei taotle. Kohtukolleegium peab prokuröri seiskohta põhjendatuks. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Rapla Maakohtu 14.11.2005.a. otsuse osaliselt ja rahuldab prokuröri apellatsiooni, M. H apellatsiooni jätab rahuldamata. Malle Preimer Ülle Jänes 11 Ivi Kesküla