Obsah (9)

§ 114§ 307§ 74§ 75§ 65§ 199§ 68§ 113§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.oktoober 2006.a. Kriminaalasja number 1-05-107 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Meelika Aava j

§ 114

p 1 järgi ja V.Ti süüdistuses

§ 307

lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 02.märtsi 2006.a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav O.B ja tema kaitsja Leonid Olovjanišnikov, vanemprokurör Endla Ülviste Prokurör Vanemprokurör Endla Ülviste Süüdistatavad O.B, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x, kodakondsuseta, haridus 8 – klassi, ametlikult ei tööta, varem kuuel korral kohtu pool karistatud, viimasel korral 21.03.2001.a Tallinna Linnakohtu otsusega KrK § 107 lg 1 järgi 2 aastase vangistusega, vabanes karistuse kandmisest 21.06.2002.a., vahi all alates 14.10.2004.a; V.T, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x, kodakondsuseta, põhiharidus, töökoht: OÜ P ehitaja, varem viiel korral kohtu poolt karistatud. Kaitsjad Vandeadvokaadid Leonid Olovjanišnikov ja Liis Toomsalu Resolutsioon 1. Tühistada Harju Maakohtu 02. märtsi 2006.a otsus V.Ti õigeksmõistmises

§ 307lg 1 järgi.

2. Tunnistada V.T süüdi

§ 307

lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1( üks ) aasta 1 vangistust.

§ 74

kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui V.T ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle

§ 75

sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud alljärgnevaid kontrollnõudeid ja kohustusi: elama kohtu määratud alalises elukohas, ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta. Määrata V.T Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelvalve alla.

§ 65

lg 1 ja 64 lg 1 alusel lugeda käesoleva otsusega mõistetud raskem karistus kaetuks V.Tile 12.09. 2006.a. Harju Maakohtu otsusega

§ 199lg 2 p 4-§ 25 lg 2 järgi mõistetud kergema karistusega s.o.

2 kuud vangistust, mida ei pöörata tingimuslikult täitmisele 18 kuulise katseaja tähtaja jooksul, algusega 12.09.2006.a.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka V.Ti eelvangistuses viibitud aeg – 14.10.2004.a kuni 15.10.2004.a ja 10.09.2006.a kuni 12.09.2006.a., s.o. kokku neli päeva. Välja mõista V.Tilt KrMS §-de 175 lg 2 p 9 ja 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 4500 krooni riigituludesse. 3.Tühistada Harju Maakohtu

2. 2006.a otsus O.Bult kohtuarstliku ekspertiisi eest väljamõistetud 2875 krooni ( kaks tuhat kaheksasada seitsekümmend viis ) suhtes. Jätta ekspertiisitasu 2875 krooni riigi kanda.
3. Teha täpsustus Harju Maakohtu
5. 2006.a sissejuhatavasse osasse ja resolutiivosasse, lugedes O.Bu vahi all viibimise aja alguse kuupäevaks 14.10 2004.a.
6. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
7. Prokuröri apellatsioon rahuldada, O.Bu ja tema kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1.O.B tunnistati süüdi

§ 114

p 1 järgi ja karistati 11 aasta vangistusega karistuse aja algusega 15.10.2004.a V.T mõisteti

§ 307lg 1 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks.

1. O.B anti kohtu alla selles, et tema
2. 10.2004.a kella 00.00 kuni 01.00 vahelisel ajal Tallinnas, x asuva elumaja taga lõi noaga tahtlikult tapmise eesmärgil korduvalt S. N elutähtsate organite, rindkere, kõhu, kaela ja näo piirkonda. Pärast S. N kukkumist jätkas O.B tema löömist noaga elutähtsate organite piirkonda ning lõikas läbi kannatanu kõri. O.B tekitas noalöökidega kannatanule elupuhuselt vähemalt 20 lõike-torkehaava, põhjustades sellega suurt valu, mistõttu tema tegevus oli oma iseloomult piinav. Saadud vigastustesse suri S. N sündmuskohal. Seega O.B, tapmisega piinaval viisil, pani toime mõrva, mis on kvalifitseeritav

§ 114p 1 järgi.

2 2.1. V.T anti kohtu alla selles, et ta, viibides 14.10.2004.a kella 00.00 kuni 01.00 vahelisel ajal Tallinnas, x asuva elumaja taga, nägi pealt, kuidas O.B tappis piinaval viisil S. N. Olles teadlik, et O.B pani toime esimese astme kuriteo, jättis sellest politseile teatamata. Seega V.T, teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamisega, pani toime

§ 307lg 1 järgi kvalfitseeritava kuriteo.

2.

1. Harju Maakohus mõistis V.Ti õigeks, motiivil, et süüasjas puuduvad tõendid, mis usaldusväärselt kinnitaksid, et ta nägi toimunut pealt, sai aru, et toime oli pandud raske kuritegu ja jättis sellest tahtlikult teatamata. Apellatsioonide taotlused
2. Süüdistatav O.B vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse ja taotleb enda täielikku õigeksmõistmist. Ta on seisukohal, et talle esitati ja ta mõisteti süüdi fabritseeritud süüdistuse alusel. Apellandi väitel on valed ja ei vasta tegelikkusele daktüloskoopia ekspertiis, millega tuvastati tema sõrmejäljed noal, samuti DNA ekspertiis kannatanu korteris leiduvatelt esemetelt. Ka ei nõustu O. B tema kohta koostatud psühhiaatrilise ekspertiisi akti sisuga, kuna ta ei andnud nimetatud ekspertiisi käigus seletusi. Komissar J olevat võtnud tema isiklikud asjad ja viinud uurimist läbi ebaseaduslikult ja V. L peksis teda. Tunnistaja J ütlused on ilmselt mitteusaldusväärsed. Kannatanu N ei olnud tal mingeid probleeme. Kannatanu tuli ööl vastu 14.10.
3. temalt abi paluma ja nad läksid välja. Nad läksid x maja taha. Seal hakkas N teda solvama ja sülitas näkku, mille peale apellant tõstis ähvardavalt rusika, kuid ei löönud. Ta kuulis kedagi lausumas „ Mine ära tema juurest“ ja seepeale lasku. Ta läks ära. Samal päeval peeti ta politsei poolt kinni. 3.
4. O.Bu kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja O. Bu õigeksmõistmist. Apellatsioonis märgitakse, et isegi juhul kui tunnistada O. Bu süülisust inkrimineeritud tapmise toimepanemises, tuleb tema süüdimõistmist

§ 114

p 1 tunnuste järgi tapmise toime panemine piinaval viisil lugeda materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Asjas pole tõendatud, et süüdlasel oli tahtlus panna tapmine toime eriti piinaval viisil. Suure hulga haavade olemasolu ei ole olnud piinaval viisil tapmise kriteeriumiks, kui nad on tekitatud erineval ajal, nagu nähtub kriminaalasjast. Kohtuotsuse järeldus, et teravaotsalise esemega tekitatud haav põhjustab ägedat valu, ei saa kinnitada tapmise sellist kvalifikatsiooni. Kaitsja on seisukohal, et süülisuse tuvastamisel tuleb kuritegu kvalifitseerida

§ 113järgi.

Peale selle leiab kaitsja, et O. Bu süü ei ole leidnud tuvastamist. Kaitsja väitel ei suutnud pealtnägija praktiliselt süüdlast ära tunda. Tunnistajad ei suuda üheselt kirjeldada süüdlase riietust ja sellekohased vastuolud on kohtus jäänud kõrvaldamata. Noalt leitud O.Bu käe fragmendid ei tõenda, et ta oleks nuga tapmisel kasutanud. Kohtuekspertiisi aktiga ei ole tuvastatud, millal tegelikult kannatanule tekitati surmav vigastus. Kaitsja leiab, et selle akti alusel ei ole võimalik järeldada, kas surmav vigastus tekitati sel hetkel, kui pealtnägijad akendest välja vaatasid. 3.3. Ringkonnaprokurör E. Ülviste apellatsioonis palutakse Harju Maakohtu 02.03.2006.a. otsus tühistada V.Ti õigeksmõistmises

§ 307

lg 1 järgi ja teha uus otsus, millega ta

§ 307

lg 1 järgi süüdi mõista ning karistada 1 aastase vangistusega

§ 74alusel 18 kuulise katseajaga.

3 Apellatsioonis märgitakse, et V. T seletas kohtuistungil, et ööl vastu 14.10.2004.a tekkis O. Bu ja N vahel tüli, mille tõttu O. B kutsus S. N välja. V. T jäi tuppa. Kohtuistungil avaldatud V. Ti kohtueelse uurimise käigus antud seletustest nähtub, et V. T läks eelnimetatutega kaasa ja nägi pealt kuidas O. B tappis V.Ti, sealjuures on ta kirjeldanud üksikasjaliselt O. B tegevust sündmuskohal. Tunnistajad S. J ja V. L kinnitasid, et nägid sündmuskohal kolme meest. S. J kuulis, kuidas üks ütles, et O jäta järele.V. L nägi kuidas kolmas mees püüdis kaklejaid lahutada. T. J ja O. G ütluste kohaselt olid kolm meest koos korterist lahkunud. Seega riimuvad need ütlused eeltoodud tunnistajate ütlustega, mistõttu V. Ti süü

§ 307lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud.

Prokurör väitel asjaolu, et S. N tapmine kui sündmus, avastati kohe ja politsei asus viivitamatult sündmuskoha vaatlust teostama ning kahtlustatavat välja selgitama, ei välista V. Ti vastutust

§ 307lg 1 järgi.

V. T kuulati tunnistajana üle ning O. B peeti kahtlustatavana kinni ca 12 tundi pärast kuriteosündmust. Seega oli V. Til ennem menetlustoimingutele allutamist küllaldaselt aega temale teadaolevast I astme kuriteost ning selle toimepannud isikust teatamiseks. Kriminaalmenetluse käigus ei ilmnenud mingeid objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks V. Til politseisse pöördumist. V. Ti poolt O. Bu toimepandud kuriteost teatamine oleks taganud kiire ja tulemusliku kuriteo uurimise, mis käesoleval ajal on kestnud üle pooleteise aasta. Ringkonnakohtu seisukoht 4. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu järeldused O. Bu süüdimõistmises

114 p 1 järgi on seaduslikud ja põhjendatud. Maakohus on oma otsuses analüüsinud ja hinnanud kohtus uuritud kirjalikke tõendeid ja tunnistajate ütlusi ning motiveerinud miks ta peab mitteusaldusväärseks O. Bu süüd eitavad ütlused. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väitega tunnistajate ütluste mitteusaldusväärsuse kohta seoses neis leiduvate lahknevuste tõttu. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate kohtus antud ütlused haakuvad ajaliselt ning ruumiliselt süüdistatava tegevusega ajahetkest, mil tunnistajad selle jälgimisse erinevatest asukohtadest lülitusid. Tunnistajate ütlused on süsteemselt toimunut hinnates ühetaolised ja nendes ei ole taolisi lahknevusi, mis paneks kahtluse alla ütluste usaldusväärsuse mõrva asjaolude tuvastamisel. Kohtuliku uurimise käigus selgitati tunnistajate T. J ja O. G ütlustega, et O.B, V.T ja S. N viibisid alates 10.

1. 2004.a T. J korteris x kus pidasid alkoholi pruukides T. J abikaasa peiesid. 13.oktoobri hilisõhtul avastasid T. J ja korteris viibinud O. G, et S. N, V. T ja O. B olid korterist lahkunud. V. T tuli esimesena tagasi, hiljem O. B. S. N ei naasnud. O. B kinnitab oma ütlustes koos S. N korterist lahkumist ja seda, et majade vahelisel alal tekkis tal S. N sõnavahetus, kusjuures viimane sõimas teda ja sülitas näkku. O. B eitab S. N noaga löömist või talle kehavigastuste tekitamist. Küll on ta jätkuvalt kinnitanud, et jooksis S. N juurest ära hetkel kui kuulis püstoli laske. Need süüdistatava ütlused langevad kokku osaliselt tunnistajate ütlustega selles, et kannatanut noaga korduvalt kehasse löönud mees lahkus sündmuskohalt peale püstolilaske. I. B tunnistas kohtus, et nägi x maja lahtisest aknast hoovis palja ülakehaga meest, keda pikem mees lõi korduvalt noaga. Ta hakkas karjuma ja läks politseisse helistama. Kui ta tagasi aknale tuli, nägi, et lühem mees oli põlvili maas ja pikem mees, kes enne oli eemaldunud, tuli tagasi ja tõmbas noaga maaslamanud mehe kõri noaga läbi. Seejärel kõlas lask ja mees põgenes kannatanu juurest. 4 Tunnistaja V. L ütluste kohaselt nägi ta sündmuskohal kolme meest, kellest üks lõi noaga korduvalt teist meest ning kolmas püüdis neid lahutada. Pärast kõlanud lasku jooksis kannatanut rünnanud mees ära. Ka V. N nägi kella 00.20-00.40 vahel seitsmenda korruse aknast, et üks kapuutsiga jopes mees liigutas kätega hoovis maaslamanud mehe kohal ning seejärel läks sikk-sakk-joostes ära, mõne aja pärast tuli tagasi ja tegi kätega midagi lamaja kohal. Seepeale lasi keegi püstolist ja mees lahkus. S. J ütluste kohaselt läks ta rõdule pärast seda kui kuulis kedagi väljas ütlemas, et O jäta järele. Rõdule jõudes nägi ta kuidas meesterahvas – kelles ta kohtus enda arvates tundis ära O. Bu – lõi noaga mahakukkunud meest pähe ja kaela piirkonda. Seepeale S. J, olles ise turvatöötaja, tulistas püstolist ründaja poole kolm šokilasku ja viimane põgenes. Sündmuskohalt võeti tunnistaja juuresolekul verega määrdunud nuga, mille käepidemelt leiti kriminalistika ekspertiisi akti kohaselt O. Bu identifitseerimiskõlbulikud sõrmejälje ja peopesajälje fragmendid ning S. N vere DNA profiili jäljed. Seega hoidis O. B käes nuga, mis oli tapetu verega kaetud. Mis puutub kaitsja väitesse kannatanu kehavigastuste ja surma saabumise asjaolude ebaselguse kohta, siis see ei ole kooskõlas süüasjas tuvastatud asjaoludega ning on hinnatav üksnes kaitseversioonina. Kohtukolleegium tähendab, et kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt põhjustas kannatanu surma kaela piirkonna lõike ja torke-lõikehaavad koos vasakpoolse ühise unearteri, kilpnäärme vasaku sagara, trahhea, söögitoru, mõlema välimise kägiveeni, vasakpoolse välimise unearteri ja kaela-ning suupõhjalihaste vigastustega ning mõlemasse rinnaõõnde ja kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad koos siseorganite vigastustega, vigastuste tüsistusena tekkis äge verekaotus. Sellised kehavigastused on eluohtlikud. Peale surma põhjustanud vigastuste esinesid S. N laibal veel 20 terava vägivalla toimel tekitatud pehmetesse kudedesse ulatuvad torke-lõikehaava vigastust. Kõik kannatanule tekitatud vigastused olid elupuhused ja tekitatud lühikest aega enne surma suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel. Eksperdi arvamusel saabus surm orienteeruvalt mitte rohkem kui 1-2 ööpäeva enne laiba kohtuarstlikku lahangut. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuvalt on ammendavalt selgitatud S. N surma põhjust ning see arvamus on kokkulangev tuvastatud asjaoludega. Kaitsja väide aktis puuduva surmava vigastuse tekitamise aja kohta on sisutu. Lisaks märgib kohtukolleegium, et ekspertiisiakti kohaselt olid kannatanule tekitatud vigastused ühepoolse lõiketeraga teravaotsalise torke-lõikevahendiga, mille tera laius on umbes 2 cm ja pikkus vähemalt 9 cm. Taoline terariista kirjeldus langeb kokku sündmuskohalt leitud noa kirjeldusega. Kohtukolleegium on üheselt arvamusel, et maakohus on tõendeid kogumis hinnates seaduslikult ja põhjendatult tuvastanud O. Bu süü S. N tapmises. 4.
2. Kohtukolleegium ei loe põhjendatuks kaitsja seisukohta, et vaidlustatav tapmine ei olnud toime pandud piinaval viisil. Kohtukolleegium osundab siinjuures kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale, et korduvad vägivallateod, mis on hõlmatud ühtsest tahtlusest ja on toime pandud vahetult üksteisele järgnevatena ( kestev vägivald ) tuleb subsumeerida piinamisena. Tapmine piinaval viisil põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvaid muid füüsilisi vaegusi. Tuvastatud asjaoludel - O. Bu poolt S. N üksteisele järgnevalt 20 noahoobiga vigastuste tekitamine, sealjuures kui süüdlane jätkas vägivallategusid pärast ajutiselt sündmuskohalt eemaldumist ja seejärel naastes, sealjuures lõikas noaga läbi kannatanu kõri - on kohtukolleegiumi poolt hinnatav kannatanule suurt valu ja vaegusi tekitavana s.t. 5 piinamisena. Kaitsja õigustus, et süüdlane ei saanud aru, et tekitab taolise tegevusega kannatanule suurt valu, ei ole antud juhul aktsepteeritav. Kohtukolleegium on seisukohal, et O. B pani tapmise toime piinaval viisil, tahtlikult. Kohtukolleegium nendib, et kuriteo kvalifikatsiooniks piisab ka kaudsest tahtlusest s.t. ohvri piinamine ei pea olema süüdlase eesmärk, piisab kui ta peab ohvri kannatusi või brutaalset surma võimalikuks ja möönab seda. Tuvastatud asjaoludel sai O. B kahtlemata aru, et tekitab oma käitumisega, mille tagajärjel saabus kannatanu surm, viimasele elupuhuselt suuri kannatusi, millega pani tahtlikult toime tapmise piinaval viisil.
3. Seonduvalt prokuröri apellatsiooniga, milles taotletakse V. Ti süüdimõistmist esimese astme kuriteost mitteteatamises, märgib kohtukolleegium järgmist. V. T kuulati
5. 2004.a. kell 15.20 tunnistajana üle Põhja Politseiprefektuuris, kus ta seletas, ( kd. 1, tl. 175-176 ) et 13.oktoobri õhtul hakkas O. B norima S. N kallal. Hiljem läksid nad õue asju klaarima. Nende kaklust ta ei näinud. 20.10.2004.a andis V. T haiglas, arsti loal ja kaitsja juuresolekul ütlusi selles, et (kd. 1, tl. 186 ), 14.10.2004.a tekkis V.Ti ja O. Bu vahel konflikt, mida nad läksid õue klaarima. Kui ta neile järgnes, nägi, et O. B lööb S. N noaga rindkere ja kõhu piirkonda kuni viimane kukkus. Ta lähenes neile ja käskis O järele jätta. V. T nägi maaslamavat ja verist S. N ja sai O. Bu jutust aru, et S. N on surnud. Kohtus loobus V. T neist ütlustest. Maakohus avaldas V. Ti kohtueelse uurimise käigus antud ütlused, kuid ühtlasi leidis, et tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei ole usaldusväärsed väidetava politsei sunni ja halva tervisliku olukorra tõttu. Maakohus mõistis V. T süüdistuses

§ 307lg 1 järgi tõendamatuse tõttu õigeks.

Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu sellesisuliste järeldustega ja märgib, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab eelkõige seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti ja nende usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb neid kõrvutada teiste tõenditega. Oluline on muuhulgas hinnata milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Viimast seisukohta on väljendanud Riigikohus oma lahendis nr. 3-1-1-19-

1. Kohtukolleegium kordab, et tunnistaja V. L kinnitas kohtus, et nägi sündmuskohal kolme meest, kellest üks lõi teist ja kolmas püüdis neid lahutada. S. J väitel läks ta korteri rõdule juhtunut jälgima, kuna kuulis, et keegi käskis Olegi lõpetada ja lahkuda - seega viibis tunnistajate väitel kuriteo paigas kolm üksteist tundvat isikut, mida kinnitavad ka tunnistajate T. J ja O. G ütlused selles, et kõik kolm meest väljusid korterist. Need ütlused on sünkroonis V. Ti kohtueelse uurimise käigus antud ütlustega. Kohtukolleegium märgib, et V. Ti väide, et andis oma seletuse 20.
2. 2004.a S. N tapmise pealtnägemise kohta politsei sunnil - ei ole ilmselt tõepärane. Seda põhjusel, et V. Ti seletus kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgemise suhtes, nagu ka kuriteo enda kirjeldus, on üksikasjaline ja sisaldab lisaks tähtsust omavale informatsioonile vähetähtsat informatsiooni, mis ei olnud politseile teada ja politseil puudus ilmselt huvi V. Ti taolistele ütlustele sundimiseks. Kohtukolleegium märgib, et maakohtu otsuses tuuakse esile V. Ti halb tervis vaidlustatud ajal, kuid jäetakse tähelepanuta, et V. T, viibides 14.
3. 2004.a T. J korteris, ei kutsunud ise ega lasknud endale kutsuda arstiabi. Asjaolu, et ta pea valutas ning tal tuvastati arsti poolt tervislik häire ei takistanud teda
5. 2004.a ega hiljem toimunut mäletamast ja oma ütlustes alates 14.10.2004.a sellele adekvaatselt valikuliselt hinnangut andmast. Eeltoodu pinnal leiab kohtukolleegium, et süüasjas on tuvastatud, et V. T nägi 14.10.2004.a pealt kuidas O. B lõi korduvalt S. N noaga rindkeresse ja pähe ning sai aru, et veriselt mahakukkunud kannatanu selle tagajärjel suri. V. T toimepandud kuriteost kellelegi ei teatanud. 6

§ 307

lg 1 koosseisuliseks tunnuseks on teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamine, mille objektiivne külg seisneb tegevusetuses. Kohtukolleegium on seisukohal erinevalt maakohtust, et V. T oli võimeline aru saama toimunud kuriteo raskusest ja asjaoludest ning kuriteost mitteteatamisega s.o. tegevusetusega pani ta toime

§ 307lg 1 ettenähtud kuriteo.

Asjaolu, et kuriteos kahtlustatav peeti kinni 12 tundi peale kuriteo toimepanemist, ei välista V. Ti süüd talle inkrimineeritud kuriteos. 5.2. V. Ti tuleb karistada lähtudes

§ 56sätetest.

Eelkõige arvestab kohtukolleegium V. Ti süü suurust ja karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti nagu võimalust mõjutada V. Ti edaspidi hoiduma süütegude toimepanemises s.t. eripreventatiivset prognoosi. V. Ti iseloomustab korduv varasem karistatus. Tema vähesest õiguskuulekusest kõneleb ka fakt, et teda karistati käesoleva süüasja menetluse ajal, 12. septembril 2006.a., Harju Maakohtu poolt uue kuriteo eest

§ 199lg 2 p 4-§ 25 lg 2 järgi 2 kuu vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga.

Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et V. Ti tuleb karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmäära, kuid tema suhtes võib

§ 74

sätteid arvestades tingimisi jätta vangistus kohaldamata, kui ta ei pane kohtu poolt määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud nõudeid ja kohustusi.

1. Kohtukolleegium korrigeerib maakohtu otsuse sissejuhatavasse ja resolutiivosasse sattunud eksitavad vead O. Bu kinnipidamise aja alguse kohta ( 15.10.2005.a ja 15.10.2004.a). Kuna O. B peeti kinni kuriteo toimepanemise päeval, s.o. 14.10
2. a tuleb lähtuvalt

§ 68lg 1 nõuetest tema karistusaja alguseks lugeda 14.10.

2004.a Kohtukolleegium peab põhjendatuks prokuröri taotlust tühistada kohtuotsus O. Bult väljamõistetud ekspertiisitasu suhtes talle teostatud kohtuarstliku ekspertiisi eest ja jätab seonduvalt sellega riigi kanda O. Bult väljamõistetud ekspertiisitasu 2875 krooni summas.( kd. tl 78 ) 7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 2 ja 4; § 340 lg 4 p 3 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 02.03.2006.a otsuse V.Ti õigeksmõistmises ja tunnistab ta süüdi ja karistab

§ 307lg 1 järgi.

Kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu 02.03.2006.a otsuse O.Bult väljamõistetud kohtuarstliku ekspertiisi tasu - 2875 krooni suhtes ja jätab selle summa riigi kanda. Kohtukolleegium täpsustab Harju Maakohtu 02.03.2006.a otsuse sissejuhatavat ning resolutiivosa O.Bu karistuseaja alguse suhtes ja loeb O.Bu õigeks karistuse kandmise aja alguseks 14.10.2004.a. Ene Randmäe Meelika Aava Jüri Paap 7