185 lg 2 p.2 ; prg.418 lg 1 ja lg 3 p.2 järgi ja U.Ni süüdistuses
prg. 184 lg 2 p.1,2 ja 185 lg 2 p.2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9.juuni. 2006. a otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Rita Siniväli ja süüdistatava J.Li apellatsioonid Prokurör Süüdistatavad Rita Siniväli J.L ja U.N (ankeetandmed Harju Maakohtu 9.juuni 2006.a. kohtuotsuses) Kaitsja Adv. T.Vaske ja K.Mägi RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Harju Maakohtu otsus 9.juunist 2006.a. ja nimelt 1) J.Lile karistuse mõistmisel
prg. 74 lg 1,2 sätete kohaldamise osas. 2) Asitõendite-koos sim-kaardiga 2 mobiiltelefonide foni hävitamise osas. Teha uus o t s u s, millega 1) Lugeda J.Lile
prg. 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus – 7 aastat vangistust – kogu ulatuses reaalselt ärakandmisele. 2) Tagastada asitõendid–kaks mobiiltelefoni sim sim- kaartidega- J.Lile. 3) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata, kuid kuid teha selles täpsus U.Ni guli suhtes
prg. 74 ja 75 sätete kohaldami-sel ning kohusta U.Nit käitumiskontrolli rolli ajal täitma
prg. 75 lg 2 p.2 ette nähtud kohustust – mitte tarvitama alkoholi holi ja narkootikume. 4) Prokuröri apellatsioon rahuldada. Süüdistatava va J.Li apellatsio rahuldada da osaliselt. 2 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanu ja tsiviilkostja võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: J.L mõisteti süüdi
lg 2 p.p 1,2 järgi ja karistati vangistusega 7 (seitse) aastat.;
lg 2 p 2 järgi vangistusega 3 (kolm) aastat.;
lg 1 ja lg 3 p 2 järgi vangistusega 1 (üks) aasta.;
järgi inkrimineeritud kuriteosmõisteti J.L õigeks.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristus mitme kuriteo eest vangistus 7 (seitse) aastat.
lg 1,2 järgi määrati, et J.Lile mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele. Kohesele ärakandmisel kuulub vangistus 2 aastat, vangistuse ärakandmata osa tähtajaga 5 (viis) aastat ei pöörata täitmisele tingimisi, kui J.L 3-aastase katseaja jooksul ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab temale
lg 1, 2 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud alljärgnevaid kontrollnõudeid: • elada kohtu määratud alalises elukohas: x; • ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; • alluda kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; • saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks 15 päevaks; • saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu- või töökoha vahetamiseks. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise päev, s.o. 09.06.2006.a. Vastavalt
§-le 75 lg 5 peatub kontrollnõuete täitmine osaliselt täitmisele pööratud vangistuse ajaks.J.L määrati katseajaks Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve alla. J.Li suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.
lg 1 alusel loeti J.Lil koheselt ärakandmisele kuuluva karistusaja alguseks 03.detsember 2004.a. U.N mõisteti süüdi
lg 2 p.p 1,2 järgi ja karistati vangistusega 4 (neli) aastat;
lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 3 (kolm) aastat.;
lg 1 alusel mõisteti liitkaristus mitme kuriteo eest vangistus 4 (neli) aastat.
lg 1 järgi määrati, et U.Nile mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui 18-kuulise katseaja jooksul ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja 3 täidab temale
lg 1, 2 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud alljärgnevaid kontrollnõudeid: • elada kohtu määratud alalises elukohas: x; • ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; • alluda kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; • saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks 15 päevaks; • saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu- või töökoha vahetamiseks. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise päev, s.o. 09.06.2006.a. U.N määrati katseajaks Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve alla. U.Ni suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Muude asitõendite hulgas otsustati hävitada ka kaks mobiiltelefoni koos SIMkaartidega– millised on hoiul kriminaalasja juures. J.L mõisteti
prg. 184 lg 2 p.1,2 ja 185 lg 2 p.2 järgi süüdi selles, et tema ebaseaduslikult omandas edasiandmise eesmärgil eeluurimisega tuvastamata ajal, kohas ja isikult korduvalt suures koguses narkootilist ainet amfetamiini ning samuti tema ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 03.12.2004 hoidis ja pakendas väiksemateks müügikogusteks koos U.Niga enda elukohas x suures koguses narkootilist ainet amfetamiini ning 2003.a. suvel ja uuesti 2004.a. suve lõpust kuni 03.12.2004 andis tarvitamiseks ja edasiandmiseks väikeses ja suures koguses amfetamiini edasi U.Nile enda elukohas x, mida viimane vedas J.Li autoga VW Passat reg nr xxx XXX erinevatesse müügikohtadesse, kus andis väikestes kogustes korduvalt noorematele kui kaheksateistaastastele M. R sünd xx.xx.xxxx.a. ja B. M sünd xx.xx.xxxx.a. edasi. Samuti J.L oma elukohas x andis korduvalt ajavahemikul 2003.a. detsembrist kuni 2004.a. kevad-suvi ühise narkootikumide ja alkoholi tarvitamise käigus väikestes kogustes amfetamiini noorematele kui kaheksateistaastastele isikutele – B. M sünd xx.xx.xxxx.a., M. R sünd xx.xx.xxxx.a., M. H sünd xx.xx.xxxx.a. ja A. L sünd xx.xx.xxxx.a. tarvitamiseks. U.Ni kinnipidamisel 03.12.2004 leiti minigrip kilekotid, mis sisaldasid 0,362g 78% amfetamiinsulfaati, milles puhast amfetamiini 0,21g. J.Li juurest leiti 03.12.2004 klaaspurgid ja minigrip kilekotid, mis sisaldasid 201,9g 77-82% amfetamiinsulfaati, milles puhast amfetamiini 116,0 g.
prg. 418 lg 1 ja lg 3 p.2 järgi mõisteti J.L süüdi seles, et tema omamata Relvaseaduse § 32, 34 ettenähtud relva omandamise ja hoidmise lube, ebaseaduslikult omandas ja hoidis 1995.a. juulist oma elukohas, aadressil x ja 4 selle juures asuvas kasvuhoones maasse kaevatuna tulirelva ja suures koguses laskemoona kuni 03.12.2004.a.kui politsei võttis temalt ära laskekõlbuliku tulirelva, milliseks oli raketipüstolist ümberehitatud ühelasuline püstol kal 5,6mm ja suures koguses laskekõlbulikku laskemoona, milliseks oli 112tk ääretulepadrunit kal.22 LR ja 26tk ääretulepadrunit kal.22 Short. U.N mõisteti
prg. 184 lg 2 p.1,2 ja 185 lg 2 p.2 järgi süüdi selles, et tema ajavahemikul 2004.a. juunist kuni 05.10.2004 Tallinnas x piirkonnas, x Säästumarketi juures x asuvas x tanklas korduvalt omandas ja hoidis enda juures ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil väikeses koguses narkootilist ainet amfetamiini, isikute grupis narkootikume müünud D.F ja A.S samuti tema ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 03.12.2004 hoidis ja pakendas väiksemateks müügikogusteks koos J.Liga viimase elukohas x suures koguses narkootilist ainet amfetamiini, ajavahemikul 2004.a. suve lõpust kuni 03.12.2004 omandas edasiandmise eesmärgil väikeses ja suures koguses amfetamiini J.Lilt ja vedas viimase autoga VWPassat reg nr xxx XXX erinevatesse müügikohtadesse, samuti tema ajavahemikul 2004.a. suvest kuni 03.12.2004.a. andis korduvalt, kas isikute grupis narkootikumide müügiga tegelenud A. S ja D. F saadud või J.Lilt saadud amfetamiini väikestes kogustes edasi Tallinnas x raudteejaama, Tallinn x, x kaupluse, Tallinn x ja x tankla, Tallinn, x juures noorematele kui kaheksateistaastastele M. R sünd xx.xx.xxxx.a. ja B. M sünd xx.xx.xxxx.a. A.S ja D.F kinnipidamisel 02.11.2004 võeti neilt amfetamiinsulfaati, milles 11,6g puhast amfetamiini. ära 37,1g 42-44% U.Ni kinnipidamisel 03.12.2004 leiti minigrip kilekotid, mis sisaldasid 0,362g 78% amfetamiinsulfaati, milles puhast amfetamiini 0,21g. J.Li elukohast leiti 03.12.2004 klaaspurgid ja minigrip kilekotid, mis sisaldasid 201,9g 77-82% amfetamiinsulfaati, milles puhast amfetamiini 116,0 g. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör vaidlustab kohtuotsust J.Lile mõistetud liitkaristuse osalise täitmisele pööramise osas ja U.Nile määramata jäetud kontrollnõude osas, lähtudes KrMS § 338 p 4. Protestitavas otsuses on
lg 1 p 1-5 tulenevad kontrollnõuded välja kirjutatud, kuid märgitud ei ole lg 2 tulenevaid kohustusi. Kohtus tuvastati, et J.L ja U.N tarvitasid ise korduvalt amfetamiini, J.Lil on samuti probleeme liigse alkoholi tarvitamisega. Narkootikumide ja alkoholi tarvitamise käigus sooritati kuriteod. 5 KrMS § 313 lg 1 p 4 näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitatakse katseaja kestus ja süüdistatavale pandud kohustuste loetelu, kui vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata. Seega oleks tulnud tingimisi karistuse mõistmise korral määrata nii J.Lile kui U.Nile
lg 2 p 2 lähtuvalt lisakohustus käitumiskontrolli ajal mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Samuti leiab prokurör , et J.Lile osaliselt tingimisi karistuse mõistmine ei ole otstarbekas ega õiglane. Kohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel, et J.Li vastutust raskendavaks asjaoluks on
Toimepandut J.L ei tunnistanud. Kriminaalasja materjalidest tl 84 nähtub, et J.L on varem karistatud raske narkokuriteo eest Soomes 21.04.1999, vabanes ennetähtaegselt, katseaeg lõppes 11.08.
lg 1 lähtuvalt tema kinnipidamise päev 03.12.2004; U.Nile taotleb prokurör lisakohustusse määramist
lg 2 p 2 lähtuvalt ja nnimelt mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal narkootikume ilma arsti ettekirjutuseta. J.L vaidlustab esitatud apellatsioonis temalt ekspertiisitasu väljamõistmist summas 3624 krooni narkootilise aine ekspertiisi teostamise eest, ekspertiisitasu väljamõistmist summas 13 140 krooni DNA ekspertiisi teostamise eest ja ekspertiisitasu väljamõistmist summas 1715 krooni ballistikaekspertiisi teostamise eest. Samuti ei nõustu kohtu otsusega osas, millega otsustati hävitada tema kaks mobiiltelefoni. Apellatsioonikohtu istugil toetas prokurör enda poolt esitatud apellatsiooni. Süüdistatav J.L ja tema kaitsja vaidlesi prokuröri apellatsioonile vastu J.Li puudutavas osas. Süüdistatav U.N ei vaielnud vastu prokuröri apellatsioonile ning oli nõus selles taotletava lisakohustuse määramisega. U.Ni kaitsja vaidles prokuröri apellatsioonile vastu U.Ni osas. Süüdistatav J.L loobus esitatud apellatsioonist, kuid kohus ei võtnud vastu esitatud loobumistaotlust. Prokurör nõustus J.Li apellatsiooniga osaliselt ja nimelt mobiiltelefonide hävitamisega seonduvas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:
prg. 74 kohaldamine on põhjendamatu. Maakohus on leidnud, et J. Li suhtes on võimalik kohaldada osalist kohtuotsuse täitmisele pööramist ehk nn. šokivangistust. Seejuures on maakohus mõistes J.Lile 7 aastase vangistuse, määranud kohesele ärakandmisele 2 aastat vangistust ja ülejäänud 5 aastat pidanud võimalikuks jätta tingimisi täitmisele pööramata. J.Lile karistuse mõistmisel on maakohus otsuse motiivide kohaselt arvestanud seda, et J.L on varem kohtulikult karistatud, kuid tema karistatus on kustunud ta on toime pannud I ja II astme kuriteod. Tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Veel on maakohus märkinud, et arvestab võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. J.Li suhtes
prg. 74 kohaldamise võimalikkust on maakohus põhjendanud sellega, et süüdistatav J.L on varem kohtulikult karistamata ja tegemist on 8 inimesega, kelle tervislik seisund on vangistuses viibimise ajal oluliselt halvenenud. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsustus määrata seitsmest aastast kohesele ärakandmisele 2 aastat, on ilmses vastuolus
prg.-s 74 alusel kohaldatava nn.šokivangistuse eesmärkidega ja põhimõtetega. Seoses ühtse karistuspraktika kujundamise vajadusega
lg-te 1 ja 2 alusel süüdistatavate osalisel vabastamisel neile mõistetud karistuse kandmisest, on Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud vajalikuks selgitada, et. karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise nn šokivangistusega tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga vangistuse lühiajalisuses. Konkreetses Riigikohtu otsuses (3-1-1-41-04) on leitud, et kahe- ja neljaaastaste vangistustähtaegade jooksul ei oma šokiefekt enam mõju, sest nii pika aja jooksul isik kohandub vanglaeluga. Seega moonutab niisugune kohtupraktika osalise karistuse kandmisest vabastamise mõtet. Sama seisukohta on Riigikohus korranud ka oma otsuses nr. 3-1-1-21.05. Tegelikult kinnitab seda seisukohta, et šokivangistus kujutab endast suhteliselt lühiajalist vangistust ka asjaolu, et seaduse kohaselt hakkab katseaeg mõistetud vangistuse osalise täitmisele pööramise puhul kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. Vastasel juhul ei ole välistatud, et sisuliselt kogu katseaeg või suurem osa sellest möödub reaalse vangistuse kandmisel. Arvestades eeltoodud Riigikohtu seisukohta ja fakti, et kohtuotsuse kuulutamise ajal oli J.L viibinud juba vahi all 1,6 aastat , ehk siis tunduvalt rohkem sellisest vangistusmäärast, mida nii seaduseandja kui ka Riigikohus on mõelnud šokivangistusena kohaldatava lühiajalise vangistuse all, on tema suhtes osaline vabastamine mõistetud karistuse kandmisest tegelikult kunstlik – kohtuotsuse tegemise ajaks on šokiseisund, kui see varem vangistust kandnud isikul üldse tekib, juba möödunud. Otsustamaks, kas J.Li puhul on tema isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades üldse kohaldatav
prg. 74 alusel karistusest tingimuslik vabastamine, peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-140-04 väljendatud seisukohale, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab taas kord, et isiku karistusest tingimisi vabastamine
§-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega tuleb
§-de 73 või 74 kohaldamisel igal juhul arvestada isikut iseloomustavate andmetega. Kuna
§-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule obligatoorne, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi 9 vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka sellisel juhul , kui otsustatakse isiku osaline mõistetud karistusest vabastamine, mis toimub samade sätete alusel (
prg. 73,74) , tuleb kohtuotsuses esitada põhjendused , miks ei ole mõistetud karistuse reaalselt ärakandmine täies ulatuses otstarbekas. Ainuüksi asjaolu, et isiku tervislik seisund on eelvangistuse ajal halvenenud , ei saa mõjutada mõistetud karistuse ärakandmise otstarbekkust, seda eriti olukorras, kus isik ise ei ole haigusele vaatamata oma tervisesse hoolivalt suhtunud vaid pigem soodustanud oma eluviisidega haiguse süvenevat kulgu. Enne vahistamist tarvitas J.L ohtralt alkoholi ja amfetamiini. Samuti on praegusel ajal vangla tervishoiuosakonnas võimalik ravida kõiki haigusi. Kohtukolleegium leiab, et J.Li poolt toimepandud kuriteo asjaolud ja tema isik, ei evi koostoimes selliseid erisusi, millised annaks põhjendatud aluse järelduseks , et tema poolt kogu mõistetud karistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. Siinjuures nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsioonis toodud asjaoludega, millised täielikult välistavad mõistetud karistuse ärakandmise ebaotstarbekkuse. J.L on varem karistatud raske narkokuriteo eest Soomes 21.04.1999, vabanes ennetähtaegselt, katseaeg lõppes 11.08.2002. Seega mõistetud karistus ei ole temale mõju avaldanud. Nimetatud fakt on J.Li isikut iseloomustavaks asjaoluks. Peale vabanemist ta kostitas enda elukohas ühise alkoholi ja narkootikumide tarvitamise käigus korduvalt alaealisi amfetamiiniga. Tema juurde alaealisena elama ja tööle asunud U.N tarvitas samuti J.Li juures amfetamiini ja lõpuks viis J.Lilt saadud amfetamiini edasi samadele alaealistele müügiks, kes varem Li juures amfetamiini tasuta said. J.Lilt leitud amfetamiini sisaldav pulber oli kõrge amfetamiini sisaldusega – 7582%. Turul müüakse ca 35%-list amfetamiini. Narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine on selline raske kuritegu, mille eest tuleb karistada üldreeglina reaalse vangistusega. Ja kuigi ei ole seaduse kohaselt välistatud võimalus, et ka sellise kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida taolisi erisusi, mis teeb karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekak, ei ole käesoleval juhul selliseid erisusi tuvastatud. J.Li näol ei ole tegemist ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitajaga, keda tuleb ja peab käsitlema kui sõltlast e. haiget inimest, kes vajab ravi sõltuvusest vabanemiseks. Tema näol on tegemist kurjategijaga, kelle eesmärgiks on vahendeid valimata saada tulu narkootiliste ainete ebaseaduslikust edasiandmisest, vahendamisest, omandamisest, valdamisest või kasutamisele kallutamisest, olles seega ohuks ühiskonnale, rahvatervisele, ja elanike turvalisusele. Nõustuda ei saa kaitsja poolt kohtuistungil väidetuga, et J.L ei müünud alaealistele oma kodus narkootikume ega alkoholi, mistõttu ei ole alust väita, et ta tegutses omakasulistel eesmärkidel. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et J.Lile esitatud süüdistus ei moodusta ainult tema poolt oma kodus alaealistele narkootikumide edasiandmist vaid ka narkootikumide 10 pakendamist väikestesse doosidesse ja nende edasitoimetamist U.Ni kaudu erinevatesse müügikohtadesse. Sisuliselt tegutses J.L nagu tõeline narkootikumidega kaubitseja – esialgu andis tasuta tarvitamiseks ning kui alaealistel oli tekkinud juba sõltuvus ja teadmine, et tema käest on võimalik narkootikume saada, siis müüs narkootikume. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei ole kohtukolleegiumi arvates J.Lile maakohtu poolt narkokuritegude eest reaalselt ärakandmisele kuuluv vangistus piisav ega proportsionaalne narkokuritegude eest toime pandud seaduserikkumistega kaasneva kahju ja ohu tekitamisega ühiskonnale, rahvatervisele ja elanike turvalisusele. Kohtukolleegium leiab, et J.Lile maakohtu poolt mõistetud lõplik karistusmäär7 aastat vangistust, mis on võrdne raskeima kuriteo eest mõistetud karistusega ja on alla raskeima üksikkuriteo eest seaduses ettenähtud sanktsiooni keskmäära - on kooskõlas
lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestab selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Asjaolusid, millised annaks alust vangistusmäära vähendamiseks kohtukolleegium ei ole tuvastanud. 2.2 Karistusseadustiku § 74 lg 1 sätestab: kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse vangistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata. Sellisel juhul määrab kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi. Milliseid kohustusi kohus süüdimõistetule katseajaks võib määrata on sätestatud
Sealhulgas võib kohus
lg 2 p 2 alusel määrata, et süüdimõistetu on käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume;. Peale selle on süüdimõistetu kohustatud täitma
Karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetule
lg-te 2 ja 4 alusel määratud kohustused on selles mõttes samaväärsed
lg-s 1 ja § 75 lgs 1 sätestatud vangistuse kandmisest vabastamise üldiste tingimustega, et nende mittetäitmise korral kohaldatakse
Erisuseks on see, et
lgte 2 ja 4 järgi määratud kohustusi võib kohus
lg 3 kohaselt kriminaalhooldusametniku ettekande alusel kergendada või tühistada. Samuti võib kohus panna süüdimõistetule täiendavaid kohustusi. Maakohtus leidis tuvastamist, et U.N on ka ise korduvalt tarvitanud amfetamiini. Seetõttu peab kohtukolleegium preventiivsel eesmärgil ja U.Ni edasise õiguskuuleka käitumise saavutamiseks põhjendatuks prokuröri taotlust panna kohtuotsusega käitumiskontrolli ajaks U.Nile kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg.1 p.4 338 p.4 ja 340 lg.2 p.6 ja lg.4 p.4 kuulub Harju Maakohtu 9.juuni 2006.a. kohtuotsus J.Li ja U.Ni suhtes osaliselt tühistamisele. 11 Julia Katškovskaja Meelika Aava Ene Randmäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.