lg 8 alusel ei saa maakohtu kohtuotsust apellatsiooni korras vaidlustada.
lg 9 alusel võib maakohtu kohtuotsuse vaidlustada kassatsiooni korras.
lg 2 alusel on kohtuotsuse peale kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal ja kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
lg 1 ja § 135 lg 4 p 3 alusel peab kohtumenetluse pool kassatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjalikult maakohtule teatama 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.
lg 2 alusel teatab maakohus kohtumenetluse poole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult.
lg 3 alusel esitatakse kassatsioon kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Käesolevas väärteoasjas on kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 11.oktoobril 2006.a, alates kella 16.00-st juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kohtule kassatsiooniteatise
lg 1 ja § 135 lg 4 p 3 mõttes.
lg 6 alusel koostatakse väärteoasjas ainult kohtuotsuse sissejuhatus ja lõpposa, kui kassatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või ükski pool ei teatanud kohtule kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. 3 ASJAOLUD 27.06.2006.a koostas Lõuna Politseiprefektuuri Tartu politseiosakonna patrullitalituse konstaabel Rene Laanjärv väärteoprotokolli, milles menetlusaluseks isikuks on Aleksandr Laško (lk 10). Nimetatud väärtoeprotokollist nähtuvalt rikkus Aleksandr Laško liikluseeskirja § 220 ja pani toime liiklusseaduse § 74-5 järgi kvalifitseeritava väärteo (lk 10). Väärteoprotokolli kantud väärteo kirjelduse kohaselt juhtis Aleksandr Laško 27.06.2006.a kella 23.28 ajal Tartu linnas, Narva maanteel, Raatuse ja Turu tänavate vahel, liikudes Turu tänava suunas, mootorsõidukit Ford Focus registreerimisnumbriga 255 TFP (omanik Vladimir Laško), millel puudus tagumine riiklik registreerimismärk. 19.07.2006.a Lõuna Politseiprefektuuri otsusega karistati Aleksandr Laškod selle väärteo toimepanemise eest liiklusseaduse § 74-5 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, see on 3000.- krooni (lk 12). Otsusest nähtuvalt rikkus A.Laško liikluseeskirja § 220 nõudeid ja pani sellega toime liiklusseaduse § 74-5 järgi kvalifitseeritava väärteo (lk 12). KarS § 56 lõike 1 alusel, arvestades, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, määrati A.Laškole karistuseks rahatrahv 50 trahviühikut, see on 3000.- krooni (lk 12). 04.08.2006.a saabus Tartu Maakohtusse Aleksandr Laško kokkuleppel kaitsja, advokaat Valli Murde kaebus Lõuna Politseiprefektuuri 19.07.2006.a otsuse peale, taotlusega tühistada kohtuvälise menetleja otsus karistuse määramise osas ja teha uus otsus, millega mõista Aleksandr Laškole kergem karistus (lk 2-3). Kaebuses märgitu kohaselt ei ole A.Laškole karistuse määramisel järgitud KarS § 56 nõudeid. Menetlusalune isik oma süüd väärteo toimepanemises ei vaidlusta (lk 3). Süü tunnistamine on fikseeritud 27.06.2006.a koostatud väärteoprotokollis. Samas protokollis on kaebuses märgitu kohaselt fikseeritud ka menetlusaluse isiku seletus, mille kohaselt on ta registreerimismärgi puudumisest teadlik ning esitas Eesti Riiklikule Autoregistrikeskusele taotluse registreerimismärgi dublikaadi saamiseks, millist asjaolu kinnitas sularahamaksekorraldusega 100.- krooni tasumise kohta (lk 39). Kaebuse esitaja hinnangul on ekslik kohtuvälise menetleja otsuses väljendatud seisukoht, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad (lk 3). Kaitsja kaebuses märgitu kohaselt võiks kergendavaks asjaoluks lugeda menetlusaluse isiku poolt registreerimismärgi muretsemist, millist asjaolu saaks pidada kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks KarS § 57 lg 1 p 1 tähenduses (lk 3). Kaebuses märgitu kohaselt jättis kohtuväline menetleja arvestamata ka selle, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad väärteod, millised oleks olnud seotud antud väärteoga (lk 3). Veel on kaitsja kaebuses avaldatu kohaselt arvestamata jäetud ka see, et menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu ei kuulu nende väärtegude hulka, millised on ühiskonna jaoks muutunud probleemiks (lk 3 ). Eeltoodu alusel on kaitsja seisukohal, et menetlusalusele isikule määratud karistus on liiga karm, võrreldes süü suurusega ning ei vasta üldpreventiivsele eesmärgile (lk 3). 25.09.2006.a kohtuistungil jäi kaitsja enda kaebuses märgitud seisukohtade ja taotluste juurde. 4 Aleksandr Laško 25.09.2006.a kohtuistungile ei ilmunud, ehkki kohtuistungi toimumise ajast ja kohast oli ta isikliku allkirja vastu teadlik; allkirja kohtukutse ja Tartu Maakohtu 25.08.2006.a määruse kättesaamise kohta andis 12.09.2006.a (lk 17). 25.08.2006.a määruses kaebuse kohtulikule arutamisele määramise kohta ei kohustanud kohus A.Laškod isiklikult kohtuistungist osa võtma (lk 14). A.Laško kokkuleppel kaitsja ei esitanud kohtule väärteoasja kohtuliku menetlemise käigus taotlust, kohustada A.Laškod isiklikult kohtuistungist osa võtma. Ka kohtuväline menetleja ei esitanud väärteoasja menetlemise käigus kohtule taotlust, kohustada A.Laškod kohtuistungist isiklikult osa võtma. Nimetatud asjaoludel, kus kumbki pool ei pidanud vajalikuks menetlusaluse isiku isiklikku osavõttu kohtuistungist, puudus kohtul vajadus 25.08.2006.a määruses väljendatud seisukoha muutmiseks ning pidas
lg 1 alusel võimalikuks kaitsja kaebuse menetlemist ilma A.Laško kohtuistungist isikliku osavõtuta. Kohtuväline menetleja jäi nii enda kirjalikus seisukohas kaebuse kohta (lk 9) kui ka kohtuistungil esitatud arvamuses (lk 23,24) taotluse juurde, jätta kaitsja kaebus rahuldamata. Kirjalikus seisukohas kaitsja kaebuse kohta avaldas kohtuväline menetleja, et registreerimismärgi puudumine ei kujuta küll otsest ohtu liiklusohutuses, kuid ei ole harvad juhtumid, kus just registreerimismärgita sõidukijuhid panevad toime väärtegusid, näiteks õnnetuskohalt lahkumised ja juhtumid, kus sõidukit on kasutatud kuriteo toimepanemisel (lk 9). See raskendab oluliselt sõiduki ja selle juhi kindlaks tegemist (lk 9). Seadusandja näeb ette antud rikkumise olemust arvesse võttes sanktsiooni – rahatrahv kuni 200 trahviühikut, see on kuni 12 000.- krooni (lk 9). Kõiki asjaolusid arvesse võttes, sealhulgas ka seda, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad väärteod, määras kohtuväline menetleja rahatrahvi 50 trahviühikut, see on 3000.- krooni ehk ¼ seadusandja kehtestatud maksimummäärast (lk 9). 25.09.2006.a kohtuistungil jäi kohtuväline menetleja kirjalikus seisukohas väljendatu juurde (lk 23,24). Kohus, hinnanud kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid nende kogumis, on seisukohal, et Aleksandr Laško on põhjendatult süüdi tunnistatud 27.06.2006.a väärteoprotokollis ja 19.07.2006.a kohtuvälise menetleja otsuses kirjeldatud väärteo toimepanemises ning A.Laškod on selle väärteo toimepanemise eest põhjendatult karistatud rahatrahviga 50 trahviühikut, see on 3000.- krooniga. Asjaolud, et Aleksandr Laško juhtis 27.06.2006.a kella 23.28 ajal Tartu linnas, Narva maanteel, Raatuse ja Turu tänavate vahel, liikudes Turu tänava suunas, mootorsõidukit Ford Focus registreerimisnumbriga 255 TFP, millel puudus tagumine riiklik registreerimismärk, on tõendatud kogumis tunnistaja Kalev Vent ütlustega (lk 11, 19,20-21, avaldatud 25.09.2006.a kohtuistungil
, § 92, § 97, §100 alusel, kuna kaitsja ja kohtuväline menetleja ei taotlenud tunnistaja kohtuistungile väljakutsumist – lk 22 all, 23) ja menetlusaluse isiku enda väärteoprotokolli kirjalikult avaldatud ütlustega (lk 10). Nii tunnistaja Kalev Vent kui ka menetlusaluse isiku Aleksandr Laško ütlused on omavahel kooskõlas ja kinnitavad, et A.Laško juhtis 27.06.2006.a kella 23.28 ajal Tartu linnas, Narva maanteel, mootorsõidukit Ford Focus registreerimisnumbriga 255 TFP, millel puudus tagumine riiklik registreerimismärk. Kuna nii tunnistaja kui ka 5 menetlusaluse isiku ütlused on kooskõlas, siis pole kohtul alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda. Aleksandr Laško väärteoprotokollis kajastatud ütlustest nähtuvalt oli ta 27.06.2006.a kella 23.28 ajal mootorsõidukit juhtides teadlik asjaolust, et tema juhitaval sõidukil puudus tagumine riiklik registreerimismärk. A.Laško väärteoprotokolli kantud ütlustest nähtuvalt kadus registreerimismärk ära eile teadmata kohas ja ta (A.Laško) on küll autoregistrikeskusest uue juba tellinud, kuid seni on see veel kätte saamata (lk 10). Mootorsõiduki juhtimisega, millel puudus tagumine riiklik registreerimismärk, jättis A.Laško täitmata liikluseeskirja §-s 220 sätestatud nõude, mille kohaselt peavad mootorsõidukil olema ettenähtud kohas (puhtad, kaitsekatteta ja nõutavalt kauguselt selgesti loetavad) registreerimismärgid. On üldtuntud asjaolu, et mootorsõidukil, antud juhul sõiduautol Ford Focus, peavad olema mootorsõiduki registreerimismärgid nii ees kui ka taga ning selleks on mootorsõidukitel olemas spetsiaalselt selleks ettenähtud ja sõidukile peale vaadates äratuntavad kohad (üldtuntud asjaolu kohta vt
MS § 60 lg 1,3). Nimetatud üldtuntud asjaolust oli teadlik ka A.Laško. Sellest, et mootorsõiduki registreerimismärk peab olema ka mootorsõiduki taga, oli A.Laško 27.06.2006.a kella 23.28 ajal mootorsõidukit juhtides teadlik, kuna vahetult peale tema politsei poolt kinni pidamist avaldas ta väärteoprotokollis oma ütlustes, et tagumine registreerimismärk kadus ära eile teadmata kohas, on autoregistrikeskusest juba uue tellinud, mis on seni veel kätte saamata; täna õhtul sõitis tingituna tööasjadest ja jalavigastusest, ei saa pikalt jalgsi käia (lk 10 all). Ka koos kaitsja kaebusega kohtule esitatud 27.06.2006.a sularahamaksekorraldusest 255 TFP registreerimismärgi dublikaadi eest Eesti Riiklikule Autoregistrikeskusele 100.krooni tasumise kohta (lk 5, mille vastavuses originaalile kohus veendus 25.09.2006.a kohtuistungil – lk 23 ülal) nähtub, et 27.06.2006.a kella 23.28 ajal mootorsõiduki juhtimise ajaks oli A.Laško juba teadlik mootorsõiduki tagumise registreerimismärgi puudumisest ja ta oli enne tema politsei poolt 27.06.2006.a hilisõhtul tabamist juba mootorsõidukile tagumise registreerimismärgi dublikaadi autoregistrikeskusest ära tellinud ja registreerimismärgi dublikaadi saamiseks nõutava riigilõivu 100.- krooni autoregistrikeskusele ära tasunud. Mootorsõidukil tagumise registreerimismärgi puudumine on käsitletav liikluseeskirja §-s 220 sätestatu eiramisega. Liikluseeskirja §-s 220 sätestatu kohaselt peavad mootorsõiduk ja haagis olema registreeritud, neil peavad olema ettenähtud kohas puhtad, kaitsekatteta ja nõutavalt kauguselt selgesti loetavad registreerimismärgid. Väärteoasjas puuduvad Aleksandr Laško käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Aleksandr Laško süü liiklusseaduse § 74-5 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises on tõendatud. KarS § 56 lõikes 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 6 Liiklusseaduse §-s 74-5 sätestatu kohaselt on riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimise eest karistuseks rahatrahv kuni 200 trahviühikut, see on rahatrahv kuni 12 000.- krooni. Nimetatud seadusesättest nähtuvalt on väärteokoosseis täidetud ka juba siis, kui juhitaval mootorsõidukil puudub ainult üks riiklik registreerimismärk. A.Laško juhitud mootorsõidukil puudus tagumine riiklik registreerimismärk. A.Laško süü suuremat astet iseloomustavaks on asjaolu, et ta juhtis 27.06.2006.a kella 23.28 ajal mootorsõidukit vaatamata sellele, et oli teadlik enda juhitud mootorsõidukil tagumise riikliku registreerimismärgi puudumisest. Karistust raskendavad asjaolud (KarS § 58 mõttes) puuduvad. Puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud (KarS § 57 mõttes). Riikliku registreerimismärgi dublikaadi saamiseks nõutava 100.- krooni riigilõivu tasumine enne väärteo toimepanemist ei ole käsitletav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. Kohus ei nõustu kaitsja kaebuses märgituga selle kohta, et riikliku registreerimismärgi dublikaadi saamiseks nõutava 100.- krooni riigilõivu tasumine menetlusaluse isiku poolt enne liiklusseaduse § 74-5 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemiselt tabamist on käsitletav kahjulike tagajärgede ärahoidmisena KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes. Pigem osundab menetlusaluse isiku taoline käitumine, nagu eelnevalt juba märgitud, menetlusaluse isiku süü suuremale astmele (kuna juhtis mootorsõidukit vaatamata sellele, et oli teadlik enda juhitud mootorsõidukil tagumise riikliku registreerimismärgi puudumisest), see tähendab A.Laško pani väärteo toime tahtlikult ja seda vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3). Kuna KarS § 15 lõikest 3 nähtuvalt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, siis arvesse võttes, et A.Laško pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega, siis on tema süü aste suurem, kui isikul, kes oleks väärteo toime pannud ettevaatmatusest või kaudse tahtlusega. Aleksandr Laško väärteokorras karistatus oli 27.06.2006.a kella 23.28 ajal väärteo toimepanemise ajaks kustunud (lk 13, karistusregistriseadus § 25 lg 1 p 1, § 26 lg 5). Õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes on liiklusseaduse § 74-5 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest võimaliku mõistetava karistuse määr kõrge – kuni 12 000.- krooni. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja karistanud A.Laškod karistusega sanktsioonis sätestatud maksimummäärast ¼ ulatuses. Kohtu hinnangul on rahatrahv maksimummäärast ¼ ulatuses vastavuses ja proportsioonis A.Laško süü astmega väärteo toimepanemisel (väärteo pani toime vähemalt otsese tahtlusega) ning sellega, et puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, ja A.Laškol ei olnud väärteo toimepanemiseks olemas ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti. Kindlasti ei ole õigustuseks väärteo toimepanemiseks asjaolu, et koheselt riikliku registreerimismärgi dublikaadi saamiseks riigilõivu tasumise päeval ei saanud A.Laško riiklikust autoregistrikeskusest sõidukile tagumist riiklikku registreerimismärki. Ka väidetav mootorsõiduki juhtimine tingituna tööasjadest ja jalavigastusest (väidetavalt ei saa pikalt jalgsi käia – lk 10 menetlusaluse isiku ütlused väärteoprotokollis) ei ole nendeks asjaoludeks, mis annaksid põhjendatud aluse väärteo eest kohtuvälise menetleja mõistetud karistuse vähendamiseks. Väidetava jalavigastusega tööasjade ajamiseks on olemas piisavalt teisi võimalusi – näiteks takso, tööauto jmt kasutamine, kui selleks valis A.Laško 27.06.2006.a kella 23.28 ajal. Õiguskorra kaitsmise huvides on eelnimetatud asjaoludel, arvestades liiklusseaduse §-s 74-5 sätestatud sanktsiooni ülemmäära, põhjendatud A.Laško karistamine 7 rahatrahviga ¼ ulatuses. Nimetatud seadusesätte sanktsiooni kõrgest ülemmäärast nähtub riikliku registreerimismärgita mootorsõiduki juhtimise kõrge ühiskonnaohtlikkus. On üldteada, et mootorsõiduki juhi poolt süütegude toimepanemisel, kui mootorsõidukil puudub tagumine riiklik registreerimismärk, kindlakstegemine ja leidmine ning süüdlane võibki jääda leidmata. on raskendatud süüdlaste Asjaolu, et A.Laškole on karistus mõistetud sanktsiooni maksimummäärast üksnes ¼ ulatuses, kajastab muuhulgas ka seda, et kohtuväline menetleja võttis menetlusalusele isikule karistuse määramisel arvesse ka asjaolu, et A.Laško on tasunud mootorsõidukile uue tagumise riikliku registreerimismärgi saamiseks vajaliku riigilõivu. Uue riikliku registreerimismärgi saamiseks nõutava riigilõivu tasumine osundab A.Laško soovile, varustada tema kasutuses olev mootorsõiduk tagumise riikliku registreerimismärgiga. Sellega on ka põhjendatav, miks ei ole A.Laškod karistatud rahatrahviga sanktsiooni maksimummäärast suuremas ulatuses kui seda on ¼. Viimatinimetatuga on kohtuväline menetleja karistuse mõistmisel arvestanud ühtlasi ka KarS § 56 lõikes 1 sätestatust eripreventiivset asjaolu – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Heli Sillaots kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.