lg 2 – 121, 136 lg 2, 257 ja 181 järgi; P.Vi süüdistus
, 214 lg 2 p 4 järgi, D.Gi süüdistus
, 25 lg 2 - 199 lg 2 p 7,8, 121 ja 214 lg 2 p 1,4 järgi ja P.Pi süüdistus
lg 2 – 199 lg 2 p 7,8 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
lg 2 – 121 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega,
lg 2 järgi 2 aastase vangistusega, § 257 järgi 8 kuulise vangistusega, § 181 järgi 6 kuulise vangistusega.
MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Karistuse kandmise alguseks loeti tema kinnipidamise päev. L.K tunnistati
Lasnamäel asuval tühermaal käskis alaealistel P.Vil ja D.Gil peksta oma poega M. Ki ja nimelt: pärast seda kui L.K, P.V, D.G ja M. K olid sõitnud L.Ki sõiduautoga Lasnamäel asuvale tühermaale, käskis oma pojal riided seljast võtta. Seejärel käskis L.K alaealistel D.Gil ja P.Vil M. Ki kaigastega peksta seni kuni ta ise andis käsu peksmine lõpetada.
lg 2 järgi tunnistati ta süüdi selles, et 23.02.2005.a, pärast seda kui oli andnud D.Gile ja P.Vile käsu lõpetada alaealise M. Ki peksmine, käskis M. Kil (lubamata tal riietuda) istuda sõiduauto pagasiruumi. Seejärel sõitis L.K koos D.Gi ja P.Viga esmalt Lasnamäele, seejärel aga Harjumaal x asuva kooperatiivi “x” maja nr. x juurde, kus avas sõiduauto pagasiruumi ning lubas M. Kil pagasiruumist väljuda ja riietuda.
kella 14:00 ajal koos D.Gi, P.Vi ja M. Kiga sõitis Harjumaal x asuva kooperatiivi “x” maja nr. x juurde eesmärgiga nõuda J. M ja G. S käest tagasi 500.- krooni suurune summa, mille L.Ki poeg M. K väidetavalt J. M ja G.S 2004.a. suvel oli andnud. L.K nõudis, et poeg ajaks rahaasjad koheselt korda ning kui J. M ja G. S eitasid võlga, läks L.K diivanil istuva G. S juurde ja lõi teda jalaga vastu jalga. Seejärel hakkasid J. M ja G. S peksma D.G ja P.V. L.K seisis kõrval ning ergutas peksjaid kannatanuid kõvemini lööma. Samuti L.K, 23.02.2005.a, viibides Tallinnas Lasnamäel asuval tühermaal koos alaealiste P.Vi D.Gi ja M. Kiga, kihutas alaealisi D. Git ja P. Vit M. Ki peksmisele, so teise isiku kehalisele väärkohtlemisele. L. K tunnistati süüdi
Ki süüditunnistamine
Kaitsja taotleb oma kaitsealuse
lg 2 järgi õigeksmõistmist ja talle vangistusest kergema karistuse mõistmist., Apellatsiooni motiivid on järgmised. Kaitsja tsiteerib kannatanu ütlusi menetluse vältel ning leiab, et neist ei nähtu, nagu oleks kannatanult pärast Lasnamäe tühermaal toimunut vabadus võetud. Maakohus jättis M. Ki ütlused
2 Ka tunnistaja P. Vi ütlusi ei ole kohus täpselt tõlgendanud. Viimane on öelnud, et „L. K pani ta auto pakiruumi“, kohtuotsuses aga on märgitud, et L. K sulges oma poja sõiduki pagasiruumi. Tegelikult kohtuistungil L. Kilt, P. Vilt ja D. G mingit tõenduslikku informatsiooni selle episoodi kohta ei saadud, ei esitatud ka sellesisulisi küsimusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et M. K oli D. G ütluste kohaselt teatud aja ka ilma L. Kita. Ka ei kooskõlastu D. G eeluurimisel antud ütlused kannatanu ütlustega selle kohta, et istus pakiruumi vabatahtlikult. Apellant, tsiteerides kohtuotsust
Ki süüdi, on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. See seisneb selles, et kohus on jätnud vastuseta sisuliselt kõige olulisema küsimuse – kas kannatanu M. K ka ise tajus temalt vabaduse võtmist. Apellant leiab, et kannatanu ütlustest tulenevalt ta ise ei tajunud, et temalt oleks liikumisvabadus võetud. Kaitsja on seisukohal, et
lg 2 dispositsioon kujutab endast blanketset dispositsiooni, mida on vajalik konkreetselt sisustada. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milline L. Ki käitumisakt määratleti maakohtu poolt
lg 2 objektiivse külje koosseisutunnusena ja kui kaua tema koosseisupärane tegevus üldse kestis. Kõne all olev süüteokoosseis kujutab endast vältavat süütegu, millel peab olema algus ja lõpp. Eelnevat silmas pidades leiab apellant, et kohus ei ole L.Ki käitumises
Teiseks leiab apellant, et L.Kile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohtuotsuse kohaselt ei tunnistanud L. K ennast süüdi, kuid kohtuistungi protokolli kohaselt (13.06.2006) on ta ennast süüdi tunnistanud, kahetsenud toimunut ja vabandanud poiste vanemate ees. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole vangistuse mõistmist põhistanud nagu seda nõuab
Tuleb silmas pidada, et L. Kile süüksarvatud kuritegude eest näeb seadusandja ette ka rahalised karistused. Kohtuotsuses puudub põhjendus, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega. Sisuliselt ei ole arvestatud süüdistatava isikut ja tema kohta antud iseloomustust. Maakohtu otsus ei ole õige ega õiglane. Kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, selle tühistamiseks puudub alus. 3 Kohtukolleegium on seisukohal, et nii kannatanu M. Ki kui süüdistatavate P. Vi ja D. Gi ütlustest, milliseid maakohus on oma otsuses põhjalikult käsitlenud, tuleneb üheselt, et L.K võttis oma pojalt seadusliku aluseta vabaduse. Maakohus on kannatanu ja süüdistatavate ütlusi objektiivselt analüüsinud, hinnanud neid õigesti
Apellandi etteheide, nagu oleks kohus P. Vi ütlusi valesti tõlgendanud, on põhjendamatu. P. Vi sõnul M. Ki auto pakiruumi panemine L. Ki poolt tähendabki seda, et süüdistatav sulges oma poja sõiduki pakiruumi. P. Vi öeldut ei ole võimalik käesoleva kriminaalasja kontekstis kuidagi teisiti tõlgendada. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et vabaduse võtmine tähendab tegu, millega luuakse isiku liikumistakistus ehk välistatakse isiku vaba liikumisvõimalus – st inimese kinnihoidmist, suletud ruumi paigutamist vms, muuhulgas ka autost väljumise muutmist võimatuks seoses kiire sõiduga. Liikumisvõimatuse tekitamine ei peagi olema absoluutne. Vastutus kõne all oleva seadusesätte alusel järgneb ka juhul, kui kannatanule on jäetud teatud väljapääsutee, mis on aga ebamugav, raske, ebasünnis. Jättes kõrvale kannatanu sulgemise auto pakiruumi, rõhutab maakohus oma otsuses põhjendatult, et tuvastatud olukorras - -15º C külmaga lahtiriietatult ei olnud kannatanul võimalik iseseisvalt lahkuda ka juhul, kui süüdistatav ei oleks andnud talle otsest korraldust auto pakiruumi minekuks. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et ka ainuüksi talveriietuse äravõtmine võib teatud juhtudel moodustada vabaduse võtmise koosseisu. Apellatsioonis märgitakse ekslikult, et kuivõrd vabaduse võtmine on vältav kuritegu, siis tuleb täpselt määratleda teo algus ja lõpp ning täpne kestus. Vabaduse seadusliku aluseta võtmine on lõpule viidud hetkest, mil kannatanul puudub võimalus liikuda oma vaba tahte kohaselt (Riigikohtu otsused nr III-1/1-55/95; 3-1-1-39-97). Süüdistatava käitumisele antud hinnangut ei mõjuta see, kas M. K oli auto pakiruumis paar minutit või tunde. Samas on süüdistusasjas tuvastatud, et M. K viibis pakiruumis aja, mil sõideti tühermaalt Lasnamäele ja sealt Harjumaale x. Kannatanu hilisem vabastamine ka süüdlase enda poolt ei tee vabaduse võtmist olematuks. Mis puudutab kannatanu M. Ki kohtuistungil antud ütlusi, siis vastupidiselt apellatsioonis esitatule, on maakohus oma otsuses neile hinnangu andnud /lk 9/. Kohus jättis põhjendatult tähelepanuta kannatanu kohtuistungil antud ütlused, kuivõrd need ei haaku teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega ja leidis, et kannatanu on kohtuistungil püüdnud vähendada L.Ki osaluse astet kuriteos. Kohtukolleegium rõhutab, et nii kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest kui süüdistatavate P. Vi ja D. Gi ütlustest tuleneb üheselt, kannatanu asumine auto pakiruumi toimus süüdistatava L.Ki initsiatiivil ja korraldusel. Olles oma ema käsul läbipekstud ja ilma üleriieteta, ei julgenud kannatanu iseenesest mõistetavalt keelduda eelnenud sündmusi silmas pidades korraldusest asuda pakiruumi. Kriminaalasjas puuduvad igasugused viited sellele, nagu poleks M. K aru saanud temaga toimuvast, talle olid sündmuste faktilised asjaolud selged. Apellatsioonis esitatud väide, nagu poleks kannatanu temalt liikumisvabaduse võtmist tajunud, on paljasõnaline ja isegi kohatu. Kannatanu sai aru, et viibib sõiduki pakiruumis. Süüdistatavate tegudele juriidilise hinnangu andmist kannatanult ei nõuta. 4 Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, mida on pidanud apellant silmas väitega, mille kohaselt
L. Kile on esitatud süüdistus, et ta käskis oma pojal pärast lahtiriietumist ja läbipeksmist sõiduauto pagasiruumi istuda, sõitis seejärel Lasnamäele ja Muugale, kus lubas kannatanul väljuda ja riietuda. Seega kajastuvad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on L. Ki karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistuses sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus on piisavalt konkreetne saamaks aru, millise kuriteo toimepanemises L. Ki süüdistatakse. L.K on muuhulgas ise kohtuistungil kinnitanud, et talle on süüdistus arusaadav, tema süü oli selles, et võttis vabaduse oma pojalt /II kd tl 274/. Kohtukolleegium on seisukohal, et L.Kile on mõistetud karistus
Kohtuotsus on põhistatud ka osas, mis puudutab karistuse mõistmist. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-17-03). Kohtu põhjenduse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Kohtuotsuse kohaselt on kohus süüdistatavatele karistuste mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvestanud /lk 18-19/. Kohtuotsusest on ka arusaadav, et L.Ki puhul ei ole kohus kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud, sest viide mõnele
§des 57 ja 58 sisalduvale asjaolule puudub. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga selles, et L.K on ennast tegelikult süüdi tunnistanud ja kahetsenud. Kohtuliku uurimise alguses on L. K kinnitanud oma süüd osaliselt /II kd tl 274/. Viimases sõnas on süüdistatav väljendanud pigem eneseõigustust: vabandab küll kaassüüdistatavate ja nende vanemate ees ega oma pretensioone, leiab, et käitus õigesti /II tl 289/. L. Ki sõnu ei saa seega kuidagi oma süüd tunnistatavatena tõlgendada. Kohtukolleegium leiab, et maakohus märkis oma otsuses põhjendatult, et L.K ei tunnista ennast süüdi ega kahetse toimunut. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata kohtuliku uurimise käigule. P. Va ema J. B sõnul küsinud ta L. Kilt, miks viimane tema poja kaasas. L. K vastanud, et poisid on ise süüdi. Ka võtnud süüdistatav koos oma abikaasaga tema pojaga ühendust ja palunud ütlusi muuta /II kd tl 277/. Kohtu küsimusele, millise õigusega on L. K J. B alaealise poja kaasanud süüdistuses kirjeldatud tegudele, vastas süüdistatav, et ta ei ole kedagi kaasanud, nad ise pakkunud talle oma teenust /II kd tl 278/. Mis puutub apellandi viidatud puhtsüdamlikule kahetsusele, siis kohtukolleegium on seisukohal, et puhtsüdamlikust kahetsusest
lg 1 p 3 mõttes on alust rääkida siis, kui süüdistatav on teo siiralt üles tunnistanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada ka seda, et
Maakohus mõistis L.Kile nimetatud paragrahvi sanktsiooni minimaalmäära lähedase karistuse ning liitkaristuse mõistmisel
lg 1 alusel ei ole mõistetud üksikkaristustest raskeimat suurendanud täies mahus. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et mõistetud karistuse tühistamiseks ja leevendamiseks ei esine seaduslikke aluseid. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 22. 06.2006.a. otsuse L.Ki suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 5 Malle Preimer Igor Amann 6 Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.