Obsah (7)

§ 141§ 201§ 63§ 68§ 40§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13 oktoober 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-05-234 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Ka

§ 141

lg 2 p 1,6, § 201 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 09 mai 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.G Prokurör Ringkonnaprokurör Eve Soostar Süüdistatav V.G, varem kriminaalkorras karistatud, vahistatud alates 18.12.2004 , oli vahistatud 13.06-14.06.2004 Kaitsja Vandeadvokaat Toomas Bekker RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 09 mai 2006 kohtuotsus V.Gi süüdistusasjas jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 16 1 oktoobrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 13.10. 2006. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

§ 141

lg 2 p 1,6 järgi tunnistati V.G süüdi selle eest, et ta 13.06.2004 kella 04.00 ajal Tallinnas x tungis kalle A.J ja kasutades viimase suhtes vägivalda püüdis teda vägistada, kuid kannatanul õnnestus põgeneda, samuti selle eest, et ta 2004 oktoobris Tallinnas Männiku karjääris, kasutades vägivalda pani toime N.D vägistamise, samuti selle eest, et ta 10.11.2004 kella 23.30 Tallinnas x juures, kasutades lapseealise/ sünd: xx.xx.xxxx / A.B suhtes vägivalda püüdis teda vägistada, samuti selle eest, et ta 18.12.2004 kella 01.00, Tallinnas x juures, kasutades vägivalda püüdis vägistada O.O kuid peeti kohalekutsutud politsei poolt kinni.

§ 201

lg 2 p 1 järgi tunnistati V.G süüdi selle eest, et ta 10.11.2004 kella 22.30 ajal Tallinnas x lähedal, olles varem varavastase kuriteo eest karistatud, peale A.B vägistamise katset ja kannatanu põgenemist sündmuskohalt, omastas kannatanu mobiiltelefoni Nokia 2100 hinnaga 1783 krooni, mille andis 16.11.2004 150 krooni eest pandimajja. Harju Maakohus tunnistas V.Gi süüdi

§ 141

lg 2 p 1,6 järgi ja karistas 12 aastase vangistusega,

§ 201

lg 2 p 1 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega,

§ 63

lg 2, 64 lg 1 alusel mõistis liitkaristuseks 12 aastat vangistust, karistuse kandmise alguseks luges 18 detsembri 2004 ja

§ 68lg 1 alusel luges kantud karistuse hulka vangistuses viibitud 2 päeva.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis märgib süüdistatav, et ta ei soovi kõrvale hoiduda vastutusest ega taotle enda õigeksmõistmist, soovib asja selgitada. Tema probleemid algasid juba varases nooruses kui tal oli suhe ühe naisterahvaga. Saamata aru on suhte tagajärgedest ei pöördunud ta arstide poole. 1996 aastal ta küll viibis haiglas, kuid seal teda ei usutud ja ravi ta ei saanud. Kinnipidamiskohas on tal raske viibida, lisab, et kardab vangist vabanemise päeva. Toonitab, et ei soovi õigeksmõistmist. Temale inkrimineeritud kuritegude suhtes märgib kõikide episoodide osas, et ei soovinud ega planeerinud kannatanute suhtes vägivalda tarvitada ega neid vägistada. Kui ta oleks seda väga soovinud siis oleks tal selleks kõikidel kordadel ka aega ja võimalus olnud. Arvab, et N.D soovis ise raha eest oma keha müüa ja Männikule sõideti kannatanu soovil osta narkootikume. Oraalseks toimus vabal tahtel ja saades teada kannatanu haigusest lükkas ta viimase ise autost välja. Kinnitab, et tal on väga kahju juhtunu pärast ja vabandab kannatanute ees, kahetseb. Kuna iga inimene peab vastutama oma tegude eest ei soovi ka tema pääseda karistusest. Lisab, et A.J on andnud erinevaid ütlusi nii tema riietuse kui ka tema suhtes toimepandu suhtes. Apellant esitab oma versiooni kuidas ta kannatanu vägistamise tahtlust oleks realiseerinud. Sündmuskohalt lahkus tema esimesena, mingit autot seal ei sõitnud. Usutav ei ole apellandi arvates ka kannatanu ütlused tema löömisest. Tema ei teinud midagi kannatanu vägistamiseks. 2 Telefoni omastamise episoodis märgib, et ta küsis kannatanult vaid raha ja võttis temalt telefoni ilma vägivalda kasutamata. Kordab uuesti kannatanu N.D ja O.O asetleidnud sündmuste versiooni, tuues ära kannatanute poolt kohtuistungil antud ütluste sisu. Palub apellatsioonis esitatud momente arvestada ja asjas selgust tuua. Samuti pöörab tähelepanu asjaolule, et karistuse liitmisel on ekslikult lähtutud kahe aastasest katseajast, mida tal ei olnud. Tema vabanes 2002 aastal ja kandmata karistuseks jäi 1a 2 kuud ja 28 päeva. Talle öeldi, et 2003 detsembris määratud katseaeg lõppes. Apellatsioonikohtu istungil apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni. Märgib, et

§ 201lg 2 p 1 järgi süüdimõistmist ei vaidlusta.

Tunnistab kannatanute suhtes vägivalla toimepanemist, lisades, et kui tal esialgselt oligi soov vägistamist toime panna, siis tegelikkuses ta sellest loobus. Kannatanu N.D episoodis märgib, et ta ei ole kindel, et just see kannatanu oli sündmusega seotud. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni, leides, et vägistamiste toimepanemine ei ole tõendatud, tegemist võis olla kannatanute väärkohtlemise või huligaansusega. Alternatiivselt kaitsja palus vägistamiste toimepanemistes süüdimõistva kohtuotsuse muutmata jätmise korral leevendada temale mõistetud karistust. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus motiveeritud, süüdistatava teod on õigesti kvalifitseeritud, mõistetud karistus vastab seadusele. Palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

1. Harju Maakohus on tõendeid hinnanud nende kogumis, oma siseveendumuse kohaselt ja tõendite analüüsi pinnal on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et V.Gi poolt antud ütlused on vastuolus nii kannatanute poolt antud ütluste, tunnistajate kui ka kriminaalasjas kogutud ja kontrollitud ning kohtu poolt vahetult uuritud kirjalike tõenditega, mis annab aluse seada nende õigsuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla.. Kohtueelsel uurimisel antud ütlused on kohtuistungil süüdistatava ristküsitluse käigus vastavalt prokuröri taotlusele avaldatud ning need on kohtuotsuses kajastamist leidnud, samuti on kohtuotsuses ära toodud süüdistatava poolt maakohtu istungil antud ütluste sisu ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid uuesti korrata, märgib vaid, et esimese astme kohtus eitas V.G täielikult oma süüd / III kd. t.lk. 75/ ja andis ütlusi, et peale kannatanu O.O, ei ole ta kannatanutega varem kokku puutunud ega nendega üldse kohtunud/ III kd. t.lk. 256-264/. Apellatsioonis ja ka apellatsioonikohtu istungil süüdistatav muutis ütlusi ja vaidlustamata sündmuste toimumist, avaldas arvamust, et ei ole kindel kas Maardu karjääris toimus sündmus just N.D, teiste kannatanute osas tunnistas vägivalla tarvitamist, möönis, et tal võis olla vägistamise tahtlus, kuid loobus sellest vabatahtlikult. Seega on apellatsioonikohtu istungil süüdistatav andnud erinevaid ütlusi võrreldes varem antutega, ütluste muutmist loogiliselt süüdistatav ära seletada ei osanud. Ülaltoodust lähtuvalt ei ole kohtukolleegiumil seaduslikku alust jõuda süüdistatava ütlustele hinnangu andmisel maakohtust erinevale järeldusele. Kannatanud on maakohtu istungil ristküsitluse käigus oma ütlused andnud, on kinnitanud sündmuste toimumist vastavalt V.Gile esitatud süüdistuse sisule, seega on kohus kannatanute ütlusi kontrollinud vahetult ning kohtukolleegium, pidamata vajalikuks maakohtu otsuses 3 esitatud kannatanute ütluste sisu uuesti korrata, leiab, et nende poolt antud ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta on olnud vastuoludeta ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust kannatanute poolt antud ütluste usaldusväärsuses kahelda. Apellatsioonikohtu istungil ei osanud süüdistatav usutavalt põhjendada miks omavahel võõrad kannatanud peaksid andma teda süüstavaid, valesid ütlusi.
2. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatava poolt väidetu, et ta vabatahtlikult loobus kuritegude toimepanemistest on kummutatud usaldusväärseteks tunnistatud kannatanute ja kohtu poolt analüüsitud tunnistajate ütlustega. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada

§ 40

lg 2, mis kehtestab, et kui teol on lõpuleviidud süüteo tunnused ei vabasta ka vabatahtlik loobumine süüst.

§ 40

lg 3 kehtestab, et isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasja materjalidega, eelkõige kannatanute ütlustega on tuvastatav, et kõikidel katsestaadiumisse jäänud vägistamiste puhul ei ole tegemist süüdistatava poolse vabatahtlikkusega. Kõik kannatanud on osutanud süüdistatavale vastupanu. A.J on löönud süüdistatavat kingaga ja suutnud lahti rabeleda ja ära joosta, A.B õnnestus lahti rabeleda ja ära joosta tänu sellele, et süüdistatav hoidis kinni tema mantlist ja ta lihtsalt jooksis mantlist välja, jättes selle sündmuskohale, milline vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile leiti sealt ka mõne aja möödudes/ I kd. t.lk. 3-5/ ja tagastati kannatanule/ I kd. t.lk. 34/. Kannatanu O.O suutis samuti takistada süüdistatava poolt tema püksiluku avamist ja küünistades süüdistatava nägu suutis ka valjusti karjuda, mida kuulsid baarist väljunud isikud, kes kohale jooksid. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole vabatahtliku loobumisega, kuriteod jäid lõpule viimata seoses kannatanute aktiivse vastupanu ja ärajooksmisega või kolmandate isikute sekkumise tõttu. Seega ei ole seaduslikku alust V. Git sellel motiivil süüst vabastada ega õigeks mõista. 3. Apellatsioonikohtu istungil väljendas kaitsja seisukohta, et kuna süüdistatav tunnistab kannatanute suhtes vägivalla tarvitamist ja ka nende ähvardamist, tulevad tema teod ka vastavalt kvalifitseerida. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja sellise väitega ja leiab, et maakohus on andnud süüdistatava tegudele õige juriidilise hinnangu.

§ 141

ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu tahte vastaselt, vägivalla abil. Vägistamise subjektiivne koosseis eeldab tahtlust ja süüteokoosseis on täidetud kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Suguühendusse astumine on muuhulgas peenise asetamine suhu. Vägistamine eeldab, et suguühendus oleks kannatanu tahte vastane. Vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. Kannatanute suhtes nii psüühilise kui ka füüsilise vägivalla tarvitamist süüdistatav apellatsioonikohtus ei eita. Kannatanu N. D on kohtuistungil kinnitanud, et ei eksi süüdlase isikus ning tema ütlustega on tuvastamist leidnud, et süüdistatav, hoides teda kaelast kinni, ähvardas teda ja asetas oma peenise talle suhu. Apellatsioonikohtu istungil kaitsja poolt esitatud etteheited kannatanu joobes oleku ja hilisel tunnil võõra isiku kutsel sõidukisse istumisest, ei anna alust süüdistatava poolsete tegude ümberkvalifitseerimiseks või tema õigeksmõistmiseks. Kannatanute A.J, O.O, A.B ütlustega on tuvastamist leidnud, et süüdistatav üritas paljastada nende alakeha, kusjuures lükkas kannatanud A.J, A.B pikali, istus viimase jalgade peale, kannatanuid kinni pidades püüdis oma püksilukku avada. 4 Kohtukolleegium leiab, et sellised tuvastatud asjaolud annavad aluse hinnata süüdistatava käitumises just vägistamise tahtlust ning ülaltoodud kannatanute poolt antud ütlustega on tuvastamist leidnud süüdistatava käitumises ka vägistamise objektiivse koosseisu tunnused. Kolme kannatanu suhtes jäi vägistamine süüdistatava tahtest olenematutel põhjustel katsestaadiumisse, kuid kuna ühel juhul oli vägistamine lõpule viidud, üks kannatanutest oli noorem kui 18 aastane, süüdistatav oli isikuks, kes oli varem vägistamise toime pannud/ II kd. t.lk. 83-104/, on V.G seaduslikult süüdi tunnistatud

§ 141lg 2 p 1,6 järgi.

4. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on liialt karm. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad seaduslikud alused mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamiseks.

§ 56

lg 1 kehtestab, et karistamise alus on isiku süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust.

§ 141lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

Kohus on V.Git karistanud 12 aastase vangistusega, seega sanktsiooni piires. V.G on toime pannud seksuaalse enesemääramisõiguse vastased esimese astme kuriteod ja seda nelja isiku suhtes, kusjuures üks kannatanu oli alles 13 aastane. Karistust kergendavaid ja raskendavaid koosseisuväliseid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud. Karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Apellatsioonis on küll mainitud kahetsust, kuid kohtukolleegium leiab, et faktiliselt ei ole süüdistatav tema poolt toimepandut siiralt kahetsenud vaid on leidnud, et kannatanud on vääralt sündmusi kajastanud ja osaliselt ise tema käitumise esile kutsunud. Kohtukolleegium leiab, et sellised ennastõigustavad ütlused ei anna alust arvestada temale karistuse mõistmisel

§ 57lg 1 p 3 ettenähtud puhtsüdamliku kahetsusega.

Arvestades võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest oli kohus õigustatud arvestama ka asjaolu, et V.G on varem kohtu poolt karistatud raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemiste eest, sealhulgas vägistamise toimepanemise eest. Ta vabanes tingimisi ennetähtaega 2002 septembris, uued kuriteod pani toime 2004 aasta suvest alates, seega veidi alla kahe aasta möödumist. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas

§ 56

ettenähtuga ja ringkonnakohtul puuduvad seaduslikud alused mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamiseks. 5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 340 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09 mai 2006 otsuse V.Gi süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA ENE RANDMÄE 5