KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-3185 Kohtukoosseis Eesistuja Malle

§ 68

lg 4 kohaselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta. Läbiotsimise käik x ei olnud asjas tõendamisesemeks. Range tõendamissüsteem nõuab erinevate tõendiliikide, aga ka erinevate tõendiallikate selget piiritlemist üksteisest. Piiritleda tuleb tunnistajat ja tema ütlusi ning teiselt poolt menetlustoiminguid teostavate isikute arvamust. Maakohus ei arvestanud sellega. Kaitsja on seisukohal, et isikute ülekuulamine kohtus tunnistajatena, kellel ei ole tunnistaja menetlusseisundit, on alus lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (Riigikohtu lahend 3-1-1-142-05).

1. Ekspertiisiaktid ei ole asjakohased tõendid. Ekspertiisimäärused ei saa olla tõendiks antud asjas. Vastavalt § 63 on tõendiks eksperdiarvamus. Viited ekspertiisiaktidele kui tõenditele on asjakohatud. Seda enam, et ekspertiisiaktid ei kinnita F. Ki süüd vaid vastupidi, välistavad süü.
2. Tunnistaja S. S ülekuulamisel on rikutud KrMK § 71 lg 1 p 5 nõudeid. 2 Kohus on nimetatud tunnistaja ütlused osaliselt õigeks hinnanud, osaliselt mitte. Kaitsja aga rõhutab, et nii eeluurimisel kui kohtuistungil rikuti jämedalt tunnistaja õigusi. S. Š on avaldanud, et Korter x kuulub temale ning et F. Kiga oli ta
3. aastast vabaabielus. S. Š ei ole küsitud, kas ta soovib kasutada seaduses sätestatud õigust keelduda ütluste andmisest. Seda õigust selgitas kaitsja ning tunnistaja avaldas soovi mitte ütlusi anda. Kohus aga ei lubanud nimetatud õigust kasutada. Kaitsja peab seda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. S. Š ütlusi ei saa kasutada tõendina süüdimõistva otsuse tegemisel.
4. Kohtu etteheide kaitsjale tunnistajale suunavate küsimuste esitamise kohta on lubamatu. Vastavalt KrMK § 288 lg 3 võib ristküsitluses teisesküsitlusel esitada tunnistajate suunavaid küsimusi esmasküsitlusel antud ütluste kontrollimiseks. Tunnistaja on väitnud, et peale F. Ki lahkuminekut elas tema Lätist pärit mehega, kellel olid käes korterivõtmed. Kaitsja küsimus ei olnud suunav, vaid täpsustav, KrMK § 288 lg 3 mõttes lubatav.
5. Kohus ei analüüsinud toimikus olevaid tõendeid. 03.10.2005.a. kinnipidamisel võeti F. Kilt ära 7600 krooni raha. Kohus märgib, et selle summa seaduslikku olemasolu ei selgitanud F. K kohtuistungil. Kohtu järeldus aga ei vasta faktilistele asjaoludele. 14.06.2006.a. kohtuistungil esitas F. Ki kaitsja kirjalikud tõendid raha päritolu kohta ja tegi taotluse esitatud dokumentide asja juurde võtmiseks. Kohus rahuldas taotluse. Dokumentide kohaselt sai F. K pärast ema surma Bakuus asuva maja pärijaks. Pärast maja realiseerimist sai F. K 45,663000 manat, mis moodustab 9000 USD. Kohus ei ole kaitsja esitatud tõendeid analüüsinud. Kohtu järeldus ei vasta tegelikkusele.
6. Kohus rikkus KrMK § 7 lg 3 nõudeid. KrMK § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtuotsuses on esinenud kõrvaldamata kahtlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Kaitsja leiab, et F. Ki süü ei ole tõendatud. Tunnistajate I. S, S. Š ja süüdistatava ütlused on vastuolulised. Neis sisalduvaid kahtlusi ei ole kõrvaldatud. Kaitsja on seisukohal, et kohtuotsus on rajatud lubamatutele tõenditele. F.K taotleb oma apellatsioonis õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellant väidab, et on sportlane ja rangelt narkootikumide vastane. x korter ei ole kunagi olnud tema kasutuses ja sealt leitud narkootiliste ainetega pole tal mingisugust seost. Selles korteris oli ta 03.10.2005.a. täiesti juhuslikult. Viimane kord aga rohkem kui pool aastat tagasi. Tal polnud aimu, et tema endise tuttava korteris võib olla mingisusguseid keelatud asju.
7. aastani käis ta selle korteri perenaisel külas, nad olid S. Š lähedased ning viimane andis ka temae korteri võtmed. Pärast külaskäike läks ta alati oma elukohta x. 2004.a. tutvus S. Š ühe mehega, kellega oli plaanis abielu.2004..a. andis ta seetõttu korterivõtmed tagasi. Selle teise mehega elab ta siiani. 3.10.2005.a. viibis ta S. Š korteris hoopis seetõttu, et ootas naabrinaist, kelle autot ja dokumente soovis ta tagasi anda. S. Š juures olles helistas talle tuttav ja tahtis saada diskette. Ta võttis S. Š võtmed ja läks alla, andis disketid üle. Sel hetkel teda ka arreteeriti. 30-40 minuti pärast viidi ta xkorterisse, kus 3 teostati juba läbiotsimist. Teda viidi nimelt kööki. Küsimusele, miks viidi teda hiljem korterisse, vastas operatiivtöötaja, et F. K võis kedagi hoiatada. See pole aga võimalik. Tunnistaja I. S kinnitas, et läks korterisse siis, kui F. K oli juba seal. Aga T. P räägib, et läks korterisse koos I. S, aga F. K toodi hiljem. Tema taskus olnud esemed võeti kõik ära, ka naabrinaise auto võtmed ja dokumendid. Kui naabrinaine tuli, andis T. P isiklikult naabrinaisele võtmed ja dokumendid. See kinnitab tema ütlusi korteris viibimise asjaolude kohta. Mis puutub läbiotsimisse, siis talle jäi mulje, et operatiivtöötajatele oli narkootikumide asukoht teada juba varem. Läbiotsimine käis väga kiiresti. Kohus viitab oma otsuses, et läbiotsimisprotokolli kohta märkusi ei olnud. Kuid tema pole kunagi varem selliste asjadega kokku puutunud, mis märkusi saigi tal olla. Ei temale ega korteriperenaisele ei selgitatud mingisuguseid õigusi, üksnes näidati, kuhu anda allkiri. Korteris nägi ta enda vanu spordiriideid, mis olid sinna jäänud. Ta küsis operatiivtöötajalt, kas saab need kaasa võtta. Talle lubati. Millegipärast räägib I. S, nagu oleks tema rääkinud narkootikumidest musta pesu hulgas. T. P seda ei kinnitanud. Politseis näidati talle arvutist erinevaid isikuid ning operatiivtöötaja ütles, et nad teavad, et narkootikumid ei kuulunud temale aga neile, keda ta näitas ning et kirjutagu ta, et narkootikumid on nende isikute omad, siis lastakse teda vabaks. Selle peale keeldus ta ütluste andmisest, sest oli šokis. Kinnipidamisel oli tal 7600 krooni. Kohtuotsuses on kirjas, et tal puudus töökoht. See pole aga tõsi. Tõend tema töötamise kohta on lisatud juba eeluurimisel. Pealegi ta sai päranduse, mille kohta on samuti dokumendid esitatud. Kohus aga märkis, et süüdistatav pole raha päritolu selgitanud. Kriminaalasjas oli kinni peetud keegi Š maja nr x juures, kellel olid sarnased narkootikumid. Ta kinnitas, et ei tea Kit Š oleks aga võib-olla teada saanud, kellelt ta need narkootikumid siis sai. Kohtus ütles prokurör, et DNA analüüsi järgi ei kuulunud narkootikumid F. Kile ega S. Š. Operatiivtöötajatel tulnuks kindlaks teha, kellele need kuulusid. Apellant on seisukohal, et asjas pole ühtki tõendit, mis tema süüd ja seotust narkootiliste ainetega tõendaksid. I. S ja T. P ei andnud eeluurimisel mingeid ütlusi. Pealegi ei ilmne nende ütlustest, et narkootikumid temale kuulusid. Ütlustes on väga palju vasturääkivusi. Apellant viitab nagu tema kaitsjagi sellele, et Š õigusi rikuti kohtuistungil. Veelkord rõhutab apellant, et korteri võtmed olid tal kuni
8. aastani, pärast seda aga olid need teise mehe käes. Apellant taotleb enda õigeksmõistmist, kuid kui mingitel asjaoludel see võimalik ei ole, siis vähemalt karistuse leevendamist nii, et see loetaks tema vahi all oldud ajaga kantuks. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et apellatsioonid ei ole sisuliselt põhjendatud ning kohtuotsus F. Ki süüditunnistamises ja karistamises tuleb jätta muutmata. Kohtuotsus tuleb aga tühistada osas, mille alusel on 7600 krooni riigieelarve tuludesse kantud, nimetatud summa tuleb F. Kile tagastada. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid on põhjendatud üksnes osas, mis puudutab süüdistatavalt äravõetud 7600 krooni riigieelarve tuludesse kandmist. F. Ki süüditunnistamine ja karistamine on aga põhjendatud ja seaduslik. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatuga selle kohta, et x korteris läbiotsimist teostanud ametnike I. S ja T. P ülekuulamisega on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Esmalt märgib kohtukolleegium,

§ 66

lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik siis, kui tema menetluses on sama kriminaalasi. Vaidlustatud kriminaalasja materjalide kohaselt on I. S ja T. P osalenud üksnes edasilükkamatu uurimistoimingu – läbiotsimise teostamisel x asuvas korteris. Teiseks peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et kaitsja, käsitledes läbiotsimist teostanud ametnike tunnistajana ülekuulamist, tugines oma väidetes Riigikohtu otsuses nr. 31-1-142-05 väljendatud seisukohtadele üksnes osaliselt. Nimetatud Riigikohtu otsuses on kriminaalkolleegium muuhulgas rõhutanud, et ei ole siiski välistatud, et kriminaalasja uurimisel võivad tõusetuda selle uurimise käiku puudutavad küsimused - näiteks küsimus sellest, kas mingi menetlustoiming ka tõepoolest leidis aset nii, nagu see on fikseeritud menetlustoimingu protokollis. Selliste - mitte kriminaalmenetluse eset vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate küsimuste tõusetumisel võib tekkida vajadus kuulata nende asjaolude osas üle ka menetleja - uurimisasutuse ametnik, prokurör või kohtunik. Kokkuleppeliselt nimetatakse ka kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidvat menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. Lähtudes KrMS § 49 lg 1 p-st 3, § 52 lg-st 1 ja § 59 lg-st 1 peab nimetatud asjaolude osas tunnistajana üle kuulatud menetleja oma senisest menetlejarollist taanduma. Samasugust seisukohta on Riigikohus väljendanud ka oma otsustes nr 3-1-1-119-05; 3-1-1-29-05. Nagu kohtukolleegium eespool märkis, ei olnud ei I. S ega T. P süüdistusasja menetlejad. Kohtukolleegium, tutvunud kõne all olevate tunnistajate ütlustega (II kd tl 47-50/, leiab, et ütlused kajastavad uurimistoimingu käiku ning maakohus tugines õigustatult F. Ki süü tuvastamisel mitmete teiste tõendite seas ka I. S ja T. P ütlustele. Muuhulgas on F. K oma apellatsioonis väitnud, et läbiotsimine x korteris teostati väga kiiresti. I. S ütluste kohaselt pärast köögis olevast mustapesukorvist kolme pulbriga paki leidmist öelnud F. K, et kraanikausi all torude vahel on veel narkootiline aine, rohkem ei ole vaja otsida /II tl 48/. Seega kiirendas F. K ise uurimistoimingu käiku. Läbiotsimisprotokollist nähtub, et uurimistoiming on kestnud tõepoolest üksnes 35 minutit /I kd tl 6-7/. Mis puudutab asjaolu, et I. S ja T. P ei ole kohtueelsel uurimisel üle kuulatud, siis KrMS § 297 lg 1 ei keela kohtumenetluse poolel täiendavate tõendite kogumise taotluse esitamist. T. P on aga prokuröri poolt koostatud süüdistusakti lisas toodud kohtuistungile kutsutavate isikute nimekirjas esitatud. Apellandi seisukohaga, et tunnistaja S. Š oli õigus ütluste andmisest KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel keelduda ning et maakohus, andmata tunnistajale võimalust oma seaduslike õiguste realiseerimiseks, rikkus sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kohtukolleegium ei nõustu. 5 Tuvastatud tehiolude pinnalt ei ole kohtukolleegiumi arvates mingit alust väita, et süüdistatav ja tunnistaja olid püsivas kooselus. See väide on eelkõige kummutatud F. Ki seadusliku abikaasa O. H sõnadega talle KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel tema õiguste kasutamise soovi põhjenduseks – O. H kinnitas, et on süüdistatavaga koos elanud üle kahekümne aasta, neil on ühine täisealine poeg, ühine korter jne /II kd tl 43/. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus tunnistaja S. Š ristküsitluse käigus KrMS § 288 sätteid rikkunud /II kd tl 43-47/. Täiesti arusaamatuks ja eksitavaks peab kohtukolleegium apellandi väidet, nagu ei oleks S. Š kunagi rääkinud kellestki sakslasest kui elukaaslasest ning et hüpoteetiline „sakslane“ on kohtu väljamõeldis. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kaitsja on esitanud S. Š küsimuse, kas pärast süüdistatavaga lahkuminekut on tutvunud tunnistaja sakslasega ja suhelnud temaga ning kas tunnistaja elab praegu koos sakslasega. Tunnistaja on vastanud, et jah, see isik elab välismaal, kuid temaga ta koos ei ela /II kd tl 45/. Ei kaitsja ega tunnistaja ei ole kordagi kohtuistungi käigus viidanud Lätist pärit meesterahvale, nagu märgitud apellatsioonis. S. Š ei ole kinnitanud, et pärast F. Kist lahkuminekut elas ta koos Lätist pärit mehega, kellel olid käes korterivõtmed. Maakohus on tunnistaja S. Š ütlusi põhjalikult analüüsinud, prokuröri taotlusel on ütluste vastuolulisuse tõttu avaldatud ka tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohus on vastuolusid analüüsinud ja oma järeldusi põhjendanud /lk 3/. Kohtukolleegium rõhutab, et maakohus jättis põhjendatult kõrvale S. Š kohtuistungil esitatud väite, nagu poleks 2005.a oktoobris süüdistataval tema korterisse enam iseseisvat pääsu olnud. Kinnipidamisel võeti F. Kilt ära just S. Š korteri võtmed ning kohtueelsel uurimisel on tunnistaja kinnitanud, et andis F. K oma korteri võtmed juba ammu, viimane võis korterisse siseneda igal ajal, kui palju süüdistatav seal ilma temata käis, ei tea. Ka ei räägi tunnistaja sellest, nagu oleks F. K 03.10.2005.a tema juures lihtsalt naabrit oodanud, vaid kinnitas, et süüdistatav oli tal külas ja lahkus päris hilja. Mingisugusele uuele suhtele välismaalasega ta ei ole kohtueelsel uurimisel viidanud /I kd tl 49/. Kohtukolleegium möönab, et kriminaalasjas määratud DNA ekspertiis ei tuvastanud F. Ki seotust x leitud narkootiliste ainetega, kuid kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud teised tõendid kogumis annavad aluse üheselt järeldada, et tõendamiseseme asjaolud on selged ja F. Ki süü KarS § 184 lg 1 ettenähtud kuriteos on tuvastatud. Apellandi märkusega, mille kohaselt on maakohus oma otsuses F. Kit süüstavate tõendite hulgas arvestanud DNA ekspertiisimääruse ja aktiga, kohtukolleegium nõustub. Kaitsja märgib põhjendatult,

§ 63kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus, mitte aga ekspertiisimäärus ja –akt.

Peale selle tuleneb nimetatud seadusesättest, et tõendiks on uurimistoimingu protokoll. Seega siis käesolevas asjas läbiotsimisprotokoll, mitte aga läbiotsimise määrus, nagu kohtuotsuses märgitud. Ning kui lähtuda DNA ekspertiisiaktis sisalduvast eksperdiarvamusest, siis see ei ole F. Kit süüstav. Kohtukolleegium leiab, et kõne all olev maakohtu minetus tõendite kokkuvõtvas loetelus ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Maakohtu viga on ringkonnakohtus kõrvaldatav kohtuotsuse täpsustamise teel. Kohtuotsuse põhiosa lõpus esitatud tõendite loetelust tuleb läbiotsimise määrus, ekspertiisimäärus ja akt välja jätta. Kohtukolleegium nõustub apellatsioonis esitatuga ka osas, mis puudutab F. Kilt äravõetud 7600 krooni riigieelarve tuludesse kandmist. Ühelt poolt ei nähtu kohtuotsusest, kas kohus on kaitsja esitatud ja kriminaalasja juurde võetud 7600 krooni päritolu tõendavaid dokumente hinnanud. Teisalt ei sisalda kohtuotsus seaduslikku alust nimetatud summa riigieelarve 6 tuludesse kandmiseks. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et F. K oleks saanud temalt äravõetud 7600 krooni kuriteo läbi. Rahalise karistuse kohaldamisele kohtuotsus samuti ei viita. Ringkonnakohtu istungil leidis ka prokurör, et 7600 krooni tuleb süüdistatavale tagastada. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtuotsus tuleb selles osas tühistada ja 7600 krooni F. Kile tagastada. F. K kordab oma apellatsioonis versiooni, mille kohaselt temal 2005.a oktoobris enam iseseisvat sissepääsuvõimalust x korterisse ei olnud. Kohtukolleegium rõhutab, et maakohtus on see väide täielikult kummutatud. S. Š ei ole süüdistatava ja tema kaitsja versiooni kinnitanud ei kohtueelsel ega kohtulikul uurimisel. Vastupidiselt apellatsiooni väitega puuduvad kohtuistungi protokolli kohaselt vastuolud tunnistajate I. S ja T. P ütlustes. I. S kinnitas, et sisenes x korterisse siis, kui seal oli juba F. K politseitöötajatega /II kd tl 48/. T. P sõnul sisenes tema korterisse F. Kilt võetud võtmete abil koos L. S /II kd tl 49/. Nagu kohtukolleegium eelpool rõhutas, on F. Ki süü KarS § 184 lg 1 järgi kogutud tõendite kogumile tuginedes tuvastatud. F. Kile on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätete alusel, arvestanud tema süü suurust, narkootiliste ainete kogust, vastutust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, õiguskorra kaitsmise huvisid. Ühtegi uut argumenti, mida maakohus poleks arvestanud ja mis võiksid kaasa tuua mõistetud karistuse tühistamise, süüdistatava apellatsioon ei sisalda. Kohtukolleegium on seisukohal, et tuvastatud asjaoludel F. Kile KarS §-s 184 lg 1 sanktsiooni alla keskmist määra mõistetud karistuse leevendamiseks puudub alus. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3, 4, 338 p 3 rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonid ning tühistab Harju maakohtu 05.07.2006.a. otsuse F.Ki suhtes temalt äravõetud 7600 krooni kandmises riigieelarve tuludesse ning jätab kohtuotsuse põhiosa tõendite loetelust välja läbiotsimise määruse, ekspertiisimääruse ja akti. Muus osas jätab ringkonnakohus otsuse muutmata. Malle Preimer Meelika Aava 7 Ivi Kesküla