KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03 november 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-3689 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 30 oktoober 2006 Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi A.T’i süüdistuses KarS § 113 ärgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15 septembri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja Jelena Benevolenskaja Prokurör Ringkonnaprokurör Saskia Kask Süüdistatav A.T, varem kriminaalkorras karistamata, kinnipeetav alates 24.09.2005 Kaitsja Vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 15 septembri 2006 kohtuotsus A.T’i süüdistusasjas jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 06 novembrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 03.
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: A.T mõisteti süüdi selle eest, et ta 24 septembril 2005 kella 03.00 paiku Harjumaal, x vallas x külas x talus pani toime V. K / H/ tapmise. Harju Maakohus tunnistas A.T’i süüdi KarS § 113 järgi ja karistas 9 aastase vangistusega, mille kandmise alguseks luges 24.09.
- APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kaitsja esitatud apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Muus osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Tuvastamist on leidnud, et A.T pärast kuritegu ennast ei varjanud vaid naases kuriteopaika. Ta ei hävitanud kuriteoriista ega muid asitõendeid. On oma süüd täielikult tunnistanud. Ta püüdis igati köita V. K tähelepanu, mille tõttu tütarlapse ema pöördus politseisse. A.T külastas psühholoogi, kust aga reaalset abi ei saanud. Täitis lubadust ja ei lähenenud V kuid mõtles temast ja pahandas ta peale. Mõtete kõrvale viimiseks tekitas endale kätte lõikamisega füüsilist valu ja kirjutas halvad mõtted paberile, millised hiljem hävitas. Ka 24.09.2005 ei lähenenud A.T Vile, vaid viimane tuli tema juurde peale järjekordset kätte lõikamist. Kohus tuvastas vaid karistust kergendavaid asjaolusid, raskendavaid ei tuvastanud. A.T on varem kriminaalkorras karistamata, keda iseloomustatakse rahuldavalt. Tal on sündimisest saadik terviseprobleemid. Kaitsja leiab, et mõistetud 9 aastane vangistus on põhjendamatu ja motiveerimata. Karistus on liialt range ja kaitsja teeb viite Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-43-06 kajastatule. Apellatsioonikohtu istungil apellant- kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja palus A.T karistada lühemaajalise vangistusega. Süüdistatav A.T toetas apellatsiooni ja palus teda karistada vangistusega sanktsioonis ettenähtud miinimummääras. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus seaduslik ja kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks alused puuduvad. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: Kohtukolleegium ei soostu kaitsja väitega, et maakohtu poolt mõistetud karistus on põhjendamatu ja motiveerimata. Maakohus on seaduslikult arvestanud karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusega, mis oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele on võetud arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 2 Maakohus on arvestanud karistust kergendavate asjaoludega, puhtsüdamliku kahetsuse, mis väljendus süü tunnistamises ja ka kahju osalise heastamisega. Kaitsja apellatsioonis ei ole viidatud teistele KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavate koosseisuväliste asjaolude olemasolule. Fakt, et A.T on varem kriminaalkorras karistamata isikuks, keda iseloomustatakse Tallinna x koolis rahuldavalt/ IV kd. t.lk. 9/ on maakohtule teada olnud, need on otsuses kajastamist leidnud ning sisuliselt on kohus antud asjaoludega karistuse mõistmisel ka arvestanud. A.T poolt tapetud tütarlapse pidev jälgimine, temaga arvuti teel ühenduse pidamine, tema ähvardamine oli maakohtule teada ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt antud asjaolud, mis sundisid kannatanut pöörduma enda turvalisuse kaitseks politsei poole, ei ole süüdistatavat positiivselt iseloomustavad faktid ega too endaga kaasa mõistetud karistuse leevendamist. Kohtukolleegium leiab, et kohus oli muude asjaoludena õigustatud arvestama ka teo toimepanemise viisi ning ka kannatanu isikuga ning tema käitumisega. Kohus on asja materjalide alusel tuvastanud, et A.T pani raske isikuvastase kuriteo toime kavatsetult, ajendatuna omaenda egoistlikest tunnetest, vihast, kättemaksusoovist. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited sellist kohtu järeldust ei kummuta. Apellatsioonis viidatud asjaolu, et mitte süüdistatav ei läinud tapetu juurde, vaid viimane ise tuli süüdistatavaga rääkima, ei ole fakt, mida saab tõlgendada süüdistatava karistust kergendava asjaoluna. On tuvastamist leidnud, et A.T tarbis kursuse ühisel koosviibimisel ohtralt alkoholi ja järjekordselt lõikas endale kätte nii et kõik oli häiritud, haavast jooksis ohtralt verd ja seda oli vaja siduda. Kannatanu soovis kogu sellise olukorra lõpetamiseks rääkida süüdistatavaga, seda enam, et temalt palusid seda ka kaaslased. Seega võib järeldada, et V.K poolt süüdistatavaga vestlemine kandis endas soovi rahustada A.T, et viimane lõpetaks tema pideva jälgimise ja mõttetu vägivallatsemise enda suhtes. Tuvastamist on leidnud fakt, et A.T, läks grupi ühisele koosviibimisele kandes kaasas nuge ning terasid, kusjuures tõendamist on leidnud, et V. K tapmiseks kasutas ta kaasas olevatest terariistadest pussnuga- jahinuga, mille tera pikkus on 137 mm ja maksimumlaius 25 mm./ I kd. tlk 220-225/ ja ekspertiisiaktis antud arvamusega oli kannatanule tekitatud peale surma põhjustanud torke-lõikehaava veel erinevatesse kehapiirkonda hulgaliselt elupuhuseid noa torke-lõike haavu / I kd. t.lk. 181-182/. Kohtukolleegium leiab, et selline noa valik ja kannatanu mitmel korral löömine näitab süüdistatava poolset aktiivset, sihipärast tahtlikku käitumist just kannatanult elu võtmiseks. Samuti oli A.T interneti teel pikema aja vältel saatnud tapmisähvardusega kirju ning ka koosviibimisel 24 septembril 2005 oli temalt ära võetud viha ja kättemaksusoovi sisaldav kiri/ I kd. t.lk. 226-228/. Seega on tuvastatav, et A.T oli seadnud endale eesmärgiks V.K elu võtmise ning sellel põhjusel ta teo ka toime pani. Kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 12/62 antud arvamuse kohaselt ei esine A.T’il psüühikahäireid, ta oli teo toimepanemise ajal alkohoolse intoksikatsiooni seisundis, mõistis ja tajus ümbrust ja oma tegevust täielikult, tal ei esine individuaalpsühholoogilisi iseärasusi, mis piiraksid tema võimet ümbrusest ja oma käitumise iseloomust arusaamiseks ja oma käitumise juhtimiseks/ II kd. t.lk.206- 215/. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-43-06 on tõepoolest sedastatud et alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures 3 tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusseadustik eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Kohtukolleegium võttes Riigikohtu seisukohti arvesse, siiski leiab, et karistust tuleb mõista individualiseeritult, võttes igal erineval juhul arvesse kõiki seaduses ettenähtud aluseid ning asja faktoloogiat. Antud juhul on tuvastamist leidnud, et tegemist ei olnud hetke ajendil toimepandud juhusliku teoga vaid kavatsetud tapmisega. A.T oli teo toimepanemise ajal 17 aastane nooruk, kes vaid kolm kuud pärast kuriteosündmust sai juba täisealiseks. Seega ei olnud antud juhul tegemist vahetult karistatavasse ikka jõudnud isikuga vaid isikuga, kes vahetult peale sündmusi jõudis täisikka, ning kes täielikult adus oma teo tagajärge. Maakohus on arvestanud faktiga, et A.T oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine ning selle enamaks arvestamiseks puudub kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt alus. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud asjaolud olid maakohtule teada, arvestatud on kõiki karistust kergendavaid asjaolusid, maakohtu põhistusi apellatsioon ei kummuta ning asjaolusid mida ei oleks maakohus arvestanud apellatsioon ei sisalda. Kohtukolleegium, soostudes maakohtu põhistatud järeldustega ei pea vajalikuks neid korrata. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas KrMS § 56 ettenähtuga, kohus on oma järeldusi piisavalt põhistanud ning kohtuotsusega mõistetud karistus ringkonnakohtu poolt muutmisele ei kuulu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15 septembri 2006 kohtuotsuse A.T’i süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA ENE RANDMÄE 4