1-06-3593\6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-3593 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi T.N’i süüdistus KarS § 201 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. augusti Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv. Andres Lusmägi Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav T.N
3. a otsus sünd xx.xx.xxxx.a Eesti kodanik, elukoht x küla x vald Harjumaa, OÜ * juhatuse liige, karistatud 16.
4. 2005.a. Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 344 lg 1, 345 lg 1, 308, 201 lg 2 p 1,2,3 ja KrK § 161 ning 143 lg 2 p 1-1 järgi 3 aasta ja 6 kuulise vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga Kaitsja Adv. Andres Lusmägi RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. augusti 2006.a. otsus T.N’i süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK T.N tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati 16.08.2005.a. kohtuotsusega mõistetud karistust käesoleva otsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. T. Nilt mõisteti tsiviilhagi katteks Ü. V kasuks välja 105 000 krooni. T.N tunnistati süüdi selles, et olles varem toime pannud omastamise, sai tema
6. aasta oktoobrikuu alguses kohtueelse menetlusega täpsemalt tuvastamata ajal Tallinnas x tn juures oma valdusesse Ü. Vle kuuluva sõiduauto Hyundai Galloper 2,5 Exceed (reg nr xx XXX), et korraldada nimetatud auto müük nii, et müügisummast 130 000 krooni saab Ü. V ja võimaliku ülejääva osa tema ise. Võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise eesmärgil andis T.N tema valdusesse usaldatud auto Hyundai Galloper (reg nr xx XXX) 07.11.2003 R. L viimaselt isiklikuks tarbeks võetud 50000 krooni suuruse laenu tagatiseks, kusjuures auto vormistati Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses R. L nimele. Pärast auto edasimüümist 19.01.2004 Hansa Liising Eesti AS-le maksis T.N auto müügist saadud 141550 kroonist 61000 krooni R. Lile 07.11.2003 võetud laenu ja intresside tagastamiseks ning 80550 krooni lasi kanda OÜ * arvele, mille juhatuse esimees ta ise on. T.N lubas Ü. V, et ostab auto ise ära ning kandis oma jutu kinnituseks 20.01.2004 Ü. V arvele 25000 krooni, kuid jättis auto müügist saadud rahasummast Ü. V tasumata 105000 krooni. APELLATSIOONI SISU Kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega T. N õigeksmõistmist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikumise tõttu. Apellant on seisukohal, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, mis viis ebaõigete järeldusteni kohtuotsuses ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Järeldus, et T. N pööras enda kasuks oma valduses oleva võõra vallasasja, on väär. Poolte tahtel ja nende poolt vabalt kujundatud vallasasja ostu-müügitehing on kvalifitseeritud kriminaalkuriteoks. PS § 20 kohaselt ei tohi kelleltki võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust. Suulises vormis sõlmitud ostumüügilepingust tuleneva ostusumma mittetäieliku tsumise eest on kohus mõistnud T. N vangistuse, mis on aga PS § 20 rikkumine. T. N ei vallanud võõrast vallasasja. 2003.a oktoobris sai ta oma abikaasalt auto mitte oma valdusse, vaid valdus tekkis OÜ-l *. T. N oli OÜ juhatajana osaühingu juhtimisorganiks, kes tegutses osaühingu nimel ja huvides. Juhatuse liikme õiguspärastest toimingutest tekkisid õigused ja kohustused OÜ-l, mitte T. N. OÜ * sõlmis komisjonimüügilepingu AS-ga * ja andis auto valduse üle. AS * oli auto müügist tulenevates õigussuhetes OÜ-ga *. Pärast AS * poolt auto müüki AS Hansa Liising Eestile sai valduse viimane sõlmitud lepingu alusel 2 liisinguvõtja X OÜ. Seega, omamata võõra vallasasja valdust, ei saanud T. N kuidagi täita KarS § 201 lg 2 p 1 koosseisu. T.N ei pööranud võõrast vallasasja enda kasuks. Võõrast vallasasja ei omandanud T. N. Auto müüdi ära OÜ * poolt 19.01.2004.a. 149 000 krooni eest Hansa Liising Eesti AS-le. Vallasasja omanik Ü. V soovis autot müüa. Omanikuna autoregistrisse kantud Ü. V kujundas auto müügitingimused ise, soovimata sõlmida kirjalikku lepingut. T. N korraldas auto müüki äriühingu OÜ * kaudu. Maakohus jättis kajastamata K. N (auto ühisomanik) istungil avaldatu, et tema oli tasunud OÜ-le * arve summas 4000 krooni, mille T. N oli esitanud ja mis esitati OÜ * poolt auto müügieelsesse seisundisse viimiseks vajalike parandustööde eest. Seega oli müüja teadlik, et tema vallasasja müük leiab aset äriühingu kaudu. Ka OÜ * ei pööranud võõrast vallasasja enda kasuks, vaid selle omandas AS Hansa Liising Eesti ja tegi seda seaduslikult OÜ-lt *, kes omakorda sai auto komisjonimüügiks OÜ-lt *. Päev pärast auto müüki, s.o 20.01.2004.a maksti 25 000 krooni müügihinnast Ü. V. Tasumata jäi 105 000 krooni, milline kohustus lasub OÜ-l * tänaseni. Ka K. N on kinnitanud, et auto müügist on saamata 105 000 krooni. Maakohus on leidnud, et tsiviilhagi on 105 000 krooni. See on aga ostu-müügitehingu toimumise järel võlguolev summa, mitte kaotsiläinud ja omastatud vallasasja väärtus. Vallasasja omastamise puhul on tegemist kuriteoga ja müüja Ü. V vallasasja omandiõigust ei kaota. Seega heauskset omandamist ei teki. Järelikult kohtuotsuse jõustumisel ei ole Hansaliising Eesti AS autot omandanud ja auto omanikuks on jätkuvalt Ü. V. Maakohus pidanuks sellises olukorras vallasasja omanikule tagastama, mitte mõistma omanikule välja võlguolevat ostu-müügi hinda. Mõistes kohtuotsusega välja tasumata müügihinna, jõudis maakohus sisuliselt järeldusele, et vallasasi müüdi õiguspäraselt maha ja T. N omastas osa müügihinnast – jättis lepingulise kohustuse täitmata. T. N pidigi müügi korraldama. Järelikult täitis ta kokkulepitud müügiülesande. Maakohus tuvastas, et AS * kandis OÜ-le * üle auto müügist saadud 141 5550 krooni täpsustatud arves märgitud saajate kontodele. See summa oli jääk müügisummast 149 000 krooni, mis oli märgitud AS * arvele, millest oli kinni peetud AS * komisjonitasu 7450 krooni. Olgu nimetatud, et AS * arvel oli auto väärtuseks märgitud 179 000 ja müügihind kujunes hinnasoodustuse 30 000 krooni võrra väiksemaks. Seega, kui maakohtu järeldused oleksid vastanud tegelikele asjaoludele, siis Ü. V oleks omastamise tagajärjel saanud kahju auto ilmajäämisega, kusjuures kaotsiläinud auto väärtus oli 179 000 krooni. Isegi kui võtta arvesse T. N poolt tasutud 25 000 krooni, siis oleks Ü. V kandnud kahju 154 000 krooni. See, et maakohus leidis, et omastamisega tekitati kahju 105 000 krooni, tähendab sisuliselt seda, et kohus pidas tegelikult T. N poolt korraldatud auto müüki õiguspäraseks tegevuseks, koos selle õiguspäraste tagajärgedega: AS * poolt AS Hansaliising Eestile osutatud hinnasoodustust 30 000 krooni, AS * komisjonitasu 7450 krooni, OÜ * vahendustasu 11 550 krooni. Ka Ü. V poolt võlgu jäävat müügisummat kirjalikus vormis 18.10.2004.a volituse alusel laenulepinguna vormistanud V. V oli nõus, et laenulepingu vormistamisega loetakse tasutuks * OÜ poolt Ü. V auto eest tasumata summa 100 000 krooni. V. V nõustumus sai aset leida ainult temale volituse andnud Ü. V teadmisel. Seega olid tehingu pooled suulises vormis 3 sõlmitud tehingu tingimustes ühel meelel ja müüja soovis oma poja vahendusel vaid lepingu mittekohase täitmisega tekkinud võlga kätte saada. Apellant on seisukohal, et auto müügi eest osaliselt tasumata jätmisega on võlgnik küll jätnud oma lepingulised kohustused täitmata, kuid see ei ole samastatav vallasasja omastamisega. Maakohtu otsus on oma järeldustes sügavalt ekslik. Ühest küljest leiti, et T. N omastas vallasasja. Kohtuotsusest aga nähtub üheselt, et T. N vallasasja – autot – ei omastanud, vaid see müüdi maha müüja ülesandel. Müügiga seotud kulutustega on müüja rahul. Ainus asi, millega müüja rahul ei olnud, oli see, et müügisumma tasuti osaliselt. Apellandi arvates ei ole 105 000 kroonist võlguolevat rahasummat võimalik pidada vallasasjaks. Järelikult on kohus mõistnud T. N karistuseks vangistuse teo eest, mida ta ei ole toime pannud. Kohus leidis ebaõigesti, et kuivõrd T. N on OÜ * osanik ja ainus juhatuse liige, siis läks Ü. V vara T. N vara hulka. Apellant osundab, et OÜ *, tasudes OÜ * arve, suurendas OÜ * vara 141 550 krooni võrra. Maakohus pole pidanud vajalikuks selgitada kas ja kuidas dividendide maksmisega, osakapitali vähendamisega või mingil muul viisil on sattunud nimetatud vara T. N vara hulka. Asjaolu, et OÜ * arvelt maksti R. L mingi summa, ei tähenda iseenesest seda, et OÜ * ja T. N ei tohtinud omavahelisi võlavahekordi tasaarvestada. Nagu öeldud, võis OÜ-l * tekkida võlg T. N ees mitmetel põhjustel. Ka ei ole maakohus pidanud vajalikuks täpsustada, kuidas muutub abikaasade ühisvaraks olev äriühingu osa T. N lahusvaraks. Maakohus leidis, et asja pööramine enda kasuks tähendab seda, et T. N pööras asja müügist saadud raha enda kasuks. Seega kohus tuvastas, et müük leidis aset ja lepingu poolel tekkis lepinguline kohustus tasuda müügisumma. Kohus eksis, kui leidis, et T. N pööras müügist saadud raha enda kasuks suhteliselt lühikese aja jooksul. T. N tasus 25 000 krooni Ü. V järgmisel päeval pärast auto müügist saadud raha laekumist. Asjaolust, et T. N oma lepingulist kohustust mittetäielikult täitis, ei tulene see, et temalt võib vabaduse võtta. Maakohus ei pidanud võimalikuks vaadelda Ü. V ja V. V sõlmitud kokkuleppeid tsiviilõiguslike tehingutena. Ü. V on T. N sõlminud auto müügi korraldamise suulise lepingu ja tegelik asjade käik kinnitab, et lepingut täitsid mõlemad pooled. Ü. V andis auto valduse üle, tasus abikaasa vahendusel OÜ-le * auto laadakonditsiooni viimiseks remonditööde eest ja võttis vastu 25 000 krooni auto müügi raha. T. N viis auto AS * müügiplatsile, sõlmis komisjonimüügi lepingu ja korraldas autole ostja leidmise, esitas arve AS-le * ja tasus pärast müüki lepingust tekkinud kohustuse osaliselt Ü. V. V. V sõlmis oma isa volitusel laenulepingu, kus on sõnaselgelt kirjas müügilepingu mittekohasest täitmisest tekkinud võlg. Võla tähtajaks tasumata jätmise puhuks lepiti kokku intress 12% aastas. Apellant ei pea maakohtu järeldust, nagu oleks laenuleping tühine, korrektseks. Apellandi arvates võimaldab kirjalikus vormis fikseeritud võlavahekord hõlpsamini võlgniku käest võlga kätte saada kui suulises vormis sõlmitud võlavahekorra puhul. Ka T. N oli õigus võtta OÜ * võlg üle oma isiklikuks võlaks. Apellandi arvates on ebaõige lugeda tsiviilõiguslikud tehingud, mille järgi on pooled reaalselt tegutsenud, õigustühisteks üksnes selle tõttu, et lepingulist kohustust ei ole täies mahus täidetud. 4 T.N ei tekitanud omastamisega Ü. V kahju 105 000 krooni. Kahju tekkis ostu-müügitehingu tagajärjel müügisumma mittetäieliku tasumata jätmise kaudu. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kaitsja on oma apellatsioonis püüdnud T. Ni õigustada ja tema käitumises KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisu tunnuseid välistada T. N erinevatele käitumisaktidele tsiviilõiguslikku hinnangut andes. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu on väär ega välista T. N poolt toimepandud teo õigusvastasust. Apellatsioonis esitatud väited, mis puudutavad teo faktilisi asjaolusid, ei tugine kohtus kontrollitud tõenditele. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on kontrollitud tõendeid KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnanud ning tõendamiseeseme asjaolud, sealhulgas kuriteokoosseisu, vaieldamatult tuvastanud ja seda kriminaalmenetlusõigust rikkumata. Kohtu järeldused on veenvalt põhistatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada järgmist. Omastamise objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Et sõiduauto Hyundai Galloper xx XXX oli T. N võõras vara, on vaieldamatult tuvastatud Eesti Riikliku Autoregistri dokumentidaga – auto omanik oli kuni
7. novembrini 2003.a Ü. V. Vaieldamatult on tuvastatud seegi, et 2003.a oktoobris volitas Ü. V oma sõiduautot müüma T. Ni, mitte OÜ-d *, nagu eksitavalt väidab apellant. Seda on kinnitanud kannatanu /II kd tl 42/, tunnistaja K. N /II kd tl 45-46/ ning sellele ei ole sisuliselt vastu vaielnud ka süüdistatav ise, kinnitades, et müüs auto Ü. V volituse alusel. Apellatsioonis esitatud väite kummutab ka notariaalselt kinnitatud volikiri 06.11.2003.a, milles Ü. V volitab T. Ni esindama teda ARK-is sõiduki tehnilise tunnistuse ja dublikaadi taotlemisel ning müügieelse kontrolli läbiviimisel /I kd tl 26/. Selles, et vaidlusalune auto süüdistatava valduses oli, vaidlust ei ole. Dokumentaalsete tõenditega on vastuvaidlematult tuvastatud, et juba järgmisel päeval pärast eelmärgitud volikirja koostamist, s.o 07.11.2003.a. registreeriti Ü. V kuulunud auto R. L nimele /I kd tl 24/. Samal päeval on T. N sõlminud eraisikuna laenulepingu R. L ja saanud laenuks 50 000 krooni /I kd tl 66-69/. R. L sõnul võttis T. N temalt laenu sõiduauto Hyundai Galloper tagatisel, sõiduk vormistati tema nimele ning pandi T. N soovil komisjonimüüki AS * kaudu /II kd tl 44-45/. Edasi aga on maakohtus vaieldamatult tuvastatud, et kui vaidlusalune 5 auto 19.01.2004.a AS-le Hansa Liising Eesti 141 550 krooni eest müüdi ja X OÜ-le üle anti, siis T. N taotlusel tasuti müügisummast 61 000 krooni R. L arvele laenulepingust tulenev T. N võlg, ülejäänud 80 550 krooni aga laekus OÜ-le *, mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli T. N ise. Tuvastatud on seegi, et T. N ei teavitanud Ü. Vu auto müügist ega ole müügist laekunud raha siiani kannatanule tasunud. Ü. V tungival pealekäimisel on T. N tasunud küll 25 000 krooni, kuid see ei mõjuta T. N käitumisele antud õiguslikku hinnangut. Tuvastatud tehioludest lähtuvalt on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatav pööras võõra vallasasja enda kasuks. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellandi viited äriühingutele ja arutlus selle üle, nagu oleksid teatud kohustused ja õigused tekkinud üksnes juriidilistel isikutel, on kantud asja tehiolude ähmastamise eesmärgist. Maakohus on süüdistatava enda vastuolulised ütlused kummutanud, faktilised asjaolud eksimatult tuvastanud ning neist järeldub üheselt, et auto müügist saadud raha tasumine kannatanule sõltus üksnes T. N ja ei kellestki teisest. Kohtukolleegium möönab, et T. N süüks arvatud kuritegu sai alguse tsiviilõiguslikust suhtest, kuid peab vajalikuks märkida, et omastamise puhul ei ole oluline, kas vallasasja valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Enamasti tekibki valdus isikutevahelistest tsiviilõiguslikest tehingutest. Seda enam, et näiteks valduse süüteoga saavutamise puhul ei ole tegemist enam omastamisega, kuivõrd KarS § 201 ettenähtud süüteokoosseisu kaitseala ei hõlma teistele varavastastele süütegudele järgnevaid omastamismanifestatsioone. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et omastamine kui kuritegu on suunatud õigushüve vastu, mille rahaline väärtus ei ole oluline ning millega kahjustatakse isiku õigusi vallata, kasutada või käsutada oma asju. Tõendamisesemesse auto väärtus ega tegelik müügihind ei kuulu. Seetõttu on ka apellandi arutlus vaidlusaluse auto väärtuse ja tegeliku müügihinnaga seonduvalt eksitav. Lähtuda tuleb kannatanu ja süüdistatava kokkuleppest, mille kohaselt auto müügihinnast 130 000 krooni kuulub kannatanule. Sellest summast saamatajäänud osa on käsitatav kannatanule T. N poolt tekitatud kahjuna, mille hüvitamise on maakohus KrMS § 306 lg 1 p 11 alusel põhjendatult otsustanud. Ühelt poolt tähtsust mitteomav ja teisalt eksitav on apellandi väide, et võõrast vallasasja ei omandanud T. N. Et karistusõiguse teoorias on enda kasuks pööramise üheks komponendiks asjast kestev ilmajätmine, siis tuleb alati silmas pidada, et ilmajätmist ei saa käsitleda ründena omandiõiguse vastu. Tegemist on hoopis ründega omandiõigusest tulenevate tegelike võimaluste vastu, mis omanikul on. Silmas ei peeta mitte omandiõiguse äravõtmist, vaid ära võetakse võimalused, mis omanikule õiguse järgi kuuluvad ning samamoodi ei saa süüdlane asjale omandiõigust, vaid ta võtab endale tegelikud võimalused, mis õiguse järgi peaksid olema omanikul. Käesoleval juhul on süüdistatav kannatanult võtnud võimaluse käsutada auto rahalist väärtust, pöörates selle enda kasuks. Apellandi arutlus, nagu oleks kohus pidanud vallasasja omanikule tagastama, on asjakohatu. Kannatanu tahe oligi süüdistatavaga kokkulepitult auto rahalise väärtuse käsutamisele, süüdistus ongi sellest lähtunud ning puudub igasugune mõistlik põhjus ja alus, miks kriminaalmenetluses peaks tuvastatud faktilisi asjaolusid kuidagi teisiti tõlgendama või hindama. On enam kui kaheldav, et tsiviilmenetluses oleks käesoleva asja tehiolusid arvestades võimalik kannatanul oma sõidukit AS-lt Hansa Liising Eesti tagasi nõuda. Liisingufirma omandas vallasasja heauskselt, mis oli kooskõlas kannatanu tahtega. 6 Kohtukolleegium peab vajalikuks veel rõhutada, et omastamist kui kuritegu käsitatakse mitteehtsa ettevõtmisdeliktina. Seda sellepärast, et kuriteo lõpuleviimine ei eelda tegelikku õigushüve kahjustamist ehk kestvat ilmajätmist, vaid sellele suunatud mistahes – ka väliselt neutraalset – toimingut. Kestev ilmajätmine ei pea olema tegelikult aset leidnud, piisab, kui süüdlasel on tahtlus ja ta asub vahetult kestvat ilmajätmist teostama. Käesoleval juhul on selleks toiminguks T. N poolt auto müügisummast oma 61 000 krooni suuruse võla tasumine R. L ja 80 550 krooni enda firma kasuks pööramine. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist ka märkimisväärselt kestva ilmajätmisega. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et T. N ja V. V vahel sõlmitud laenuleping on õigustühine, kuivõrd T. N võla üleminek kannatanult V.V ei olnud seaduse kohaselt fikseeritud. T. N käitumisele antavat õiguslikku hinnangut ei saa seega ka nimetatud leping kuidagi mõjutada. Karistusõiguslikult võib süüdistatava ja kannatanu poja vahelist kokkulepet käsitada kui omaabi, mis pole süüdistatavat õigustav ega kannatanule etteheidetav, kuivõrd järgitud oli kannatanu ja süüdistatava esialgset kokkulepet, mille kohaselt auto müügihinnast 130 000 krooni kuulus kannatanule. Teisalt tuleneb aga kõne all olevast lepingust, et T. N peab jätkuvalt endale neid omandiõigusest tulenevaid tegelikke võimalusi, mis õiguse järgi kuuluvad Ü. V ning kinnitab seda. Eelöeldule lisaks rõhutab kohtukolleegium, et omastamise koosseisu sätestamisega karistusseadustikus on seadusandja pidanud silmas eesmärki tagada koos varguse koosseisuga omanikule täielik karistusõiguslik kaitse. Ennekõike tulebki kontrollida, kas isik on rikkunud kriminaalõiguslikku kaitsenormi, hinnates teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Maakohus on T. N käitumises KarS § 201 lg 2 p 1 koosseisutunnused tuvastanud ja leidnud põhjendatult, et T. N on omastamises süüdi, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, süüdistatav on süüvõimeline. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
8. augusti 2006.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Igor Amann 7 Jüri Paap