Obsah (7)

§ 199§ 200§ 64§ 25§ 266§ 257§ 56

1-06-11036 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. novembril 2006.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-06-11036 Kohtukoosseis eesistuja Igor Aman

§ 199

lg.2 p.4; § 200 lg.2 p.4 ja § 266 lg.1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5. oktoobri 2006.a. otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav G.N Prokurör Diana Helila Süüdistatav G.N ik. xxxxxxxxxxx, ei tööta, eluk. x, varem neljal korral kohtulikult karistatud, neist viimati 26 jaanuaril 2005.a. Tallinna Linnakohtu poolt

§ 199

lg.2 p.4, 8 ja § 25 lg.2 järgi 9 kuu vangistusega, vahi alla viibis 31.jaanuaril 2006.a. ja alates

1. märtsist 2006.a.a. viibib vahi all Tallinna Vanglas, Kaitsja vandeadvokaat Vaike Eerma RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Harju Maakohtu
2. oktoobri 2006.a. otsus: 1) G.Ni süüditunnistamise osas 11.novembril 2005.a., Tallinnas, x korteris, kannatanult N. N 400 kr.-se väärtusega mobiiltelefoni Nokia 3310 röövises; 2) kuriteo kvalifikatsiooni osas G.Ni süüdistunnistamises

§ 200

lg.2 p.4,8 järgi ja selle kuriteo eest mõistetud karistuse osas; 3)

§ 64lg.1 alusel mõistetud liitkaristuse ning Kr

MS § 238 lg.2 kohase lõpliku karistuse osas. Uue otsusega: 1) mõista õigeks G.N 11. novembril 2005.a., Tallinnas, x korteris, kannatanult N.N 400 kr.-se väärusega mobiiltelefoni Nokia 3310 röövimise süüdistuses; 2) süüdi tunnistada G.N

§ 25

lg.2 ja 200 lg.2 p.4,8 järgi ning karistada tähtajalise vangistusega 3 ( kolm ) aastat; 3)

§ 64

lg.1 alusel lugeda G.Nile

§ 199

lg.2 p.4,8 ja § 266 lg.1 järgi mõistetud kergemad karistused kaetuks

§ 25

lg.2 ja § 200 lg.2 p.4,8 järgi mõistetud raskema karistusega ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõista 3 ( kolm ) aastat vangistust. KrMS § 238 lg.2 kohaselt vähendada eelnimetatud karistust 1/ 3 võrra ning G.Ni lõplikuks karistuseks lugeda tähtajaline vangistus 2 ( kaks ) aastat. Muus osas jätta Harju Maakohtu

1. oktoobri 2006.a. otsus muutmata. Apellatsioon osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
2. novembril 2006.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Lühimenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
3. oktoobri 2006.a. otsusega tunnistati G.N süüdi:

§ 199lg.2 p.4,8 järgi ja karistati 1 a.

vangistusega;

§ 200lg.2 p.4,8 järgi ja karistati 3 a.

6 kuu vangistusega;

§ 266

lg.1 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega.

§ 64lg.1 järgi mõisteti liitkaristuseks 3 a. ja 6 kuud vangistust, mida Kr

MS § 238 lg. 2 alusel 1/3 võrra vähendati ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti tähtajaline vangistus 2 a. ja 4 kuud. G.N tunnistati

§ 199lg.2 p.

4,8 järgi süüdis selles, et tema, ajavahemikul 17. novembrist 2005.a. kuni 3.märtsini 2006.a. Tallinna linna eri paigus, ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja võõra vara asukohta sissetungides, 7 korral võttis ära võõraid vallasasju.

§ 200lg.2 p.

4, 8 järgin tunnistati G.N süüdis selles, et tema

1. novembril 2005.a. Tallinnas, x korteris, nõudis kannatanult N. N 250 kr. sularaha ning viimase keeldumise järel lõi kannatanut käega näkku ning võttis talt käest ära 400 kr.-se väärtusega mobiiltelefoni, murdes seejuures kannatanu väikese sõrme luu.
2. novembril 2005.a., eelnimetatud korteris, nõudis kannatanult N. N 2000 kr. sularaha, ähvardas kannatanut tappa, vehkis kannatanu näo ees noaga, lõi noaga kahel korral uksepiida sisse ja käega kannatanut näkku. Süüdistatava teod peatas teiste isikute sekkumine.

§ 266lg.1 järgi tunnistati G.N süüdi selles, et ta 31.

jaanuaril 2006.a., Tallinnas, Y elumaja juures, tungis omavoliliselt ja valdaja tahte vastaselt kannatanu V. J kaubabussi Citroen Jumper, reg. Nr. xxxx XXX. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Apellatsioonis väidab süüdistatav, et kannatanu N. N suhtes ei tarvitanud ta vägivalda mitte mobiiltelefoni ebaseaduslikuks äravõtmiseks, vaid politseile helistamise takistamiseks. Äravõetud telefoni andis ta vabatahtlikult kannatanule tagasi. Samuti pole ta kannatanut ähvardanud ega tema vara hävitanud. Neid asjaolusid kinnitavad kannatanu ütlused kanti maakohtu istungi protokolli. Apellandi hinnangul polnud toimepandud tegu röövimine, vaid omavoli ning ta taotleb kuriteo ümberkvalifitseerimist ja selle kuriteo eest mõistetuid karistuse vähendamist. Apellant tungis valdaja loata kaubabussi politseinike eest varjumiseks. Selle teoga ta ei põhjustanud mingit kahju. Seetõttu apellant taotleb ka

§ 266lg.1 järgi mõistetud karistuse vähendamist.

Veel palub apellant arvesse võtta puhtsüdamlikku kahetsust ning taotleb kannatanu N. N ringkonnakohtus kordusülekuulamist. Süüdistatava taotlus kannatanu N. N kordusülekuulamiseks ringkonnakohus jäeti KrMS § 329 lg.2 korras rahuldamata. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni röövimisena kvalifitseeritud kuriteo vägivallateona ja ähvardamisena ümberkvalifitseerimise ning karistuse vähendamise osas. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning taotles esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on seisukohal, et kriminaalmenetluse käigus pole kohtule esitatud tõendeid, mis kummutaksid süüdistatava väited, millede kohaselt ta ei võtnud

1. novembril 2005.a. kannatanult N. N mobiiltelefoni ära selle vallasasja omastamise eesmärgil, vaid vältimaks kannatanu poolt politseisse helistamist. Kohtueelsel menetlusel ja kohtulikul arutamisel esimese astme kohtus protokollitud kannatanu N. N ütluste kohaselt ( II kd. tl. 7-18; 211 ) süüdistatavat G.Ni ärritas kannatanu keeldumine anda raha narkootikumide ostmiseks. Süüdistatav hakkas korteris asju purustama. Võttis kannatanu käest ära mobiiltelefoni ja lülitas selle välja. Kannatanu sai mobiiltelefoni oma valdusse tagasi ja lülitas selle uuesti sisse. Kuulnud, et keegi naabritest lubas politsei kutsuda, haaras süüdistatav kannatanul käest mobiiltelefoni ja jooksis korterist välja. Seejuures sai kannatanu sõrm vigastada. Tunni möödudes rahunenult korterisse tagasi tulnud süüdistatav G.N andis mobiiltelefoni kannatanule N. N tagasi.
2. novembril 2005.a. süüdistatav alustas uuesti kannatanult N. N 2000 krooni nõudmist ja kannatanu keeldudes kaotas enesevalitsemise, karjus ja ähvardas kõikki tappa, lõi noaga uksepiita. Kannatanu püüdis süüdistatavalt nuga enda valdusse saada, kuid süüdistatav sulges kannatanul käega suu, tõukas kannatanu voodile ja surus maha. Rüseluses purunesid kannatanul prillid, sai vigastad nina, algas verevool ninast ja kurgust. Kannatanut tabas lämbumise tunne ja ta ei mäleta, kuidas korteriukse juurde jõudis, kes arstiabi ja politsei välja kutsus. Riigikohtu otsustes nr.3-1-1-141-04 ja nr. 3-1-1-124-04 on selgitatud, et nii lõpuleviidud kui katse staadiumisse jäänud röövimise korral peab tuvastama, et isikul oli vägivalla abil enda valdusse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust. Röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. Kannatanu N. N mobiiltelefonist kestva ilmajätmise eesmärgi ja selle vallasasja omastamise kavatsetuse seavad tõsise kahtluse alla süüdistatava G.Ni manipulatsioonid kannatanu mobiiltelefoni väljalülitamiseks ja tema poolt valdusse saadud mobiiltelefoni lühikese aja möödudes omanikule vabatahtlik ja sunnita tagastamine. Süüdistatav G.N on esimese astme kohtus kui ringkonnakohtus ühetaoliselt selgitanud, et ta hõivas mobiiltelefoni, mitte selle omastamise eesmärgil, vaid kannatanu poolt politseisse helistamise vältimiseks. Eelnimetatud tõenditega vaieldamatult kindlaks tehtud asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et G.Ni süüdistusest tuleb välja jätta kannatanult N. N 400 kr. väärtusega mobiiltelefoni röövimise fakt
3. novembril
4. a., Tallinnas, x korteris ning ta selles süüdistuses õigeks mõista. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus pole vaidlust süüdistatava G.Ni poolt
5. ja
6. novembril 2005.a. narkootikumide soetamise tarbeks kannatanult N. N sularaha nõudmistes ja kannatanu suhtes vägivallategude toimepanemistes, milledega viimasele põhjustati, kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse kohaselt, elule mitteohtlikud, lühiajalised tervisekahjustused. Süüdistatava G.Ni ja kannatanu N. N kattuvad ütlused süüdistatava kavatsusest kulutada raha narkootikumide ostmiseks, tõendavad vaieldamatult süüdistatava tegutsemist kannatanu raha omastamise eesmärgil. Asjaolu, et süüdistatav ja kannatanu on sugulased, ei tähenda, et süüdistataval G.Nil olnuks tegelik või oletatav õigus kannatanu raha käsutada või omastada. Seetõttu pole apellatsiooni taotlus, toimepandud kuriteo kvalifitseerimiseks omavolina

§ 257järgi, põhjendatud.

Kannatanu N. N ühetaolisi ütlusi tapmisega ja korterisisustuse lõhklumisega ähvardamise käigus noa kasutamise kohta toetab kohtuarstliku ekspertiisi arvamus kannatanu vasaku käelabal pindmiste lõikehaavade esinemises, mis võivad olla tekitatud lõigetest teravaservalise esemega - noaga. Riigikohus on otsustes nr. 3-1-1-131-02 ja nr. 3-1-1-11-03 selgitanud, et röövimise objektiivse koosseisu hulka kuuluva füüsilise vägivalla kõrval on vägivallana käsitletav ka eeldatava vastupanu murdmiseks või vastupanu vältimiseks rakendatav psüühiline vägivald, mis võib seisneda kannatanu ähvardamises kehalise väärkohtlemise, piinamise, raske terviskahjustuse tekitamisega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et süüdistatavale G.Nile esitatud süüdistuse kohaselt nõudis ta

1. ja seejärel
2. novembril 2005.a. kannatanult N. N raha endale narkootiliste ainete soetamise tarbeks ning kannatanult raha kättesaamiseks põhjustas kannatanule tervisekahjustusi, ähvardas tapmisega ja kasutas nuga. Kriminaalasja arutamisel pole kohtumenetluse poolte vahel vaidlust asjaolus, et vägivallategusid toime pannes süüdistatava G.N
3. novembril 2005.a. nõutud raha ega
4. novembril nõutud 2000 kr. suurust rahasummat kannatanult N. N kätte ei saanud, sest vägivallatsemise peale naabrite sekkumist ja politsei väljakutsumist kartes ta põgenes korterist.

§ 200

kirjeldatud röövimise objektiivne koosseisu täitmiseks on lisaks vägivallale vajalik ka võõra vallasaja äravõtmine, ehk valdaja nõusolekuta senise valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine. Seega võib vägivalla kasutamisega röövimise koosseisuasjaolude realiseerimine alata, kuid röövimine on kuriteona lõpule viidud, vaid asja uude valdusse üleminekuga. Käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei ole ühegi tõendiga kindlaks tehtud kannatanule N. N kuulunud raha süüdistatava G.Ni valdusse üleminekut. Nimetatud asjaolu tõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava G.Ni poolt 11. novembril ja 14. novembril 2005.a. kannatanult N. N raha nõudmisi ja selle saamiseks tema suhtes vägivallategude toimepanemisi ning noaga ähvardamist, tuleb kvalifitseerida röövimiste katsetena

§ 25lg.2 ja § 200 lg.2 p.

4 ja 8 järgi. Kuriteo katse on lõpule viidud kuriteost väiksema ohtlikkusega süütegu, milline asjaolu peab kajastuma ka süüdlase leebemas karistusõiguslikus kohtlemises. Esimese astme kohtuistungi protokolli kohaselt ( II kd., tl.214) on süüdistatav G.N väljendanud kahetsust kuriteo toimepanemise üle ning palunud kannatanutelt vabandust. Puhtsüdamliku kahetsust avaldas süüdistatav G.N ka ringkonnakohtu istungil. Harju Maakohtu 5. oktoobri 2006.a. otsuse kohaselt

§ 56täheldatud karistust kergendavad või karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Samas on kohus süüdistatavale G.Nile karistuse mõistmisel arvesse võtnud tema kahetsust, varastatu asjade osalist tagastamist. Seetõttu pole põhjendatud karistuse mõistmisel tegelikult juba arvesse võetud puhtsüdamliku kahetsuse teistkordne arvestamine ringkonnakohtus karistuse muutmise alusena. Samuti pole põhjendatud taotlus

§ 266

lg.1 järgi mõistetud karistuse muutmiseks kahjuliku tagajärje puudumise motiivil.

§ 266

objektiivne koosseis on täidetud teo toimepanemisega ning ainelise kahju saabumisel või mittesaabumisel pole õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega selles, et süüdistatava G.Ni süü suurus mitmete kuritegude toimepanemisel, narkootiliste ainete tarvitamine, legaalse töise sissetuleku puudumine on asjaoludeks, mille tõttu on põhjendatud loota ainuüksi vangistuse kohaldamise abil tema suhtes karistuse eesmärkide saavutamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.4; § 338 p.2; § 340 lg.2 p. 3 ringkonnakohtus tühistab osaliselt Harju Maakohtu 5. oktoobri 2006.a. otsuse kuriteo kvalifikatsiooni ja karistuses osas G.Ni süüditunnistamises

§ 200

lg.2 p.4,8 järgi ning tunnistab ta selles kuriteos süüdi

§ 25lg.2 ja § 200 lg.2 p.4,8 järgi ja karistab tähtajalise vangistusega 3 aastat.

Samuti jätab ringkonnakohus G.Ni süüdistusest välja 11. novembril 2005.a., Tallinnas, x korteris, kannatanult N. N 400 kr.-se väärtusega mobiiltelefoni Noki 3310 röövimise ning mõistab ta selles süüdistuses õigeks.

§ 64

lg.1 alusel loeb ringkonnakohus

§ 199

lg.2 p.4,8 ja § 266 lg.1 järgi mõistetud kergemad karistused kaetuks

§ 25

lg.2 ja § 200 lg.2 p.4,8 järgi mõistetud raskema karistusega ja mõistab kuritegude kogumi eest G.Nile liitkaristuseks 3 a. vangistust. KrMS § 238 lg.2 alusel vähendatakse eelnimetatud liitkaristust 1/3 võrra ning G.Ni lõplikuks karistuseks tuleb lugeda 2 aastat vangistust. Muus osas jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja rahuldab apellatsiooni osaliselt. I. AMANN J. PAAP E. RANDMÄE