1-06-14710\1

1-06-14710 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2007.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Kohtuasja nr 1-06-14710 Kohtunik Tatjana Bogdanova Kohtuistungi sekretär Galina Kovaljova Prokurör Kati Miitra Kohtuasi Murru Vangla direktori taotlus süüdimõistetu Silvar Tselištšev’i edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks Süüdimõistetu Silvar Tselištšev (isikukood XXXXXX; viibib Murru Vanglas) Kaitsja advokaat Merike Borunova RESOLUTSIOON Jätta Murru Vangla direktori taotlus süüdimõistetu Silvar Tselištšev’i edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks parandamatu raske haiguse tõttu rahuldamata. Menetluskulu, milleks on Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo poolt teostatud ekspertiisi eest ekspertiisitasu 2875 krooni, jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määrusele saab esitada 10 päeva jooksul määruskaebuse Harju Maakohtule. ASJAOLUD Silvar Tselištšev on Tartu Maakohtu 10.08.2006.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-0610119 süüdi tunnistatud KarS § 215 lg 2 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel arvati eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ärakantud karistus liitkaristusest maha. Kuna Silvar Tselištsevi karistusaja alguseks oli 17.07.2006, kuulus 2 mahaarvamisele 17.07.2006-09.08.2006, so 24 päeva, ärakandmisele kuuluv karistus on 1 aasta 11 kuud 6 päeva. Karistusaja alguseks on 10.08.
2. Murru Vangla dirketor esitas kohtule taotluse, milles soovib alustada kinnipeetava Silvar Tselištševi vabastamist karistuse kandmisest isiku parandamatu haiguse tõttu vastavalt KarS § 79 tingimustele. Selleks, et määratleda, kas kinnipeetava seisund ja haiguse prognoositav kulg võimaldab tal karistust kanda kinnises vanglas, taotles Murru Vangla direktor kinnipeetava Silvar Tselištševi suunamist Kohtuarstliku Ekspertiisibüroosse. Taotlusest nähtuvalt on S. Tselištševi tervisekaardi sissekannete põhjal diganoositud tal anamneesis epilepsia 10-ndast eluaastast. Psühhiaatria konsultatsiooni kohaselt Mustamäe Haiglas 21.09.2006.a: S. Tselištšev on kerge vaimse alaalarneguga, primitiivne. Tõenäoliselt on tal varane orgaaniline ajukahjustus, millest ka epilepsia ja vaimne alaareng. Erutumisel võivad tekkida epileptilised krambid. Vangistuse ajal on S. Tselištševil krambid sagenenud ning krambihoogude järgselt on tekkinud hingamisraskus, vajab inhaleeritavat hapnikku, teda on Murru Vanglas ka elustatud südameseiskuse tõttu. Krambihood korduvad igal õhtul ravi foonil ja vajavad valveõdede pidevat valmisolekut elustamiseks, sest muutuvad seeriaviisiliseks. Taotluses on välja toodud ka asjaolu, et 30.10.2006.a suunati patsient plaanilise etapiga Tallinna Vangla tervishoiuosakonda ravile, sest Murru vangla tingimustes ei olnud võimalik valveõel pidevalt S. Tselištševi juures viibida. Samas toodi S. Tselištševi 3 päeva pärast vanglasse tagasi, kuna ta keeldus ravist ning käitus vastavalt olukorrale. 16.11.2006.a määras kohus Silvar Tselištševi suhtes kohtuarstliku ekspertiisi ning esitas ekspertidele järgmised küsimused:
3. Kas S. Tselištšev põeb parandamatult rasket haigust?
4. Kas S. Tselištševi tervislik seisund ja temale määratud raviprotseduurid võimaldavad tal kanda temale mõistetud vangistust? Eelnimetatud küsimustele vastamine tehti ülesandeks Eesti Kohtuarstliku Ekspsertiisibüroo Põhja-Eesti osakonna vastavatele spetsialistidele. 21.11.2006.a Eesti Kohtuarstliku Ekpsertiisibüroo Põhja-Eesti osakonna kohtuarst-ekspert Anu Adamsi ja arst-resident Viivika Lauri poolt koostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 397 kohaselt on Silvar Tselištšev’il ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide andmetel diagnoositud alates 2000.a-st epilepsiat sagedaste krambihoogudega. Epilepsia puhul on tegemist kroonilise kuluga haigusega, mille ravi määrab erialaarst (neuroloog). Adekvaatse raviga, mille juures on väga oluline täpne raviskeemist kinnipidamine, on võimalik epileptiliste krampide sagedust vähendada, haiguse soodsa kulu korral krampide teket ka ära hoida. Samas peab haigel olema võimalus vajadusel koheselt esmaabi saada. Nende tingimuste olemasolul on võimalik S. Tselištševi ravi korraldamine Tallinna Vangla Tervishoiuosakonnas ja temale määratud vangistusliku karistuse kandmine jätkumine. 09.01.2007.a toimunud istungil palus prokurör jätta Murru Vangla direktori taotluse süüdimõistetu S. Tselištševi edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks rahuldamata, kuna ekspertiisi aktist nähtuvalt on õige ravi korral karistuse kandmise jätkamine võimalik. Kaitsja vaidles prokurörile vastu ning leidis, et S. Tselištšev tuleb edasisest karistuse kandmisest vabastada, kuna vanglas ei ole ettenähtud ja vajalikke ravivõimalusi. 3 Kohtumääruse põhjendused KarS § 79 lg 1 kohaselt võib kohus parandamatult rasket haigust põdeva isiku karisuse kandmisest vabastada. Seejuures arvestab kohus toimepandud kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut ja haiguse iseloomu. KrMS § 425 lg 1 järgi, kui süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal parandamatult raskesti haigestunud, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik karistust täitva asutuse juhi esildise ja arstliku komisjoni otsuse alusel karistusseadustiku § 79 kohaselt määruse süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamise kohta. Kohus, tutvunud Murru Vangla direktori poolt esitatud materjalidega ja võttes aluseks S. Tselištševi suhtes koostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 397 leiab, et S. Tselištševi edasisest karistuse kandmisest vabastamine ei ole põhjendatud. S. Tselištševil on küll diagnoositud epilepsia sagedaste krambihoogudega (krambihoogude ajal on esinenud lühiajalisi hingamise ja vereringe seiskusi, vajalik on olnud ka intensiivravi rakendamine), kuid ekspertiisiaktist nähtuvalt on adekvaatse raviga võimalik epileptiliste krampide sagedust vähendada ning haiguse soodsa kulu korral krampide teket ära hoida. Vangistusseaduse §-de 52 ja 53 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Samuti tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seega on S. Tselištšev’ile määratud ravikuurist kinnipidamine, tema tervisliku seisundi jälgimine ning õige ravi kohaldamine võimalik ka vangistuse ajal. Samuti on S. Tselištšev ise kohustatud järgima arsti ettekirjutusi ning talle määratud ravist kinni pidama (mitte keelduma ravist, nagu on viidanud Murru Vangla direktor oma taotluses) vältimaks tervise halvenemist ning kriitiliste situatsioonide tekkimist. Kuna S. Tselištševil diagnoositud haigus ei ole oma iseloomult selline, mis takistaks karistuse kandmist, vaid vajab järjepidevat ning õiget ravi, mida saab kohaldada ka vangistuses, leiab kohus, et Murru Vangla taotlus S. Tselištševi karistuse kandmisest vabastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtunik