Obsah (6)

§ 200§ 65§ 68§ 199§ 56§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06 detsember 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-10448 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meel

§ 200

lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26 septembri 2006 lühimenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.L Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Kati Miitra Süüdistatav V.L, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Kaitsja Vandeadvokaat Talvi Vaske RESOLUTSIOON 1/ Harju Maakohtu 26 septembri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-10448 V.Li süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4 järgi jätta sisuliselt muutmata, tehes täpsustuse väljamõistmisele kuuluva sundraha suuruse osas. Välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel V.Lt riigieelarve tuludesse sundraha 7500/ seitse tuhat viissada/ krooni. 2/ Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 07 detsembrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 06.

2. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: V.L tunnistati süüdi selles, et ta, isikuna kes on varem röövimise toime pannud, viibides 19.03.2006 kella 22.30 paiku Tallinnas x ja x tänavate ristmikul võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, tekitades kannatanu A.K füüsilist valu, hõivas kannatanu käekoti koos selles olevaga ja jooksis ära, tekitades kannatanule varalist kahju 7073.30 krooni. Harju Maakohus tunnistas V.Li süüdi

§ 200lg 2 p 4 järgi ja karistas 4 aasta 6 kuulise vangistusega Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust

§ 65

lg 1 alusel loeti Harju Maakohtu 23 mai 2006 aasta otsusega mõistetud kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust.

§ 68

alusel loeti karistusaja hulka vangistuses viibitud 6 kuud ja 7 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 5 kuud ja 23 päeva vangistust, karistusaja alguseks loeti 26.

2. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis süüdistatav ei soostu tema tegevusele antud juriidilise kvalifikatsiooniga. Ta soovis tõepoolest naisterahvalt kotti hõivata, kuid mingit vägivalda ta kasutada ei tahtnud. Ta tõmbas kotti järsult, kuid naine ei lasknud seda lahti ja hakkas appi hüüdma. Tirides naise käest kotti, viimane libastus ja kukkus ning seepeale lasi kotist lahti ning tema jooksis kotiga ära. Mingit füüsilist kontakti tal kannatanuga ei olnud, samuti ei ähvardanud ta kannatanut ka sõnaliselt. Ka kannatanu ise on andnud ütlusi, et ta kartis rohkem kolmandat isikut, kellel ei olnud kuriteoga mingit puutumust. Sellest kartusest lasi ta ise kotist lahti. Apellant leiab, et ta ei saa vastutada kolmandate isikute tegevuse eest. Leiab, et kannatanuga toimunut saab vaadelda ettevaatamatu kuriteona kuna tal ei olnud vägivalla kasutamise tahtlust. Kannatanule ei tekitatud vigastusi. Ta on valmis kandma karistust selle eest, mida ta on teinud. Ta tunnistas kohe oma süüd ja kahetseb toimepandut. Palub tema tegu kvalifitseerida

§ 199lg 2 p 4,5 järgi ja kergendada mõistetud karistust.

Apellatsioonikohtuistungil apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni tema tegevuse ümberkvalifitseerimise osas, karistuse leevendamist ei taotlenud. Kaitsja toetas samuti apellatsiooni, kuid märkis, et kui ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus ümberkvalifitseerimise osas kuulub rahuldamisele, siis peab see endaga kaasa tooma ka karistuse leevendamise. 2 Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: Süüdistatav, vaidlustamata maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, leidis, et tema tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 199järgi, kuna tema kannatanut ei puutunud, füüsilist vägivalda ei kasutanud.

Kohtukolleegium sellise apellatsioonis esitatud väitega ei soostu ja leiab, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang. Karistusseadustiku § 200 lg-s 1 esinev termin "vägivald" tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Selline vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. Tuvastamist on leidnud, seda eelkõige kannatanu ütlustega, millede usaldusväärsust ei ole vaidlustatud, et tema käekoti hõivamiseks hakati seda tirima, tema ei lasknud kotist lahti ja ta selle tirimise tulemusena kukkus, kusjuures ka maas lamades hoidis ta kotist mingi aeg veel kinni. Tundis füüsilist valu nii kukkumisest, kui ka noormehe poolt koti tirimisest. Samuti on kannatanu andnud ütlusi et ta kartis ka edasist füüsilist vägivalda, kuna arvas, et tegu on narkomaaniga./ t.lk. 45-48, 84-85/. Kannatanu ülaltoodud ütlusi on sisuliselt kinnitanud ka süüdistatav, kes tunnistab nii koti tirimist ajal kui kannatanu proovis oma vara hoida, kui ka sellel ajal kannatanu maha kukkumist. Süüdistatava väited, et ta ei puutunud kannatanut, mis tema arvates tähendab vägivalla kasutamist on ekslikud. Kohtukolleegium soostub maakohtu poolt sedastatuga, et vägivallaks on kannatanu füüsiline mõjutamine tema poolt osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob aluse asja üleminekuks. Antud juhul juba koti äratõmbamisega kannatanult toimus kannatanu füüsiline mõjutamine, mis jätkus koti tirimisega jõuga, mille tulemusena kannatanu kukkus. Antud juhul on tõendatud, et V.L hõivas kannatanu vara enda kasuks pööramise kavatsusega. Vara üleminekuks, osutatava vastupanu mahasurumiseks, mõjutati kannatanut füüsiliselt. Kasutatud vägivald oli asja äravõtmise vahendiks ja see oli ajaliselt seotud asja hõivamisega. Seega on täidetud röövimise koosseisu objektiivsed tunnused: võõra vallasasja äravõtmine, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, vägivalda kasutades ning raskendavaks koosseisuliseks tunnuseks oli, et V.L on varem röövimise toimepannud isikuks. Apellatsioonis on V.L märkinud, et ta ei soovinud kannatanu suhtes vägivalda tarvitada, see ei olnud ette planeeritud.. Kohtukolleegium osutab, et röövimise subjektiivne külg eeldab koosseisu asjaolude suhtes tahtlust. Koosseis on täidetud kui süüdlane tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kavatsetust võõra asja äravõtmise suhtes on süüdistatav korduvalt kinnitanud ning selles osas vaidlus puudub. Tuvastamist on leidnud ja seda nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustega, et V.L kotti kannatanu käest tirides sai aru, et kannatanu ei lase seda lahti, vaid vara hõivamiseks oli vajalik süüdistatava poolt füüsilise jõu kasutamine ja sellega kannatanu mõjutamine. Sellise vägivalla kasutamine V.Li poolt kestis veel ka kannatanu kukkumisel koti tirimise tagajärjel, seega V.L saades aru, et kasutab võõra vara hõivamiseks kannatanu suhtes füüsilist mõjutamist, vägivalda, jätkas kannatanu vastupanust hoolimata oma tegevust. 3 Kohtukolleegium leiab, et selliste objektiivsete asjaolude esinemisel on tuvastatav röövimise subjektiivset koosseisu täitev tahtlus. V.Li poolt toimepandu on õigusvastane tegu, see on temale etteheidetav ja puuduvad süüd välistavad asjaolud. Ülaltoodust lähtuvalt puudub ringkonnakohtul alus tema poolt toimepandud kuritegude ümberkvalifitseerimiseks ja sellest johtudes ka karistuse kergendamiseks. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav eelkõige siis, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Antud juhul on maakohtu poolt täpsustava määrusega parandatud kohtuotsusega mõistetud karistus kooskõlas

§ 56sätestatuga ja samuti on seaduslikult kohaldatud Kr

MS § 238 lg 2 ja

§ 65lg 1 sätestatut.

Maakohus on mõistetud karistust põhistanud ja kuna V.L apellatsioonikohtus ei taotlenud mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamist ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu järeldusi kinnitava põhistuse esitamist. Olenematult apellatsiooni põhjendustest peab kohtukolleegium vajalikuks väljuda apellatsiooni piiridest seoses maakohtu poolt süüdistatavalt ebaõige sundraha väljamõistmisega. Nimelt on maakohus süüdi mõistes V.Li

§ 200

lg 2 p 4 järgi ebaõigesti välja mõistnud temalt II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha.

§ 200

lg 2 sanktsioon näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

§ 4

lg 2 näeb muuhulgas ette, et kuritegu, mille eest on samas seadustikus raskeima karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta, on esimese astme kuritegu. Seega kuulub

§ 200lg 2 ettenähtud kuritegu esimese astme kuritegude hulka. Kr

MS § 179 lg 1 p 1 kehtestab, et esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus 2,5 palga alammäära. V.Li poolt oli röövimine toime pandud 2006 aasta märtsis, mil Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määrusega nr 328 oli alates 01.01.2006 aastast kehtestatud kuupalga alammääraks 3000.00 krooni, seega kuulub V.Lilt väljamõistmisele sundraha summas 7500.00 krooni. Sundraha summa suurus tuleneb seadusest ning väljamõistmisele kuuluva menetluskulu summa suurendamine apellatsioonikohtu poolt ei ole hinnatav süüdistatavale mõistetud karistuse raskendamisega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26 septembri 2006 kohtuotsuse V.Li süüdistusasjas sisuliselt muutmata, täpsustades vaid sundraha summa suurust. Esitatud apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JÜRI PAAP 4