1-06-2947\11

(05249000451)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi Tiiu Aegnasti süüdistus KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. juuni 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Prokurör Anneli Hinto Kaitsja advokaat Ivo Kütt. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. juuni 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Advokaat Ivo Kütti poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 1357 krooni jätta riigi kanda Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. oktoobrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. oktoobrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. juuni 2006 otsusega mõisteti Tiiu Aegnast KarS § 121 järgi õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus arutas T. Aegnastile KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema
10. septembril 2005 kella 21:00 paiku Jõgeval X lõi vähemalt kahel korral, isiklikel ajenditel tekkinud tüli tagajärjel, oma elukaaslast A.Z. terava esemega tuhara piirkonda, põhjustades sellega mõlemale tuharale sügavad punktikujulised sisselõiked ja füüsilist valu. T. Aegnast ennast süüdi ei tunnistanud. Ta küll möönis, et lõi A.Z. kahel korral ukse piirdelipiga tuhara piirkonda, kuid ei olnud teadlik, et lipi sees olid naelad. Ta ei tahtnud A.Z. valu tekitada, vaid tahtis, et viimane lahkuks tema elukohast. Kohus leidis, et T. Aegnast pani toime teo, mis vastab KarS § 121 sätestatule, kuid T. Aegnast tegutses kannatanu suhtes hädakaitseseisundis ja tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest. Ta kaitses ennast ja oma perekonda õigusvastase ründe eest, kasutades kohaseid vahendeid. Põhjustades A.Z. valu, ei tekitanud ta ründajale ilmselt liigset kahju. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava ütluste tõepärasuses. Prokuröri väljatoodud erinevused T. Aegnasti ütlustes selle kohta, et ühel ülekuulamisel ei ole süüdistatav rääkinud käte väänamisest ja alles kohtus rääkis ämbri ümber lükkamisest, ei ole sellised vastuolud, mida saaks lugeda niivõrd olulisteks, et seada kahtluse alla T. Aegnasti ütluste tõepärasus üldse. T. Aegnasti on korduvalt üle kuulatud ja ta on põhilistes asjaoludes andnud kogu aeg ühetaolisi ütlusi, neid vaid vähesel määral täpsustades. Kohus leidis, et otsuse tegemisel saab võtta aluseks süüdistatava ütlused. Need on kooskõlas ka muude tõenditega. Kannatanu, kes on käesolevaks ajaks surnud, on kohtueelsel uurimisel kinnitanud süüdistatava ütlusi. A.Z. avaldas, et oli ise ilmselt juhtunus süüdi, nad on T. Aegnastiga ära leppinud ja tema ei soovi esitada avaldust T. Aegnasti vastutusele võtmiseks. Süüdistatava ja kannatanu ütlustega on kooskõlas ka patsiendikaart
11. Õigusvastane rünne seisnes süüdistatava eluruumi puutumatuse kui õigushüve kahjustamises (KarS § 266). Nagu nähtub süüdistatava ütlustest, olid nad kannatanuga mõnda aega koos elanud, kuid neil olid olemas eraldi korterid ja kannatanu oli paar päeva enne toimunut süüdistatava juurest lahkunud. Süüdistatav ei soovinud, et kannatanu joobnuna tema korterisse tuleks. Süüdistataval oli õigus enda ja temaga koos elavate laste kodu puutumatusele. Ehkki õigust veel ei rikutud ja sissetungi reaalselt ei toimunud, oli süüdistataval tekkinud juba õigus hädakaitsele. Kuna kannatanu oli alkoholijoobes olles agressiivne ja oli ka eelnevalt süüdistatava korteri ust lõhkunud, kui teda korterisse ei lastud, oli süüdistataval alust arvata, et see võib korduda. A.Z. oli alkoholijoobes, nõudis korterisse sisselaskmist ja kolistas uksega, mistõttu T. Aegnast väljuski koridori, et kannatanut takistada. Koridoris tekkis esialgu sõnelus ja seejärel oli kannatanu süüdistatavat ka kätest väänanud. T. Aegnastil õnnestus kannatanu haardest vabaneda. Peale selle oli kannatanu ennast äkiliselt pööranud. Samal ajal haaras süüdistatav samas kapil olnud puidust piirdeliistu ja lõi sellega 2 kannatanut kaks korda tuhara piirkonda, et sundida teda lahkuma. Et liistu sees olid naelad, süüdistatav ei teadnud. Eesseisva ründe tõrjumiseks puidust liistu valikul ei eksinud süüdistatav kaitsevahendi sobilikkuse ja säästlikkuse nõude vastu. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega tunnistada T. Aegnast süüdi KarS § 121 järgi ja karistada teda rahalise karistusega 60 päevamäära ulatuses, s.o 3000 krooni riigituludesse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus ekslikult asunud seisukohale, et T. Aegnast tegutses hädakaitseseisundis. Kohtu järeldused ei vasta tõenditele. Eeluurimise ja kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et T. Aegnast elas A.Z. vabaabielu. Nad oli koos elanud 1 aasta ja 1 kuu, kannatanu oli vahepeal töötanud välismaal, raha ta T. Aegnastile ei andnud, kuid tõi koju süüa ning andis ka T. Aegnasti lastele. T. Aegnast kinnitas kohtuistungil, et kuivõrd A.Z. ei olnud kaks päeva kodus ööbinud, siis ta ei tahtnud teda
12. septembril 2005 sisse lasta ja käskis minna sinna, kus ta kaks päeva oli. Kannatanu oli tahtnud aga koju tulla. Järgmisel päeval pärast juhtunut, s.o
13. septembril 2005, helistas T. Aegnast ise A.Z. ning kutsus viimast Jõgevale koju, olles imestunud, miks A.Z. Voorel venna juures on, mitte aga kodus. Kaitsjale vastates kinnitas T. Aegnast, et A.Z. võis tema juures olla ja peale käesolevat tüli oli ta kannatanule tahtnud isegi veel korterivõtit anda, kuivõrd enne ei olnud tagavaravõtit. Nimetatud asjaoludele toetudes saab kinnitada, et A.Z. ja T. Aegnast elasid vabaabielu ja nende omavahelised suhted ei olnud lõppenud. Kohtuistungil ei nõustunud süüdistatav vastama küsimusele, kas nad ka kannatanu surmapäeval koos elasid. Nimetatud fakti kontrollimiseks on prokuröri poolt hilisemalt tehtud päring POLISE registrisse, kust on näha, et A.Z. laip leiti X hoovis asuvast kuurist. Seega nende kooselu kestis kuni kannatanu surmani. A.Z. võis T. Aegnasti pojale kuuluvat korterit pidada enda kasutuses olevaks eluruumiks ja igal ajal sinna minna. Samuti on T. Aegnast eeluurimisel nimetanud X korter 5 A.Z. koduks. Kohus avaldas T. Aegnasti eeluurimisel antud ütlused ning küsitlusel viidatud vastuolude esinemist süüdistatav põhjendada ei osanud. Tl 12 kinnitab T. Aegnast, et kella 20.30-21.00 ajal tuli A.Z. tagasi ja hakkas ukse taga kolistama, T. Aegnast avas ukse ja käskis minna sinna, kus kannatanu oli olnud kaks päeva, kannatanu aga ütles, et tuli koju ja lasku ta sisse. Seejärel olevat kannatanu süüdistatavat solvanud nagu purjus inimesele kohane. Seejärel võttis ta uksepiidaliistu ja lõi kannatanule tuharatele ja ajas teda sõnadega ära. Tl 15 kinnitab süüdistatav, et kannatanu kolistas ukse taga, nad tülitsesid, A tõmbas tal kätest kinni ja väänas. Kohtuistungil lisandub süüdistatava ütlustesse ka asjaolu, et kannatanu olevat tahtnud teda veepangega lüüa. Ütluste kõrvutamisel on selgelt näha, et olukorras, kus kannatanu on surnud ja ennast kaitsta ei saa, on süüdistataval soov enda süü vähendamiseks näidata, et kannatanu teda lisaks suusõnalisele tülile ka füüsiliselt ründas. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et kahtlustatavana ülekuulamisel on ka T. Aegnast nimetanud olukorda omavaheliseks tüliks, mitte A.Z. poolseks ründeks. Hädakaitse saab esineda vaid olukorras, kus esineb ründeolukord ehk vahetu või vahetult eelseisev õigusvastane rünne teise isiku õigushüvedele. Eeluurimisel antud ütlustest ei nähtu, et T. Aegnasti oleks ohustanud A.Z. poolne rünne. A.Z. tuli lihtsalt koju ja peale seda kui T. Aegnast teda ära ajas, otsustas lahkuda. Selles olukorras süüdistatava poolt kasutatud vahend – ukseliist – ei olnud vajalik. T. Aegnasti rünne on teostatud selgelt selja tagant. Samuti ei olnud kuidagi õigustatud kahe löögi sooritamine ukseliistuga. Samuti ei ole T. Aegnast 3 eeluurimisel kordagi rääkinud sellest, et väidetavalt A.Z. olla varemgi ust maha lõhkunud. T. Aegnast ei ole vastavasisulise avaldusega politsei poole pöördunud, öeldes, et selleks puudus vajadus. Riigikohtus on väljendanud ka seisukohta, et peresuhetes, perevägivalla ja selles asetleidva kaitsetegevuse korral ei saa hädakaitseõigust kohaldada mõningate piiranguteta. Need tulenevad ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat suhtumist pere teistesse liikmetesse kui ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks (3-1-1-38-04). Süüdistatav kinnitas, et elukaaslane A.Z. tarvitas tihti alkoholi.
14. septembril 2005 ette tulnud situatsioon, et A.Z. purjus peaga koju tuleb, ei olnud millegagi eriline. Samuti ei saa kuidagi nõustuda väitega, et A.Z. tegevust oleks saanud hinnata KarS § 266 ettenähtud kuriteona. Tegemist ei olnud A.Z. jaoks võõra eluruumiga, ta oli igati õigustatud selles korteris olema ja sinna ka sisenema. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel, paludes Tartu Maakohtu otsuse tühistada ja T. Aegnasti KarS § 121 järgi süüdi tunnistada. Kaitsja vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus kaitsja jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära prokuröri ja kaitsja ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
15. septembril 2005 kella 21.00 paiku tuli alkoholijoobes A.Z. T. Aegnasti elukohta Jõgeval X ning soovis siseneda viimase elukohta. Kuna A.Z. oli alkoholijoobes ning T. Aegnast ei soovinud viimase sisenemist korterisse, väljus ta koridori ning palus A. Z lahkuda. A.Z. keeldus seda tegemast. Tekkis tüli, mille käigus A.Z. hoidis T. Aegnasti kätest ja väänas neid. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et soovides vabaneda alkoholijoobes ja agressiivsest A. Z haaras T. Aegnast trepikojas kapil seisnud 40 cm pikkuse ukse liistu ja lõi sellega A.Z. kahel korral tuhara piirkonda, mille tagajärjel A.Z. lahkus. Kriminaalasjas ei ole vaidlustatud ka asjaolu, et tegelikult kuulus korter milles T. Aegnast elas tema pojale M.A. . Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasja lahendamise keskseks probleemiks on küsimus, kas T. Aegnast viibis
16. septembri 2005 õhtul hädakaitseseisundis ning kas tal oli õigus hädakaitsele. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Hädakaitseseisundi 4 olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul seisnes õigusvastane rünne T. Aegnasti eluruumi puutumatuse kui õigushüve kahjustamises. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt elas T. Aegnast oma poja korteris olles selle valdaja ning ringkonnakohtu arvates oli tal seega täielik õigus keelata A.Z. sisenemast tema eluruumi. A.Z. ei olnud selle eluruumi omanik ega ka valdaja, ta ei olnud nimetatud eluruumi ka sissekirjutatud. Asjaolu, et A.Z. nimetas ülekuulamisel T. Agenasti eluruumi oma koduks ja ta võis enda arvates pidada seda oma elukohaks, ei andnud ringkonnakohtu arvates veel talle seaduslikku alust T. Aegnasti eluruumis viibida või nõuda enda sisselubamist nimetatud eluruumi. Pealegi oli A. Z olemas Jõgeva linnas eraldi eluruum, millest saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et ka A.Z. ise ei pidanud T. Aegnastile kuuluvat eluruumi talle kuuluvaks. Seega tuleb A.Z. tegevust, kes nõudis ilma seadusliku aluseta T. Aegnastilt enda lubamist viimase eluruumi, vaadelda kui õigusvastast rünnet. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal. Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tuli alkoholijoobes A.Z. T. Aegnasti elukohta ning nõudis enda lubamist viimase eluruumi. Kui T. Aegnast keeldus, A.Z. ärritus ning hakkas süüdistatavat sõimama. Tekkis tüli ning selle käigus haaras A.Z. T. Aegnasti kätest ja asus neid väänama. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, et T. Aegnasti ütlused tema käte väänamisest on ebausaldusväärsed, sest oma esimestel ülakuulamistel ei ole süüdistatav sellest rääkinud. Ringkonnakohtul nagu ka maakohtul puudub alus kahelda T. Aegnasti ütlustes tema käte väänamise kohta, sest kohtuistungil ütlusi andes on ta selgitanud, et käte väänamisest rääkis ta uurijale alles siis, kui viimane seda temalt küsis. T. Aegnasti ütluste hindamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et T. Aegnasti ja A.Z. vahel on varemgi olnud tülisid ning T. Aegnast ei ole nendest politseile teatanud, sest ei soovinud A. Z pahandusi. Samas puuduvad kriminaalasjas ka tõendid, mis lükkaksid T. Aegnasti ütlused käte väänamisest ümber. Hädakaitseseisund võib tekkida enne, kui ründaja tegevus jõuab karistusõiguslikus mõttes katse staadiumi ning rünnatav ei pea ootama hetkeni, mil hakatakse tema õigushüvesid reaalselt kahjustama. Ringkonnakohus leiab, et olukorras kus alkoholijoobes ja agressiivne meesterahvas nõuab ilma seadusliku aluseta ning eluruumi valdaja tahte vastaselt enda lubamist tema jaoks võõrasse eluruumi, tuleb vaadelda õigusvastase ründena ning seega oli T. Aegnastil õigus hädakaitsele. Ringkonnakohtu arvates tuleb asuda seisukohale, et joobes ja agressiivse meesisiku poolt nõudmine lubada ta enda jaoks võõrasse eluruumi on hinnatav kodu puutumatuse kahjustamisena. 5 Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt haaras T. Aegnast, soovides lõpetada A. Z rünne, koridoris oleva kapi peal asuva 40 cm pikkuse ukseliistu ja lõi sellega A.Z. kahel korral tuhara piirkonda. Pärast saadud lööke A.Z. lahkus koridorist ja lõpetas oma ründe. Saadud löögid tekitasid A. Z tuharatele sügavad punktikujulised sisselõiked, mis aga ei ole käsitletavad tervisekahjustustena. Ringkonnakohus leiab, nähtuvalt kriminaalasja materjalidest, et pärast T. Aegnasti poolt A. Z löömist ukseliistuga, lahkus A.Z. trepikojast T. Aegnasti eluruumi tungimata. Seega, kuivõrd T. Aegnasti poolt oma eluruumi kaitsmiseks tehtud löögid A. Z tuharate pihta, lõpetasid A. Z poolse ründe, tuleb T. Aegnasti poolt valitud lööke lugeda sobilikuks vahendiks lõpetamaks A. Z rünnet. T. Aegnasti käitumine ei tekitanud A.Z. ülemäärased kannatusi ja seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et antud olukorras kasutas T. Aegnast A.Z. ründe tõrjumiseks säästvaimat vahendit. Kuivõrd T. Aegnast kasutas A.Z. ründe tõrjumiseks sobivat ning säästvaimat vahendit, siis ei ületanud T. Aegnast hädakaitse piire ning maakohus on ta õigustatult talle esitatud süüdistuses õigeks mõistnud. Aarne Sarjas Ago Kutsar 6 Tiit Lõhmus