1-05-1886\15

1-05-1886 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht

1. detsember 2006.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Igor Amann, Ene randmäe Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.09.2006.a. kohtuotsus J.M süüdistuses Apellant süüdistatav J.M Prokurör Kati Maitse Kaitsja adv. Jugans Grossmann RESOLUTSIOON tühistada Harju Maakohtu 21.09..2006.a. kohtuotsus J.Mi süüdistuses ja teha uus otsus:
2. J.M mõista talle esitatud süüdistuses KarS § 114 p 4- § 25 lg 1, 2 järgi õigeks;
3. Vabastada J.M viivitamatult vahi alt;
4. S. D tsiviilhagi jätta läbi vaaatamata.
5. Apellatsioon rahuldada. 1 EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud ja menetluse käik Maakohus tunnistas J.M, sünd. xx.xx.xxxx.a., kodakondsuseta, kriminaalkorras 3 korda, vahi all varem karistatud süüdi KarS § 114 p 4 - § 25 lg 1, 2 järgi ja karistas 12 aastase vangistusega selle eest, et ta 30.06.2005.a. ajavahemikus kella 11.00 kuni 17.30 V. F korteris Harjumaal x korduvate noalöökidega rindkere piirkonda tappis voodi peal lamava V. F ja püüdis seejärel korduvate noalöökidega kaela, rindkere, õlavarre ja puusa piirkonda tappa eelnenusse sekkunud P. N. Saadud kehavigastuste tõttu suri V.F kohapeal, P.N kaotas teadvuse, talle noalöökidega tekitatud haavad osutusid pindmisteks ja elule ohututeks. Apellatsioon ja taotluse sisu Apellatsioonis nagu kogu menetluse käigus kinnitas J.M jätkuvalt, et tema kõnesolevat tegu pole toime pannud. Ta küll viibis tollel päeval selles korteris, kuid lahkus sealt koos tunnistaja M.B, puhkas ja kella 16.30-17.00 ajal oli külas tunnistaja T.P juures. Kannatanu P.N vestles samal päeval kella 12.30 ajal kõnesolevas korteris tunnistaja G. G ja kella 14 ajal kaupluse juures oma poja, tunnistaja A. N. Sündmuskohalt leitud noal avastati tapetu V.F sõrmejäljed ja üksnes kannatanu P.N verd. Kaebaja nimetab tunnistaja- N. P-, kes teab V.F tegelikku tapjat ja kes peale politsei lahkumist sündmuskohalt nägi kuriteopaigal ka teist nuga. Apellant osutab veale kohtuotsuses, mille kohaselt jäi katsestaadiumisse J. N tahtlus tappa P.N. Ringkonnakohtu seisukoht 2 Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei saa olla süüdistusaktist alguse saanud eksitus, et J. N oli tahtlus tappa P.N. Sama eksitus kandus edasi kohtuotsusesse. Süüdistusakti kontekstist selgub üheselt, et sellekohane süüdistus esitati tegelikult J.Mile. Ka apellant nimetab seda eksituseks, ta on saanud aru, et P.N tapmise katses süüdistatakse nimelt teda- J.M. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt püüti kohtuistungile toimetada süüdistatava poolt nimetatud isikut- N.P-, kes teadvat V.F tegelikku tapjat. Kuna sellel isikul väidetavalt puudub pass ja kindel elukoht, siis nimetatud väidet polnud maakohtul võimalik kontrollida. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates on maakohus kriminaalasja arutades ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mistõttu tuleb apelleeritud otsus tühistada ja teha asjas uus kohtuotsus. J.M on süüdi tunnistatud vastuoluliste tõendite alusel. Pea ainus tõsikindel asjaolu vaadeldavas kriminaalasjas on, et politseile teatati surnud naisterahvast 30.06.2005.a., õhtul kella 20 ajal sündmuskohale sõitnud politseitöötaja ettekande kohaselt oli kella 20.15 ajal V.F laip külm, tal olid väljakujunenud koolnulaigud. Ka viitavad korduvad kehaõõnsustesse tunginud torkelõikehaavad surma vägivaldsele põhjustamisele. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt olid kõik kindlakstehtud sama kuupäeva päevasel ajal korteris x viibinud isikud- süüdistatav J.M, tapetu V.F, kannatanu P.N ja tunnistaja M.B- enamal või vähemal määral joobes, V.F ja P.N olid surrogaate tarvitanud mitmendat päeva järjest. Sellest tulenevalt ei saa kohtuotsust käesolevas asjas rajada nende isikute poolt antud ütluste omavahel mittehaakuvatele pisidetailidele (näiteks kas kannatanu P.N üldse viibis teadvusetus olekus või oli tegemist tavalise joobega, kes sulges korteri tavaliselt lukustamata ukse ja akna, kaua aega möödus kuni P.N tekkis kahtlus V.F surmast, millal märgati P.N vigastustele viitavaid jälgi), lähtuda tuleb olemasolevate tõendite kogumist. Olulisim vastuolu tõendites seisneb ühelt poolt kannatanu P.N ütluste, et V.F ja P.N ründas süüdistatav J.M, ning teiselt poolt J.M ütluste vahel, et ta pole kedagi rünnanud ega kätega vehkinud, enne tapmise eeldatavat aega ta lahkus sündmuskohalt. Süüdistatav J.M on kogu menetluse käigus kinnitanud, et ta lahkus arutuselolevast korterist koos M.B. Sama kinnitas M.B, nad olid lahkunud kella 11.00-11.15 ajal, enne lahkumist oli J.M joonud odekolonni otse pudelist (toimik III köide, lk. 30 pöördel). J.M lahkumise aega kohtuistungil ei osanud 3 öelda, eeluurimisel kahtlustatavana kinnitas, et ta lahkus kella 14.00-15.00 paiku (toimik I köide, lk.142). See on aga ümber lükatud tunnistaja G.G ütlustega, et kella 12.30 ajal magasid purjus V.F ja P.N toas, purjus J.M aga õues. Nende ütluste õigsuses pole alust kahelda. J.M oma magamist õues ei mäletanud. Järeldub, et süüdistatav lahkus korterist enne tema enese poolt nimetatud aega, võimalik, et juba tunnistaja M.B poolt väidetud ajal kell 11.00-11.
6. Maakohtu istungil (toimik III köide, lk. 27-30, 65) kinnitas kannatanu P.N, et ta pruukis koos V.F alkoholi ja odekolonni mitmendat päeva järjest, hommikul liitusid nendega süüdistatav J.M ja M.B, neist viimane mõne aja möödudes lahkus, V.F heitis pikali näoga seina poole vasakule küljele. P.N tukkus tugitoolis kuni märkas, et V.F kõrval diivanil istuv kallutatud peaga J.M vehib V.F keha piirkonnas käega ülevalt alla ja vasakult paremale ning V.F nina ees pea piirkonnas, V.F oli sel ajal endiselt pikali vasakul küljel, P.N ei saanud aru, mida J.M tegi. Ta ei näinud nuga ega mäletanud talle endale tekitatud lööke, oma noavigastusi märkas alles hiljem tunnistaja T. S elukohas. Ka ei mäletanud ta, kuidas J.M korterist lahkus, kui kaua oli ta teadvuseta ja kas ta näitas kellelegi oma vigastusi. Seevastu ülekuulamisel sündmuste toimumise päeval on P.N rääkinud, et J.M peksis V.F vastu külge, millega lõi, seda ei näinud, siis sööstis J.M P.N kallale ja lõi ka teda korduvalt noaga, pärast seda läks J.M minema, kannatanu läks abi kutsuma (toimik I köide, lk. 63-64). Ülekuulamisel järgmisel päeval kinnitas P.N: „Ma ei mäleta, kas peksmise ajal J istus diivanil või seisis püsti…ma ei märganud tema käes mingeid esemeid…ei mäleta millal ja kuhu kadus pärast J“ (toimik I köide, lk.66-69). Oma kehavigastused- viis pindmist torke-lõikehaava kaelal, rindkerel, õlavarrel ja puusal- avastas ta alles hiljem tunnistaja T.S elukohas viibides (toimik III köide, lk.27 pöördel). Samuti pole ta olnud järjekindel, et oli teadvusetu. Kannatanu P.N pole ühelgi ülekuulamisel kinnitanud, et nägi J.M käes nuga ajal, mil too oli vehkinud V.F suunas. Samuti pole kannatanu kunagi väitnud, et seejärel haaras J.M noa või lõi teda noaga. Tunnistaja G.G oli kõnesolevas korteris käinud samal päeval kella 12.30 ajal, et leida sealt M.B, seni maganud P.N oli siis talle kinnitanud, et M.B oli lahkunud 30 min tagasi, samal ajal V.F magas norsates diivanil vasakul küljel, ära minnes nägi ta J.M umbes 1 minuti jalgsikõnni kaugusel põõsastes magamas. Uuesti kohtas ta J.M kella 16.20 paiku, pruugiti ühiselt odekolonni (toimik III köide, lk.32-33). Ringkonnakohtu arvates magas P.N tugitoolis tõenäoliselt veel mitu tundi pärast kella 12.30, sellele viitavad tema enese ütlused, et tal tekkisid kahtlused V.F 4 seisundis mitte koheselt peale väidetud vägivalda, vaid tunde hiljem, tuttavaid läks ta kutsuma alles hiljem: M.B kell 18.30 ja T.S (viimase poolt nimetatud kell 14.00 pole ilmselt õige, sest tema enese tunnistuste kohaselt oli V.F keha tema kohale saabudes juba külm, seejärel helistas ta politseisse, politsei tuvastas laiba peale kella 20). Tunnistaja T.P kohtus J.M oma elukohas sellel päeval kella 17 paiku (toimik III köide, lk. 55). Tunnistajad G.G ja T.P kohtusid J.M samal päeval alates vastavalt kella 16.20-st ja 17.00-st. Kohtu arvates kinnitavad muutused J.M pealelõunases riietuses võrreldes ennelõunase ajaga süüdistatava väidet tema vahepealsest viibimisest oma kodus peale seda, kui G.G ta põõsa alt magamast äratas. Tunnistajad S. D, N. M, T. P, T. S ja J. B, samuti ka väljakutsutud politseitöötajad V. P ja A. J- päevasel ajal kõnesoleval kuupäeval sündmuskohal ei viibinud, päevastest sündmustest teavad üksnes kuulduste kohaselt. Samal päeval väidetavalt kaine olnud tunnistaja A. N kinnitas maakohtus (toimik III köide, lk.119), et kõnetas oma ema samal päeval kella 13-14 ajal poe lähedal. See väide ei haaku kannatanu P.N, süüdistatava J.M ja tunnistaja M.B ütlustega, et P.N käis odekolonni muretsemas samal päeval mitu tundi varem, kuid talle võlgu ei müüdud. Ema ja poja kohtumine poe juures sai aset leida nimelt sellel korral. Seejärel aga käisid odekolonni ostmas J.M ja V.F koos, seltskond pruukis ostetud kraami nimetatud korteris ühiselt, kella 11.00-11.15 paiku M.B ja J.M lahkusid. Ülalnimetatud tõenditest järeldub, et J.M sai süüdistuses nimetatud teod toime panna kõnesoleval päeval kella 12.30 ja 16.20 vahelisel ajal. Peale tollel päeval ajataju mitteomanud kannatanu P.N ükski teine küsitletud isik J.M sellel ajal ei näinud. Kohtu arvates pole millegagi ümber lükatud süüdistatava väide, et nimetatud ajal ta magas kodus. Selline järeldus haakub ka tõenditega, et kella 12.30 ajal oli ta tugevasti purjus ning tunnistajate G.G ja T.P alates kella 16.20st kohtudes polnud J.M tugevasti joobnud ja oli osa riideesemeid vahetanud. Alles õhtupoolikul taas surrogaatide tarvitamise tõttu ei mäletanud ta oma kinnipidamist sama päeva õhtul. Ringkonnakohtu arvates ei saa süüdimõistmine käesolevas kriminaalasjas rajaneda üksnes kannatanu P.N surrogaatide tarvitamisest põhjustatud oluliselt vastuolulistel ning ebajärjekindlatel ütlustel, need ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus objektiivselt kindlakstehtud tõenditega- asjas oleva asitõendiga, 5 DNA ekspertiiside tulemustega, tapetu kehavigastustega. Teisi süüd kinnitavaid tõendeid asjas aga kogutud ei ole. Asjaolu, et ka P.N enesel avastati kehavigastused, ei ole piisavad lugeda usutavateks tema ütlustest need ütlused, milles viidatakse J.M kui võimalikule kurjategijale. Kannatanu P.N kehavigastuste raskus ei tinginud tal teadvuse kaotamist. J.M süüd ei kinnita tema väljendid kinnipidamisel, kinnipidamist ta joobe tõttu ei mäleta. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt vigastati V.F ja P.N sama noaga. Asitõendiks käesolevas asjas on üks metallist tera ja valgest plastmassist käepidemega nuga. Selle teralt verd sisaldanud proovist määratletud DNA profiil langes kokku kannatanu P.N võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga ja selle käepidemelt võetud bioloogilise materjali segaproovis olid esindatud kõik V.F esinevad DNA alleelid, J.M pärinevat bioloogilist materjali samal noal ei leitud. Maakohus järeldas sellest, et sama noaga vigastati viimasena P.N, V.F bioloogiline materjal kadus peale seda, kui J.M hakkas tekitama lööke sellesama noaga P.N kehale. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates on maakohtu selline käsitlus meelevaldne. Läbiviidud DNA ekspertiisid ei kinnita, et J.M on kõnesolevat nuga käes hoidnud. Oluline on kolleegiumi arvates veel, et maakohtu otsuse kohaselt tekitati esmalt V.F lisaks mitteeluohtlikele torke-lõikehaavadele veel neli rinna- ja kõhuõõnde tungivat eluohtlikku torke-lõikehaava ning seejärel P.N viis pindmist mitteeluohtlikku torke-lõikehaava. Selliselt oleks pidanud aga noal mingilgi määral säilima V.F bioloogilist materjali. Seega kriminaalasja juures asitõendiks olev nuga mitte ei kinnita versiooni J.M süüst, vaid kummutab seda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli enne kehavigastuste tekitamist selles korteris 2 nuga: lisaks väikesele valge peaga noale veel ka lauanuga, seda kinnitas kohtus kannatanu P.N (toimik III köide, lk. 28), musta peaga lauanoa olemasolu kinnitas ka tunnistaja M.B (toimik III köide, lk. 31). Terava otsaga pruunikas-halli värvi puidust käepidemega nuga nägi korteris sama päeva õhtul ka tunnistaja T.S (toimik III köide, lk. 63-65). Nagu eespool öeldud, leidis politsei üksnes ühe, valgest plastmassist käepidemega noa. Kolleegiumi arvates pidanuksid V.F kehavigastused paiknema tema keha paremal küljel, kui need tekitati asendis, mida kinnitas P.N ja milles oli surnukeha politsei saabudes. Laibal tuvastatud torke-lõikehaavad asetsesid aga valdavalt keha vasakul pool ja suunaga vasakult taha keskele (ekspertiisi akttoimiku I köide, lk. 13-20). Need objektiivsed asjaolud seavad järjekordselt kahtluse alla P.N ütluste vastavuse tegelikkusele. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu- mis kella ajal teatati sündmusest politseisse. Asitõendiks ei ole P.N seljas olnud riideesemeid, mis kannatanu 6 poolt kirjeldatud käitumise korral ja tema kehavigastusi arvesse võttes oleksid pidanud kandma noaga löömisele viitavaid jälgi. Nimetatud asjas olemasolevad vastuolulised tõendid ei kinnita ümberlükkamatult, et J.M pani toime süüdistuses nimetatud teod. Kahtlused või kõrvaldamata vastuolud tõendites tuleb lahendada süüdistatava kasuks. Tema süü pole tõendatud, ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Käesoleva apellatsioonmenetluse ülesanne ei ole esitada omapoolset arvamust võimalikest tegelikult asetleidnud sündmustest. Seoses käesoleva kriminaalasjamenetlemisega riigi poolt tehtud kulutused jäävad riigi kanda. S.D hagi summas 11 239.90 krooni nõudes seoses töötasu kaotamisega kohtuistungitel viibitud aja eest tuleb jätta läbi vaatamata. Siinjuures kolleegium osutab, et nõutava summa suurus ei ole kooskõlas OÜ-st * väljastatud keskmise kuupalga õiendiga. Kohtuotsuse tegemisel juhindub ringkonnakohus KrMS §-st 338 p 2, § 340 lg 2 p 1, § 310 lg
7. Jüri Paap Igor Amann Ene Randmäe 7