1 p. p. 7 – 8 ), mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. Sellest tulenevalt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega T.T õigeksmõistmist. Taotlust motiveerib apellant alljärgnevalt. 1) Maakohus leidis, et kuigi süüdistuskokkuvõtte kirjeldavas osas on ebatäpsusi – T. V laip on paigutatud selle tugitala kõrvale, mille vastu auto põrkas -, on seal siiski öeldud, et T.V laip oli sõiduteel tugitala kõrval, mille vastu sõiduauto põrkas ( toimiku lk. 222 р. 3 ). Maakohus märkis, et sõna „ sõiduteel " on kaitsja jätnud millegipärast tähelepanuta, kuigi kohtu arvates omab see tähtsust, sest sõiduteel oli T.V laip nagu on kirjas ka süüdistuskokkuvõttes. T. Т asukoht liiklusõnnetuse - järgselt oli küll tugitala piirkonnas, mille vastu auto põrkas, kuid mitte sõiduteel, vaid sõiduteede vahelisel haljasala. Seega ei saa vastupidiselt kaitsja seisukohale süüdistuskokkuvõtte kirjeldava osa pinnalt teha järeldust, et eeluurimine on ise asunud seisukohale, et T. Т istus tagaistmel. Süüdistuskokkuvõtte kirjeldavas osas on sõnaselgelt välja öеldud, et T.V istus tagumisel istmel. Apellant ei nõustu ülaltoodud maakohtu järeldusega ja leiab, et - Otsuse tõdemus, et T.V laip oli sõiduteel tugitala kõrval, mille vastu sõiduauto põrkas, ei ole õige, sest seal ei ole ühtegi tugitala - T. V surnukeha asukohta ei saa siduda tugitalaga, mille vastu BMW põrkas. - tugitalaga, mille vastu BMW põrkas, saab siduda vaid ja ainult T. T avariijärgset asukohta. Eeluurimine süüdistuskokkuvõttes ( t. l. 222 p. 3 ) on tugitala kõrval lebamisega sidunud tagaistuja isiku. Eelneva analüüsi põhjal oli see tagaistuja T. T. Olgu öeldud, et prokurör 30. 11. 2005.a. kinnitas, et jääb süüdistuskokkuvõttes toodud kirjeldava osa juurde ega soovi midagi lisada ( II kd., t. l. 79 ). Otsuses esitatud maakohtu järeldus ja selleni viinud arutluskäik - T.V laip oli sõiduteel tugitala kõrval, mille vastu sõiduauto põrkas - ei ole põhjendatud (
1 p. 7 ) ega vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (
1 p. 8 ). 2) maakohtu asus maakohus seisukohale, et vastupidiselt kaitsja seisukohale on ekspertiisiakti nr. LL – 06 / 1254 lähteandmete punktis
3) Maakohus märgib, et õige on kaitsja väide, et ekspertiisiakti nr. LL – 06 / 1254 lähteandmete punktides
1 p. 7 ). 5) Otsuses leitakse, et ekspertiisiaktis nr. LL – 06 / 1254 sisalduvas ekspertarvamuses ( 4 p. 4, 5 ) tegusõnaühendis kasutatud sõna „ pidid paiknema " on kategoorilise tähendusega. Teatud asjaolude analüüsi ja hindamise tulemusena järeldatakse mingi fakti asetleidmist just nii, aga mitte teisiti ehk sõna " pidama " välistab muu variandi. Kaitsja leiab, et tegusõnaühendit „ pidid paiknema " ei väljenda eksperdid kategoorilist arvamust selles, kes paiknes juhi kohal avarii hetkel. Sõnaühendiga pidi paiknema ei nentinud eksperdid tõsikindlalt asetleidnud fakti, vaid esitasid oma järelduse ; ehk teisisõnu : sõna „ pidama „ ei välista muud varianti. Kui eksperdid öelnuks kategooriliselt, öelnuks nad mitte pidid paiknema, vaid paiknesid. Kriminaalasjas on ka osundusi, et eksperdid mitte ainult ei anna kategoorilist arvamust, vaid näitavad, et nad ei kinnita T. T roolisolekut kui ainuvõimalust : - ekspertiisiakt nr. LL – 06 / 1254 ( lk. 5 ülevalt neljas lõik ) - T. T paiknemist tagaistmel ( eriti selle paremal poolel ehk kõige tugevama kontakti piirkonnas ) ei saa tehnilisest ega meditsiinilisest aspektist millegagi põhjendada. Kaitsja väidab, et see järeldus näitab, et liiklustehnika eksperdid ja kohtuarst ei loe põhjendatuks T.T paiknemist taga paremal. Samas ei ole nad samavõrd veendunud selles, et T.T ei võinud paikneda tagaistmel vasakul. Kui eksperdid järeldaks iga variandi puhul kategooriliselt, et juhikohal oli T.T ja välistaks muu variandi, siis ei peaks nad tegema sellelaadseid mööndusi : mingi konkreetse osa suhtes ei saa ekspertarvamuse kategoorilisus olla tugevam kui mõne teise osa suhtes. - ekspertiisiakti nr. LL – 06 / 1254 kohaselt ( lk. 5 p. 2 kolmas lause ) on reaalne , et BMW vasakpoolsel / vasakpoolsetel kohtadel viibinud isikud paiskusid autost välja ajal, kui sõiduki parempoolne osa oli veel kontaktis postiga. Sel juhul mõjusid auto salongis vasakul poolel olijale / olijatele maksimaalsed inertsjõud ning auto vasakpoolse osa vasakule nihkumine ja katuse paremale nihkumine võimaldasid neil suhteliselt takistusevaba väljapaiskumise võimaluse autost selle tagaosa suunas ehk sõiduteede vahelise haljasala suunas. Nimetatud suunas on autost välja paiskunud T.T. Kui eeldada, et T.V viibis samuti vasakul istmel – tagaistmel, siis pidanuks ta sõidukist T.Tga samas suunas ( haljasalale ) välja paiskuma, kuna tagaistmel olija väljapaiskumist takistas lõhenenud tagaosa veelgi vähem. Kaitsja väidab, et eksperdid eeldavad seega, et kui inimesed istunuks nii ees vasakul kui taga vasakul, siis tagaistmel vasakul istunud inimene pidanuks samuti haljasala suunas autost välja paiskuma ja seda ajal, kui auto oli veel kontaktis sillapostiga ( s. t. deformeerimisprotsessis ). T. V aga haljasala suunas ekspertide arvates autost välja ei paiskunud ja seega ei saanud ta vasakul tagaistmel istuda. Kaitsja leiab, et T. V sai küll vasakpoolsetelt istmetelt paiskuda sinna, kus tema surnukeha avariijärgselt lebas, ja seda järgnevatel põhistustel : esiteks, haljasala suunas välja paiskumine ei tähenda ilmtingimata seda, et inimene haljasalale ka lebama jäi ; teiseks, ekspert V arvamuses on toodud näitlik ja selge skeem ( t. l. 42 ) , kus on nooltega näidatud sõidukis olnud isikute paiskumise suund kontaktil sillapostiga. Nähtub, et 5 vasakpoolsetel istmetel olnud inimesed ( juht ja juhi taga istuja ) paiskusid kõik tagasi, haljasala suunas. Nooled ekspert V skeemil viivad T.V surnukeha asukohta selliselt, et sinna võis esmakontaktil postiga ( deformeerimisprotsessi käigus ) paiskuda nii juhikohal olnud isik kui taga vasakul olnud isik. 6) Otsuse kohaselt liikus pöörlemisega samaaegselt l auto ka edasi, see tähendab kaugenes sillapostist, mille vastu ta põrkas. Pöördliikumise lõppfaasis pöörlemiskiiruse intensiivsus ja tsentrifugaaljõud on võrreldes pöörlemise algfaasiga tunduvalt väiksemad, kuna auto ju lõpuks seiskus, mistõttu ei оle reaalne sel ajal inimese väljapaiskumine autost kohta, kus lamas T. Т, see on ligi 18 meetri kaugusele autost ja kohta, kus lamas T.V laip, see on 8,4 meetri kaugusele autost. Eeltoodust tulenevalt ei saanud T.Т ka sel põhjusel istuda parempoolsel tagaistmel ega T.V juhi kohal. Kaitsja nõustub Otsusega selles, et mida rohkem auto liikus, seda väiksemaks muutus pöörlemise intensiivsus ja tsentrifugaaljõud. See tähendab, et deformeerimisprotsessi ajal ja pöörlemise algfaasis olid vastavad jõud suuremad, mistõttu kõige kaugemale esmakontakti suhtes tugitalaga sai paiskuda isik, kellel oli „ kõige vähem „ takistusi sõidukist väljapaiskumiseks maksimaalsete jõudude tingimustes. Kõige vähem takistusi sõidukist väljapaiskumiseks maksimaalsete jõudude ajal oli aga vasakpoolsetel istmetel istujatel, nagu ekspertiisiaktis nr. LL – 06 / 1254 ( lk. 5 p. 2 kolmas lause ) avaldasid eksperdid. T.T paiskus autost välja esmakontakti kohale - tugitalale kõige lähemale – haljasalale. Kõige kaugemale esmakontakti kohast - tugitalast paiskus T.V, kelle eksperdid „ paigutavad „ tagaistmele paremale. Nagu öeldud, ekspertiisiakti nr. LL – 06 / 1254 kohaselt pidanuks kõige kaugemale paiskuma vasakpoolsetel istmetel istunud isik / isikud. 7) Kaitsja on läbi kogu menetluse avaldanud, et ei ole kooskõlas igakülgse täieliku ja objektiivse menetluse põhimõtetega, kui sedavõrd raskete tagajärgede ja segaste asjaoludega avarii puhul ei ole eksperdid ( kellede arvamusel tugineb Otsus ) pidanud vajalikuks üle vaadata T. Tt ega avariiosalist sõidukit. Samas T.T süüstavaid järeldusi teevad eksperdid nii tema kehavigastuste kui sõiduki avariijärgse seisukorra pinnalt. Eeltoodu alusel jõuab kaitsja järeldusele, et otsuse järeldus T.T juhi kohal paiknemise kohta on oletus, millele ei tohi rajada süüdimõistvat otsust (
2 ). Otsuse arutelus, mille lõpuks leitakse, et juhi kohal oli T. T, on sisemine vastuolu. Seega on tõendamata T.T viibimine juhi kohal avarii hetkel, mistõttu ta on ebaõigesti antud kuriteos süüdi tunnistatud. Süüdistatava T.T kaitsja adv. L.Olovjanišnikov taotleb esitatud apellatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist ja T.T õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele järgmistel asjaoludel. 1) Isegi kui nõustuda kohtu väitega T.T süü kohta, siis karistuse mõistmisel on kohus jätnud arvestamata kehtiva materiaalseaduse muudatused, mida tulnuks arvestada KarS prg. 5-st tulenevalt. Kehtiva KarS kohaselt jaguneb liiklusavarii toimumise ajal kehtinud Krk prg. 204 kaheks koosseisuks – karS prg. 422 ja 423, millistel on ka erinevad sanktsioonid. Nende koosseisude erinevus seisneb subjektiivse külje erisustes – kas LE on rikutud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohtuotsuse kohaselt rikkus T.T LE prg. 54,58 p.1 ja 100 sätteid. Kaitsja väidab, et LE 54 rikkumine – juhilubade ja liikluspoliisi puudumine ei saa ilmselgelt olla liiklusõnnetuse põhjuseks. LE 58 p.1 – juhi alkoholijoobes lek võib olla iseseisev väärtegu, kuid 6 seda ei saa tunnistada liiklusõnnetuse iseseisvaks põhjuseks. See rikkumine võib küll soodustada mingit rikkumist, kuid ei saa olla põhjuslikus seoses tagajärjega. LE prg. 100 ettenähtud rikkumine , milline on T.Tle süüks pandud – valesti valitud sõidukiirus, mis küll ei ületa lubatud kiirust, kuid on sobivast suurem – saab olla toimepandud vaid ettevaatamatusest. Eeltoodu aga tähendab, et kohus pidanuks karistuse mõistmisel lähtuma KarS prg. 423 lg 2 sanktsioonist. Kuna kohus pidas võimalikuks kohaldada T.Tle karistusena KrK prg. 204 lg 2 sanktsioonis ettenähtud alammäära, siis ei tohtinuks T.Tle mõistetav karistus ületada 1 aastat. Arvestades aga ainuüksi kohtu poolt arvestatud vastutust kergendavaid asjaolusid, võinuks kohaldada T.Tle karistuse mõistmisel karistusest tingimisi vabastamist. 2) Kaitsja väidab, et maakohtu polt on jäänud tuvastamata liiklusõnnetuse põhjus. Hulgaliste ekspertiisidega tuvastati küll auto teelt väljapaiskumise mehhanism, kuid selle põhjus on jäänud väljaselgitamata. Kohus ei ole tuvastanud, kas sõiduauto oli sõidu alustamise ajal tehniliselt korras ning kas ehk järsku tekkis tehniline rike. Kindlalt tuvastatuks ei saa kaitsja väitel ka tuvastatuks fakti, et sõiduauto roolis oli avariihetkel T.T. Omapoolse tõendite analüüsi tulemusel jõuab kaitsja järeldusele, et isegi kui lugeda tuvastatuks, et T.T istus sõiduautos vasakul pool, siis ükski järeldus ei kinnita seda, et ta istus just ees vasakul e. juhiistmel aga mitte tagaistmel. Apellatsioonikohtu istungil toetasid kaitsjad ja süüdistatav esitatud apellatsioone, prokurör vaidles nendele vastu ja taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on kõigi eeluurimisel kogutud ja kohtulikul uurimisel kontrollitud tõendite hindamise tulemusel jõudnud kohtukolleegiumi arvates põhjendatud järeldusele, et sõiduauto roolis oli vahetult enne avarii toimumist ja ka avarii toimumise ajal T.T. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb kõigi tõendite põhjalikul analüüsil ning nende kogumis hindamisel. Maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses T.T süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, mitte ainult jõudnud järeldusele, et avarii ajal juhtis autot T.T, vaid vastuvaidlematult välistanud ka võimaluse, et juhiistmel oli ja autot juhtis keegi teistest autos viibinud kaassõitjatest – kannatanutest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. K süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatava kaitsja adv. A.Luberg sisuliselt neid väiteid, millistega ta apelleeris süüdistust maakohtus. Kaitsjad ei nõustu maakohtu järeldustega, millised on toodud vaidlustatud otsuses. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Nõustuda ei saa adv. A.Lubergi poolt apellatsioonis esitatud väitega, et maakohtu 7 põhjendused selles osas , miks maakohus on T.T süüküsimuse otsustamisel arvestanud ekspertiisiaktis nr.LL-06/1254 esitatud ekspertarvamusega, ei ole piisavad. Maakohtu otsuses on ka see küsimus leidnud piisava ja arvestatava käsitluse. Nii on maakohus oma otsuses märkinud, et kuna J.M lähtus arvamuse andmisel ainult tehnilisest küljest, arvestamata kehavigastusi, siis ongi tema arvates võimalikud kõik variandid ehk kohta, kus lamas T.T liiklusõnnetuse järgselt, võidi kukkuda igalt autoistmelt auto kontakteerumisel postiga ja pöörlemise erinevates faasides. Eksperdiarvamus ekspertiisiaktis nr. LL-44-06/1254 isikute paiknemise kohta autos liiklusõnnetuse ajal, on aga antud arvestades sõiduki liikumismehhanismi kooskõlas sõidukis viibinud inimeste kehavigastuste ja nende tekkemehhanismiga. Kohtul puudub alus kahelda ekspertiisiaktis nr. LL-44-06/1254 antud eksperdiarvamuse õigsuses (kohtuotsus lk. 6). Peale selle on maakohus ka põhjendanud, miks ei nõustu ja ei pea reaalseks ekspert J.M poolt tehniliselt võimalikuks peetud võimalusega, et T.T avariijärgset asukohta arvestades võis ta istuda ka parempoolsel tagaistmel ja T.V asukohta arvestades võis viimane istuda ka juhiistmel. Kohtukolleegium nõustub täielikult nende maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kaitsja apellatsioonis ei ole eeltoodud maakohtu põhjendusi ümber lükatud. Kohtukolleegium ei nõustu ka apellatsioonis väljaöeldud seisukohaga, et ekspertarvamuste usaldusväärsuse hindamisel on määravaks just ekspertide staaž ja maakohus pidanuks tõendi usaldusväärsuse hindamisel arvestama ekspertide staaži. Esiteks, ekspertide staaži arvestamine tuleb kõne alla ühesuguste lähteandmete alusel saadud täiesti vastupidiste või ilmselt vastuoluliste ekspertarvamustega. Käesolevas kriminaalasjas on kohtueelsel uurimisel tehtud Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse eksperdi V.V poolt liiklustehniline ekspertiis (t.l.40-45), kohtuarstlik ja liiklustehniline kompleksekspertiis (t.l.167-169). Kohtuliku uurimise käigus võttis maakohus kriminaalasja materjalide juurde spetsialist J.M arvamuse (t.l.378-384). Kohtuliku uurimise käigus oli maakohtu poolt määratud ka kohtuarstliku-liiklustehnilise kompleksekspertiisi kordusekspertiis ( t.l. II kd.t.l. 105-106). Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et ükski mainitud ekspertiisidest, s.h. ka need, milliste tegemisel on osalenud kaitsja poolt mainitud staažikamad eksperdid, ei välista , et vahetult enne avarii toimumist ja seega ka avarii ajal juhtis sõidukit T.T, pigem kinnitavad seda versiooni. Seega ei ole tegemist sisult ilmselt vastupidiste ekspertarvamustega. Teatud vastuolusid on ekspertide arvamustes alati võimalik näha ja seda juba seetõttu, et iga kord esitatakse küsimused erinevalt. Maakohus on lugenud usaldusväärseks põhjendatult viimase kompleksekspertiisi arvamuse, sest selle määramisel on määruses välja toodud vastuolulised momendid eelmistes ekspertiisides ja arvamuses ning kordusekspertiis oli määratud just nende kõrvaldamiseks. Teiseks, ekspertarvamus on teiste tõenditega samaväärne tõend ning selle usaldusväärsuse hindamine ei saa toimuda ainult eksperdi staaži alusel. Süüküsimuse otsustamisel hindab kohus iga tõendit kogumis muude tõenditega. Sisuliselt on seda öelnud ka Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-121-97, millele kaitsja viitab. Viidatud otsusest ei tulene üheselt , et ekspertarvamuse usaldusväärsuse hindamisel on reeglina määrav osa eksperdi staažil. Riigikohus on tahtnud oma otsusega öelda, et ekspertarvamust tuleb hinnata kogumis muude tõenditega ning eelistades ühte ekspertarvamust teisele , peab kohus oma tõendite eelistust ka motiveerima. Vaidlustatud maakohtu otsuses on selles osas tõendite eelistust piisavalt ja arusaadavalt motiveeritud. Ka on maakohus väljendanud oma seisukoha kaitsja väitele, et ekspertiisiaktis LL06/1254 sisalduvas ekspertarvamuses on tegusõnaühend „pidid paiknema“ väljendatud mittekategoorilises tähenduses. Kohus leidis, et tegusõnaühendis kasutatud sõna „pidid“ on kategoorilise tähendusega. Sellisele järeldusele jõudis maakohus ekspertiisiakti sisust lähtudes , kus on analüüsitud liiklusõnnetuse mehhanismi, autos viibinud inimestele mõjunud jõude ning kehavigastusi. Kohtukolleegium nõustub sellekohase maakohtu 8 seisukohaga ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Samas peab kohtukolleegium juhtida apellandi tähelepanu Riigikohtu seisukohale, millest tulenevalt kriminaalmenetluse seadusest ei tulene nõuet , et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-121-97). Nimetatud seisukoht on kohaldatav kohtukolleegiumi arvates ka käesoleval ajal, olenemata sellest, et kehtib uus kriminaalmenetluse seadus. Apellatsioonikohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et menetlus käesolevas asjas on olnud ühekülgne ja puudulik kuna eksperdid ei ole pidanud vajalikuks üle vaadata T.T ega avariiosalist sõidukit. Ekspertidele olid esitatud kõik vajalikud materjalid. Kui ekspertidel olnuks vajadus taotleda ekspertiisiks vajalike materjalide täiendamist, sealhulgas T.T või avariiosalise sõiduki vaatlust, siis oleks nad seda taotlenud. Eksperdid ei ole seda vajalikuks pidanud. Nagu nähtub maakohtu 15.veebruari 2006.a. määrusest, millega määrati kohtuarstlik-liiklustehnilise kompleksekspertiisi kordusekspertiis, on kohus ekspertidele andnud võimaluse vajadusel ja ekspertkomisjoni äranägemisel kutsuda välja süüdistatav T.T täpsustamaks temal avariijärgselt esinenud vigastuste asukohta. Eksperdid on mitteõiguslikke eriteadmisi omavad isikud, kelle kohustuseks on muuhulgas tagada eksperdiuuringute igakülgsus, täielikkus ja objektiivsus ning eksperdiarvamuse teaduslik põhjendatus ning nad vastutavad teadvalt valearvamuse andmise eest kriminaalkorras. Sellest tulenevalt on kohtul põhjendatud alus eeldada, et ekspert kasutab vastavalt vajadusele oma kohustuste täitmiseks ka kõiki temale seaduses antud võimalusi. Seega, kui käesoleval juhul said eksperdid oma arvamuse anda kriminaaltoimiku materjalide põhjal, siis asjaolu, et nad ei vaadanud üle T.Tt ja avariiosalist sõidukit, ei anna alust kahelda ekspertarvamuse õigsuses ning ei mõjuta vaidlusaluse ekspertarvamuse usaldusväärsust. Piisavalt on maakohus ka motiveerinud oma järeldust selles, et T.T istus avarii toimumise ajal vasakul pool ja just juhiistmel. Sellele järeldusele tulemine on maakohtu otsuses lugejale jälgitav. Selles osas ei pea kohtukolleegium arvestatavateks adv. L.Olovjanišnikovi apellatsioonis esitatud väiteid. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuses toodud sellekohaste põhjendustega, ei pea vajalikuks ka selles osas maakohtu otsuses toodud tõendite ümberhindamist. Süüdistatava T.T kaitsja adv. L.Olovjanišnikov heidab oma apellatsioonis maakohtule ette, et kohus ei ole tuvastanud, kas sõiduauto oli sõidu alustamisel tehniliselt korras ning kas ehk järsku tekkis tehniline rike, mis võis põhjustada teelt väljapaiskumise (elementaarne ratta sisekummi lõhkemine, roolivarda rike, pidur kiilus kinni jne. Eeltoodud kaitsja arutluse kohta peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Peale avariid teostatud liiklusvahendi ülevaatuse protokollist ( t.l.15) nähtub, et auto kere ja käiguosa on avariijärgselt täielikult deformeerunud, mistõttu ei ole võimalik kontrollida rooliseadme olukorda, pidurisüsteemi seisukorda, valgustus-ja signalisatsiooniseadmete seisukorda. Korras olevaks on tunnistatud kummid. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud, et avarii põhjustas T.T, kes istus rooli alkoholijoobes, omamata juhilubasid ning ei valinud õiget kiirust. Seega T.T oma süülise käitumise tagajärjel viis enda poolt juhitud sõiduauto olukorda, kus ei olnudki võimalik kontrollida tehnilise rikke tekkimise võimalikkust. Kohtukolleegium on seisukohal, et selliste tehiolude esinemisel ei saa kuidagi prevaleerida liiklusõnnetuse põhjusena tehnilise rikke olemasolu. Kui T.T oleks omanud juhtimisõigust ja liikluspoliisi, oleks olnud kaine ja sõitnud õigesti valitud sõidukiirusega ja kui oleks 9 kindlalt tuvastatud, et tema teele ei jooksnud inimene ega loom ning kui analoogiline liiklusõnnetus oleks ikkagi toimunud ja auto olnuks samamoodi täielikult deformeerunud, alles siis tulnuks kõne alla liiklusõnnetuse põhjusena tehniline rike. T.T ei ole ka väitnud, et sõiduautol oleks ilmnenud mingi tehniline rike. Kujunenud olukorras tuleb kohtukolleegiumi arvates lähtuda Riigikohtu seisukohast, milline on väljendatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-60-96 ja nimelt osundab Riigikohus sellele, et juhtudel, mil kohtualused on tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seeläbi võimatuks enda ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt tuvastatuks selliseid kohtualuseid õigustavaid asjaolusid, mis tuginevad vaid nende ütlustele. Seetõttu ei laiene antud juhul kohtule süütuse presumptsioonist tulenevat kohustust tõlgendada tõusetuvad kahtlused kohtualuste kasuks. Antud juhul sõitis T.T tahtlikult LE rikkudes sõiduauto nn. “sodiks“, s.t. tekitas olukorra , kus teda õigustav asjaolu – tehnilise rikke olemasolu – kontrollimine on muutunud võimatuks. Põhjendatult on maakohus lugenud liiklusõnnetuse põhjusteks kuriteo toimepanemise ajal kehtinud LE p.54, 58.1 ja 100 rikkumised T.T poolt. Maakohus on ka motiveerinud, miks peab kõiki neid rikkumisi põhjuslikus seoses olevateks saabunud tagajärjega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu sellekohased järeldused on õiged. Tegemist on rikkumiste ahelaga, mis kogumis on ka vaidlusaluse liikluskuriteo põhjuseks. Kohtukolleegium ei nõustu siinjuures süüdistatava kaitsja adv. L.Olovjanišnikovi apellatsioonis esitatud seisukohtadega , et juhtimisõiguse puudumine ja alkoholijoobes sõiduki juhtimine ei ole liiklusõnnetuse põhjusteks ning LE prg. 100 ettenähtud rikkumine on ettevaatamatusest põhjustatud rikkumine, mistõttu tuleb lähtuda käesoleval ajal kehtiva KarS prg. 423 lg 2 sanktsioonist. Käesoleval ajal, mil kogu ühiskond on teadvustanud, et roolijoodikud kujutavad endast peamist ohtu kaasliiklejate elule ja tervisele, on sisutu väita, et alkoholijoobes sõiduki juhtimine ei ole liiklusavarii iseseisvaks põhjuseks. Ka Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-26-03 pidanud vajalikuks märkida, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Kui süüdlane on muude LE rikkumiste kõrval toime pannud ka LE prg. –s 58 ettenähtud rikkumise , siis on juba tegemist tahtliku LE eiramisega. Selline seisuskoht tuleneb Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-62-95 väljendatud seisukohast. Nimelt märgib Riigikohus, et kuriteo laadi arvestamine karistuse mõistmisel tähendab, et arvesse tuleb võtta süüdimõistetu poolt tahtlikku liikluseeskirjade eiramist, mis väljendus sõiduki juhtimises alkoholijoobes ning millega ettevaatamatusest, kuritegeliku kergemeelsuse vormis, põhjustati ülalkirjeldatud raske tagajärg. Seega on välistatud KarS prg. 423 lg 2 ettenähtud sanktsioonide arvestamine T.Tle karistuse mõistmisel. T.Tle on maakohus mõistnud karistuse määras, mis vastab nii KrK prg. 204 lg 2, kui ka käesoleval ajal kehtiva KrS prg. 422 lg 2 sanktsiooni alammäärale. Asjaolud, millised annaksid alust jätta mõistetud vangistus tingimuslikult kohaldamata, puuduvad. Riigikohus on analoogilistes kuriteoasjades karistuspoliitika kujundamisel olnud järjekindel ning korduvalt väljendanud oma seisukohta – liiklusõnnetuse põhjustamine, mille tagajärjeks on ühe või mitme inimese surm ja eriti alkoholijoobes sellise liiklusõnnetuse põhjustamine – on selline kuritegu, mille eest vangistuse tingimuslik kohaldamata jätmine on põhjendamatu. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata ka Riigikohtu lahenditele analoogilistes kuriteoasjades – Riigikohtu otsused nr.3-1-1-90-97; 3-1-1-131-96;3-1-1-13; 3-1-1-26-03 . 10 Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et T.Tle maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ja arvestab selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 15.septembrist 2006.a. T.T suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Malle Preimer Ene Randmäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.