lg 2 p 1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu 20 oktoober 2005 otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Prokurör Ringkonnaprokurör Kati Maitse Süüdistatav T.L, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud oli 33 päeva. Kaitsja Vandeadvokaat Tõnu Meidra RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Linnakohtu 20 oktoobri 2005 kohtuotsus T.L õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p 4,5; KrK § 203 lg 2 ja 3 ja
Uue otsusega: 1/ Tunnistada T.L süüdi
K § 142 lg 2 p 4,5 järgi ja karistada 2/ kahe/ aastase vangistusega. 3/
lg 2, 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista T.Lle 1 liitkaristuseks 2/ kaks/ aastat vangistust. 4/
lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 27.11- 29.12.2002, so 1 kuu ja 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 1 aasta 10 kuud ja 27 päeva vangistust. 5/
alusel mitte pöörata karistust täitmisele, kui T.L ei pane 3/ kolme/ aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja kulgemise alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev. 6/ KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja mõista T.Llt riigieelarve tuludesse sundraha 7500/ seitse tuhat viissada / krooni Summa kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049748 7/ Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 23 novembrist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 22.11.
lg 2 p 1, 2 järgi oli T.Lle esitatud süüdistus selles, et ta, olles toime pannud teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise, müüs koos eeluurimisel tuvastamata isikuga, 18.10.2002 Tallinnas, x asuvas Shelli tanklas R. P 35 000 krooni eest sõiduauto Audi 80, reg nr xxx XXX, väärtusega 90 000 krooni, teades, et nimetatud sõiduk oli eelnevalt eeluurimisel kindlakstegemata isiku poolt varastatud. 2. Tallinna Linnakohtu 20 oktoobri 2005 kohtuotsus: Tallinna Linnakohus mõistis T. L KrK § 142 lg 2 p 4,5 § 203 lg 2 ja 3 ,
Eelvangistuses viibitud 33 päeva loeti temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluseks. Linnakohus leidis, et T. L tegevuses puudub kuriteokoosseis. Kohtu arvates järeldub kannatanute ja tunnistajate ütlustest üheselt, et T. L ei teadnud, et kelleltki varastati vara ega hakanud autode asukohta uurima varem, kui tema poole pöördusid autode omanikud. Seega on antud juhul tegemist olukorraga, kus valdaja varastatud varale (uus või vana) ilmus enne, kui süüdlasele oli teada, et vara on varastatud ning see on olemas ning ei ole veel kellegi valdusse antud, lammutatud jne. Kohus järeldas süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütlustest ka seda, et varastatud auto asukoha tuvastamisel ja auto leidmisel volitasid kannatanud T. Lt tegutsema nende huvides ja nende nimel, seega täitis T. L varastatud vara asukoha tuvastamisel selle vara omaniku funktsioone ning omaniku poolt oma varastatud vara tagasi saamine mistahes tehingu vormis ei moodusta KrK §-s 203 ja
§-s 202 sätestatud kuriteo koosseisu ning selline tegevus pole vaadeldav karistatava teona; Kohus asus seisukohale, et T. L tegevuses puudub ka KrK §-s 142 sätestatud kuriteo – väljapressimise - koosseis. T. L ei teadnud kannatanute V. K ja I. P kokkusaamisel nendelt varastatud vara asukohta. Seega ei saanud ähvardus hävitada kannatanute vara olla reaalne 3 ega objektiivselt tõsine. Samuti leidis kohus, et kriminaalasja arutamisel ei ole kogutud tõendeid, et T. L oleks nõudnud kannatanutelt raha üleandmist ning ähvardanud vara hävitamisega. 3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri apellatsioon: Linnakohtu õigeksmõistva otsuse peale prokuröri poolt esitatud apellatsioonis palutakse Tallinna Linnakohtu 20. 10. 2005. a otsus T. L õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p 4, 5; 203 lg 2 ja 3;
K 203 lg 2, 3 ja
K § 142 lg 2 p 4, 5 ning karistada 2 aastase vangistusega, liitkaristuseks mõista
lg 1 sätetest lähtuvalt 2 aastat vangistust,
Apellatsioonis leitakse, et otsuses sisalduvad järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning kohtuotsus kuulub tühistamisele järgmistel põhjustel: Tunnistajate ütlustest nähtub selgelt, et T. L teadis enne autode otsima hakkamist, et tema poole pöördunud isikutelt on neile kuuluvad sõiduautod varastatud ning sõidukite valdus on ebaseaduslikult üle läinud võõrastele isikutele. Seega on täidetud
K § 203 sätestatud kuritegude subjektiivne koosseis, st T. L sai aru, et isikud, kelle käest ta nn informatsiooni autode kohta saab, on nende valduses oleva vara saanud kuriteo toimepanemise teel. Samuti on T. L tunnistanud, et temale makstavast summast 2000-3000 krooni võttis ta endale töötasuna, kuid ülejäänud summa edastas isikutele, kelle valduses olid varastatud sõidukid; T. L on kogu kohtumenetluse vältel selgitanud, et tema müüs informatsiooni, mitte sõidukeid. Tunnistajad on kohtuistungitel kinnitanud, et neile oli oluline oma auto tagasi saada ning nõutud summasid olid nad nõus maksma ainult vaid sel põhjusel, et saavad tagasi reaalselt neilt varastatud sõiduki. Seega on T. L tegevus vaadeldav turustamisena. Turustamise all mõeldakse vara võõrandamist mistahes tehingu vormis ja turustamine ei eelda vara eelnevat omandamist, vaid süüdlane võib piirduda ka asjale uue valdaja (antud kriminaalasjas sõidukite omanikud, kellelt neile kuuluv asi oli varastatud) leidmisega. Asjaolu, et varastatud sõidukite omanikud pöördusid ise kohtualuse poole palvega neilt varastatud sõiduk leida, ei välista T. L poolt kuritegude toimepanemist, kuna isik, kelle seaduslikust valdusest on temale kuuluv asi välja läinud, võib temale kuuluva asja leidmiseks hakata seda otsima. Antud juhul pöörduti T. L poole, kuna kõik tunnistajad ja kannatanud on kinnitanud, et neile oli teada informatsioon selle kohta, et just T. L kaudu on võimalik sõiduk tagasi osta. Apellatsioonis leitakse, et kohtu järeldus T. L käitumises KrK § 203 ja
P, J. P, A. K ütluste alusel, et T. L esindas nende huve ja suutis isegi nõutud summade suurusi vähendada nende kasuks, ei saa olla aluseks kohtu sellistele järeldustele; T. L poolt KrK § 142 lg 2 p 4, 5 sätestatud kuritegude toimepanemine on kohtus leidnud tuvastamist. I. P ja V. K on andnud ütlusi, mille kohaselt kohtualune on neile öelnud, et nõutava summa mittemaksmisel läheb nende sõiduk lammutamisele. Seega on väljapressimine seotud ähvardusega hävitada vara. Ähvardus hävitada või rikkuda vara peab olema konkreetne ning seonduma süüdlase võimaliku hilisema tegevusega oma eesmärgi saavutamiseks. Erinevalt kohtu seisukohast leiab apellant, et ähvardus kannatanute vara hävitada nõutud rahasumma mittemaksmisel oli konkreetne (sõiduk lubati lammutada) ning asjaolu, et auto asukoha kohta omas informatsiooni vaid kohtualune, tuleb pidada selle 4 ähvarduse realiseerimist reaalseks. Kohtualuse korduvad viited sellele, et avalikult on teada, et varastatud autod lammutatakse, tuleb lugeda pigem täiendavaks kinnituseks ähvarduse täideviimisele kui kannatanute ja üldsuse poolt normaalseks peetavaks faktiks. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17 veebruari 2006 otsus: Ringkonnakohtu otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 20. oktoobri 2005. a kohtuotsus T. L õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p 4, 5; KrK § 203 lg 2 ja 3 ja
Uue otsusega tunnistati T. L süüdi
lg 1 järgi ja karistati teda rahalise karistusega 400 päevamäära, kokku summas 18 400 krooni;
L poolt vahi all viibitud aeg
lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu aspektist ei ole oluline, kelle initsiatiivil – omandaja või võõrandaja – leiab aset kuriteo läbi saadud vara üleminek. Seetõttu ei tulene linnakohtu põhiväide, et T. L asus tegutsema alles pärast seda, kui varastatud autode omanikud olid tema poole pöördunud,
Nimetatud kuriteokoosseisu jaoks mitterelevantseks luges ringkonnakohus ka linnakohtu õigeksmõistva otsustuse põhistuse osas, et kannatanud olid eelnevalt nõustunud oma sõidukite tagasisaamise eest T. Lle tasuma. Erinevalt linnakohtust leidis apellatsioonikohus, et süüdistatava tasustamine kannatanute poolt kinnitab vastupidiselt, et T. L ei piirdunud pelgalt kuriteo läbi saadud varale uute valdajate vahendamisega, vaid ka teenis selle pealt isiklikult. Kohtukolleegium märkis, et süüdistuses on põhjendatult käsitletud T. L tegevust sõidukite müügina, kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt liikusid sõidukite tagastamise eest tasutud rahasummad nimelt T. L vahendusel. Kohtukolleegium luges ühtlasi vääraks kaitsja seisukoha, nagu eeldaks vara turustamine
kohaselt tsiviilõigusi ja –kohustusi tekitavat, muutvat või lõpetavat tehingut eraõiguslikus mõttes, kuivõrd omaniku valdusest kuriteo läbi välja läinud asja valdajal ei teki AÕS § 92 kohaselt sellise asja käsutamisõigust. Ringkonnakohus leidis, et T. Lle süüdistusega KrK § 203 ja
järgi omistatud tegevuses sisalduvad kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise täideviimistunnused. Subjektiivsest küljest on T. L nimetatud teod toime pannud kavatsetult
lg 2 mõttes, kuivõrd kogutud tõenditest nähtuvalt oli ta teadlik, et sõidukid, millele ta uut omanikku otsib, on omanikult ära võetud kuriteo tulemusena ning nende vahendamine oligi tema tegevuse eesmärk. Kohtukolleegium soostus süüdistusega, et T. Lle KrK § 203 ja
K ja A. K episoodid süüteokatse staadiumi, samas kui T. K, H. K, I. K ja R. P episoode tuleb vaadelda lõpuleviidud kuritegudena. T. Lle KrK § 203 ja
järgi süüdistusega inkrimineeritud tegevus ei ole õiguskorras lubatud ja seega on T. L kõnealune koosseisupärane tegevus õigusvastane
K 203 lg 2, 3 ja
Lle esimese astme kohtumenetluses esitatud süüdistusest, loobunud apellatsioonimenetluses tema süüdistamisest
lg 2 p 2 järgi ja sellest tulenevalt ning juhindudes
RS § 3 lg-s 5 sätestatust subsumeeris ringkonnakohus T. Lle KrK § 203 lg 2, 3 ja
lg 2 p 1 järgi omistatud teod tervikuna
Ringkonnakohus leidis, et T. L käitumises puuduvad
lg 2 p-s 1 sätestatud grupi ehk kaastäideviimise tunnused kuna vastavat koosseisulist asjaolu kinnitavad tõendeid käesolevas kriminaalmenetluses kogutud ei ole ja kõrvaldamata kahtlusi grupi muude liikmete täideviijakvaliteedis
Samuti ei soostunud ringkonnakohus T. L tegevuse kvalifitseerimisega
K § 203 lg 3) järgi. T. Lle nimetatud sätete järgi omistatud kuriteoepisoode ei ole võimalik käsitleda jätkuva kuriteona, millest tulenevalt pole neid võimalik kvalifitseerida ka suures ulatuses kuriteo tulemusena saadud vara turustamisena. Kannatanute T. L poole pöördumiste arv ja sagedus ei sõltunud seega süüdistatava tahtest. Seega tuleb T. Lle omistatud kuritegusid käsitleda eraldi üksikepisoodidena ja kogumis korduvusena. Eraldivõetuna ei täida aga ükski T. Lle omistatud kuriteoepisood
K § 203 lg-s 3 ette nähtud ja konkreetse episoodi toimepanemise ajal kehtinud suure ulatuse määra
RS § 8 p 2 ja KrKRS § 9 p 2 mõttes; Ringkonnakohtu arvates ei ole T. L tegevus vaadeldav jätkuva kuriteona, siis ei saa see ühtlasi vastata ka KrK § 203 lg-s 2 sätestatud süstemaatilisuse tunnusele (RKKK 3-1-1-2297). Kohtukolleegium märgib ühtlasi, et kuivõrd nimetatud tunnus on alates 1. 09. 2002 kehtestatud
süüteokoosseisust kustutatud, siis ei ole seda võimalik ka
RS § 3 lg 5 kohaselt T. L tegudele antavas lõplikus kvalifikatsioonis arvestada isegi juhul, kui see oleks leidnud kriminaalasjas tuvastamist. Puutuvalt T. Lle KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi esitatud süüdistusse nõustus ringkonnakohus linnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et kogutud tõendid ei kinnita, et T. L nõudis kannatanutelt sõidukite tagasisaamise eest raha, samuti ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid, nagu oleks T. L kannatanuid ähvardanud. Kordamata seetõttu KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel linnakohtu seisukohti T. L süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi leidis kohtukolleegium, et linnakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Samas leidis kohtukolleegium, et T. Lle süüdistusega KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi omistatud kuriteoepisoodid tuleb kvalifitseerida ümber KrK § 203 lg 1 järgi. Kõnealused T. Lle inkrimineeritud kuriteoepisoodid on olemuslikult sarnased talle KrK § 203 ja
K § 142 lg 2 p 4, 5 järgi kvalifitseeritud kahe kuriteo puhul pole leidnud tõendamist väljapressimise koosseisulised tunnused, siis tuleb need kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ümberkvalifitseerida KrK § 203 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leidis, et T. L tegevus V. K ja I. P kuriteoepisoodides tuleb subsumeerida vastavalt KrK § 203 lg 1 - § 15 lg 2 järgi ning KrK § 203 järgi kui teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamise katse ja lõpuleviidud turustamine.
lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tunnistada süüdistatav süüdi
Samasuguse taotluse on prokurör esitanud ringkonnakohtus nii kirjalikult (kd 2, lk 25) kui ka suuliselt (kd 2, lk 27). Sellises olukorras oli ringkonnakohtu järeldus prokuröri loobumisest süüdistatava süüditunnistamisest
lg 2 p 2 järgi ainuõige - vastasel korral väljunuks ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes apellatsiooni piirest. Samas Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on alusetult jätnud vaagimata T. L tegevuse kvalifitseerimise
Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 5 sätestab, et karistuse mõistmisel samaliigiliste kuritegude eest, millest vähemalt üks on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, kvalifitseeritakse kõik toimepandud teod ja mõistetakse karistus Karistusseadustiku järgi, raskendamata kohtualuse karistust. Sellest sättest tulenevalt tuli ringkonnakohtul kvalifitseerida kõik T. Lle nii KrK § 203 kui ka
Karistusseadustiku §-s 202 ei sisalda sellist kvalifitseerivat tunnust, nagu kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamine süstemaatiliselt. Samas eeldas KrK § 203 lg-s 2 märgitud süstemaatilisuse mõiste igal juhul mitme põhikoosseisus kirjeldatud teo toimepanemist, ehk korduvust. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus, tuvastades, et T. L pani KrK § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime korduvalt, andma nendele tegudele hinnangu Karistusseadustikust lähtuvalt. Jättes sellise hinnangu andmata ja kvalifitseerides T. L tegevuse
Kriminaalkoodeksi § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi T.Lle esitatud süüdistuse osas Riigikohus ringkonnakohtu järeldustega ei nõustunud ja märkis, et ringkonnakohtus ei olnud vaidlust maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Küll tuli ringkonnakohtul prokuröri apellatsioonist tulenevalt lahendada küsimus sellest, miks ei anna tuvastatud asjaolud alust väita nii raha nõudmise kui ka ähvarduse esinemist T. L tegevuses. Selles osas puuduvad aga ringkonnakohtu otsusest põhjendused. Seega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 p 7 mõttes. 7 Riigikohus leidis, et kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks, raha, on tegemist varalise kasu saamisega. Seejuures ei ole tähtis, et varalise kasu üleandmise nõudmiseks oleks alati vajalik nõudja initsiatiiv, veel vähem nõudja otsene deklaratsioon - anna raha. Riigikohtu hinnangul ei ole varalise kasu üleandmise nõudmine KrK § 142 mõttes välistatud ka näiteks sellises olukorras, kus sõiduki omanik saab aru, et tal on vaja sõiduki tagasisaamiseks raha maksta, aga nõudja seda esimesena otse välja ei ütle nõudmine "ripub õhus" ja kannatanu tajub seda. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka kohtute seisukohaga, nagu oleks T. L seletused kannatanutele selle kohta, et sõidukite tagasiostmisest keeldumise korral need lammutatakse, hinnatavad vaid konstateeringuna sõidukite edasise võimaliku saatuse kohta. Asjaolu, et varastatud sõiduk lammutatakse, kui raha ei saada, võib olla küll üldteada, kuid konkreetse kannatanu jaoks on see kurjategijate üldteada praktika kohaldumine tema jaoks. Üldlevinud kuritegeliku käitumise kohaldamise kinnitamine kannatanule on aga kriminaalkolleegiumi hinnangul vaadeldav ähvardusena. Seejuures ei pea ähvardus esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena, sest kannatanule nenditakse teatud isikute, s.o kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kulgu. 6. MENETLUOSASALISTE APELLATSIOONIKOHTUS: SEISUKOHAD UUEL ASJA ARUTAMISEL Apellatsioonikohtu istungil apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja lähtuvalt Riigikohtu otsuses sedastatule palus linnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja apellatsioonis esitatud taotluste rahuldamist. Kaitsja märkides, et Riigikohtu lahendist tulenevalt pole alust vaielda T.L
K § 142 lg 2 p 4,5 järgi T.L õigeksmõistmine on kooskõlas seadusega ning palus selles osas jätta linnakohtu otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon rahuldamata. Süüdistatav taotles prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et tema ei ole kuritegusid toime pannud. 7. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: 7.1 Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks osutada, et KrMS § 364 lg 1 p 1 kehtestab muuhulgas, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht on seaduse kohaldamisel ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel kohustuslik. 7.2 Riigikohus, leides, et ringkonnakohtu poolt on õigesti tuvastatud T.L tegevuses kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise täideviimistunnused, märkis, et kvalifitseerides T.L käitumise
Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, toetudes Riigikohtu seisukohtadele, leiab, et T.L tegevus tuleb kvalifitseerida
K § 203 lg 2 järgi, kus kvalifitseerivaks tunnuseks oli teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamine süstemaatiliselt. Prokuröri apellatsioonis on 8 taotletud nimetatud süüdistuses T.L süüdismõistmist ja karistamist. KrK § 203 lg 2 märgitud süstemaatilisuse mõiste eeldas igal juhul mitme põhikoosseisus kirjeldatud teo toimepanemist ehk korduvust. Ringkonnakohus oma 17 .02.2006 otsusega on juba tuvastanud T.L poolt ka karistusseadustiku kehtimise ajal kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise ehk
K § 203 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise korduvalt, siis tulenevalt
RS § 3 lg –s 5 sätestatust tuleb T.L tegevus kvalifitseerida
Antud juhul ei ole ringkonnakohus seotud prokuröri poolt apellatsioonis
K § 203 lg 2 ettenähtud, kohtute poolt tuvastatud koosseisust, mille järgi on prokurör apellatsioonis taotlenud T.L süüdimõistmist. 7.3 KrK § 142 lg 2 p 4,5 järgi esitatud süüdistuses T.L õigeksmõistva kohtuotsuse muutmata jätmise osas Riigikohus ringkonnakohtu 17.02.2006 otsuse tühistas. Nagu juba Riigikohus sedastas puudub vaidlus maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Tuvastamist on leidnud ja seda eelkõige V.K ja I.P ütlustega, et T.L poole pöörduti kuna saadi teada, et viimane võib aidata varastatud autode tagasi saamisel. Mõne aja möödudes teatas T.L neile, et autod on leitud, need on olemas, kuid nende tagasisaamise eest tuleb tasuda V.K 40 000 kuni 45 000 krooni ja I.P nõudis T.L esialgselt suuremat summat, hiljem soostus 20 000 krooniga, kusjuures T.L selgitas, et raha mittemaksmisel, autosid tagasi ei saa ja need lammutatakse. I.P maksiski T.Lle küsitud summa ja sai oma auto tagasi. V.K nimetatud summat ei tasunud ning hiljem leitigi sõiduauto lammutatuna/ I kd. t.lk. 441442,489-490/. Raha küsimist, selle osalist omastamist on kinnitanud ka T.L ise. Samuti on ta andnud ütlusi, et selgitas kannatanutele mis juhtub autoga kui nad raha ei maksa. / I kd. t.lk. 517/. Ringkonnakohus peab vajalikuks veelkord märkida, et KrK § 142 lg 1 järgi moodustas väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Antud juhul on V.K ja I.P ütlustega tuvastatav fakt, et T.L poolt nimetatud summad tuli neil maksta kui nad tahavad sõidukeid tagasi saada. Raha tuli maksta just T.Lle, kes seda ka küsis, nimetades seda raha enda ütluste kohaselt sissemaksuks ja raha info eest. Riigikohus on leidnud, et kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandatele isikutele üleandmiseks, raha, on tegemist varalise kasu saamisega. T.L selgitused kannatanutele raha mittemaksmise korral auto lammutamisest, kinnitasid veelgi asjaolu, et kui kannatanud nimetatud summat ei tasu T.Lle, nad autot mitte ainult tagasi ei saa, vaid see ka lammutatakse. Kohtukolleegium leiab, et selline selgitus on hinnatav kui KrK § 142 ettenähtud raha üleandmise nõuet kindlustav ähvardus hävitada vara. Ka Riigikohus on leidnud, et üldlevinud kuritegeliku käitumise, antud juhul varastatud auto lammutamise, kinnitamine kannatanule on hinnatav ähvardusena kuna on iga konkreetse kannatanu puhul kurjategijate üldteada praktika kohaldumine just tema jaoks. Koosseisutüübilt on väljapressimine kärbitud süüteokoosseis ning on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium leiab, et T.L tegutses otsese tahtlusega kõigi koosseisuliste asjaolude suhtes. T.L oli isikuks, kes nii V.K kui ka I.P ütluste alusel neile teatas, et viimastelt varastatud autod 9 on leitud, kuid ütles, et auto tagasisaamine maksab raha, nimetades erinevad summad. Seega süüdistatava ütlused sellest, et tema küsis raha vaid info hankimise eest ning kuna V.K talle ei maksnud, siis ta selle autoga ka ei tegelenud, on ülaltoodud ütluste alusel kummutatud. Kannatanud on andnud kohtuistungil ütlusi, et nad maksid T.Lle omaenda autode tagasisaamiseks. Ka asjaolu, et autode eest raha maksmata jätmisel või maksmisega lõputult viivitamise korral auto lammutatakse oli edastatud autoomanikele just T.L poolt ning tõendatud on V.K tütrele kuuluva auto rüüstamine ja lammutamine kuna nad ei maksnud T.Lle nimetatud summat. Seega on tuvastatav, et ta teadis ja leppis ka auto lammutamisega, hävitamisega. Ülaltoodust lähtuvalt on tuvastamist leidnud, et T.L tegevuses sisalduvad väljapressimise koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning vastupidised linnakohtu järeldused ei ole kooskõlas asjas tuvastatuga ega ka Riigikohtu eeltoodud otsuse põhistustega. Linnakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Kuna tegemist oli korduva nõudmisega ja ähvardusega ning ühel juhul ka viidi ähvardus täide on T.L tegevusele antud õige juriidiline kvalifikatsioon KrK § 142 lg 2 p 4, 5 järgi. Nii
K § 142 lg 2 p 4,5 T.Lle inkrimineeritud ja kohtuotsustega tõendamist leidnud tegevus ei ole õiguskorras lubatud ning seega on T.L kuritegude koosseisupärane tegevus õigusvastane
mõttes, teod on T.Lle etteheidetavad ning õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. 7.4 Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib isikule mõista karistusena vangistuse üksnes juhul, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. KrK § 142 lg 2 sanktsioon nägi ette vabadusekaotuse kuni seitsme aastani. Käesoleval ajal kehtiv
lg 2 sanktsioon, mis kehtestab karistuse süüks arvatud tegude eest, näeb ette rangema karistuse.
Kohtukolleegium ei tuvastanud T.L tegevuses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Ka apellatsioonikohtus, vaatamata juba eelnevatele kohtute poolt põhistatud järeldustele, leidis süüdistatav ikkagi, et tema ei ole ühtegi kuritegu toime pannud. T.L poolt olid nii kavatsetusega kui ka otsese tahtlusega kuriteod toime pandud korduvalt. Raskusastmelt kuulus KrK § 142 lg 2 ettenähtud kuritegu esimese astme kuritegude hulka ning ka kehtiva seaduse alusel on koosseisuliste raskendavate asjaoludega väljapressimine esimese astme kuritegu. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt, arvestades nii karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusega kui ka kergendavate asjaolude puudumisega ei ole antud juhul alust karistada T.Lt
lg 2 p 2 järgi rahalise karistusega vaid temale tuleb mõista raskemaliigiline karistus- vangistus. Mõjutamaks süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemistest tuleb uue karistuse mõistmisel arvestada ka süüdlase isikuga. 10 T.L on varem kriminaalkorras karistamata isik. OÜ * poolt antud positiivse iseloomustuse kohaselt töötas T.L seal kuni 01.06.1999 aastani, seega enne kuritegude toimepanemisi / I kd. t.lk. 335/. Kohtukolleegium leiab, et võttes arvesse nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui süüdlase isikut, on alust karistada T.Lt vangistusega tähtajas, mis jääb alla sanktsioonides ettenähtud keskmist määra. Esitatud apellatsioonis ja ringkonnakohtus taotles prokurör süüdistatava suhtes
kohaldamist, seega tema karistusest tingimisi vabastamist.
kohaldamise ehk siis süüdlase karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kohtukolleegium leiab, et kuigi T.L pani toime muuhulgas ka esimese astme kuriteod, mis üldiselt ei anna alust kohaldada karistusest tingimisi vabastamist, tuleb igal erineval juhul karistuse mõistmisel siiski individualiseeritult lähtuda konkreetsetest asjaoludest ja süüdlase isikust. Esmakordselt kuritegusid toime pannud isiku suhtes on siiski alust arvata, et rohkem ta kuritegusid toime ei pane. Antud juhul kohtukolleegium leiab, et prokuröri taotlus T.L tingimisi karistusest vabastamiseks on kõiki asja tehiolusid, sealhulgas ka kannatanute arvamusi ja ka süüdlase isikut arvestav, seega asjakohane ning puudub kaaluv põhjendus sellise taotluse rahuldamata jätmiseks. Arvestamisele kuulub ka fakt, et käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus on T.L eelvangistuses viibinud, ta on olnud vahistatud 1 kuu ja 3 päeva, mida sisuliselt võib hinnata ka nn. šokivangistusena. 7.5 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 4 p 2, § 342 lg 1,2 tühistab ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 20 oktoobri 2005 kohtuotsuse T.L õigeksmõistmises ja teeb uue süüdimõistva otsuse. IVI KESKÜLA JÜRI PAAP ENE RANDMÄE 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.