p 1 kohaselt peab liiklusõnnetuses osaline juht peatuma võimalikult kiiresti põhjustamata sellega lisaohtu ja lülitama sisse ohutuled, nende puudumisel või kui õnnetusosaline sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk, kaebaja leiab, et pole rikkunud ühtegi neist kohustustest. Kaebaja tunnistab, et ei teatanud juhtunust politseile, kuid leiab, et selline kohustus tal puudus ja seega pole ta LE §227 nõudeid rikkunud. Märgitakse,
2. lõik kohustab juhti kohe politseile teatama juhtudel, kui vastutuse küsimuses on lahkarvamus või ei ole kahju saaja teada, lahkarvamus aga puudus, menetlusalune isik sai kohe aru, et tema ise on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamises, teada oli ka kahju saaja sõiduki rentnik OÜ Vestebar, menetlusalune isik aga oli kahju saaja esindaja. Märgitakse veel, et ka Vabariigi Valituses 20.02.2001 määrusega nr 68 kinnitatud liiklusõnnetusest teatamise asjaolude väljaselgitamise vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra kohaselt poleks antud juhul politseile teatamine kohustuslik olnud. Kaebust põhistatakse ka Riigikohtu 26.02.2004 lahendiga nr 3-1-1-9-04 , kus Riigikohus leidis, et polnud kohustust politseile teatada, kuna liiklusõnnetuse ja kahju põhjustajaks oli kahju saaja, liiklusvahendi omaniku esindaja. Kaebuses leitakse, et politseil puudus üldse alus nimetatud liiklusõnnetuse menetlemiseks, kuna eelnimetatud Liiklusõnnetusest teatamise asjaolude väljaselgitamise vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra §10 kohaselt selgitab politseiprefektuur välja politseiprefektuuris registreeritud liiklusõnnetuse asjaolud. Korra §4 lg1 kohaselt registreerib politseiprefektuur: 1) kõik liiklusõnnetused, milles saab vigastada või surma inimene, 2) varalise kahjuga liiklusõnnetused, millest politsei saab teada v.a. käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhud. Lõike 3 kohaselt ei registreeri politsei liiklusõnnetusi, milles osalenud juhid või kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistatud nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku ja sellele alla kirjutanud. Kaebuses märgitakse, et menetleja on Liiklusseaduse § 74 31 ja 7432 järgi kvalifitseeritavate väärteokoosseisude eest määranud ebaõigesti eraldi karistused KarS §63 lg3 sätteid kohaldades. Märgitakse, et nimetatud väärteokoosseisud on sooritatavad ühe teoga ja seega tuleks nende eest määrata karistus KarS§63 lg1 sätteid kohaldades so tuleks määrata üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. Kaebuses heidetakse otsusele ette ka seda, et otsus pole põhistatud ning otsuses pole arvestatud esitatud vastulausega. Vastuses kaebusele märgib Ida Politseiprefektuur, et otsus on põhistatud ja seaduslik, et kuna sündmuskohal polnud üheselt selge, kellele ja kui suures ulatuses kahju tekitati, lasus kahju tekitajal kohustus teatada juhtunust politseile. Kohtuistungil märkis prefektuuri esindaja, et kahju tekitati auto omanikule, kahju põhjustaja M. Tsimolonskas pidas kahju saajaks aga ennast ja oma lähedasi. M. Tsimolonksase kohtus antud ütlustest nähtub, et ta oli OÜ Vestebar tegevjuht ja tema kasutada oli sõiduauto Ford Mondeo. OÜ Vestebar kuulus tema emale ja võõrasisale E. K , auto oli OÜ Vestebar poolt renditud Hansaliisingult. 10.06.2006 kella 19.00 paiku õhtul hakkas ta nimetatud autoga Võsult koju sõitma, autos helises telefon, ta hakkas seda otsima, tähelepanu kaldus teelt kõrvale ning ta sõitis teelt välja vastu puud. Kohe jõudis sündmuskohale tema klassivend G G , kellelt ta palus abi helistamiseks, et kutsuda auto, mis teisaldaks avariilise auto ja teatada juhtunust E. K . G. G autoga eemaldusid nad sündmuskohalt umbes 200-300 meetrit. Hiljem sündmuskohast möödudes nägi seal oma ema ja kasuisa E. K , tal oli piinlik sündmuskohale minna, ta läks koju, ülejärgmisel päeval andis E. K üle seletuskirja juhtunu kohta. Ta väidab, et tema arvates tekitas ta kahju oma vanematele. Menetlusaluse isikuna 12.06.2006 M. Tsimolonskase poolt antud ütlustest nähtub, et teelt väljasõidu põhjustas asjaolu, et ta autot juhtides hakkas kontrollima, kas telefoni aku on täis või mitte, telefon kukkus tal käest kahe istme vahele. Ka siis on ta väitnud, et kahju tekitas ta endale ja oma lähedastele. 10.06.2006 koostatud liiklusõnnetuse aktist nähtub, et liiklusõnnetuses osales M. Tsimolonskas, kes juhtis sõiduautot Ford Mondeo reg nr 848 ARO, mis kuulub AS-le Hansaliising Eesti. Märgitakse, et sõiduk on kaldunud teelt välja vastu puud, paiskunud üle katuse ja saanud hulgaliselt kahjustusi. Märgitakse ka, et juht põgenes sündmuskohalt. Ida Politseiprefektuuri õiendist nähtub, et M. Tsimolonskas on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Samuti nähtub õiendist, et 22.01.- 21.07.2006 oli tal ära võetud mootorsõiduki juhtimisõigus. Kohus nõustub kaebaja väitega,
Viide LE §225 lg1 tuleb kaevatavast otsusest välja jätta, samas ei muuda nimetatud sätte välja jätmine M. Tsimolonskase poolt toime pandud väärtegude kvalifikatsiooni. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et M. Tsimolonskasel puudus kohustus teatada toimunud liiklusõnnetusest politseile. LE §227 sätestab järgmist. Kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Väärteoasjas on tõendamist leidnud, et liiklusõnnetuses osalenud sõiduki omanikuks oli AS Hansaliising Eesti. Kohus leiab, et liiklusõnnetusega tekitati kahju sõiduki omanikule AS-le Hansaliising Eesti. Asjaolu, et kahju omanikule hiljem hüvitatakse kas kindlustus- või rendilepingu või muul alusel , ei tee olematuks liiklusõnnetusega kahju tekitamist. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 29.11.2005 otsuses nr 3-1-1-109-05, kus märgitakse, et liiklusõnnetusega tekitatud varalise kahju kindlustusepoolne hüvitamine auto omanikule AS-le Hansaliising Eesti tähendab vaid seda, et kahju on heastatud, mitte aga seda, et varalist kahju liiklusõnnetuse tagajärjel pole tekkinud. Kohtu arvates pole kohane kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-9-04, kuna nimetatud väärteoasjas oli kahju tekitajaks auto omaniku Põlva Maavalitsuse maavanema kohusetäitja so kahju saaja esindaja. Antud väärteoasjas ei saa aga mootorsõiduki juhtimisõigust mitteomavat, väidetavalt OÜ Vestebar tegevjuhina töötanud M. Tsimolonskast kuidagi lugeda auto omaniku AS Hansaliising Eesti esindajaks. M. Tsimolonskas on andnud juhtunu kohta erinevaid vastuolulisi ütlusi. Nii on ta kirjeldanud erinevalt liiklusõnnetusele eelnenud ja seda otseselt põhjustanud asjaolusid väites, et algul, et hakkas kontrollima telefoniakut ja pillas telefoni istmete vahele, hiljem aga põhjendas tähelepanu hajumist sellega, et telefon helises ja ta hakkas seda otsima. Erinevalt on ta selgitanud ka oma arusaamist liiklusõnnetuse tagajärjel kahju saajast, nimetades kahju saajaks kord iseennast ja oma vanemaid, aga ka OÜ-d Vestebar. M.Tsimolonskase arusaam, et liiklusõnnetusega põhjustas ta kahju endale ja oma lähedastele on mõistetav ja tavatähenduses ka õige, kuivõrd liiklusõnnetus toob selle põhjustajale kahtlemata kaasa teatud kulutusi. Olukord oleks ju sama, kui liiklusõnnetus põhjustatakse näiteks sõbralt laenatud autoga. Liiklusõnnetuse põhjustaja teab, et peab sellisel juhul sõbrale tekitatud kahju hüvitama, samas on selge, et me ei saa teda nimetada kahju saajaks LE § 227 mõttes, toimepanduga on kahju tekitatud just auto omanikule kellel on õigus tekitatud kahju hüvitamisele. LE §227 esimesest lausest tulenev nõue kahju tekitaja ja kahju saaja vahelisest kirjalikust kokkuleppest kaitseb kohtu arvates eelkõige kahju saaja so omaniku huve. Liiklusõnnetuse põhjustaja ja kahju tekitaja esialgne arvamus oma süüst võib aga hiljem muutuda ja kahju saajal, omanikul võib tekkida raskusi oma õiguste teostamisel. Eeltoodule on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus oma lahendis 3-1-1-31-05 rõhutades, et kirjaliku vormi nõue tuleneb just asjaolust, et asi, milles kokku lepitakse, on ühe isiku vastutus kahju tekitamise eest. Kirjaliku kokkuleppe puudumise korral on hiljem juhtidel võimalik oma seisukohta muuta ja oma süüd eitada. Kuna antud juhul polnud võimalik omanikuga sündmuskohal kokkulepet sõlmida lasus M.Tsimolonskasel LE § 227 esimesest lausest tulenev kohustus teatada juhtunust politseile. M.Tsimolonskase ütlustest nähtub, et ta polnud sündmuskohal ega ka hilisema menetluse käigus teadlik kellele ta kahju põhjustas s.o. kahju saaja polnud talle teada ja sellest tulenes tema LE § 227 teisest lausest tulenev otsene kohustus teatada juhtunust politseile. Ülaltoodu põhjustel oli politseil ka täielik seaduslik alus arutatavat liiklusõnnetust menetleda. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et ebaõigesti on kohaldatud KarS§63 lg3 sätteid ja on määratud eraldi karistused Liiklusseaduse §74 31 ja 74 32 järgi kaevatavas otsuses pole märgitud, milliste eraldi tegudega nimetatud väärteokoosseisud toime pandi. Kohtu arvates on antud juhul tegemist väärteokoosseisude ideaalkonkurentsiga ja karistus nende eest tuleb mõista KarS§63 lg1 alusel. Kohus peab osaliselt õigustatuiks ka kaebaja etteheiteid otsuse vähese põhistatuse kohta. Samas ei nõustu kohus kaebaja väitega, et seda puudust saaks antud juhul lugeda väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mis peaks tooma kaasa otsuse tühistamise Väärteomenetluse seadustik § 148 p3 ja §150 lg1 p7 alusel. Ülaltoodut arvestades leiab kohus, et M.Tsimolonskase tegevuses esineb kõigi temale inkrimineeritud väärtegude objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis, tema poolt toimepandu õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Tulenevalt ülalmärgitud puudustest tuleb kaevatav otsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus. Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 132 p2; 135 kohus otsustas: Tühistada Ida Politseiprefektuuri Rakvere Politseiosakonna korrakaitsetalituse komissar Jüri Linaski 07.07. 2006 otsus nr 2590,06,003169 osaliselt ja teha asjas uus otsus. Tunnistada Martin Tsimolonskas süüdi LS§7417 lg1 alusel ja mõista karistuseks rahatrahv 30 (kolmkümmend) trahviühikut so 1800.00 (üks tuhat kaheksasada . 00) krooni riigituludesse. Tunnistada Martin Tsimolonskas süüdi LS§7431 lg1 ja §74 32 lg1 alusel ja mõista karistuseks KarS§63 lg1 sätteid kohaldades rahatrahv 150 (ükssada viiskümmend) trahviühikut so 9000.00 (üheksa tuhat, 00) krooni riigituludesse. Saaja: Rahandusministeerium a/k SEB EÜP 10220034796011 viitenumber 4100065064 . Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 (kolmkümmend) päeva jooksul alates 13.12.2006. so päevast , millal kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kirjalikult teatada Viru Maakohtule 7(seitse) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtunik /allkiri/ T.Kullerkupp Ärakiri õige Nooremreferent I.Golubev Kohtuotsus jõustus 19. jaanuaril 2007.a Nooremreferent I.Golubev
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.