Obsah (4)

§ 56§ 2§ 32§ 33

Ärakiri KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. veebruar 2007.a Haapsalus Väärteoasja number 4-06-4260 Kohtukoosseis Kohtunik Piia Jaaksoo Istungisekretär

§ 56

lg 1 on määratud: olukorras, kus igal aastal hukkub liikluses sadu ja saab vigastada üle tuhande inimese, peab riik andma selge signaali sellest, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Arvestades tema varasemaid rikkumisi, mille eest määratud karistused ei ole saavutanud oma eesmärki, kuna isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist Liiklusseaduse § 74-22 lg 2 alusel Peeter Äro karistuseks rahatrahv 30 trahviühikut s.o. 1800 krooni. KAEBUS Kohtusse saabunud kaebuses leiab kaebuse esitaja, et otsus tuleb tühistada. Kaebuse esitaja selgitab, et sõitis talle kuuluva sõiduautoga (reg nr 990MEJ) 24.08.2006 Tallinnast Haapsalu suunas, umbes 10 km enne Haapsalut, kui väljus vasakkurvis, jooksis sõiduteele kätega vehkiv politseinik. See ilmselt pidi olema peatumismärguanne. Peatus ja teda paluti põõsastesse pargitud politseiautosse, kus teatati, et ületas lubatud sõidukiirust ja kästi (ilmselt) väärteoprotokolli alaosas asuvasse lahtrisse kirjutada tema seisukoht antud situatsiooni. Kui palus, et mingil moel talle näidatakse tema rikkumist, siis vastati, et näitu enam pole. Lugedes väärteootsust selgub, et on hakanud olema ka mingi kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida miskipärast talle ei näidatud. Samuti pole ka väärteoprotokollis sõnagi selle kohta kuidas/millega kiirust mõõdeti. Väärteoasja otsuses räägitakse olukorrast Eesti maanteedel. On see tema trahvimise põhjus? Ei ole eales ühtki avariid põhjustanud ja on samuti mures liiklusohutuse pärast. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT KAEBUSE OSAS Kohus saatis kaebuse kohtuvälisele menetlejale, kes oma vastuses /politseitoimik tl 15/ on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus tühistamata, kuna rikkumine on tõendatud kogutud tõenditega. Menetluse käigus on koostatud väärteoprotokoll ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mis koostati vastavalt mõõteseadusele. Peale sellega tutvumist allkirjastas selle P.Äro. Antud kohas on tegemist asulavälise teega, kus suurim kiirus 90 km/h. MENETLUSE KÄIK Kaebuse esitaja Peeter Äro andis kohtuistungil ütlusi, et see oli

1. augustil eelmine aasta, kui sõitis Haapsallu, sõidab tavaliselt 100-105 km/h vahel, siis peatati teda ja teatati, et oli sõitnud 130 km tunnis, pärast see kiirus 10 km võrra vähenes ja ta kutsuti politseiautosse, pidi väärteoprotokollile kirjutama oma versiooni asjast, kuskile võis veel alla kirjutada ja see võis olla küll protokoll kiiruse mõõtmise kohta – seal on tema allkiri. Ei kujuta ette, et suudab kurvis sellise kiirusega sõita, võib muidugi suuta, aga see oleks ohtlik ja ka kaasreisija ütles, et see kiirus nii palju küll ei olnud ja ta oleks kartma hakanud kui nii kiiresti oleks sõitnud. Soovis näha, midagi sellist, mis tõestaks, et kiirus oli nii palju, kuid seda ükski asi ei näidanud, öeldi et seda ei ole enam. See pandi imestama, sest ka on enne ka peatatud ja üldjuhul politseinik annab sauaga peatamise märguande, mitte ei jookse kuskilt tihnikust välja ning oleks võinud politseinikule peaaegu otsa sõita seal kurvis kui ta välja jooksis. Tunnistaja Aldis Adelman andis kohtus ütlusi, et töötas varem Haapsalu politseijaoskonnas konstaablina, mäletab, et teostasid liiklusjärelvalvet Taebla - Rannaküla risti vahel, suurel kiirusel lähenes BMW, mille kiiruseks mõõtis 126 km/h. Samast suunast ei tulnud ühtegi teist autot, BMW tuli Tallinna poolt ja samal ajal ei tulnud ka Haapsalu poolt ühtegi autot, seega segavaid faktoreid ei 3 Ärakiri 4-06-2792 olnud, kuna oli ainult üks auto. Auto tuli nähtavale kuskil 300-400 meetri kauguselt, tee oli hüplik ja vahepeal nagu kadus ära aga silmside oli kogu aeg. Mõõtmise kohaks oli Rannaküla ristist Taebla poole umbes kilomeeter ja teisel pool teed on kollane maja, tee on üsna sirge ja läheb laugjalt. Pidasid siis auto kinni, tuvastasid isiku ja ütlesid talle kiiruse, kutsusid enda autosse ja vormistasid materjalid. Isik ei võtnud seda kiirust omaks ja ütles, et see on teise auto kiirus, kuigi seal teisi autosid ei olnud. Kui kiiruse fikseeritud sai, siis andis radari paarimehe kätte, kes mõõtis kiirust edasi, tema läks kodaniku juurde ja kiirust kodanikule ei näidatud, sest ei pea seda tegelikult näitama. Kui võimalik on, siis muidugi näitavad. On teinud selle jaoks, et võib kiirust mõõta, eksami ja midagi valesti antud juhul ei teinud. Kiiruse mõõtmisel mingeid segavaid faktoreid ei olnud, võis olla põlvekõrgune võsa. Politseiauto oli kõrvalteel ja allpool, kuid kiirust mõõtis tee ääres kõrgemal kohal ja seal midagi ei seganud. Paarimees tegeles mõõtmisega edasi ja tema suhtles kodanikuga läbi akna ning siis paarimees ütles, et ei saa kodanikule näitu näidata, kuna uued näidud on juba peal. Radariga on nii, et kui seal on mingi number, see ise ei kao ära, kaob ära siis kui mõõta kellegi teise kiirust või radar välja lülitada. Auto tuli kiiresti peatada kuna ta lähenes üsna kiiresti, muidu ei oleks jõudnud peatumismärguannet anda, seepärast andis mõõteriista paarimehe kätte. Protokollis on kiiruse laiend paika pandud vastavalt auto kiirusele ja politseinikel olevale juhendmaterjalile. Algul võis öelda küll isikule, et tema kiitus oli peaaegu 130 km/h, protokolli kirjutas täpse kiiruse. Kui kiiruse mõõtmise protokollis on kirjutatud, et näitu on isikule näidatud, siis ilmselt see nii oli, ei mäleta täpselt nii vanu sündmusi. Käesolevas väärteoasjas on kogutud ka alljärgnevad kirjalikud tõendid: Politseitoimik (edaspidi PT) tl 1 on väärteoprotokoll, kus on menetlusaluse isiku P.Äro omakäeliselt kirjutatud selgitus, et sõitsin kell 18.50 Haapsalu poole, mind peatas politsei ja teatas, et ületasin kiirust. Mingil moel hetkel pole tõestatud, et tegu oli minu kiirusega. Tutvunud protokolliga. PT tl 20 on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mille kohaselt 24.08.2006 Lääne PP Haapsalu PJ konstaabel A.Adelman teostas riikliku järelevalve korras Peeter Äro poolt juhitud mootorsõiduki BMW 523 reg nr 990MEJ liikumiskiiruse mõõtmist kell 18.50 Lääne maakonnas Taebla vallas Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla teel, sõidu suund Haapsalu suunas. Kasutas liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker ATR nr SP 007356, taatlustunnistuse nr
2. Seade on testitud 24.08.2006 kell 17 ja see on olnud töökorras. Mõõtmise tehiolude kirjeldus on järgmine – koht : asulaväline tee, nähtavus hea, sademeteta, teeolud – kuiv, kattega tee, hämar. Sõiduradasid 1, kahesuunaline tee. Mõõdetud on seistes. Mootorsõiduk liikus
3. sõidurajal, lähenes ja liikus üksinda. Seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev e kõrgenev. Seadme lugem 126 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus: +/-4 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 32 km/ h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. Peeter Äro on protokollile kirjutanud, et pole tõestatud, et tegu oli auto reg nr 990MEJ kiirusega konkreetselt. Pt tl 6 karistusregistri õiendist nähtuvalt on Peeter Äro`t eelnevalt kahel korral karistatud Liiklusseaduse § 74-22 lg 2 järgi – 23.07.2004 toimepandud väärteo eest rahatrahviga 2400 krooni (otsus jõustus 28.02.2005), rahatrahv tasumata ja 27.08.2004 toimepandud väärteo eest rahatrahviga 1500 krooni (otsus jõustus 10.02.2005), trahvist tasutud 146 krooni 32 senti. PT tl 8 on mõõtevahendi taatlustunnistus nr 05009084, mille kohaselt on kiirusmõõtur Stalker ATR nr SP007356 taadeldud 25.10.
4. Pt tl 9- 14 on Lääne PP politseiprefekti käskkiri, millega on määratud lineaar- ja kiiruse mõõtmistel pädevateks mõõtjateks Lääne Politseiprefektuuri politseiametnikud ja nende seas punkti 1.59 alusel ka Aldis Adelman, Haapsalu politseijaoskonna korrakaitsetalituse konstaabel. Kaebuse esitaja leidis kohtuvaidlustes, et jääb oma kaebuse juurde ja palus otsus tühistada. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis kohtulikes vaidlustes, et jääb oma otsuse juurde, mis tuleneb seadusest, on õiglane. 4 Ärakiri 4-06-2792 KOHTU SEISUKOHT Peeter Äro on vaidlustatava otsusega süüdi tunnistatud Liikluseeskirja § 124 p 2 nõuete rikkumises ja süütegu on kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 74-22 lg 2 järgi. Liikluseeskirja § 124 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 74-22 lg 2 näeb väärteona ette mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis. Karistusena nähakse ette rahatrahv kuni 50 trahviühikut.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Seega peab kohus kõigepealt tuvastama, kas Peeter Äro on talle süüks arvatud väärteo toime pannud. Vaidlust ei ole selle üle ja väärteoprotokollist lähtuvalt on sündmuskoht olnud asulavälisel teel, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks on 90 km/h. Vastavalt väärteoprotokollis olevale väärteokirjeldusele juhtis P.Äro väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas mootorsõidukit kiirusega 126+/- 4 km/h. P.Äro ei tunnista, et ta oleks sellise kiirusega autot juhtinud. P.Äro ütleb, et tavaliselt sõidab ta kiirusega 100-105 km/h ja seekord võttis enne kurvi kiiruse maha. Leiab, et tema kiiruse ületamine ei ole tõendamist leidnud, kuna politseinik ei näidanud talle radarilt tema poolt juhitava auto kiirust. Riigikohus on otsuses 3-1-1-29-05 leidnud: „Kiirusenäidu näitamine juhile on vajalik võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta. Nimetatud õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud. Seetõttu ei nõustu kriminaalkolleegium Jõgeva Maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole vahet sellel, kas kiirusemõõtja näitu tutvustatakse menetlusalusele isikule protokolli kantult või mõõteseadme tabloolt. Viimase puhul on tegemist vahetu informatsiooniga, muudel juhtudel ei ole aga isikul võimalik kontrollida, kas dokumenti kantud kiirus vastas tegelikult mõõdetule. Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu näitamata jätmine seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust. Asjas nr 3-1-1-105-03 ei ole Riigikohus väitnud, nagu tooks näidu tutvustamata jätmine kaasa tõendi lubamatuse ja koos sellega kiiruse ületamise tõendamatuse, vaid leidis, et Harju maakohus ei ole hinnanud, kas ja kuidas kiirust mõõdeti ja kas on alust eeldada, et seejuures mõõdeti väidetud kiirus“. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis on märgitud, et isikule näidati tabloole fikseeritud lugemit. P.Äro on nii oma vastulauses kui kohtuistungil väitnud, et talle pole mõõtmistulemust näidatud ja seetõttu ta ei teagi, kas see, mis talle öeldi, oli tema kiirus ja kas kiirus oli just selline. Tunnistaja A.Adelman ütles algul, et mõõteseadme näitu isikule ei näidatud, kuna paarimees mõõtis teiste autode kiirust. Hiljem, kui kohus avaldas kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, ütles tunnistaja A.Adelman, et kui protokollis on kirjas, et isikule seda näitu näidati, siis ilmselt näidati. Kohus leiab, et käesoleval juhul saab tõendatuks lugeda, et isikule kiirusemõõtmise tulemust tabloolt ei näidatud, sest P.Äro on seda väitnud algusest peale ja ka tunnistaja väitis seda algul, muutes oma ütlusi peale seda, kui oli näinud vastavat paberit. Samas väitis tunnistaja, et andis radari paarimehe kätte, kes kiirust edasi mõõtis. Seega leiab kohus, et protokolli on ekslikult märgitud, et isikule tablool kiirust näidati. Seega politsei P.Äro`le tema auto kiirust radari tablool ei näidanud. Lähtudes eelkirjeldatud Riigikohtu lahendist leiab kohus, et asjaolu, et P.Äro`le ei näidatud kiirusemõõtmise tulemust, ei muuda politsei otsust iseenesest ebaõigeks. Samas leiab kohus, et tõepoolest ka käesoleval juhul oleks pidanud politsei näitama P.Äro`le kiiruse mõõtmise tulemust tablool, sest nagu kohtuistungil uuritud tõenditest selgub, mõõdeti kiirust sealsamas, kus P.Äro peatati ja tegelikult oleks olnud võimalik koheselt P.Äro`le kiirust näidata. Nagu tunnistaja 5 Ärakiri 4-06-2792 A.Adelman ütlustest selgub, ei olnud mõõteseadme näitu võimalik näidata, kuna paarimees hakkas teiste autode kiirust mõõtma. Kohus leiab, et politsei peab oma töös lähtuma ka VTMS § 5 lg 2 ning andma isikule võimaluse enda kaitsta – kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, et oleks esinenud mingi erakorraline olukord, et oli viivitamatult vaja mõõta teiste autode kiirust ja seetõttu jätta P.Äro ilma õigusest end kaitsta. Võib nõustuda politsei seisukohaga, et otseselt ei ole sätestatud, et nad peavad isikule näitama tabloolt kiirusemõõtmise tulemust, kuid see tuleneb VTMS § 5 lg 2 ja selle põhimõtte järgimine hoiaks ära nii mõnedki vaidlused ja kodanikel tekiks ka usaldus politsei vastu, mitte tunne, et talle on liiga tehtud. Kuna käesoleval juhul esineb vaidlus selle üle, kas P.Äro on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, peab kohus tuvastama, kas ja milliste tõenditega on väärtegu tõendatud. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kiiruse mõõtmise kohta on koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll. Protokollis on seadme lugemiks kirjutatud 126 km/h ja kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks +/-4 km/h. P.Äro on ka tunnistanud, et politsei ütles talle, et tema kiirus oli 130 km/h. Tunnistaja A.Adelman sõnade kohaselt võis ta algul juhile öelda, et kiirus oli peaaegu 130 km/h. See asjaolu ei tee kiirusemõõtmise tulemust kaheldavaks, sest tõepoolest kui kasutada laiendamääramatust +4, siis saab lugeda kiiruseks 130 km/h (kuigi seda ei kasutata). Kohus leiab, et politseiametniku poolt oleks olnud korrektne öelda juhile tabloo näit, mitte kiirust ümardada, mis tekitas arusaamatust. Protokolli kohaselt oli kiiruse mõõtmiseks tingimused head – ilm oli selge, nähtavus hea, sademeteta ja teisi mootorsõidukeid ei liikunud. Mõõtmiseks on kasutatud taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmist teostanud isik on pädev mõõtja. P.Äro väidab, et tavaliselt ta nii kiiresti ei sõida ja kurve ei suudakski ta nii kiiresti läbida ja seega ei saanud tema auto kiirus selline olla. Kohus leiab, et P.Äro ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks ja seda eelkõige seetõttu, et karistusregister näitab, et ta on samasisuliste õigusrikkumiste eest (kiiruseületamine 21-40 km/h) juba korduvalt karistatud. Eeltoodud asjaolu ei kinnita P.Äro ütlusi tema liikluskäitumise kohta. Samuti on P.Äro kaebuses väitnud, et lugedes otsust, ilmnes talle, et on olnud mingi kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida talle ei näidatud ning ka väärteoprotokollis ei ole sõnagi selle kohta, millega kiirust mõõdeti. Kohtuistungil P.Äro küll tunnistas, et see on tema allkiri ja seletus, mis kiirusemõõteseadme kasutamise protokollil on. Samuti on väärteoprotokolli märgitud tõendina kiiruse tuvastamise protokoll. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et P.Äro on kaebuses esitanud asjaolusid, mis tegelikkuses ei ole tõendamist leidnud ja talle on juba sündmuskohal tutvustatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, kus oli fikseeritud politseiametniku poolt tema auto kiiruse mõõtmise protseduur ja tulemused. Seega leiab kohus, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, mõõtevahendi taatlustunnistuse, Lääne PP käskkirjaga ja tunnistaja A.Adelman ütlustega on tõendamist leidnud, et P.Äro väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas rikkus Liikluseeskirja § 124 p 2 nõudeid ja pani toime väärteo, mis on sätestatud Liiklusseaduse § 74-22 lg 2. Seega on P.Äro väärtegu õieti kvalifitseeritud. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

§ 32

lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi.

§ 33

sätestab, et isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Ei kohtuvälises menetluses ega kaebuse kohtulikul arutamisel ei ole esitatud kohtule P.Äro süüd välistavaid tõendeid. Seega on P.Äro talle süüks arvatud väärtegude toimepanemises süüdi. MENETLUSNORMID P.Äro on kinnitanud, et politseinik ilmus teele ootamatult ja ka tunnistaja A.Adelman kinnitas, et auto peatamisega läks kiireks. P.Äro leidis ka kaebuses, et ei ole normaalne, et politseinik jookseb teel ja annab peatumismärguande kätega vehkides. 6 Ärakiri 4-06-2792 Liikluseeskiri ei välista peatumismärguande andmist käega, vaid see on peatumismärguande andmise üks viise ja kuna isiku peatas auto, siis ilmselt oli see ka arusaadav. P.Äro oli imestunud, et tal oma seisukoht paluti kirjutada tühjale väärteoprotokollile. VTMS § 69 lg 2 p 3 näeb ette, et väärteoprotokolli põhiosas märgitakse menetlusaluse isiku ütlused või viide, et menetlusaluse isiku ütlused on protokollitud eraldi. Käesoleval juhul on P.Äro ütlused tema enda poolt kirjutatud väärtoeprotokolli, mis on menetlusseadusega igati kooskõlas. VTMS ei näe ette menetlustoimingute konkreetset järjekorda ja kohus leiab, et kuna P.Äro sai endale kohapeal ka lõpliku väärteoprotokolli (kus oli ka tema enda seletus), mis on ka asja materjalide juures, siis sellega, et temal endal kästi oma seletus väärteoprotokolli kirjutada esimesena, ei ole menetlusõiguse rikkumine. Lähtudes eeltoodust ei tuvastanud kohus käesoleval juhul menetlusnormide rikkumist. KARISTUS P. Äro`t on väärteootsusega karistatud 30 trahviühikuga s.o. 1800 krooni. Karistamise alused on sätestatud

§ 56

lg 1, mille kohaselt karistamise alus on isiku süü, mis P.Äro puhul on tõendamist leidnud. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel järginud karistuse kohaldamise aluseid. Kohtuväline menetleja on P.Äro`le määranud väärteo toimepanemise eest keskmisest pisut kõrgema karistuse ja karistuste muutmiseks alust ei ole. Pt tl 6 olevast õiendist on näha, et P.Äro`t on eelnevalt kahel korral karistatud väärteokorras Liiklusseaduse § 74-22 lg 2 rikkumise eest. Teda on nende rikkumist eest karistatud rahatrahvidega 2400 ja 1500 krooni (rahatrahvid tasumata). Kohus leiab, et väiksema karistuse mõistmisega ei ole P.Äro`t võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. P.Äro leiab kaebuses, et asjaolu, et olukord Eesti teedel on hull, ei saa olla tema trahvimise põhjuseks. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on oma otsuses karistuse määramisel arvestanud õiguskorra kaitsmise huvisid (kirjeldades olukorda Eesti teedel) ja vastavalt

§ 56lg 1 on see üks karistuse mõistmise aluseid.

Kohus leiab, et Liiklusseaduse § 74-22 väärtegude toimepanemise puhul on tõepoolest karistuse mõistmisel oluline ka see, et arvestataks ühe olulise faktorina õiguskorra kaitsmise huvisid, sest mootorsõidukitele on kiiruspiirangud kehtestatud selleks, et tagada kõikide liiklejate ohutus ja lubatud kiiruse oluline ületamine on selline süütegu, mis reaalselt seab kohtu ka kaasliiklejad. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja seadusesätetest, leiab kohus, et P.Äro kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §-dest 132 p 1, 133, 134, 156 lg 1, 3. /allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige 7 Ärakiri 4-06-2792