1-04-213\8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8.veebruar 2007.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 6.veebruar 2007.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-04-213 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi Sergei Džavakjani süüdistuses KarS prg. 184 lg 2 p.1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 6.oktoobrist 2006.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Sergei Džavakjani kaitsja adv. Anatoli Jaroslavski Prokurör Endla Ülviste Süüdistatav Sergei Džavakjan otsuses) Kaitsja Adv. Anatoli Jaroslavski RESOLUTSIOON Harju (ankeetandmed Harju Maakohtu otsus 6.oktoobrist Džavakjani Maakohtu 2006.a. Sergei suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse 2 poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK : Sergei Džavakjan mõisteti Harju Maakohtu otsusega süüdi KarS prg. 184 lg 2 p. 2 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat. Sergei Džavakjan mõisteti süüdi selles, et tema tema omandas ebaseaduslikult enne 11.03.2004 eeluurimisel tuvastamata kohas ja isikult 38 VIP logoga tabletti, mis sisaldasid kokku 4,78 g MDMA (metüleendioksümetamfetamiin) ja ligikaudu 100 MDMA sisaldavat PEACE logoga tabletti, mis sisaldasid vähemalt 1,65 g MDMA, s.o suures koguses narkootilist ainet, mida ta valdas, hoides neid ebaseaduslikult enda juures kuni andis need ebaseaduslikult enne 11.03.2004 Tallinnas edasi Vadim Šerstnjovile. Sama kohtuotsusega on süüdi mõistetud ka Vadim Šerstnjov ja Roman Botškarjov ja õigeks mõistetud Eduard Berzin , kelle suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja kohtuotsuse tühistamist Sergei Džavakjani süüdimõistmise osas ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt. Nii uurimisel kui ka kohtuistungitel ei tunnistanud Sergei Džavakjan ennast selles kuriteos süüdi, st ei ole tema omandanud, vallanud, hoidnud ega edasi andnud 38 VIP logoga tabletti, mis sisaldasid kokku 4,78 g MDMA ja ligikaudu 100 MDMA sisaldavat PEACE logoga tabletti, mis sisaldasid vähemalt 1,65 g MDMA, mis oli leitud Vadim Šerštnjovi elukohas. Apellant leiab, et puuduvad ka objektiivsed tõendid, mille alusel oleks võimalik väita, et Sergei Džavakjan’i süü on tõendatud. Sergei Džavakjan’i süüdistus ei ole konkretiseeritud ning on puudulik algusest peale, sest ei ole kindlaks tehtud millal, millistel asjaoludelt ja kust kohast omandas kaebaja 38 VIP logoga tabletti, mis sisaldasid kokku 4,78 g MDMA ja ligikaudu 100 MDMA sisaldavat PEACE logoga tabletti, mis sisaldasid vähemalt 1,65 g MDMA, millised leiti majas kus elas teine kaaskohtualune (Vadim Šeršnjov); ei ole ka kindlaks tehtud, kus nimelt hoidis Sergei Džavakjan narkootilisi aineid; ei ole ka kindlaks tehtud, millal täpselt, millistel asjaoludel andis S.Džavakjan narkootilisi aineid edasi Vadim Šerštnjovile, selles osas ei anna ka Vadim Šerštnjov mingeid ütlusi. Sellise süüdistuse alusel puudub süüdistataval võimalus end kaitsta. Apellant leiab, et ülalnimetatud asjaolud ei olnud kindlaks tehtud ka kohtuliku uurimise käigus. Seega puuduvad kuriteo objektiivse külje tunnused. Samas keeldus prokurör kohtuistungil teise süüdistatava süüdistusest, kuna kohtuliku uurimise käigus selgus, et viimasele inkrimineeritud narkootilise aine omandamise ajal viibis isik tegelikult teises linnas ning ei saanud kuritegu toime panna. Kui Sergei 3 Džavakjan’i suhtes oleks konkretiseeritud oletatava kuriteo toimepanemise asjaolud, siis oleks viimasel võimalus kaitsta end esitatud süüdistuse eest. Kohtuotsusest selgub, et Sergei Džavakjani süü on tõendatud ainult teise kaaskohtualuse ütlustega ja nimelt Vadim Šerštnjovi ütlustega selle kohta, et „Tabletid sai ta edasimüügi eesmärgil tuttavatelt, täpsemalt S.Džavakjanilt.“ Peale Vadim Šerštnjovi ütluste ei ole muid objektiivseid tõendeid S.Džavakjani süü osas. Valitseva kohtupraktika alusel tuleb teise süüdistatava ütlustesse suhtuda eriti kriitiliselt, kui nad on süüstavad teise süüdistatava suhtes. Apellant on kindel, et Vadim Šerštnjovi ütlused kujutavad ennast rõõna Sergei Džavakjan’i suhtes, sellele viitas ka Sergei Džavakjan ise. Vadim Šerštnjov oli politsei poolt kinni peetud katseajal ning politsei pakkus viimasele leebema karistuse uurimisasutusele koostöö osutamise korral. Olles mõjutatud politseiametnike poolt ning soovides saada võimalikult leebet karistust, samas tahtmata välja anda tegelikku narkootilise aine käitlemise osavõtjat, osutas Vadim Šerštnjov Sergei Džavakjan’ile, kui isikule, kellelt on omandanud narkootilisi aineid. Kohtuotsuses puuduvad üldse viited tõenditele, mille alusel on võimalik väita, et S.Džavakjan omandas, valdas ja hoidis enda juures narkootilisi aineid. Need tõendid, mida kohus peab kaudseteks tõenditeks ei ole kuidagi seotud S.Džavakjanile esitatud süüdistusega. Apellant peab silmas tunnistajate A.Kurlajevi ja R.Adosoni ütlusi, kes kinnitavad, et tutvusid S.Džavakjaniga V.Šerstnjovi kaudu. Nende ütlused näitavad süüdistatavate küllaltki tihedat omavahelist suhtlemist, samuti seda, et toimus (tunnistaja R.Adosoni ütlustest nähtuvalt) erinevate pakkide ühest kohast teise toimetamises. Siinjuures tuleb märkida, et omavaheline suhtlemine ja vahepeal pakkide ühest kohast teise toimetamine ei tähenda, et isikud panevad toime kuriteo. Keegi tunnistajatest ei ole väitnud, et nendes pakkides olid narkootilised ained. Apellant juhib ka kohtu tähelepanu sellele, et ei saa lugeda Sergei Džavakjan’i süü kinnitavaks tõendiks, mingi paberit, millel on kirjutatud mingeid numbreid, sest isegi kui need numbrid on seotud narkootiliste ainete müügi arvestusega, siis ei ole ühtegi veenvat põhjust järeldada, et see oli seotud just Sergei Džavakjan’iga. Ka siin kinnitavad seda fakti ainult kaassüüdistatava V.Šerstnjovi ütlused. Need märkused ei ole tehtud Sergei Džavakjan’i poolt, see ei ole tema käekiri. On selge, et viidatud paberid kuuluvad Vadim Šerštnjovile, kes tegeles narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega. Samas Sergei Džavakjan’i elukohast ei leitud midagi ebaseaduslikku, minigripp kilekottidel , millistes olid narkootilised ained, puudusid tema jäljed, seega ei ole isegi tõendatud, et narkootilised ained olid S.Džavakjani valduses. Samal ajal kaebaja jäljed teistel asjadel (sh ka tühjadel minigripp kottidel) Vadim Šerštnjovi korteris tõendavad ainult seda, et Sergei Džavakjan oli tihti Vadim Šerštnjovi külas, kuid see ei tõenda, et ta tegeles selles korteris ebaseaduslike asjadega ja nimelt narkootiliste ainete müügiga. Seega on apellant seisukohal, et süüdimõistev kohtuotsus Sergei Džavakjani suhtes on tehtud ainult oletustel. Kohtu arvamus selle kohta, et Vadim Šerštnjovi ütlused on usaldusväärsemad kui Sergei Džavakjan’i ütlused ei ole kuidagi põhjendatud. Apellant leiab, et käesolevas asjas on kõrvaldamata kahtlus kaebaja süüdiolekus, mis tuleb tõlgendada vastavalt KrMS § 7 lg 3 Sergei Džavakjan’i kasuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 4 Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt Sergei Džavakjani õigeksmõistmist temale esitatud süüdistuses. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus hinnates eeluurimise ja kohtuliku menetluse käigus kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et esitatud apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, sest maakohtu otsus on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõigi tõendite igakülgse ja objektiivse läbivaatamise tulemusel ja nende kogumis hindamisel tuvastanud õigesti kõik kuriteo toimepanemise asjaolud ja ka põhjendatult jõudnud järeldusele, et Sergei Džavakjani süü temale esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist. Tõendite põhjalik analüüs on linnakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatavate Sergei Džavakjani ja Vadim Šerstnjovi sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just süüdistatava Vadim Šerstnjovi ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb kõigi maakohtus kontrollitud tõendite põhjalikul analüüsil ning nende hindamisel kogumis kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kohtukolleegium märgib omalt poolt vastuseks kaitsja apellatsiooni väidetele järgmist: 1) Kaitsja väidab, et S.Džavakjanile esitatud süüdistus on konkretiseerimata - ei ole kindlaks tehtud millal, millistel asjaoludelt ja kust kohast omandas S.Džavakjan 38 VIP logoga tabletti ja ligikaudu 100 MDMA sisaldavat PEACE logoga tabletti, millised leiti majas kus elas teine kaaskohtualune Vadim Šerštnjov; ei ole ka kindlaks tehtud, kus nimelt hoidis Sergei Džavakjan narkootilisi aineid; ei ole ka kindlaks tehtud, millal täpselt, millistel asjaoludel andis kaebaja narkootilisi aineid edasi Vadim Šerštnjovile, selles osas ei anna ka Vadim Šerštnjov mingeid ütlusi. Sellise süüdistuse alusel puudub süüdistataval võimalus end kaitsta. Kohtukolleegium leiab, et narkootikumide käitlemisega seotud kuritegudes ei ole võimalik neid kaitsja poolt nimetatud konkreetseid aegu kindlaks teha ja seda mitte uurimisorganite ja kohtu töös esinevate tegematajätmiste pärast, vaid just narkootikumide käitlemises osalevate isikute poolt nende asjaolude varjamise tõttu. Paraku on tegemist selliste isikute ringiga, kelle omavahelised suhted rajanevad eelkõige ebaseaduslikult teenitud rahadel ja hirm jääda ilma illegaalsetest elatusvahenditest ja võimalik, et veel mingitest kohtule mitteteadaolevatest narkootikumide käitlemisega tegelevate isikute hierarhias valitsevatest reeglitest tulenevalt, on need isikud huvitatud kaitsja poolt nimetatud ajahetkede varjamisest. Süüdistust ei ole aga võimalik sisustada uurimisorgani poolt väljamõeldud suvaliste ajavahemikega. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud konkreetsete ajahetkede või ka ajavahemike puudumine seda liiki kuriteoasjades esitatud süüdistustest , ei ole hinnatavad süüdistuse puudulikkusena, kuna neid konkreetseid aegu ei saa süüdistaja kuidagi tuvastada, kui just narkootikumide käitlemises osalev isik ise seda ei avalda. Tegemist on ebaseaduslike tehingutega, mille objektiks on keelatud kaup ja millistest ei 5 jää maha dateeritud kirjalikku lepingut. Tegemist on kuriteoga, milles ei ole kannatanuid kriminaalmenetluse mõttes – nagu näiteks isikuvastastes või varavastastes kuritegudes - kes oleks võimelised uurimisorganitele nimetama nende suhtes toimepandud kuriteo aega. Narkokuriteoasjades tuleb selles osas süüdistus rajada loogilisele mõtlemisele – kui isikul on narkootikumid, siis ta on nad kuskilt ja kellegi käest millalgi saanud; kui isik annab kellelegi narkootikumid edasi, siis on ta nad samuti kellegi käest millalgi saanud või millalgi nad ise valmistanud. 2) Apellant väidab, et peale Vadim Šerštnjovi ütluste ei ole muid objektiivseid tõendeid S.Džavakjani süü osas. Valitseva kohtupraktika alusel tuleb teise süüdistatava ütlustesse suhtuda eriti kriitiliselt, kui nad on süüstavad teise süüdistatava suhtes. Apellant on kindel, et Vadim Šerštnjovi ütlused kujutavad ennast rõõna Sergei Džavakjan’i suhtes, sellele viitas ka Sergei Džavakjan ise. Vadim Šerštnjov oli politsei poolt kinni peetud katseajal ning politsei pakkus viimasele leebema karistuse uurimisasutusele koostöö osutamise korral. Olles mõjutatud politseiametnike poolt ning soovides saada võimalikult leebet karistust, samas tahtmata välja anda tegelikku narkootilise aine käitlemise osavõtjat, osutas Vadim Šerštnjov Sergei Džavakjan’ile, kui isikule, kellelt on omandanud narkootilisi aineid. Kohtukolleegium ei pea sellekohast kaitsja väidet asjakohaseks. Maakohus on piisavalt motiveerinud oma otsuses seisukohta, et S.Džavakjani ja V.Šerstnjovi vahelised suhtes ei olnud vaenulikud – vastupidi mõlemad süüdistatavad kinnitasid, et nendevahelised suhted olid head. Seega puudus V.Šerstnjovil põhjus isiklike vaenulike suhete pinnalt alusetult süüstada S.Džavakjani. Rääkida sellest, et V.Šerstnjov andis S.Džavakjani vastu ütlusi lootuses ise kergemalt pääseda, on alusetu. V.Šerstnjov oli teadlik asjaolust, et temal on eelmise kohtuotsusega kandmata peaaegu 3 aasta pikkune vangistus. Uue kuriteo pani ta toime katseajal ja minimaalne karistus, milline on ettenähtud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest raskendavatel asjaoludel on 3 aastat vangistust. Seega ei olnud V.Šerstnjovil lootust pääseda kergema karistusega, kui talle mõisteti vaidlustatud kohtuotsusega. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõisteti V.Šerstnjovile aasta võrra kergem karistus kui S.Davakjanile. Seejuures V.Šerstnjovi leebem kohtlemine on põhjendatud eelkõige tema poolt süü tunnistamisega. Kohtukolleegium leiab, et isikule, kes ise oma tegu tunnistades selle teo hukka mõistab ja seda kahetseb, võib olla riigi poolt avaldatav hukkamõist väiksem, kui isikule, kes oma süüd ei tunnista. Vadim Šerstnjov on vahi all olnud kogu eeluurimise aja alates tema esialgsest kinnipidamisest. Seega ei saanud tema poolt S.Džavakjani vastu antud ütlused tuleneda ka mingitest lubadustest kergemaliigilise tõkendi kohaldamiseks. Mingeid asjaolusid selle kohta, miks peaksid olema politseitöötajad huvitatud just S.Džavakjani vastutusele võtmisest ning miks nad pidid mõjutama V.Šerstnjovi , et viimane annaks ütlusi just S.Džavakjani vastu, kohtule teada ei ole. Neid ei ole veenvalt suutnud välja tuua ka süüdistatav ega apellant. Kohtupraktikas on tavaline, et süüdistuses nimetatakse isikut, kellelt süüdistatav narkootilist ainet saanud on eeluurimisega tuvastamata isikuks. Nii, et mingit kohustust sisustada ja seostada V.Šerstnjovi süüdistus just S.Džavakjaniga uurimisorganitel ei olnud. Seega ei saa ka väita nagu seda väidab apellant, et V.Šerstnjov nimetas S.Džavakjani nime eesmärgiga mitte anda välja tegelikku narkootilise aine käitlemises osalenud isikut. Sisuliselt piisanuks tal öelda, et ta ei tunne seda inimest ja see isik oleks figureerinud ka 6 süüdistuses eeluurimisel tuvastamata isikuna. Veel viitab apellant valitsevalt kohtupraktikale ja seal domineerivale seisukohale, et teise süüdistatava ütlustesse tuleb suhtuda eriti kriitiliselt, kui nad on süüstavad teise süüdistatava suhtes. Kohtukolleegiumi käsutuses olev Riigikohtu praktika aga kinnitab võimalust isiku süüdimõistmiseks kaassüüdistatava ütluste alusel. Oma otsuses 3-1-1-94-04 ei nõustu Riigikohus sellega, et põhimõtteliselt lubamatu on süüdimõistva otsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse süüstavate ütluste alusel. Veel märkis Riigikohus, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Mõistetavalt tuleb sellisel juhul kohtul selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda motiveerituks (ja seega faktiliste asjaolude tuvastamise protsessi kassatsioonimenetluses õiguslikult aktsepteeritavaks) ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab kohtuniku poolt olema selline, et tema siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Et maakohtu otsus sellistele nõudmistele vastab, selles osas on kohtukolleegium oma seisukoha käesolevas otsuses juba välja öelnud. 3)Apellant juhib ka kohtu tähelepanu sellele, et ei saa lugeda Sergei Džavakjan’i süü kinnitavaks tõendiks, mingi paberit, millel on kirjutatud mingeid numbreid, sest isegi kui need numbrid on seotud narkootiliste ainete müügi arvestusega, siis ei ole ühtegi veenvat põhjust järeldada, et see oli seotud just Sergei Džavakjan’iga. Maakohus on käsitlenud V.Šerstnjovi korterist leitud pabereid arvutuste ja märkmetega tõendina põhjendatult ja tuginedes V.Šerstnjovi ütlustele. V.Šerstnjov sletas, et arvutused ja märkmed paberitel kajastavad S.Dzavakjanilt saadud narkootiliste ainete arvestust. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et andes V.Šerstnjovi kogu menetluse vältel antud ütlustele tõenditena eelistuse kaassüüdistatava S.Džavakjani ütluste ees, ei saa eelistada tema ütlusi ainult osaliselt, s.o. teatud asjaolude tuvastamisel lugeda need usaldusväärseteks, teiste tuvastamisel aga mitte. Kohtukolleegium hindab V.Šerstnjovi ütlusi täies osas usaldusväärseteks ja ei leia alust nendes kahelda. S.Džavakjanile mõistetud karistus on sanktsiooni ülemmäära arvestades tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ja ligilähedane sanktsiooni alammäärale. Maakohus on motiveerinud, miks ei pea võimalikuks vangistuse tingimuslikku kohaldamist. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaks alust kergendada S.Džavakjanile maakohtu poolt mõistetud karistust. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 6.oktobrist 2006.a. Sergei Džavakjani suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Jüri Paap 7