7 alusel, kuna A.N on varem kohtu poolt karistamata, ta on oma süüst aru saanud, teoga ei kaasnenud raskeid tagajärgi ja süü ei ole suur. A.Nt kohustati tasuma L.Tähele 01.detsembriks 2006.a. kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks 545 krooni ja riigi tuludesse 01.märtsiks 1000 krooni ning lisaks 552.20 krooni menetluskulude hüvituseks. Prokuröri määruses selgitati võimalust esitada kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele kaebus vastavalt
2 ja 3. 15.novembril 2006.a. esitas L.Täht Riigiprokuratuurile kaebuse, milles ei nõustunud kriminaalasja lõpetamisega ja tegi rea etteheiteid kohtueelse menetluse läbiviimise osas. 11.detsembri 2006.a. määrusega jättis riigiprokurör Kaire Jaakson kaebuse rahuldamata ja selgitas
1 ja 2 ette nähtud õigust pöörduda määrusega mittenõustumisel maakohtu poole. Kaebusest nähtub rahulolematus uurija ja prokuröri vastu seoses antud kriminaalasja uurimise ja vastu võetud otsusega s.o. kriminaalasja lõpetamisega. L.Täht ei nõustu moraalse kahju hüvituse väljajätmisega A.Nle pandud kohustustest ja kuriteo kvalifikatsiooniga; ta kinnitab, et prokuratuur ei võimaldanud tal tutvuda enne prokuröri määruse saamist kriminaaltoimiku materjalidega, milleks on tal
järgi õigus, kriminaalasjale ei lisatud tema poolt esitatud tõendeid ja ei protokollitud kõiki tema ütlusi; lõppastmes soovib ta uurija ja prokuröri kriminaalvastutusele võtmist ja kummaltki moraalse kahju hüvituse väljamõistmist. Lisaks taotleb L.Täht enda suhtes kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimist seoses peavigastusega ja palub kohtul võtta A N vastutusele KarS § 121 järgi, lasta koostada süüdistusakt kohtusse saatmiseks ja tühistada Riigiprokuratuuri 11.detsembri 2006.a. määrus. L.Täht leiab, et teda ei ole tunnistatud kriminaalasjas kannatanuks, kuna KarS § 263 ei näe kannatanut ette ja tema löömisel ei ole avaliku korra rikkumisega mingit seost. L.Täht ei vaidlusta kriminaalasja asja lõpetamist, kuid leiab, et N peab vastutama KarS § 121 järgi tema löömise eest; uurija ja prokurör on rikkunud
1, 198 lg. 2 p.p.1 ja 2 nõudeid, kuna sündmust ei kvalifitseeritud isikuvastase kuriteona. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Kriminaalasja lõpetamine
7 alusel on prokuröri õigus ja kui süüdistatav talle pandud kohustusi ei täida, siis uuendab prokurör kriminaalasja menetluse ja võib saata kriminaalasja süüdistusaktiga kohtusse. Kohus ei saa teha prokurörile ettekirjutust, millise otsuse ta kriminaalasjas peab vastu võtma.
7 kohaselt tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei ole kaevatav.
1 ja 2 kohaselt saab kriminaalmenetluse lõpetamist või alustamata jätmist kaebusega vaidlustada üksnes juhul, kui kriminaalmenetlus jäetakse alustamata või alustatud menetlus lõpetatakse
kriminaalmenetlus välistavate asjaolude esinemise tõttu. Antud juhul ei ole niisuguse vaidlusega tegemist. Riigiprokurör on ringkonnaprokuröri määruse peale esitatud kaebust käsitlenud kui
ette nähtud kaebust, mida on menetlusosalisel või menetlusvälisel isikul õigus esitada enne süüdistusakti koostamist prokuratuuri või uurimisasutuse toimingu või määruse peale. Kaebuse aluseks saab olla menetlusnõuete rikkumine toimingu tegemisel või määruse koostamisel. Kaebusest ei nähtu, milline kriminaalasja uurimisel tehtud toiming on kannatanu õigusi rikkunud ja milles rikkumine seisnes. Kaebusest ei ole võimalik mõista, milliseid konkreetseid L.Tähe ütlusi või avaldusi ei ole ülekuulamisel protokollitud ja millise tõendi lisamisest on keeldutud. Tegemist on vaid üldsõnaliste süüdistuste ja rahulolematuse avaldustega uurija ja ringkonnaprokuröri abi vastu. Kaebusest tuleneb, et kriminaalmenetluses ei määratud kohtuarstlikku ekspertiisi L.Tähe kehavigastuse raskusastme kindlakstegemiseks. Kaebusele lisatud materjalidest selgub, et L.Täht on käinud arsti vastuvõtul ja tema vigastused on fikseeritud. Raske terviserikke tunnuseid meditsiinilistest dokumentidest ei nähtu ja seepärast puudus vajadus ka kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimiseks. Kohtul oleks võimalik ekspertiis määrata vaid juhul, kui prokurör oleks saatnud kriminaalasja kohtusse arutamiseks. Kannatanu ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga. Kas kvalifitseerida üks ja seesama tegu KarS § 263 p. 1 järgi avaliku korra rikkumisena või kannatanu kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi, on tõendite hindamise küsimus. Kohus ei saa prokurörile teha ettekirjutust, kuidas tõendeid hinnata ja tegu kvalifitseerida. Kohus saaks teo ümber kvalifitseerida vaid juhul, kui kriminaalasi oleks saadetud kohtusse arutamiseks. Kannatanu ei nõustu mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse panemata jätmisega süüdistatavale; samuti nähtub kaebusest, et kannatanul ei võimaldatud kriminaalasja materjalidega tutvuda.
3 kohaselt on kannatanul kriminaalmenetluse lõpetamise korral õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega 10 päeva jooksul arvates kriminaalasja lõpetamise määruse koopia saamisest; menetluse kestel ei ole kriminaalasja materjalidega tutvumise õigust menetlusosalistele ette nähtud.
1 kohaselt on kannatanuks tõepoolest isik, kes on kuriteo tagajärjel saanud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja § 38 lg. 1 p. 2 kohaselt on kannatanul kogu menetluse kestel kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni esitada tsiviilhagi; sama paragrahvi lg. 3 kohaselt on kriminaalmenetluses riigilõivust vabastatud ainult varalise kahju hüvitamise nõue. Seega kui kannatanu soovib kriminaalmenetluses nõuda rahalist hüvitust mittevaralise (moraalse) kahju eest, peab ta tasuma riigilõivu. Kuna L.Täht seda ei teinud, siis ei saanud prokuröri abi panna ka süüdisatavale kohustust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Juhindudes
3 p.p. 1 ja 5, kohtunik m ä ä r a s: Jätta Linda Tähe kaebus riigiprokurör Kaire Jaaksoni 11.detsembri 2006.a. määruse peale rahuldamata. Koopia määrusest saata Linda Tähele. Määrus on lõplik ega ole määruskaebe korras vaidlustatav. Indrek Saar Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.