4-07-90\5

1 4-07-90 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohtu Tartu maantee kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2007.a. Tallinn Väärteoasja number 4-07-90 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuistungi aeg
2. märts 2007.a. Väärteoasi Ahti Meriniit kaebus Põhja Politseiprefektuuri otsusele väärteoasjas nr.2373,06,006439 14.12.2006.a. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja Ahti Meriniit ,kaitsja Kalev Aavik,kohtuvälise menetleja esindaja Aivar Hirs RESOLUTSIOON Kaebus jätta rahuldamata. Põhja Politseiprefektuuri otsus väärteoasjas nr. 2373,06, 006439 14.12.2006.a. Ahti Meriniit karistamises LS § 74²² lg 2 ja lg. 4 ja LS § 74-35 lg.1 järgi , jätta muutmata . Kohtuotsus on kohtukantseleis kättesaadav alates
3. märtsist 2007.a. kella 13.
4. Kohtuotsusele on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata Edasikaebamise kord Riigikohtule kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel, teatades kassatsiooniõiguse kasutamisest kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kaebus on esitatud Põhja PP Liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissar Aivar Hirs 14.12.2006.a. otsusele väärteoasjas 2373,06,006439 , millega karistati Ahto Meriniit Liiklusseaduse LS § 74²² lg. 2 järgi rahatrahviga 25 trahviühiku suuruses summas s.o. 1500 krooni ja LS § 74²² lg. 4 alusel lisakaristusena 2 kuuks juhtimisõiguse äravõtmisega ning LS § 74-35 lg.1 alusel karistati rahatrahviga 50 trahviühikut s.o. 3000 krooni.Määratud rahatrahvid summas kokku olid 4500 krooni. 2 Ahti Meriniit väärtegu seisnes otsuse kohaselt järgnevas : 21.11.2006.a. kell 23.10 ajal juhtis Ahti Meriniit Harjumaal Tallinna ringtee 33,5 km-l mootorsõidukit ,kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,1 mg või rohkem, kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiiruse 24 km/h võrra, sõites kiirusega 97 +- 3 km/h., millega rikkus liikluseeskirja § 76 p.3 , § 126 p.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis kvalifitseeriti Liiklusseaduse § 74-22 lg.2 ja § 74-35 lg.1 järgi. Ahti Meriniit esitas Harju Maakohtule kaebuse Põhja PP komissar Aivar Hirs otsusele selle tühistamise taotlusega , mis puudutab karistamist LS § 74-35 lg.1 alusel ja lisakaristuse kohaldamist LS § 74-22 lg. 4 alusel. Kaebuse motiivide kohaselt ei ole karistuse mõistmine kooskõlas KarS § 63 sätetega, kuna juhul, kui isik paneb toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse talle karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kaebaja väitel ei ole lisakaristuse mõistmine kooskõlas KarS § 56-ga, kuna isiku süü pole suur, tal pole ühtegi kehtivat liiklusalast rikkumist, mis seisneks kiiruse ületamises. Samuti on kaebaja väitel lisakaristus ebaproportsionaalselt koormav, isik oma tööülesannete täitmisega seonduvalt peab pidevalt sõitma ühest Eesti piirkonnast teise, sageli ootamatult ning sellistesse kohtadesse ja ajal, kus ühistranspordi kasutamine on välistatud. Eelnevast tulenevalt välistaks juhtimisõiguse äravõtmine sisuliselt tema tööülesannete täitmisesse. Kohtuistungil esitas kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 4720.-krooni (lisatud arve ja panga väljavõte). Kohtuväline menetleja – Põhja PP esindaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et kohtuväline menetleja on kogunud antud väärteo toimepanemise kohta küllaldaselt tõendeid , väärtegu on kvalifitseeritud õigesti ja tõendamist leidnud ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohus, ära kuulanud kaebaja ,kaitsja, kohtuvälise menetleja esindaja ,tutvunud kirjalike tõenditega , ning neid tõendeid kogumis hinnates, leiab, et Ahti Meriniit ei kuulu rahuldamisele . Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 123 kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis A.Meriniit
5. novembril 2006.a. kell 23.10 Harjumaal mootorsõidukit asulavälisel teel piiratud kiirusega teelõigul lubatust kiiremini mitte vähem kui 24 km/h ning samuti juhtis mootorsõidukit seisundis, kus väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus suurem kui 0,1 mg/l . VTMS § 31 lg.1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMs § 63 lg.1 kohaselt on tõenditeks igasugused faktilised andmed, mille alusel uurija ja kohus teevad seaduse määratud korras kindlaks karistatava teo olemasolu või selle puudumise. Sama paragrahvi 2.lõike kohaselt tuvastatakse need andmed tunnistaja, kannatanu, kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse ütlustega, eksperdi arvamusega, asitõendite, uurimis-ja kohtutoimingute protokollidega jne. Antud väärteoasjas tõendamisesemeks ei ole liikluseeskirja rikkumise fakt, vaid rikkumise eest mõistetud karistuse mittevastavus toimepandud teo raskusele. Kohus leiab, et ebaõige on kaebaja väide, nagu tulnuks mõista talle karistus mitte eraldi kahe teo eest KarS § 63 lg.3 alusel ,vaid üksnes LS § 74 -22 lg.2 alusel s.t. KarS § 63 lg.1 alusel. Antud juhul on tegemist kahe erineva teoga : alkoholi jääknähtudega Keilas autorooli istumisega ning sõitma asumisega ja seejärel sõitmine lubatust suurema kiirusega. Seega mõistis kohtuväline menetleja õigesti A.Meriniit’le kahe erineva teo eest eraldi karistuse KarS § 63 lg.3 alusel. 3 Karistuse määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg.1 kohaselt isiku süüst ning võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Menetlusalune isik ei vaidlusta rahatrahvi suurust, kuid leiab, et lisakaristuse kohaldamine LS § 74-22 lg.2 järgi toimepandud väärteo eest ei ole KarS § 56-ga kooskõlas. Kaebaja väitel ei ole tal ühtegi kehtivat liiklusalast rikkumist, mis seisneks kiiruse ületamises, samuti realiseeris ta lubatud kiiruse ületamise (20-40 km/h) suhteliselt napilt , vaid 4 km/h võrra aeglasema sõidu korral oleks talle lisakaristuse määramine olnud välistatud, ka ei tekitanud ta liiklusohtlikku olukorda ning sellest tulenevalt ei ole kaebaja arvates lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine mitte millegagi põhjendatud. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on A.Meriniidu karistamisel lähtunud õigesti KarS § 56 sätestatud põhimõtetest. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud isiku käitumises karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et A. Meriniit on ka varem toime pannud liiklusalaseid süütegusid s.h. juunis 2006.a. juhtis ta samuti mootorsõidukit , olles alkoholi tarvitamise tunnustega , ka on teda varem väärteokorras karistatud kiiruse ületamise eest. Kõik see näitab isiku hoolimatut suhtumist eelmistesse karistamistesse . Isik istub viis kuud hiljem uuesti alkoholi tarvitamise tunnustega autorooli (mõõteriista näit 0,24 mg/l kohta ), seega võib väita , et isikul jäi realiseerimata joobes juhtimine samuti väga napilt (ainult 0,01 mg/l kohta ).Alkoholijoobe näidu korral 0,25 mg /l kohta tulnuks isikul vastutada juba LS § 74-19 järgi. Kohus leiab seega kaebaja väite väga napi kiiruse ületamise kohta oleva ennastõigustava ja oletusliku (kui oleks, siis poleks ).Kohus leiab, et kohtuvälisel menetlejal on õigus kiiruse ületamisel üle 20 km/h- 40 km/h (LS § 74- 22 lg.2 ) karistamisotsuse tegemisel kohaldada juba esmakordse rikkumise puhul lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmisega 1-3 –ks kuuks. Antud juhul on kohtuväline menetleja lisakaristusena võtnud isikult juhtimisõiguse 2-ks kuuks, mis vastab ettenähtud sanktsioonile ning ei ole vastuolus seadusega. Kohtunik