Obsah (6)

§ 121§ 141§ 64§ 65§ 68§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02 veebruar 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-5958 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelik

§ 121

, § 141 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 14 novembri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja Paul Järve Prokurör Ringkonnaprokurör Anne Sillaots Süüdistatav Stanislav Judin, varem kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 25.

1. 2005 kuni 21.04.2006, valitud tõkendelukohast lahkumise keeld. Kaitsja Vandeadvokaat Paul Järve RESOLUTSIOON
2. Jätta Pärnu Maakohtu 14 novembri otsus kriminaalasjas nr 1-06-5958 Stanislav Judini süüdistuses

§ 121ja § 141 lg 1 järgi muutmata.

1. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 05 veebruarist 2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 02.
3. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
4. Stanislav Judinile oli esitatud süüdistus

§ 121

järgi selles, et ta 19.08.2005 pärast kella 20.00 Pärnu maakonna, x linnas, x, oma elukohas, lõi voodis lamavale abikaasale O. J seitsmel korral rusikaga pähe ja kehasse ja vähemalt neljal korral jalaga kehasse, põhjustades O.Jle füüsilist valu. Samuti selles, et ta 23.08.2005 kella 11.00 paiku sõidu ajal Pärnu linnast x linna, lõi sõiduautos oma abikaasale O.Jle ühel korral rusikaga vastu jalareit ja ühel korral lahtise käega näkku, põhjustades O.Jle füüsilist valu. Samuti selle eest, et ta 22.09.2005 päevasel ajal, oma elukohas X linnas x, lõi diivanil istuvale abikaasale O.Jle kahel korral lahtise käega näkku, võttes kinni mõlemast kõrvast, tõmbas neist, põhjustades O.Jle füüsilist valu. Samuti selles, et ta 22.10.2005 pärast kella 21.20 Pärnu maakonnas, X linnas x, oma elukohas lõi diivanil istuvat abikaasat O.Jt lahtise käega näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel võttis kinni O.Jl juustest ja vedas teda juustest kinni hoides mööda põrandat ca 4 meetrit, põhjustades O.Jle füüsilist valu.

§ 141

lg 1 järgi oli esitatud S.Judinile süüdistus selles, et ta 22.10.2005 pärast kella 21.30, olles eelnevalt oma abikaasa O.J suhtes kasutanud füüsilist vägivalda, nõudis abikaasalt O.Jlt seksuaalvahekorda astumist ja kui O.J keeldus, lükkas, O J diivanile pikali ja hoidis teda seal kinni, lükkas füüsilist jõudu kasutades kannatanu jalad laiali ning ähvardas O.Jt tapmisega kui viimane peaks vastupanu osutama. Kuna S.Judin oli eelnevalt O.J suhtes kasutanud füüsilist vägivalda ja tapmisega ähvardamise tõttu ei julgenud O.J füüsilist vastupanu osutada, kuid karjus ja palus S.Judinil tegevus lõpetada. Vaatamata sellele S.Judin surus käega tühja viinapudeli ca 10 sm pikkuselt O.J tuppe seega astus füüsilist vägivalda kasutades O.J tahte vastaselt viimasega suguühendusse. 2. Pärnu Maakohus, leides, et süüdistuses esitatud kuriteod on tõendamist leidnud, süüdistatava poolt toime pandud, temale õigesti inkrimineeritud, tunnistas S.Judini süüdi

§ 121

järgi ja karistas 2 aastase vangistusega,

§ 141

lg 1 järgi ja karistas 2 aasta 6 kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõistis liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 19.10.2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud 5 kuud ja 26 päeva kantud karistuse hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 4 päeva vangistust, karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. 2 APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 3. Otsusele esitas apellatsiooni S.Judini kaitsja, vandeadvokaat P.Järve, kes taotleb kohtuotsuse täies ulatuses tühistamist ja uue otsusega Stanislav Judini õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kuna kohus on toetunud süü tuvastamisel eelmistele kohtuotsusetele ei olnud kohus juba asja arutamise algusest erapooletu. Kaitsja leiab, et eelmised kohtuotsused on S.Judinit iseloomustavad tõendid mitte aga süüd tuvastatavad tõendid. Puuduvad S.Judinit süüstavad otsesed tõendid. Kohtuotsus on rajatud kannatanu O.J ja tema sõbrannade ütlustele, kes aga on sündmustest kuulnud kannatanu käest. Kaitsja leiab, et kohtu järeldused sellest, et korduvalt käega ja jalaga peksmisel ei pea jääma nähtavaid jälgi ega selle tagajärjel ei pea pöörduma arsti poole, on pehmelt öeldes imelikud. Tunnistajad kes väidavad et kannatanul olid nn sinikad silmade all ei ole ise löömist näinud ja tegemist on kannatanu töökaaslastega. Seega tuleb tõendite hindamisse suhtuda äärmise tõsidusega. Ka füüsilise valu tekitamist tuleb tõendada ja seda saaks teha arsti juurde pöördumisega ja vigastuste fikseerimisega. Antud juhul selliseid tõendeid ei ole. Kohtul polnud alust leida et süüdistatav on kannatanu suhtes vägivalda kasutanud. Süüdistatav püüdis tõendada, et tema ei ole selliseid tegusid toime pannud, kuid kohus ei lugenud tunnistaja R.L ütlusi kannatanu ütlusi ümberlükkavateks. Kohus on tõendite puudumisel mõistnud S.Judini süüdi vaid sisetunde alusel. Asjaolust, millised löögid loetakse tõendatuks oleneb ka mõistetav karistus. Kui leiab tõendamist vaid vähese valu tekitamine peab see peegelduma ka karistuses. Antud juhul pole kohus oma motiveeringus mingit vahet teinud.

§ 141

lg 1 süüdistuse osas kogutud tõendid räägivad selget keelt sellest, et S.Judin ei saanud seda kuritegu toime panna. DNA ekspertiisiaktist järeldub, et tegelikkuses ei ole tuvastatud kas leitud viinapudeli kaelaosa oli surutud O.J tuppe või mitte. Asjaolu, et pudeli kaelaosal ja pudelisuul esinenud DNA profiilid langesid kokku kannatanu DNA profiilidega seda otseselt ei kinnita. Kaitsja leiab, et kohtul puudus alus välistada, et kannatanu on puutunud pudelikaela ja suud käega või enda suuga. Kohus on ekspertiisiakti eiranud ja kahjustanud sellega süüdistatava olukorda. Daktüloskoopiaekspertiisi aktides antud arvamuse kohaselt välistatakse S.Judini sõrmejälgede olemasolu pudelil. Puuduvad tõendid, et ta hoidis nimetatud pudelit käes ja et ta füüsilist jõudu kasutades surus selle kannatanule tuppe. Kohtu põhistus süüdistatava DNA puudumisest pudelil on ebaõnnestunud, ebaloogiline ja vastuolus üldteada asjaoludega sellest kuidas DNA profiilid esemetele jäävad. Antud juhul on kohus olnud ebaobjektiivne. Kohus sai järeldada vaid seda, et oletataval vägistamisvahendil pole süüdistatava DNA-d ega sõrmejälgi. Puuduvad tõendid selle surumisest kannatanu tuppe. Oluline on ka tuvastatud asjaolu, et vahetult enne nn vägistamise toimepanemist oli S.Judini käsi kipsis ja oli tugevas sidemes. Käsi oli kange ega liikunud, mis oli ka põhjuseks miks ta ei saanud pudelit hoida ja viina valas kannatanu. Kohus ei ole uurinud millist tööd S.Judin tegi. Kohus pole motiveerinud kuidas vigastatud käega oli süüdistuses esitatud tegevus üldse võimalik. O.J suguorganitel vigastusi ei esinenud. Tunnistaja S.D ütlused süüdistatava poolt kannatanu vägistamisest on kannatanu versioon kuna viimane kuulis seda kannatanu suu läbi. Alusetud on kohtu väited sellest, et ei saa olla väljamõtlemist ega lavastust. Need pole välistatud kuna kannatanul on konkreetne huvi süüdistatavast lahti saada ja temata elu jätkata.

1. Apellatsioonikohtu istungil apellant- kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja palus uue otsusega süüdistatav õigeks mõista. Süüdistatav toetas apellatsiooni ja selles esitatud õigeksmõistmise taotlust. 3 Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik, kohtu järeldused on kooskõlas kogutud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditega. Süüdimõistev kohtuotsus on põhistatud ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHISTUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et maakohtu otsus on seaduslik. Kohus on andnud hinnangu kõikidele kogutud, suuliselt esitatud ja vahetult hinnatud tõenditele, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja järeldused on põhistatud. Kohtukolleegium, soostudes maakohtu poolt tuvastatuga, ei pea vajalikuks uuesti korrata tõendite analüüsi, piirdub vaid apellatsioonis esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega. Kannatanu ja süüdistatava ütluste vastuolulisuse tõttu peab kohus ühtede eelistamisel, usaldusväärsemateks tunnistamisel, erilise tähelepanelikkusega arvestama kõikide asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Antud juhul on kohus selgelt esitanud tõendid, millistele ta tugineb tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamiseks ja põhistanud nende usaldusväärsust, andes kõikidele tõenditele kogumis hinnangu. Asjaolu, et kohus on kannatanu ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel tuginenud kõikide teiste tõendite hulgas ka kriminaalasja materjalide juurde lisatud jõustunud kohtuotsustele, millede kohaselt on S.Judin ka varem kasutanud kannatanu suhtes vägivalda ja rahuldanud suguühendusest erineval viisil oma sugulist kirge lapseealise isikuga, ei anna kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt alust tuvastada maakohtu erapoolikust. Ka Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-32-05 on väljendanud seisukohta, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga. Kohtukolleegium ei soostu apellandi väitega, et S.Judini süüdistusasjas ei ole kogutud ühtegi süüstavat otsest tõendit. KrMS § 63 lg 1 loetletud tõendite alusel on kriminaalasjas tõenditena käsitatavad kannatanu ütlused. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ütlused on otsene tõend ning antud juhul on maakohus kannatanu ütlused lugenud riimuvateks teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega ja seaduslikult arvestanud nendega kui S.Judinit süüstavate tõenditega. Tõendite loetelusse kuulub ka tunnistaja ütlus. KrMS § 68 lg 5 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Antud juhul oli kannatanut võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, seega ei saa tunnistajate ütlusi sellest mida nad on kuulnud kannatanu käest, võtta aluseks kuriteo sündmust ja süü tuvastamist kinnitavate tõenditena, küll aga on nende poolt antud ütlused arvestatavad kohtu siseveendumuse kujunemisel kannatanu ja süüdistatava poolt antud ütluste tõepärasusele hinnangu andmisel. Tunnistajate K.S, S.D, ütlusi on kohus seaduslikult tõendina arvestanud, kuna tunnistajad ei ole andnud ütlusi üksnes kannatanu käest kuuldust vaid nende endi poolt vahetult nähtust ja kogetust. Nii on tunnistajad andnud ütlusi, et nad on näinud, O.J näol ja kehal löömisele iseloomulikke vigastusi ning suhtlemisel kannatanuga tajunud tema pidevat hirmu, samuti kinnitanud fakti, et O.J oli korduvalt sunnitud kodust koos lapsega põgenema ning ööbima töökohas asuvas hotellis või ka S.D juures/ t.lk. 98, 99/. 4 Kriminaalmenetluse seadustiku § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes arsti või siis eksperdi arvamuse alusel. Kohtukolleegium leiab, et

§ 121

järgi S.Judinile esitatud süüdistuse, vägivallategudega kannatanule füüsilise valu tekitamise puhul ei ole tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamiseks vaja vastata küsimustele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seetõttu on ekslik apellatsioonis esitatu sellest, et kannatanule vägivallaga valu põhjustamise kohta tõendusmaterjaliks saab olla vaid arsti vastav õiend. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et tunnistaja R.L ütlustega sellest, et S.Judin käis tema sünnipäeval, kuid ta ei tea mis kuupäeval S.Judin tuli või läks, ega tea ka mis päeval täpselt oma sünnipäeva tähistas/ t.lk. 99-100/, ei ole kummutatud kannatanu ütlused S.Judini poolt nii enne tunnistaja sünnipäevale minekut 19 augustil 2005, kui ka pärast sealt naasmist 23 augustil 2005 tema kehalisest väärkohtlemisest. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu järeldust sellest, et S.Judini käitumises esinevad

§ 141

lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisu tunnused, tema süü on leidnud tõendamist, apellatsioonis esitatud väited kahtluse alla ei sea. Apellandi väited on analoogsed maakohtu istungil esitatuga, need on maakohtule teada olnud ja enamuses otsuses põhistatult kummutamist leidnud. Kohtukolleegium leiab, et ekslikud on apellatsioonis esitatud väited sellest, et kuna süüdistataval oli 19.

1. 2005 eemaldatud käelt kips, ei olnud tal võimalik süüdistuses esitatud viisil 22.10.2005 vägistamist toime panna. Tuvastamist on leidnud süüdistatava poolt nii eelnevatel päevadel kui ka 22.10.2005 õhtul kannatanu löömine, temale füüsilise valu tekitamine. Kannatanu ütluste kohaselt ähvardas süüdistatav vastupanu osutamisel ka tapmisega ning selgitas samuti kuidas ta kannatanut tappa kavatseb, seetõttu ei julgenud ta vastu rabeleda. Seega oli vägistamise toimepanemisel eelkõige tegemist kannatanu psüühilise mõjutamisega ning tulenevalt süüdistatava eelnevast vägivaldsest käitumisest oli kannatanul alus võtta ähvardust reaalsena. Apellatsioonis esitatud viited sellest, et süüdistatav ei oleks saanud kannatanut lahti riietada ja teda veel pikali hoida, ei välista kuriteo toimepanemist, kuna kannatanu on andud ütlusi sellest, et enne nimetatud sündmust oli ta lahti riietunud ning seljas oli tal vägistamise hetkel vaid öösärk/ t.lk. 96/. Kohtukolleegium leiab, et DNA ekspertiisiaktis antud arvamus / t.lk. 23-24/ sellest, et pudelilt võetud kolme proovi visuaalsel vaatlusel ei olnud vaginaalset päritolu rakkude kindlakstegemine rakkude vähesuse tõttu võimalik, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi S.Judini poolt pudelikaela tema tuppe surumisest. Tuvastamist on leidnud, et pudelikaelalt DNA analüüsiks võetud proovidelt määratletud DNA profiilid on kokkulangevad O.J DNA profiiliga. Ekspertiisiakti põhiosas sisalduvate põhjenduste, millised selgitavad eksperdiarvamuse kujunemist, kohaselt nn vaginaalsete eritiste testimiseks kasutati värvimist Lugoili lahusega, millega värvuvad glükogeeni sisalduvad rakud, rakusisene glükogeen värvub pruuniks. Tuuma kaotanud, enamasti surnud ja sarvestunud epiteelrakud paiknevad keha välispinnal. Tuumaga lamedaid epiteelrakke esineb suus, tupes, pärakus, neelus, söögitorus. Kolmest proovist, pudeli korgi pealt, pudelikaelal kirja Y2K pealt, pudelikaela laienevalt osalt, valmistati preparaadid, mida värviti Lugoili lahusega. Preparaatide visuaalsel uurimisel mikroskoobi abil täheldati kõigis kolmes preparaadis tuumaga lamedaid epiteelrakkude vähest esinemist. 5 Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud alusel on ekspertiisiaktis antud arvamus käsitatav kannatanu ütlusi kinnitava tõendina ning kaitsja poolt apellatsioonis väidetu sellest, et kohtul puudus võimalus välistada seda, et O.J puutus pudelikaela ja pudelisuud käega või suuga on ekslik. Kuigi ekspertiisiaktist tulenevalt esinevad ülalnimetatud rakud ka suus, siis ühegi tõendiga ei ole tuvastatav asjaolu, et kannatanu oleks joonud pudelist või et kannatanul oleks olnud suus kogu pudelikael, kaasa arvatud pudelikaela laienev osa, kust samuti tuvastati rakkude vähest esinemist. Sõrmejäljeekspertiisiaktis antud arvamus/ t. lk. 26-27, 78-79/ sellest, et ekspertiisiks esitatud viinapudelilt avastatud ühte identifitseerimiskõlbulikku sõrmejälje fragmenti ei ole jätnud S.Judin, ei välista kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt S.Judini süüd temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises. Kogu pudelilt tuvastati vaid ühes sõrmejälje fragmendis papillaarkurrustiku eritunnuste kogum, mis oli piisav fragmendi individualiseerimiseks. Selline asjaolu viitab kannatanu ja S.Judini enda poolt antud ütlustele, et S.Judinil oli käsi sidemes ning eraldi tõendamist ei vaja asjaolu, et sidemes käsi ei jäta pudelile naha papillaarkurrustiku jälgedega fragmente.
2. Apellatsioonis ei ole eraldi esitatud argumente materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegium leiab, et kohus on mõistetud karistust põhjendanud. On lähtunud karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusest, arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või nende puudumisega. Samuti on karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamise seisukohalt õigustatult arvestanud süüdistatava isikuandmetega. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas

§ 56sätestatuga.

Isikut, kes järjekindlalt paneb sama kannatanu, naisterahva, suhtes toime vägivallategusid ning peale selle veel ka vägistamise, keda ei mõjutanud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ja sellest karistusest tingimisi vabastamine hoiduma uute kuritegude toimepanemistest, tuleb karistada reaalse vangistusega.

1. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud kahtlustus, et O.J on kogu süüdistuse välja mõelnud vaid selleks, et S.Judinist lahti saada ja oma elu süüdistatavata jätkata, on kohus kogutud ja kontrollitud tõendite kogumile hinnangu andmisega ning süüditunnistamise aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisega juba kummutanud. Pealegi on tunnistaja S.D ütlustest tulenevalt olnud tema see, kelle tungival soovil O. J üldse pöördus politseisse ja seda mitu päeva peale asetleidnud sündmusi.
2. Kaitsja on apellatsioonis kriminaalmenetlusseaduse olulise rikkumisena viidanud KrMS § 339 lg 1 p 8 s.t kohtu järeldused ei vastanud tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seetõttu peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-106-06, 09.01.2007 , milles kriminaalkolleegium on juhtinud tähelepanu, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Antud juhul ongi tegemist kaitsja poolt kohtu järeldustega mittenõustumisega, mitte aga otsuse põhiosa ja resolutiivosa vastuolulisusega, seega ei ole antud viide asjakohane. 6
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 14 novembri 2006 otsuse Stanislav Judini süüdistusasjas muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER 7