1-06-3080\15

(03278001903)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Piia Saar Tõlk Anna Jänes Kriminaalasi Maria Kivi süüdistus KarS § 275 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. oktoobri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Maria Kivi kaitsja Marina Valge Prokurör Kretel Tamm Süüdistatav Maria Kivi elukoht: X , isikukood: X , töökoht: X varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-3080 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista Maria Kivilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu vandeadvokaat Marina Valge poolt osutatud õigusabi eest 2306 krooni 90 senti (kaks tuhat kolmsada kuus krooni ja üheksakümmend senti) riigituludesse. Maria Kivil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Maria Kivi, 1-06-3080, kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. jaanuarist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. veebruarist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. veebruarist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. oktoobri 2006 otsusega mõisteti Maria Kivi süüdi ja karistati KarS § 275 järgi rahalise karistusega 20 päevamäära, s.o 3280 krooni. KarS § 68 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks eelvangistusaeg 1 päev, millele vastab rahalise karistuse 3 päevamäära, s.o 492 krooni, M. Kivi poolt ärakandmisele kuuluv karistus on 2788 krooni. Maakohus arutas M. Kivile KarS § 275 järgi esitatud süüdistust selles, et tema
11. oktoobril 2002 kella 19.15-20.30 vahel Tartus Vanemuise 64 asuvates Tartu Politseiprefektuuri ruumides solvas võimuesindajana avaliku korra kaitsmisel ametikohustusi täitvaid politseinikke A.M. ja P.P. , sõimates neid ebatsensuursete sõnadega. Prokurör muutis kohtus süüdistatava olukorda kergendavalt süüdistust, jättes sellest välja P.P. solvamise M. Kivi poolt. Süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt kannatanu A.M. ütluste järgi pöördus M. Kivi politseiprefektuuris tema poole, soovides saada Aleksander Kivi autovõtmeid. Kui kannatanu selgitas, et kinnipeetava asju ei tohi üle anda, M. Kivi ägestus ja hakkas teda sõimama sõnadega, mida naisterahva suust ei oleks oodanudki. Kannatanuga sarnaseid ütlusi andis tunnistaja T.P. , kes rääkis, et kui M. Kivi ei saanud soovitut, siis hakkas ta sõimama ja A.M. solvama. Tunnistajate T.M. ja M.K. ütlustestki ilmneb, et A.M. luugi juures vestelnud M. Kivi hakkas kõva häälega A.M. sõimama ja solvama. T.P. ja T.M. ütlustest selgub, et M. Kivi jätkas A.M. sõimamist ja solvamist ka kinnipidamisruumi paigutatuna. 2 Ka tunnistaja P.P. on kohtus kinnitanud, et M. Kivi käitus kinnipidamisruumis agressiivselt ja hüsteeriliselt ning sõimas politseinikke ebatsensuursete sõnadega, kusjuures prefektuuri korrapidajat sõimas M. Kivi korduvalt. Süüdistatav ei võta A.M. solvamist omaks, rääkides kohtus, et A.M. ta üldse ei suhelnudki, vaid pöördus T.M. poole. Kinnipidamisruumi paigutati ta kohe peale seda, kui nad kuulsid tema suust A. Kuznetsovi nime. Ta nõustus, et oli ärritunud ja šokis, kuid selle tingis politseiametnike käitumine tema kinnipidamisruumi paigutamisel. Seega ei riimu süüdistatava ütlused kannatanu ning tunnistajate T.P. , T.M. , M.K. ja P.P. eelosundatud ütlustega. Kohus leidis, et usaldusväärsemad on kannatanu ja tunnistajate ütlused. Need on loogilised ja oma põhisisult üksteisega kattuvad. Neid ei ole ümber lükanud ka tunnistaja A. Kivi ütlused. Nende usaldusväärsust ei kahanda ka asjaolu, et kohtus jäid need osaliselt üldsõnaliseks, mistõttu tuli avaldada eeluurimisel kogutud ütlusi. Arutatav tegu toimus neli aastat tagasi, seega on mõistetav, et toimunu ei ole nii detailselt enam meeles. Süüdistatava ütluste tõsiseltvõetavust tervikuna kahandab seegi, et need ei lange kokku ka dokumentaalsete tõenditega. Nimelt ei tunnista M. Kivi seda, et talle kutsuti politseiprefektuuri kiirabi, kuigi kiirabikaart 24/2/5012 tõendab, et
12. septembril kella 19.41 ajal kutsuti alkoholijoobes olevale ning lärmavale naissoost isikule Tartusse Vanemuise 64 kiirabi. Seda asjaolu on kinnitanud ka kannatanu ning tunnistajad T.P. ja A. Kivi, täpsustades, et isik, kellele kiirabi kutsuti, oli M. Kivi. Kiirabikaart, samuti kannatanu ning tunnistajate T.P. ja M.K. ütlused tõendavad üheselt, et M. Kivi oli kõnealusel ajal alkoholijoobes. Üldtuntud on asjaolu, et alkohol pärsib isiku võimet olukorda adekvaatselt tajuda ja sellest tulenevalt ka hinnata, samuti see, et alkoholijoobes olles vähenevad inimese sisemised kontrollimehhanismid, inimene võib hakata käituma agressiivselt ja vägivaldselt, tal võib esineda kõrgenenud ärrituvus. Eelnevate tõendite taustal oli kohus seisukohal, et süüdistatav ärritus kannatanuga vesteldes ning hakkas teda sõimama ja solvama, et nii oma meelepaha välja valada. Samuti on tõendatud, et selline tegevus sai alguse juba korrapidajaruumi ees ning jätkus veel ka siis, kui M. Kivi toimetati kinnipidamisruumi. Kannatanu on rääkinud, et naine hakkas teda sõimama sõnadega „салага“ ja „собака“ ning et hiljem ütles süüdistatav veel, et kõik politseinikud on „тупоpылые скоты“. Samasuguse sisuga ütlusi on andnud ka tunnistaja T.P. . Tunnistaja T.M. ütlustele vastavalt kasutas M. Kivi kinnipidamisruumis selliseid väljendeid, nagu „värdjad“ ja „tõprad“. Kohus neis ütlustes vastuolu ei näe. Kohtus on selgunud, et M. Kivi sõimas A.M. pikema aja jooksul – nii korrapidajaruumi juures kui ka hiljem, kinnipidamisruumis olles. Kui kannatanu ja tunnistaja T.P. on viidanud eelkõige neile väljenditele, mis M. Kivi tõi kuuldavale juba korrapidajaruumi juures, siis T.M. , kes kuulis ainult kinnipidamisruumis toimuvat, osundas M. Kivi poolt seal öeldule. Kohus luges tõendatuks, et süüdistatav teadis, et tegu on politseinikuga, kes täidab oma ametiülesandeid. Kasutades politseiametniku aadressil ebasündsad ja halvustavad väljendeid, pidi ta aru saama, et need solvavad adressaati. Seega pani ta teo toime tahtlikult. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu M. Kivi kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista M. Kivi õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kriminaalasja lahendamisel rikutud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6, mis sätestab õiguse õiglasele kohtupidamisele tsiviil- ja kriminaalasjades, samuti asja arutamise mõistliku aja jooksul. Antud kriminaalasjas alustati menetlust
13. oktoobril 2002, süüdistusakti M. Kivi suhtes on prokurör allkirjastanud
14. 3 märtsil
15. M. Kivi esmane kahtlustatavana ülekuulamine on toimunud
16. oktoobril 2002, teine kahtlustatavana ülekuulamine
17. jaanuaril 2003, veel on M. Kivi üle kuulatud
18. aprillil 2004, milles korratakse eelnevatel ülekuulamistel antud ütlusi.
19. veebruari 2005 ülekuulamisel soovis uurija teada saada vaid seda, kas kahtlustatav jääb oma varasemate ütluste juurde. Tunnistajate ülekuulamised on läbi viidud
20. a oktoobris. Menetlustoimingud, millele oli rajatud M. Kivi süüdistus, olid olemas
21. a alguseks. Menetluse tahtliku venitamisega on tehtud võimatuks teostada M. Kivi suhtes aktiivset kaitseõigust. Nelja aasta möödumisel ei olnud kaitsjal enam võimalik taotleda heli- ja videosalvestusi sündmuste kohta. Kannatanu kinnitas kohtuistungil, et korrapidajaruumis toimuv ja vestlus kodanikega, st kõned lähevad lint, samuti oli sündmus salvestatud. A.M. kinnitas, et filmi vaatas uurija, kes tegeles politseitöötajate vastu algatatud kriminaalasjaga. Nii M. Kivi kriminaalasjaga kui ka politseitöötajate vastu algatatud kriminaalasjaga tegeles uurija J. Luihka. Miks ei ole toimikusse lisatud tõenditena kõne salvestust ja videosalvestust toimunud sündmuste kohta, apellant ei tea. Uurimine on olnud ebaobjektiivne, rikutud on KrMS § 63 lg 1 sätet. Menetlusõiguse taoline rikkumine on kaasa toonud võimatuse teostada kaitset antud kriminaalasjas. Kohus asus seisukohale, et M. Kivi hakkas A.M. sõimama ja solvama juba korrapidajaruumi ees. M. Kivi vaidleb sellele vastu. Tunnistaja P.P. kinnitas kohtuistungil, et kuulis M. Kivi poolt A.M. sõimamist siis, kui ta oli kinnipidamisruumis, aga mis luugi taga toimus, seda ta ei oska öelda. Tunnistaja T.M. rääkis kohtus, et korrapidajal oli M. Kiviga mingi vestlus, täpselt ei kuulnud, normaalne jutt oli, keegi küsis, keegi vastas. A.M. andis korralduse, et naine tuleb tuua korrapidamisruumi, kuna ta maha ei rahune. Kohtuistungil tunnistaja M. Kangur
22. oktoobril 2002 toimunud sündmusi ei mäletanud. Tunnistaja teadis kinnitada, et suhtlemine korrapidajaga käis läbi telefoni ja et inimesed ei saanud aru, milleks see telefon on, siis nad üritasid läbi klaasi karjuda. Kohus avaldas prokuröri taotlusel tunnistaja eeluurimisel antud ütlused lk 37 pöördel põhjendusega, et tunnistaja ei mäleta konkreetset sündmust ja palju aega on möödas. Kohus rikkus KrMS § 289 lg 1 – tunnistaja ütluste avaldamiseks puudus alus ja tunnistaja ei mäletanud ka peale avaldamist sündmust. Tunnistaja T.P. kinnitas kohtus, et M. Kivi ei olnud nõus sellega, et ta kinni peeti, hakkas solvama, põhiline solvamine oli pärast seda, kui ta puuri pandi. T.P. ristküsitluse käigus avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlused kinnitasid tema poolt kohtus antud ütlusi. Tl 38 annab tunnistaja ütlusi, et kell 19.15 tuli prefektuuri joobes naisterahvas, kes häiris töö tegemist, ta paigutati kinnipidamiskambrisse ja alles siis hakkas M. Kivi sõimama. A.M. ja M. Kivi ütlused on vastuolulised. Kannatanu kinnitas kohtus, et M. Kivi sõimas teda ja kuna kannatanu kohtus ei mäletanud enam konkreetseid väljendeid, mida M. Kivi kasutas, siis taotles prokurör kannatanu eeluurimisel antud ütluste (tl 40) avaldamist. Kohus avaldas tl 40 pöördel alates sõnadest „Kui me võtsime...“. Kannatanu ütlused käivad selle aja kohta, mis toimus siis, kui M. Kivi oli paigutatud kinnipidamisruumi, seega ajaliselt hiljem, s.o kella 20.07 ajal. Nagu väidab M. Kivi, oli ta pärast ebaseaduslikku kinnipidamist ja paigutamist kinnipidamisruumi šokis ning äärmiselt ärritunud. Nii kannatanu, tunnistajate kui M. Kivi ütlustega on tõendatud, et oma meelepaha hakkas M. Kivi väljendama mitte korrapidajaruumi ees, vaid alles siis, kui ta oli toimetatud kinnipidamisruumi. Seaduslikku alust tema paigutamiseks kinnipidamisruumi ja kinnipidamiseks ei olnud. Samuti ei selgitatud M. Kivile, miks teda kinni peeti. Politseiseaduse §-d 3 ja 4 sätestavad politsei põhiülesanded ja politsei tegevuse põhialused, § 4 lg 1 ütleb, et õiguskorra kaitsel ja turvalise ühiskonna kindlustamisel lähtub politsei 4 seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest, lõige 4 sätestab, et politsei tegevuses ei tohi kasutada ebaseaduslikku füüsilist ega psüühilist vägivalda, inimese väärikust alandavat kohtlemist ja karistust. Antud kriminaalasja raames on M. Kivi suhtes neid nõudeid rikutud. Täiesti alusetu oli M. Kivi suhtes erivahendite kasutamine. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
23. M. Kivi kaitsja apellatsioonis taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt M. Kivi õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on M. Kivi süüditunnistamisel KarS § 275 järgi tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (tl. 234-236). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega M. Kivi süü tõendatuse kohta KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohtu istungil ei eitanud M. Kivi, et solvas
24. oktoobril 2002 politseitöötajaid. M. Kivi ütluste kohaselt kasutas ta nende suhtes sõna „kirvenäod“. Mingeid teisi väljendeid ta ei kasutanud. M. Kivi ütluste kohaselt kasutas ta väljendit „kirvenäod“ politseitöötajate suhtes pärast seda, kui ta oli politseitöötajate poolt kinni peetud ja kinnipidamisruumi paigutatud. M. Kivi ütluste kohaselt saab ta aru, et tal ei olnud õigust politseitöötajate aadressil taolist väljendit kasutada, kuid ta oli šokis nende käitumisest. M. Kivi ütluste kohaselt jääb talle arusaamatuks, miks ta ei või politseitöötajaid solvata, kui viimased teda kinnipidamisruumi paigutamisega solvasid. Ringkonnakohus leiab, et M. Kivi taolised väited, nagu ta oleks politseitöötajate aadressil kasutanud solvavaid väljendeid alles pärast tema kinnipidamisruumi paigutamist, on veenvalt ümber lükatud kannatanu A.M. ja tunnistaja T.P. ütlustega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kannatanu A.M. andnud kohtus ütlusi, et M. Kiviga on ta kokkupuutunud vaid tööalaselt. A.M. ütluste kohaselt soovis M. Kivi temalt, et ta annaks M. Kivile üle viimase elukaaslase A. Kuznetsovi, kes samuti oli tollel hetkel kinnipeetud ja asus kinnipidamisruumis, käes olevad sõiduauto võtmed. A.M. keeldumisel M. Kivi ägestus ja hakkas teda sõimama, kasutades väljendeid „koer“, „tattnina“, „kirvenäod“. Kannatanu hoiatas süüdistatavat, et too ei kasutaks tema kui ametiisiku suhtes taolisi väljendeid, kuid M. Kivi ei rahunenud ja jätkas tema solvamist. Kuna M. Kivi jätkas solvavate väljendite kasutamist, palus ta T.M. l süüdistatav kinni pidada. T.M. pidaski lahkuda püüdnud M. Kivi trepil kinni ning ta paigutati kinnipidamisruumi. 5 A.M. taolised ütlused haakuvad ka tunnistaja T.P. kohtus antud ütlustega, milliste kohaselt solvas M. Kivi A.M. ajal, kui toimus M. Kivi ja A.M. vaheline vestlus politsei korrapidajaruumi juures. Nimelt M. Kivi taolise käitumise pärast andiski A.M. T.M. le käsu M. Kivi kinni pidada. Ka pärast kinnipidamist jätkas M. Kivi politseitöötajate solvamist. T.P. ütluste kohaselt kasutas M. Kivi A.M. suhtes väljendeid „koer“, „tattnina“, „kirvenäod“. Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab, et ka tunnistajate T.M. ja M.K. ütlused kinnitavad asjaolu, et M. Kivi hakkas A.M. solvama juba politsei korrapidajaruumi juures viibides. Nii on T.M. kohtus antud ütlustes kinnitanud, et ta nägi ja kuulis, kuidas A.M. esmalt vestles ühe naisisikuga. Hiljem sai ta teada, et naisterahva nimi on M. Kivi. Jutuajamise käigus M. Kivi ägestus ja ta kuulis, kuidas A.M. soovitas tal rahuneda. Ta otseselt A.M. ja M. Kivi vahelist vestlust ei jälginud, kuid kuulis, kui A.M. küsis M. Kivilt, miks viimane teda solvab. Mõni hetk hiljem andiski A.M. talle käsu M. Kivi kinnipidamiseks. Milles konkreetne solvang seisnes, seda T.M. ei kuulnud. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad T.M. ülaltoodud ütlused (kuulis, kuidas A.M. palus naisterahval rahuneda, küsis viimaselt, miks ta teda solvab, andis pärast seda korralduse naisterahvas kinni pidada), et juba politsei korrapidajaruumi juures viibides kasutas M. Kivi A.M. suhtes solvavaid väljendusi. Tunnistaja M. Kangur, kes andis kohtus ütlusi ja kelle kohtueelsel uurimisel antud ütlused kohus avaldas, on vahetult pärast sündmust kinnitanud, et kuulis kuidas üks ilmsete alkoholijoobe tunnustega naisterahvas sõimas kõva häälega A.M. ning sõimu lõpetamiseks andis A.M. T.M. le korralduse naisterahvas kinni pidada. Seega on ka tunnistaja M. Kangur kinnitanud (väites, et sõimlemine toimus enne seda kui T.M. M. Kivi kinni pidas), et M. Kivi solvas A.M. juba enne tema paigutamist kinnipidamisruumi. Ülaltoodust nähtuvalt kinnitavad kannatanu A.M. ja tunnistajate T.P. , T.M. ja M.K. ütlused üheselt, et M. Kivi kasutas A.M. aadressil solvavaid väljendeid juba siis, kui ta viibis politsei korrapidajaruumi juures. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et M. Kivi solvas A.M. nii politsei korrapidajaruumi juures kui ka hiljem kinnipidamisruumis viibides. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asjaolu, kas M. Kivi kasutas A.M. suhtes solvavaid väljendeid politsei korrapidajaruumi juures või pärast tema paigutamist kinnipidamisruumi (mida M. Kivi ka ise ringkonnakohtu istungil kinnitas), ei oma M. Kivi tegevuse kvalifitseerimisel tähtsust, sest tema käitumises ei esine ühtki tema vastutust välistavat asjaolu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu oleks kohus M.K. ütlusi avaldades rikkunud KrMS § 289 lg 1 sätteid. KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib kohus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on M. Kangur, vastates prokuröri küsimusele, väitnud, et ei mäleta konkreetset sündmust seoses M. Kiviga. Samas on tunnistaja põhistanud seda asjaoluga, et olles politseitöötaja, tekib taolisi situatsioone, kus solvatakse politseitöötajat, küllalt sageli ning seetõttu ta ei mäletagi konkreetset juhtumit ning võib selle konkreetse juhtumi segamini ajada mõne muu analoogse juhtumiga. Seda enam, et juhtunust on 6 möödunud aastaid. Taolised põhjendused on ringkonnakohtu arvates inimlikult arusaadavad ja ka põhjendatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimisena saab antud juhul käsitleda ka olukorda, kus tunnistaja ei mäleta sündmust mis ei ole tema jaoks erandlik ja mille toimumisest on möödunud pikem ajavahemik. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole M. Kivi kaitsja kohtuistungil M.K. ütluste avaldamisele kohtu poolt vastu vaielnud. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellatsioonis esitatud väide nagu oleks M. Kivi kriminaalasja menetlemisel ületatud isiku suhtes alustatud kriminaalasja arutamise mõistlik aeg. Samas ringkonnakohus siiski möönab, et M. Kivi kriminaalasja menetlemine on veninud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Maria Kivi kriminaalasja kohtueelsel uurimisel menetletud koos Aleksander Kuznetsovi (Kivi) kriminaalasjaga. Prokuröri väidete kohaselt pani A. Kuznetsov (Kivi) kohtueelse uurimise ajal toime uusi kuritegusid ning seetõttu venis ka M. Kivi suhtes algatatud kriminaalasja üleandmine kohtumenetlusse. Pärast Aleksander Kuznetsovi (Kivi) kriminaalasja eraldamist M. Kivi kriminaalasjast
25. veebruaril 2006 koostas prokurör
26. märtsil 2006 süüdistusakti ning kriminaalasi M. Kivi süüdistuses saadeti Tartu Maakohtusse. Seega esineb ringkonnakohtu arvates piisavalt objektiivseid põhjuseid, miks M. Kivi kriminaalasja menetlemine on veninud. Samas leiab ringkonnakohus, et määramaks kindlaks kriteeriumi, millal on ületatud kriminaalasjas arutamise mõistlik aeg, tuleks arvestada ka KarS § 81 sätestatut. M. Kivi poolt toimepandud teo suhtes KarS §-s 81 sätestatud tähtajad saabunud ei ole. Aarne Sarjas Ago Kutsar 7 Tiit Lõhmus