4-05-207\5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprillil 2007.a Paide kohtumajas Väärteoasja number 4-05-207 Kohtunik Heino-Vello Pihlak Väärteoasi Viktor Ilmosaare kaebus Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna 5.08.2005.a otsusele väärteoasjas nr 2510,05,001873 Kaebuse esitaja Viktor Ilmosaar, isikukood xxxxxx Kaitsja v. adv. Matti Reinsalu Kohtuväline menetleja Lääne Politseiprefektuuri Paide Politseijaoskond Kaebuse läbivaatamise aeg 35003264919, elukoht
2. märtsi 2007.a kohtuistungil, millest võtsid osa Viktor Ilmosaar, Matti Reinsalu ja kohtuvälise menetleja ametnik Ülle Koha RESOLUTSIOON Jätta muutmata Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna 5.08.2005.a otsus nr nr 2510,05,001873 ja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuvälise menetleja või tema advokaadist esindaja kassatsioonikaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale kohtuotsuse kättesaamise päevast arvates. Väärteokirjeldus Kaebuse kohaselt on kaebuse esitajat karistatud selle eest, et ta rikkus liikluseeskirja § 22 nõuet ning teda on karistatud Paide politseijaoskonna otsusega liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 1 alusel rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o 4200 krooni. Väärtegu seisnes selles, et ta liikus joobnud olekus asulavälisel sõiduteel kõnnitee olemasolul. Kaebuse motiivid Kaebuse esitaja leiab, et tema pole väärtegu toime pannud. Oli küll kaaslasega suurel teel, et hääletada autole kojusõiduks. Samas oli jalgrattatee, kuid ikkagi otsustati hääletada. Sõiduteel olid teepeenrad piisavalt laiad mittetakistamast autode või jalakäijate liiklemist. Mingit ohtu ei olnud. Kuna autod peale ei võtnud, siis liiguti seal edasi linna poole. Ootamatult peatus nende taga üks sõiduauto politseinikega, kes keelasid teepeenral käimise ja andsid korralduse minna jalgrattateele. Seal neid ei karistatud ega räägitudki sellest. Edasiminekut jätkati jalgrattateel 10 minuti jooksul. Linna piiril kohtusid samade politseinikega, siis leiti, et kaebaja on purjus, on toime pandud väärtegu. Käed pandi raudu ja viidi joobe tuvastamisele. Karistamine oleks pidanud tõusetuma kohe peale keeldu sõiduteel käia. Tuvastatud viivitusega lahkumine teelt ei ole õige. Suheldes nendega teel ei saa viivituseta lahkuda. Sõiduteel liikumine teepeenral oli üpris lühiajaline. Sellel teel ei ole teeääres kõnniteed. Jalgrattatee on 30 m kaugusel sõiduteest. Liiluseeskirja § 22 ei sisalda keeldu liikuda sõidutee vaskapoolsel teepeenral vaid otse kohustab selleks. Pealegi ei tuigerdanud teel. Joove tuvastamise protokoll ei sisalda sellist märget. Neid asjaolusid arvestades ei saa olla karistamine põhjendatud. Otsus on vaja tühistada väärteotunnuste puudumise motiivil. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Karistuse määramisel on järgitud karistuse kohaldamise aluseid. Selle sõidutee kõrval on liiklusmärgiga 433 tähistatud jalgratta- ja jalgtee. Jalakäija peab liiklema sellel teel mitte sõiduteel. Kohtumenetlus Kohus kuulas ära tunnistajad. Tunnistaja H. P. on tõendanud, et oli koos paarilise H. T. teenistuses, kui neile teatas teine patrull sõiduteel linna poole liikuvast kahest purjus jalakäijast. Selle teate peale mindi kontrollima. Sõiduteekattel mitte teepeenral liikuski kaks inimest, üks neist vehkis käega. Kohale jõudes käskisid kõnniteele minna, mida nad ka tegid. Meesterahvas ütles, et ei sega kedagi, minge magage kaineks. Kuna isik oli agressiivne otsustati isikute kindlaks tegemiseks sõita neile vastu linna piirile. Seal kinnipidamisel oli meest vaja vaigistada. Tunnistaja H. T on tõendanud sama, mis tunnistaja H. P. Lisab, et kaebaja takistas liiklust, millepärast teine patrull sellest neile teatas. Mees ei tahtnud nendega rääkida, läks hoopis edasi, öeldes, et käib kus tahab. Sõidutee oli valgustamata. Jalakäijate tee oli valgustatud. Korduva käsu peale läks siiski üle haljasala jalakäijate teele, kuhu autoga ei saanud sõita. Linna piiril naine vaigistas teda, mehel oli õlletops käes. Mehel ei olnud isiku tuvastamiseks dokumenti, vaja oli ka alkoholijoove tuvastada, mees keeldus autosse minemast. Naisterahvas oli viisakas, temaga ei olnud probleeme. Kaebaja oli kesktee läheduses. Tal oleks auto võinud otsa sõita. Täpsustab, kui inimene ei kuula korraldusi ja jätab asfaldi peal liikumist, siis ei saa autot jätta sinnapaika ja tema järel joosta. Tunnistaja H. S. on tõendanud menetlusaluse isikuga koos liikumist maanteel. Teepeenral liikus ainult tema, Viktor liikus asfaldil ja hääletas asfaldi peal. Tantsuõhtult lahkuti kell 1 ajal öösel. Hääletamine ei andnud tulemust. Nende taga peatus auto politseinikega, kes palusid jalakäijate teele minna. Mindi esimese kurvi kohalt jalakäijate teele. Viktor avaldas sõnades vastupanu. Ütles, et minge magage end kaineks. Kohtuistungil menetlusalune isik ei muutnud oma kaebust. Kaitsja sõnul liiguti sisulisel 2 teepeenral. Karistamise menetlusega oleks pidanud kohe alustama. Nüüd aga võeti mõtlemisaeg, mis seabki kahtluse alla rikkumise enda. Kui kohe ei selgunud rikkumine, siis ei oma hilisem menetlus enam õiguslikku tähendust. Ei saa väita, et üldse jalgtee märki nähti. Reeglina alustatakse kohe menetlusega. Kohtuvälise menetleja ametnik ei ole nõus tühistamisega. Tunnistajate ütlustega on leidnud tõendamist sõiduki liiklemiseks ettenähtud teeosal. Samas on kõnnnitee. Liikuma oleks pidanud jalakäijate teel. Rikkumine on toime pandud ja selle järgi karistatud. Ette ei ole heidetud liiklusmärgi eiramist. Kohtuistungil uuriti veel kirjalikke materjale, milledeks oli väärteoasja toimik ja –otsus, politsei kiri, menetlusaluse isiku vastus politsei vastule kaebuse kohta, väärteoprotokoll, kohtuvälise menetleja kirjalik vastus kaebuse motiividele, sündmuskoha fotod, maanteeameti teade liiklusmärgi 433 asukoha kohta. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtul arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusalust isikut on karistatud liiklusseaduse (LS) § 7436 lg 2 p 1 alusel, s.t liiklusnõuete rikkumist jalakäija või muu liikleja poolt joobeseisundis, mis on karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Rikutud on liikluseeskirja § 22 sätet, mille järgi kahesuunalisel asulavälisel teel, kus puudub kõnnitee, peab jalakäija liikuma ainult vasakpoolsel teepeenral, viimase puudumisel või käimiseks sobimatuse korral aga sõiduteel selle vasaku ääre lähedal, sõidukeid takistamata, kusjuures halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel tohib sõiduteel liikuda ainult ühes reas. Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o 4200 krooni. Väärteotoimiku materjalidest on selgunud, et menetlusalune isik on toime pannud väärteo. Menetlusalune isik on tunnistanud, et liikus üpris vähest aega maantee teepeenral, kuid sellega ei pannud ohtu ei iseennast ega teisi liiklejaid. Kohus ei nõustu selle väitega. Tunnistaja H. T., H. S. ja H. P. ütlustega on leidnud tõendamist liikumine maantee asfaldkattel, isegi tee keskpaiga pool. Menetluskäigus toimikusse võetud fotode abil on leidnud tuvastamist, et menetlusaluse isiku liikumine ei saanud olla „üpris“ lühiajaline“. Selle maanteelõigu pikkus tuvastatud kurvini (foto nr 7), kus jalakäijad suunati politseinike poolt jalakäijate teele, on sellisest määratlusest kindlasti pikem. Liikumine maanteel oli pikemaajaline. Oluline on hoopis see, et sellel maantee lõigul on LE § 22 järgi keelatud jalakäijate liikumine, sest maantee kõrval asub tee jalakäijatele. Tunnistajate ütlustest on selgunud, et nad pidid kohale sõitma teiste politseinike teate järel, kuna jalakäijad tuigerdavad maanteel. See asjaolu on kohtule usutav, kuna vastasel juhul ei oleks rikkumise kindlaks politseinike koosseis sinna sattunud. Tuvastamist on leidnud, et valgustatud jalgratta – ja jalakäijate tee oli maanteega kõrvuti, eraldatud maanteest haljasalaga. Maantee oli valgustamata, väärtegu pandi toime pimedal ajal. Jalakäijate ja jalgratta tee valgustus ei valgusta maanteed, kuna kahe tee vaheline lehtes suurte puude rida takistab valgusel maanteed valgustada. Menetlusaluse isiku poolt oli igal juhul 3 tekitatud oht iseendale ja teistele liiklejatele. LE § 22 ei sisalda võimalust liikuda maanteel lühiajaliseltki ega ohtu panemata. Ühtegi olulist või arvestatavat põhjus või takistust ei ole selgunud liikumiseks jalakäijatele ettenähtud teel. Kohus ei tuvastanud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Aset on leidnud menetlusaluse isiku poolt märgitud väärteo toimepanemine. Kohus ei ole tuvastanud samuti raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Puhtsüdamlikku kahetsust ei ole avaldatud. Karistus ei ületa seadusega kehtestatud määra. Karistuse määramine on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Menetleja on õigesti kvalifitseerinud toime pandud väärteo. Kohtuväline menetleja on toiminud väärteomenetlusõigust järgides. Karistuse määrajale on jäetud alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile. Otsustamisõigus on samuti millal alustada väärteo toimepanemise vormistamist ja sellest teatatakse isikule. Ajavahemik rikkumise päevast (9.07.) protokolli koostamiseni (14.07) ei ole küll põhjuseks lugeda see menetlusõiguse rikkumiseks. Toimikust on näha, et kahe päeva pärast saadetakse menetlusalusele isikule kutse
3. juuliks ilmuda politseiasutusse. Karistusseadustiku (KarS) § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü ja tahtluse liik, mitte muu asjaolu. Seejuures arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada edaspidi süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on õiguskorra ja kodanike huve arvestades pidanud sellist väärtegu karmima karistamise väärseks teoks joobeseisundis oleku tõttu. Karistus isikule määratakse toime pandud süülise teo eest, mitte mingi muu põhjuse järgi. Tegu on toime pandud otsese tahtlusega ja raskendavas süüteokoosseisus. Oluline on märkida, et menetlusalusele isikule kui kohalikule elanikule on maanteelõik ja jalakäijate tee mitte võõras koht. Kohtule näitab see asjaolu, et menetlusalune isik ei kontrollinud alkoholijoobe tõttu enda käitumist, mistõttu ei olnud tahet jälgida liiklusnõudeid maanteel. Kui politseiametnikud ongi menetlusaluse isiku suhtes käitunud ametile mittevääriliselt või menetlusalusele isikule mitteoodatavalt, siis seda ei lahendata väärteomenetluses kohtus kui just see asjaolu ei too endaga kaasa otsuse ebaseaduslikkuse. Otsus ei ole ebaseaduslik ega kuulu tühistamisele. Märgitud juhtumil saab menetlusalune isik kaaluda ametkondlikku kontrolli nõudmist politseiametnike seadusliku käitumise üle. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS §-dest 132 p 1; 133 ja 134 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Heino-Vello Pihlak Kohtunik 4 5