Obsah (4)

§ 422§ 80§ 118§ 45

1-04-170 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2006.a Tallinn, Tartu maantee kohtumaja Kriminaalasja nr 1-04-170 (03237001811) Kohtunik Leili

§ 422

lg 1 järgi üldme-netluses Prokurör Katrin Sutt Süüdistatav X X - isikukood XXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; keskharidusega; elukoht: XXXXXX; töökoht: Dunkri Kaubandus AS; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja advokaat Aadu Luberg RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada X X

§ 422lg 1 järgi .

2.

§ 80alusel vabastada X X karistusest.

1. Välja mõista X X’lt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 4500 (neli tuhat viissada) krooni ja ekspertiisikulud kokku summas 13730 (kolmteist tuhat seitsesada kolmkümmend) krooni riigieelarve tuludesse. Riigi kasuks välja mõistetud summad tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarve 10220034800017 Ühispangas, viitenumber 2800049777 - Harju Maakohtu Tartu maantee kohtumaja.
2. Välja mõista X X tsiviilhagi 14 920.- (neliteist tuhat üheksasada kakskümmend) krooni Eesti Haigekassa kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib apellatsioonikorras edasi kaevata 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu, teatades edasikaebamise õiguse kasutamisest kirjalikult Harju Maakohtu Tartu maantee kohtumajale 7 päeva jooksul. Süüdistuse sisu. X X süüdistatakse selles, et 20.05.
3. a kell 22.17 Harju maakonnas Anija vallas asulavälisel maanteel Jägala-Käravete
4. kilomeetril, liikudes Tallinn-Narva mnt suunas, juhtis mootorsõidukit Peugeot 206 registreerimismärgiga 682 MDE liiklusmärgi nr 351 „suurim kiirus 70 km/h“ mõjualas kiirusega umbes 121 km/h, millega rikkus liikluseeskirja § 126 lg 3 nõudeid; olles esmase juhtimisõigusega juht, sõitis kiiremini kui 90 km/h, millega rikkus liikluseeskirja § 127 nõudeid; juhtis sõidukit alkoholijoobes (2,42 promilli), millega rikkus liikluseeskirja § 76 p 3 nõudeid. Selle tagajärjel kaotas paremkurvis sõiduki üle juhitavuse: sõiduauto Peugeot sõitis vastassuunavööndisse, sealt vasakule teepeenrale, kus käis mitu korda üle katuse. Liiklusõnnetuse tagajärjel sõidukis olnud kaasreisija X X sai I-II kaelalüli alanihestuse, põrutushaavad näol ja kaelal, rindkere, kõhu, vasaku randme ja mõlema õlavarre põrutuse ja verevalumi vasakul puusal. Nimetatud tervisekahjustused olid tekkemomendil eluohtlikud (esines šokiseisund – vererõhk ei olnud mõõdetav, pulss 140x1 s.o traumaatiline šokk ehk raske astme šokk, millega kaasnes eluohtlik seisund). Oma tegevusega tekitas X X X X’le ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse. Sellega pani X X toime

§ 422

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtu järeldused. X X’le on esitatud süüdistus mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitumisnõuete rikkumises, millega on ettevaatamatult tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Liiklusnõuete rikkumiseks on käesolevas asjas liikluseeskirja § 126 lg 3, § 127 ja § 76 p 3 nõuete rikkumine. Vastavalt süüdistusele kaotas X X juhitud sõiduk Liikluseeskirja nõuete rikkumise tagajärjel juhitavuse ning toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai sõidukis olnud kaasreisija X X tekkemomendil eluohtlikke tervisekahjustusi. Kohtuistungil ütlusi andes X X end süüdi ei tunnistanud, väitis, et ei mäleta avariihetke ning arvab, et ta ei olnud roolis. Samuti leidis X X, et kuna on kannatanud nii varalist kui tervislikku kahju, ei peaks ta saama süüdi mõistetud. X X kaitsja leidis, et X X ei olnud õnnetuse toimumise hetkel roolis ja ei saanud liiklusõnnetust põhjustada, samuti ei esinenud kannatanu ZˇX X’l eluohtlikke tervise-kahjustusi, seega tuleb ta õigeks mõista. Juhul kui kohus peaks X X talle süüks pandava teo toimepanemises süüdi mõistma, palus kaitsja vabastada ta

§ 80

alusel karistusest, kuna süüdistatav sai kuriteo toimepanemisel ise raskelt kannatada. Kohus leiab, et X X süü on tõendatud kriminaalasjas kogutud kirjalike tõendite ja tunnistajate X X, X X, X X, X X, X X, X X, X X ja X X poolt kohtuistungil ning ekspert Helju Tootsi eeluurimisel antud ütlustega. X X’le süüks pandav tegu vastab

§ 422

lg 1 sätestatud teo süüteokoosseisule ja on õigusvastane ning X X on teo toimepanemises süüdi. 2 Kohtuistungil andsid tunnistajad X X, X X ja X X ütlusi 20.05.

1. a. päeval enne liiklusõnnetust toimunu kohta. Tunnistaja X X ütluste kohaselt oli ta käinud samal päeval enne liiklusõnnetuse toimumist koos X X ja X X’ga Aegviidus, Aegviidu poole sõites oli X X’le kuulunud sõiduki roolis olnud X X, kuna X X ja X X olid sõiduki tagaistmel istunud ja viina joonud. Tagasi Tallinna poole sõitmise ajal oli X X enda nõudmisel ise roolis olnud. X X juhitud auto sõitis sõidurajalt ja sõiduteelt välja, X X ei tundnud end sõidukis turvaliselt. Pärast Tallinnasse jõudmist olid X X ja X X otsustanud sõita uuesti tagasi Aegviitu. Asjaolu, et Tallinnast lahkudes istus roolis X X, kinnitavad ka tunnistaja X X ütlused. X X ütlused kattuvad X X ütlustega, ka X X ütluste kohaselt käidi 20.05.
2. a. X X autoga Aegviidus kahel korral, neist esimesel korral oli sõiduki roolis X X ning tema koos X X’ga istus sõiduki tagapingil ja jõi alkoholi. Esimesel korral Aegviidust tagasi sõites sõitis X X pärast u ühekilomeetrist sõitu teelt välja, kiirus oli olnud selle sõidetud kilomeetri jooksul suur ja sõidustiil agressiivne. Nimetatud tunnistajate ütlustega on tõendatud, et X X oli joonud 20.05.
3. a. päeval kanget alkoholi ning istunud talle kuuluva sõiduauto Peugeot 206 reg nr 286MDE tagaistmel, samuti et ajal, mil ta oli sõidukit joobeseisundis juhtinud, oli selle liikumine tundunud ja olnud ohtlik, X X tundis end sõidukis ebaturvaliselt ning sõiduk oli ka teelt välja sõitnud. Samuti on tõendatud, et teistkordsel sõidul Aegviidu poole oli sõiduki roolis X X. Ehkki X X’l on käesolevas asjas X X’ga ristuvad huvid, saab tema ütlusi hinnata tõendina siiski osas, milles need langevad kokku teiste tunnistajate ütlustega, kelle usaldusväärsuses ei ole kohtul põhjust kahelda. Kohus ei kahtle tunnistaja X X ütluste tõepärasuses, kuna asjas ei ole esile toodud ühtegi tunnistaja erapoolikust kinnitada võivat asjaolu. X X ütluste kohaselt ei olnud teistkordsel tagasiteel Aegviidust Tallinnasse sõidukis rohkem isikuid peale tema ja X X. Ka kohtuistungil ütlusi andnud tunnistajate X X ja X X, kes nägid liiklusõnnetust ehk Peugeot 206 nr 286MDE teelt väljasõitu vahetult pealt, ütluste kohaselt oli avarii teinud sõidukis kaks inimest, neist üks lendas teelt väljasõidu ning üle katuse rullumise ajal sõidukist välja ning teine jäi sõidukisse. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu ühtegi asjaolu, mis viitaks võimalusele, et avarii toimumise ajal oli teelt välja sõitnud sõidukis teisi isikuid kui vigastada saanud X X ja X X. Seega on asjas tõendatud, et avarii toimumise ajal viibisid sõidukis üksnes X X ning X X. Süüdistatava kaitsja on seadnud kahtluse alla tunnistaja X X ütluste usaldusväärsuse üksnes osas, mis puudutab väiteid X X avariijärgse paiknemise kohta. Tunnistaja X X tunnistusi ei muuda ebausaldusväärseteks ütlustes sisalduvad väited autost välja kukkunud ja põllule lebama jäänud isiku riietuse kohta. Tunnistajad X X ja X X on andnud tõepoolest ütlusi, et põllul lebanud vigastatul ei olnud seljas riideid. Samas on X X vastanud küsimusele, et kas vigastatul ei olnud üldse midagi seljas, et mingi eredat värvi maika oli kaelas. X X kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei olnud põllul lebanud vigastatul tõenäoliselt jalas pükse, kuna haav rippus kuni põlvedeni. Tunnistaja X X, kes käis kiirabibrigaadiga sündmuskohal ning tegeles põllule lennanud isikuga, ütluste kohaselt oli põllul asunud kannatanul reie ülemise osa trauma, skalpeeritud ala- ja ülakõhutrauma, kubemepiirkonna trauma, lahtine haav ja haavapiirkonnas riideid ei olnud. Tunnistaja X X ütluste kohaselt pööras põllul lebanud vigastatu end. Erisused tunnistajate ütlustes on ilmselgelt tingitud sellest, et tunnistajad märkasid vigastatut erinevatel ajahetkedel ja erinevates asendites. Kohus on seisukohal, et tunnistajate X X, X X ja X V ütlustes puuduvad vastupidiselt kaitsja väitele vastuolud, mistõttu puudub vähimgi alus kahelda tunnistaja X X ütluste tõepärasuses. 3 Kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei tea X X päris täpselt, kuidas ta sõidukist pärast avariid välja sai, kas kellegi abil või iseseisvalt. X X mäletab, et ta rippus ja rabeles tükk aega, rippus turvavöö küljes oma raskusega ja turvavööd oli raske lahti päästa. Tunnistaja X kohtuistungil antud ütluste kohaselt vaatas ta pärast avariid autosse ning nägi, et autos olnud isik oli kinnitatud turvavööga juhi kõrvalistmele ega suutnud seda avada, ta aitas turvavööga kinnitatud isikul autost väljuda. Kohus leiab, et kuna X X ei tundnud varasemast ajast kumbagi avariisse sattunud sõidukis olnud isikut ning tal puudus igasugune huvi tõde moonutavate ütluste andmiseks sündmuskohal kogetu kohta, on tema ütlused usutavad ja tõesed. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et tunnistaja X X ütlused ei ole sedavõrd usaldusväärsed, et nende alusel otsustada X X avariijärgne paiknemine turvavööga kinnitatult juhi kõrvalistmel. X X ja X X ütluste vahel X X sõidukist väljasaamise kohta puuduvad vastuolud. Sõltumata sellest, kas X sai raskelt avanenud turvavöö avaja lahti iseseisvalt, X X abiga või avas vöö X X, loeb kohus tunnistaja X X ütlustega tõendatuks asjaolu, et ühel sõiduki esiistmetest oli pärast avarii toimumist turvavööga kinnitatud isik. Protokolliga liiklusvahendi ülevaatuse kohta /I kd lk 17-18/ ning protokolliga liiklusvahendi ülevaatuse kohta /I kd 22-23/ on tõendatud, et pärast avarii toimumist oli juhipoolne turvavöö algasendis ja liikus mehhanismis vabalt, ei olnud fikseerunud. Kõrvalistuja vöö oli fikseerunud. Kuna juhipoolne turvavöö oli algasendis ning liikus vabalt, ei saanud sõidukis olnud isik olla sõidukisse kinnitatud selle vööga. Seega sai sõidukis olnud isik olla kinnitatud vaid juhi kõrvalistmele. Asjaolu, et sõidukisse jäänud isik viibis juhi kõrvalistmel, kinnitab ka X X ütlus selle kohta, et ta rippus oma raskusega turvavööl. X X ütluste kohaselt jäi sõiduk pärast liikumise lõppemist seisma vasakul ehk juhipoolsel küljel. Kui sõidukisse jäänud isik oleks viibinud juhiistmel, ei oleks ta saanud oma raskusega turvavööl rippuda, ta oleks olnud vastu juhipoolset küljeklaasi suunaga turvavööle surumise suunast eemale. Ehkki tunnistajate X ja X ütlustega on tõendatud, et avariisse sattunud sõiduk oli juba samal päeval varem sõitnud teelt välja, ei pea kohus võimalikuks ka kaitsja versiooni, et kõrvalistuja turvavöö võis fikseeruda juba sama päeva varasema avarii ajal, kuna ükski tunnistaja ei ole andnud ütlusi esimese avarii ajal kõrvalistuja turvavöö fikseerumise kohta. Kuna kohus loeb tõendatuks, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli pärast õnnetust sõidukisse jäänud isik turvavööga fikseeritult juhi kõrvalistmel ning sõidukis oli õnnetuse toimumise hetkel vaid kaks isikut, siis oli avarii ajal sõidukist välja kukkunud isik sõiduki juhiks. Tunnistajate X X, X X ja X X ütlustega on tõendatud, et reie ülaosa, ala- ja ülakõhu- ning kubemepiirkonna traumad olid teelt välja sõitnud autost välja kukkunud isiku vigastused. Mustamäe Haigla Intensiivravi osakonna 20.05.
4. a. teadaande /I kd lk 121/ kohaselt oli alates 23.40 Mustamäe Haiglas väga raskes üldseisundis, narkoosis, vaagna piirkonna ulatuslik pehmete kudede rebestusega X X. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 1147 /I kd lk 123-125/ olid X X mh vasema ja parema kubeme piirkonna ja parema reie laialdased lõike ja rebimishaavad, laboratoorsel uuringul leitud veres etüülalkoholi 2, 42 promilli. Alkohoolse joobe ekspertiisist nr 1772 nähtub, et 20.05.
5. a. kell 23.45 oli X X alkoholi sisaldus veres 2,42 promilli /I kd lk 119/. Tunnistaja X X ütluste kohaselt oli autos olnud isikul vigastatud nägu, kriimustused ei olnud eriti suured. Kohtuarst-ekspert Helju Tootsi 22.08.
6. a koostatud isi-ku kohtuarstliku ekspertiis akti nr 1146 /1 kd lk 72-74/ kohaselt oli X X seoses 20.05.
7. a. avariiga diagnoositud lülisamba I-II kaelalüli alanihestust, põrutushaavu näol ja kaelal, rindekere, kõhu, vasaku randme ja mõlema õlavarre põrutust, verevalumist vasakul puusal. Kuna autost välja lennanud isiku vigastused osutusid X X tuvastatud vigastusteks ning X X tuvastatud nähtavad vigastused kattuvad X X märgatud vigastustega, loeb kohus üheselt 4 tõendatuks, et pärast avariid sõidukisse turvavööga juhi kõrvalistmele kinnitatult jäänud isik oli X X ning sõidukist välja paiskunud ja väljapaiskumisel kõhu- ja reitepiirkonda vigastada saanud isik oli sõidukit alkoholijoobes juhtinud X X. Asjaolu, et liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukit juhtis X X, ei välista ka sõiduki juhiistme tagaosal, tagaistme vasakpoolsel osal, vasakpoolse tagaukse polstril ja välisküljel asuvad rohked verekahtlased jäljed. Ehkki tunnistaja X X ütluste kohaselt oli X X rebitud sõidukist väljalendamise käigus ära pindmine reieveen, millest voolas kindlasti välja märgatav kogus verd, mis peaks asuma veeni äralõikamise kohal ja ehkki kohus peab tõenäoliseks, et lõikekohaks oligi mõni tagumise vasakpoolse ukse detail, ei välista need asjaolud sõidukist väljakukkumist juhiistmelt. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 05.07.
8. a. ekspertiisiakti nr LL-100-04/2551 arvamuse /I kd lk 111-113/ kohaselt oli sõiduauto Peugeot 206 reg nr 682 MDE arvutuslik liikumiskiirus enne külglibisemisjälgi 121 km/h. Sõiduki tegelik liikumiskiirus oli saadud tulemusest suurem. Tunnistajate X X ja X X ütluste kohaselt paiskus sõiduk teelt välja sõites kiiresti ümber rulludes üle katuse ja isik paiskus sõidukist välja ümberpaiskumise ajal. Asjas ei ole esitatud tõendeid ega toodud esile mistahes asjaolusid, mis välistaksid sellisel moel liikuvast autost juhiistmel turvavööga kinnitamata istunud inimesel väljalendamise viisil, mille käigus väljalendava isiku keha esiosal tekib ulatuslik lõikehaav ning sõiduki vasakpoolse tagaukse piirkonda tekkivad rohked verejäljed. Kirjeldatud moel sõidukist väljakukkumise võimalust on kinnitanud ka kohtuarst-ekspert Jüri Kool 23.07.
9. a koostatud isiku kohtuarstliku ekspertiis aktis nr 1147 /I kd lk 123-125/, mille kohaselt ei ole X X esinenud tervisekahjustused tüüpilised sõidukijuhile, kuid arvestades asjaolu, et tegemist oli auto ümberpaiskumisega ja autost väljapaiskumisega, ei saa sellist võimalust välistada. Tunnistajad X X ja X X on andnud ütlusi selle kohta, et leidsid X X rahakoti juhiistme tagataskust. Need ütlused ei kinnita siiski X X istumist avarii ajal tagaistmel. Tunnistajate X X ja X X ütlustega on tõendatud, et X X oli samal päeval varem istunud auto tagaistmel, X X enda ütluste kohaselt paneb ta tagaistmel istudes oma rahakoti alati enda juurde. Üle 121 km/h liikuva sõiduki teelt üle katuse rulludes väljapaiskumisel peab kohus loogiliseks ka seda, et autos viibinud ja vigastada saanud isikute veri sattub sõidukis suvalistele pindadele, pindade veega määrdumine ei kinnita ega lükka ümber, et sõidukis viibinud ja vigastatud isikud oleksid nende pindadega vahetult kokku puutunud. Seega ei kinnita ka Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 17.02.
10. a. ekspertiisiaktis nr GE-2665-05/6302 /II kd lk 75-77/ sedastatu, et juhi turvavöö ülemiselt klambrilt võetud verekahtlases ainest võetud DNA profiilid on kokkulangevad XX võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, kuid mitte X X võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, et X X oleks olnud vahetus kokkupuutes juhi turvavöö ülemise klambriga ehk oleks istunud juhiistmel. X X omab B-kategooria juhtimisõigust alates 29.08.
11. a. /I kd lk 139/. Liiklusõnnetuse toimumise ajal 20.05.
12. a. oli X X esmase juhtimisõigusega juht. Sõites esmase juhtimisõiguse kehtivuse ajal kiiremini kui 90 km/h ning olles alkoholijoobes eiras X X liiklusnõudeid – liikluseeskirja § 126 p 3 (juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud kiirusest), § 127 (esmase juhtimisõigusega juht ei tohi sõita kiiremini kui 90 km/h) ning § 76 p 3 (juht ei tohi olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhti väljahingatavas õhus on 0,1 mg või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem) sätestatut. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas X X liiklusõnnetuse. 5

§ 118

kohaselt on tegemist raske tervisekahjustusega kui tervisekahjustusega on põhjustatud oht elule. Ohu elule tekitab eluohtlik tervisekahjustus. Eluohtlik tervisekahjustuse mõiste on antud Vabariigi Valitsuse 13.08.

1. a. määrusega nr 266 kehtestatud „tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korras“ (edaspidi kord). Korra § 7 lg 1 kohaselt on elukohtlik tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Sama paragrahvi
2. lõige loetleb eluohtlikud tervisekahjustused ning
3. lõike
4. punkt annab võimaluse lugeda eluohtlikuks ka mistahes korra § 7 lg 2 nimetamata tervisekahjustus, kui sellega kaasnes šokiseisund. Raske tervisekahjustus saab seega esineda ka korra § 7 lg 2 loetelus nimetamata tervisekahjustuste korral. Korra § 3 kohaselt teeb tervisekahjustuse tuvastamiseks kohtuarst või ekspertiisiks määratud muu isik kohtuarstliku ekspertiisi. 20.05.
5. a. liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamise käigus on läbi viidud kohtuarstlik ekspertiis X X avarii tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste tuvastamiseks. Korra § 5 kohaselt annab ekspert ekspertiisiakti lõpposas eksperdiarvamuse, milles märgib mh tervisekahjustuse olemasolu või puudumise, tervisekahjustuse olemuse, tervisekahjustuse eluohtlikkuse. Isiku kohtuarstliku ekspertiis aktiga nr 1146 X X tervisekahjustuste kohta on tõendatud, et X X sai 20.05.
6. a. avariis vigastustena lülisamba I-II kaelalüli alanihestuse, põrutushaavad näol ja kaelal, rindekere, kõhu, vasaku randme ja mõlema õlavarre põrutuse ning verevalumi vasakul puusal. Ekspert Helju Tootsi eeluurimisel antud ütluste /I kd lk 158-161/ kohaselt põhjustasid kõik vigastused koos eluohtliku šoki. Selgituses ekspertiisiaktile nr 1146 /I kd lk 162/ on ekspert selgitanud šoki olemust ning selle seisundi toimet organismile, mis võib lõppeda ka kõigi organite talitluste lõppemise ehk isiku surmaga ning kohtul puudub alus kahelda eksperdi selgituste tõelevastavuses. Ehkki ekspert on selgitanud, et võib eristada erinevate astmetega šokiseisundeid, Korra § 3 lg 1 ei sea siiski šokiseisundile, mille esinemisel koos teiste vigastustega võib tervisekahjustuse lugeda eluohtlikuks, tingimusi. Tervisekahjustuste eluohtlikkuse hindamisel ei ole oluline mitte šoki formaalne aste, vaid selle mõju organismile. Kohus on seisukohal, et ekspert Helju Tootsi ütlustega on üheselt tõendatud, et 20.05.
7. a. liiklusõnnetuses X X tekkinud šokiseisundi olemuse tõttu tuleb tal tuvastatud tervisekahjustus lugeda eluohtlikuks ning asjas ei oma tähtsust, kas tuvastatud šokiseisundit saab liigitada raske astme šokiks. Erinevalt kaitsja seisukohtadele, leiab kohus, et eluohtliku tervisekahjustuse esinemiseks ei ole vajalik raske kehalise haiguse esinemine, kehalise haiguse puudumine ei välista eluohtliku tervisekahjustuse esinemist. Eluohtlik tervisekahjustus ei pea tooma kaasa korra § 8 lg 2 nimetatud raskele kehalisele haigusele iseloomulike tunnuste esinemist (kestvust vähemalt 4 kuud või töövõime püsivat kaotust vähemalt 40%). Oht X X elule tulenes otseselt tekitatud tervisekahjustustega kaasnenud šokiseisundist ehk tervisekahjustuse iseloomust, tegemist oli eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega. Oht X X elule oli X X teoga otseses põhjuslikus seoses ning seda ei tinginud X X mittelähtuvad asjaolud. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et süüdistatava poolt toimepandu on täielikku tõendamist leidnud ning X X tuleb talle süüks pandava teo toimepanemises süüdi tunnistada. Süüdistatava ja tema kaitsja väited selle kohta, et X X’le inkrimineeritud kuritegu ei ole leidnud asjas kogutud tõenditega kinnitust, on paljasõnalised ning need on ümber lükatud teiste asjas kogutud ja kohtus kogumis uuritud tõenditega. 6 Karistamise alus ja eesmärgid on kehtivas

-s sätestatud §-s 56, mille kohaselt karistamise aluseks on isiku süü ning karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, õiguskorra kaitsmise huvisid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest X X süüdistatakse inimesele raske tervisekahjustuse põhjustamises mootorsõiduki juhi poolse liiklusnõuete rikkumisega. Kuritegu on taunitav eriti seetõttu, et oli oma olemuselt üldohtlik, ohustades kõigi liikluses osalenud isikute elu, tervist ja vara.

§ 422

lg 1 sätestatud kuriteo eest on võimalik karistus kuni viieaastane vangistus, sanktsioonis ei ole sätestatud karistuse miinimummäära.

§ 45lg 1 kohaselt võib kohus mõista karistuseks vangistuse kolmekümnest päevast.

Prokurör on esitanud taotluse mõista X X’le karistuseks 1-aastane vangistus 3-aastase katseajaga. Süüdistatav Z X ennast süüdi ei tunnistanud, leidis, et kuna on ise liiklusõnnetuse tagajärjel kannatada saanud, ei tuleks teda süüdi mõista. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid, milleks on süü omaksvõtt ja kahetsus, kohus ei tuvastanud süüdistatava osas ka karistust raskendavaid asjaolusid. Karistusregistri andmetest nähtub siiski, et pärast 20.05.2003. a. toimunud liiklusõnnetust ei ole X X enam süütegude toimepanemise eest karistatud, millest saab järeldada teost positiivsete järelduste tegemist.

§ 80

kohaselt kui süüdimõistetu on kuni viieaastase vangistusega karistatava kuriteo toimepanemise tagajärjel ise raskelt kannatada saanud, võib kohus ta karistusest vabastada. Kohus asub seisukohale, et arvestades õnnetuses X X’l tekkinud kehavigastuste raskust ja iseloomu ning asjaolu, et õnnetuses vigastada saanud jalg vajab jätkuvaid iga-aastaseid operatsioone, mis põhjustavad jätkuvaid füüsilisi kannatusi ning on halvendanud tema elukvaliteeti, seega on X X saanud ise süüteo toimepanemisega füüsiliselt raskelt kannatada, on karistuse eesmärk juba täidetud, teda võib lugeda faktiliselt karistatuks ning X X tuleb vabastada karistusest

§ 80alusel.

Kuriteo toimepanemise käigus varalise ja tervisliku kahju kannatamine ei ole aluseks teo toimepannud isiku mitte süüdimõistmiseks, kuid saab olla aluseks mõistetud karistuse kandmisest vabastamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 3 ja 9 ning § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult välja mõista ka menetluskulu, s.o süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha ja riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 4500 krooni. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse õienditega on tõendatud riiklikul ekspertiisasutusel seoses asjas läbi viidud ekspertiisidega tekkinud kokku kulud summas 13730 krooni /II kd lk 78 – summa 4380 krooni; I kd. lk.75 –summas 2875.krooni, I kd lk.116-summas 3600 krooni ja I kd lk.126 –summa 2875 krooni. Eesti Haigekassa esitatud tsiviilhagi /I kd lk 83-87/ summas 14920 krooni X X’le välja makstud ravikindlustushüvitise tagasinõudmiseks tuleb rahuldada ravikindlustusseaduse § 60 lg 1 p 2 alusel ning tsiviilhagis nõutud summa Eesti Haigekassa kasuks X X’lt välja mõista. X X’le ajutise töövõimetuse hüvitisena perioodi 20.05-2003. a. – 12.09.2003. a. eest tasutud 14920 krooni on tõendatud töövõimetuslehtedega nr 0062915, nr 0062914, nr 13231627, nr 0000048 (I kd lk 84-87). Kohtunik 7 8