4-07-1640 KOHTUMÄÄRUS rahatrahvi asendamiseks arestiga Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtukoosseis Väärteoasi Menetlusosalised Tartu Maakohus 28.mai 2007.a.; Valga kohtumaja 4-07-1640 kohtunik Aare Kaldma Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Aive Kolsar’i avaldus August BURKEVITŠ’ile asenduskaristuse määramiseks Süüdimõistetu – August BURKEVITŠ Avaldaja – kohtutäitur Aive Kolsar Prokurör – Valdo Gerassimov RESOLUTSIOON Juhindudes TMS §201 ning KarS §72 ning VtMS §§190-§193 ja §211, kohus määras: Asendada August BURKEVITŠ’ile haldusõiguserikkumise eest karistusena (Lõuna PP Valga PJ 16.07.2002.a. otsusega nr.282002003314) kohaldatud rahatrahv tasumata osas - summas 4 200 krooni -, arestiga seitse
(7)päeva. Aresti kandmise tähtaja kulgemist arvestada alates isiku ilmumisest Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonna arestimajja aresti kandmisele. Määruse ärakirjad saata viivitamatult süüdimõistetule, Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Aive Kolsarile ja Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonnale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 10 päeva jooksul määruse tegemisest (28.05.2007.a.) Tartu Maakohtu Valga kohtumajale. ASJAOLUD Menetluse käik Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonna 16.07.2002.a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr.282002003314 on August Burkevitš’it karistatud „Haldusõiguserikkumise seadustiku“ §92-2 lg.1, §101 lg.1, §106 lg.1 ja §106’ lg.2 alusel rahatrahviga kogusummas 4 200 krooni. Nimetatud nõudes on täitemenetlus algatatud 28.08.2002.a. ning täitmisteade on võlgnikule kätte toimetatud 14.11.2002.a.. Võlgnikule on saadetud täitekutsed ja antud nõude vabatahtlikuks täitmiseks tähtaeg. Kohtutäituri taotlus Kohtutäitur kinnitab, et A.Burkevitš ei ole asunud rahatrahvi tasuma ning seisuga 03.04.2007.a. on võlgnikul trahv täies ulatuses tasumata. Kohtutäitur avaldab, et ta on pööranud sissenõude võlgniku pangakontodele, kuid seal rahalised vahendid puuduvad, samuti puudub võlgnikul registrisse kantav vallas- ja kinnisvara ning täiturile teadaolevalt ka muu vara millele oleks võimalik pöörata sissenõuet. Eeltoodud põhjustel palub täitur asendada isikule karistusena määratud rahatrahvi võlajääk arestiga. Süüdimõistetu seisukoht A.Burkevitš kinnitab, et tal puudub vara, millele oleks võimalik pöörata sissenõuet. Samuti väidab süüdimõistetu, et tal puudub alaline töökoht ning tema sissetulek moodustub vaid juhtööde eest saadavast tasust, mis kulub enda olmevajaduste rahuldamiseks. Süüdimõistetu on nõus sellega, et asendataks temale karistusena määratud rahatrahv arestiga, millise kandmisele on ta nõus asuma koheselt. Prokuröri seisukoht Prokurör toetab avaldaja nõude rahuldamist. Ta kinnitab, et süüdimõistetu pole tänaseni talle määratud rahatrahve täies mahus tasunud, kuigi kohus on andnud isikule selleks võimaluse. Samuti märgib prokurör et nii süüdimõistetu enda kinnitusel kui ka registritele tehtud järelepärimiste kohaselt puudub süüdimõistetul vara, millele oleks võimalik pöörata sissenõuet. Prokurör lisab, et süüdimõistetu näol on tegemist isikuga, kes ei oma töökohta ega alalist sissetulekut. Prokurör leiab, et isiku senine käitumine ja suhtumine õiguskorda võimaldab eeldada, et isik ei püüagi temale määratud trahve tasuda ning antud karistusliik pole teeninud oma preventiivset eesmärki. Prokurör palub asendada süüdimõistetule karistusena määratud rahatrahv arestiga. Kohtu lahendi põhjendused „Täitemenetluse seadustiku“ (TMS) (RT 27/05-198) §201 lg.1 sätestab, et kui rahatrahvi tervikuna määratud tähtpäevaks ei tasuta või kui osastatud rahatrahvi tasumise tähtaega ei järgita ja rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ning võlgnikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, saadab kohtutäitur sissenõudja taotlusel avalduse rahatrahvi asendamiseks arestiga vastavalt KarS §72 sätestatule kohtuotsuse täitmisele pööranud maakohtule või kui otsuse on teinud kohtuväline menetleja, siis kohtutäituri asukohajärgsele maakohtule. Asja menetluses on tuvastatud, et Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonna 16.07.2002.a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr.282002003314 on August 2
(3)Burkevitš’it karistatud „Haldusõiguserikkumise seadustiku“ §92-2 lg.1, §101 lg.1, §106 lg.1 ja §106’ lg.2 alusel rahatrahviga kogusummas 4 200 krooni. Nimetatud nõudes on täitemenetlus algatatud 28.08.2002.a. ning täitmisteade on võlgnikule kätte toimetatud 14.11.2002.a. ja antud nõude vabatahtlikuks täitmiseks tähtaeg. 02.05.2007.a. toimunud kohtuistungil lubas A.Burkevitš võla tasuda nädala jooksul ning palus kohtuistung edasi lükata ja anda talle võimalus võla vabatahtlikuks tasumiseks. Menetlusosaliste kinnitusel pole A.Burkevitš aga asunud rahatrahvi tasuma ning kohtuistungi toimumise päeva seisuga on võlgnikul trahv tasumata täies ulatuses s.o. summas 4 200 krooni. Nii võlgnik, kohtutäitur kui ka prokurör on kohtule kinnitanud, et süüdimõistetu ei tööta ega oma alalist sissetulekut ning tal puudub vara millele oleks võimalik pöörata sissenõuet. Samuti on A.Burkevitš kohtule kinnitanud, et tal puudub võimalus trahvi tasumiseks ning ta on nõus asuma asenduskaristusena määratava aresti kandmisele. Siit johtuvalt tuleb isikule karistusena määratud rahatrahv asendada arestiga. „Väärteomenetluse seadustiku“ (VtMS) (RT 50/02-313) §211 lg.2 sätestab, et rahatrahvi osalise tasumise korral arvestatakse tasutud osa asendusaresti pikkuse määramisel proportsionaalselt tasutud summa suurusega. Asja menetluses on tuvastatud, et A.Burkevitš’il on temale määratud rahatrahvist tasumata 4 200 krooni. „Karistusseadustiku“ (KarS) (RT 61/01-364) §72 lg.2 sätestatu kohaselt vastab rahatrahvi kümnele trahviühikule üks päev aresti. Süüdimõistetu võlajääki (4 200 krooni) arvestades kujuneb trahviühikute kogumahuks 70 trahviühikut. Kuna „Põhiseaduse“ §23 sätestatust ja karistusõiguse üldprintsiipidest tulenevalt ei või asenduskaristuse määramisel raskendada isiku olukorda võrreldes karistamise ajal olnuga, tuleb arestipäevade arvutamisel taandada trahviühikud kümne või selle täiskordseni. Seega tuleb A.Burkevitš’ile asenduskaristuseks määrata 7 päeva aresti. Kohtunik Aare Kaldma 28.05.2007.a. 3
(3)