Väärteoasi nr.4-06-4595 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär 04.04.2007.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Alari Möldre Kairit Mikkin Vaidlustatud l

. Juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamise nõudeid rikkudes ja ei teatanud sellest politseile, kuigi teatamine oli kohustuslik. Oma tegevusega rikkus Lauri Kasemaa Liikluseeskirja §-vide 129 ja 227 nõudeid ning pani toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad Liiklusseaduse §-vi 74 – 17 lg.1 ja Liiklusseaduse §-vi 74 – 31 lg.1 järgi. Ning määras Lauri Kasemaale Liiklusseaduse §-i 74-17 lg.1 alusel karistuseks rahatrahvi 25 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 1500.-EEK-i ning Liiklusseaduse §-i 74-31 lg.1 alusel karistuseks rahatrahvi 75 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 4500.-EEK-i. KAEBUSE SISU Lauri Kasemaa koos oma esindajate Jüri Sireli ja Ksenia Kravtšenkoga esitasid Harju Maakohtule selle otsuse peale kaebuse, milles palus Väärteomenetluse seadustiku § 132 p.3 alusel tühistada Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve Osakonna liiklustalituse juhtivkonstaabel R. B 28.09.2006.a. otsuse väärteo asjas nr. 2314, 06, 019685 ning lõpetada väärteoasjas menetlus, põhistades oma kaebust sellega, et Väärteoasjas tehtud otsus põhineb tõendamata faktilistel asjaoludel, millest tulenevalt ei ole otsus õige. Otsuses on rikkumise kirjeldusena märgitud, et kaebuse esitaja ei hoidnud vastavalt kiirusele sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile Mazda, põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju A. G-

, mille järel lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Sellega rikkus kaebuse esitaja väidetavalt Liikluseeskirja (edaspidi

) § 129 ja § 227 nõudeid, pannes sellega toime teo, milline on kvalifitseeritav LS § 7417 lg. 1 ja § 7431 lg. 1 järgi. Eeltoodud rikkumise kirjeldus ei vasta tõele, millest tulenevalt pean vajalikuks toimunud asjaolusid siinkohal põhjalikumalt selgitada. 30. augusti 2006.a. hommikul kell 08:03 juhtis kaebuse esitaja temale kuuluvat sõiduautot BMW 528i reg. märgiga XXX XXX mööda Peterburi maanteed. Liiklusvool oli ühtlane ja ühtegi takistust ega põhjust pidurdamiseks ei olnud, milline asjaolu

iab kajastust kaebuse esitaja ning tunnistaja R. K ütlustest (kaebuse lisad nr. 2-3). Siiski tegi kaebuse esitaja ees sõitev auto Mazda 626 reg. märgiga XXX XXX äkkpidurduse. Nähes ees sõitvat autot pidurdamas, vajutas kaebuse esitaja koheselt pidurit ning sai auto napilt enne ees olevat autot peatada. Kuna kaebuse esitaja ei tundnud, et oli kokkupõrge ega kuulnud mistahes kokkupõrke häält või tundnud kontakti autode vahel, möödus ta Mazda 626 sõidukist vasakult poolt ning jätkas oma liikumist kesklinna suunas.

1. augustil 2006.a. koostati kaebuse esitajale väärteoprotokoll nr. AB 814287 (kaebuse lisa nr. 4), milles kaebuse esitaja märkis, et tema on protokolliga osaliselt nõus ja seda selles osas, mis puudutab juhtunu kohta, mitte aga kokkupõrge sündmust, ning et oleks ta tundnud kontakti teise autoga või kuulnud kokkupõrke häält, siis oleks kindlalt auto peatanud ja koostanud akti. Sama sisuga ütlused sisalduvad
2. augustil 2006.a. koostatud kaebuse esitaja ülekuulamise protokollis (kaebuse lisa nr. 5). Kaebuse esitajale süüks pandud teos ei ole tuvastatud LS § 7417 lg. 1 sätestatud väärteo koosseisu. Kaebuse esitajale väärteo eest karistuse määramisel on aluseks võetud LS § 7417 lg. 1, mille kohaselt määratakse karistus mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui see 2 põhjustas varalise kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustuse, seega on LS § 7417 lg. 1 sätestatud rikkumise kvalifitseerimise puhul oluline tuvastada juhi käitumises liiklusnõuete rikkumine. Kaevatavas otsuses viidatakse

§ 129

rikkumisele.

§ 129

kohaselt peab juht vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. Karistusseadustiku § 12 lg. 2 kohaselt kuuluvad süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ning seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. LS § 56 ning

§ 2lg.

23 kohaselt mõistetakse liiklusõnnetuse all juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Nimetatud paragrahvide dispositsiooni kohaselt eeldatakse, et varaline kahju tekib kas kahe sõiduki kokkupõrke tagajärjel või sõiduki mistahes takistusega kokkupõrge tõttu. Kui kokkupõrget autode vahel või muu takistusega ei olnud, ei või olla tegemist liiklusõnnetusega, kuivõrd varalist kahju üksnes äkkpidurduse tõttu tekkida ei saa. Sellest tulenevalt on ilmne, et süüteo kaebuse esitajale kokkupõrge süüks panemiseks on vaja tuvastada kõigi seaduses loetletud kolme elemendi olemasolu: - seaduses kirjeldatud tegevus ehk otsasõidu vältimiseks piisava pikivahe mittehoidmine ehk otsasõidu fakt; - varalise kahju tekkimine ees sõitvale autole Mazda 626 reg. märgiga XXX XXX - põhjuslik seos piisava pikivahe mittehoidmise ja kahju tekkimise vahel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul ei ole tuvastatud ühtegi süüteokoosseisu tunnust, mistõttu tuleb Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi nimetatud VTMS) § 29 lg. 1 p. 1 alusel väärteomenetlus lõpetada. 2.

1. Väärteomenetluses aluseks võetud otsasõidu fakt ei ole usaldusväärsete tuvastatud. tõenditega Väärteomenetluses aluseks võetud otsasõidu fakt on antud asjas tuvastatud kahe sõidukis Mazda 626 reg. märgiga XXX XXX sõitva isiku ütluste alusel (kaebuse lisad nr. 6-8). Samas, nähtub kaebuse esitaja kui ka mööda sõitnud tunnistaja R. K ütlustest, et kokkupõrget kaebuse esitajale kuuluva sõiduki ja Mazda 626 reg. märgiga XXX XXX vahel ei olnud. Kaebuse esitaja peab vajalikuks märkida, et käesolevas asjas ühtegi kokkupõrke tõendavat kindlat tõendit ei ole, kuna kaebuse esitaja ja R. K ühelt poolt ning A. G ja temale kuuluvas autos sõitnud tunnistaja teiselt poolt antud ütlused välistavad teineteist. Siinkohal aga kehtib üldpõhimõttena, et situatsioonides, kus on ainult nii-öelda sõna-sõna vastu, peab menetleja erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Analoogsele seisukohale on asunud Riigikohus oma
2. oktoobri 2004.a. otsuses asjas nr. 3-1-1-94-
3. 3 Erinevalt toodust ei olnud käesolevas asjas muud olulised asjaolud, mis võiksid mõjutada tunnistajate ütluste hindamist, piisava hoolsusega hinnatud. 2.
4. Väärteomenetluses aluseks võetud otsasõidu ja kahju tekkimise põhjuslik seos ei ole tuvastatud. Väidetavalt kokkupõrkunud sõidukite välisilme võrdlusanalüüs näitab, et olukorras, kus kaebuse esitajale kuuluv sõiduk BMW 528i oleks tagant otsa sõitnud sõidukile Mazda 626, oleks kokkupõrge toimunud sõiduauto BMW 528i enima väljaulatuva transpordivahendi osa tasemel. Väärteoasja toimikusse lisatud sõidukist BMW 528i tehtud fototabelist (kaebuse lisa nr. 9) nähtub, et BMW 528i enim väljaulatuv osa esistangest asub maapinnalt 46,5 cm kõrgusel. Arvestades asjaolu, et äkkpidurduse korral vajub sõiduki esiosa inertsi mõjul veidi allapoole, siis oleksid kokkupõrke tagajärjel mistahes vigastused sõidukil Mazda 626 tekkinud maksimaalselt BMW 528i esistange 46,5 cm kõrgusel või isegi sellest alla. Väärteoasja toimikusse lisatud sõidukist Mazda 626 tehtud fototabelist (kaebuse lisa nr. 10) aga nähtub, et kõik tagastange värvikatte vigastused sõidukil Mazda 626 asuvad vähemalt 50 cm ning sellest suuremal kõrgusel. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja seisukohal, et A. G-

kuuluvale sõidukile tekitatud vigastused ei võiks olla üldse tekkinud kaebuse esitajale kuuluva sõidukiga kokkupõrke tagajärjel, vaid tekkisid varem või hiljem toimunud liiklusõnnetuse tõttu teisega, kaebuse esitajale mittekuuluva sõidukiga. Kaebuse esitajale kuuluva sõiduki BMW 528i ja A. G-

kuuluva sõiduki Mazda 626 vahel kokkupõrke mittetoimumise faktile viitab ka see asjaolu, et kaebuse esitajale kuuluval sõidukil puuduvad mistahes vigastused, mis oleksid ilmtingimata tekkinud A. G-

kuuluvale sõidukile Mazda 626 otsasõidu tagajärjel. Tuginedes ülaltoodule

iab kaebuse esitaja, et kuivõrd kokkupõrke fakt ei ole tuvastatud, siis kokkupõrget ei olnud, ning et kaebuse esitaja jõudis peatada sõiduki tema ees ootamatult pidurdanud sõiduki Mazda 626 ees. Sellest tulenevalt ei ole kaebuse esitaja rikkunud

§ 129

, mille kohaselt peab juht vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile sätestatud nõudeid, ning seega puudub kaebuse esitaja käitumises LS § 7417 lg. 1 sätestatud väärteo koosseis. VTMS § 29 lg. 1 p. 1 kohaselt tuleb väärteokoosseisu puudumisel väärteomenetlus lõpetada. Kaebuse esitajale süüks pandud teos ei ole tuvastatud LS § 7431 lg. 1 sätestatud väärteo koosseisu. 4 Kaebuse esitajale karistuse määramisel on aluseks võetud LS § 7431 lg. 1, mille kohaselt määratakse karistus liiklusõnnetuses osalenud mootorsõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile mitteteatamise eest juhul, kui teatamine on kohustuslik.

§-ga 225-228 on ette nähtud autojuhtide kohustused, sealhulgas politseile teatamine liiklusõnnetuse korral.

§ 227

kohaselt on politseile teatamine kohustuslik juhul, kui liiklusõnnetuses kannatanuid ei ole, kuid juhtide vahel on lahkarvamusi kahju saaja või juhtumi põhjuste kohta. Seega näeb

§ 227

dispositsioon, et süüteokoosseisu kohustuslikuks tingimuseks on eelnev liiklusõnnetuse juhtumine. Kuivõrd eelpool kirjeldatud olukorras kokkupõrget ehk liiklusõnnetust ei olnud, puudus kaebuse esitajal kohustus politseid teavitada. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebuse esitaja käitumine kvalifitseeritav LS § 7431 lg. 1 järgi. VTMS § 29 lg. 1 p. 1 kohaselt tuleb väärteokoosseisu puudumisel väärteomenetlus lõpetada. Taotlus uurimiseksperimendi läbiviimiseks. VTMS § 31 lg. 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi nimetatud KrMS) § 63 kohaselt on tõendiks uurimistoimingu protokoll. KrMS § 93 lg. 1 kohaselt on üheks uurimistoiminguks uurimiseksperiment, mille eesmärgiks on katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud või toiming sündmuse ajal esinesid või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. KrMS § 297 lg. 1 ning VTMS § 103 lg. 1 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Kuivõrd kaebuse punktis 2.2. toodud asjaolusid on võimalik tõendada uurimiseksperimendi läbiviimise kaudu, palub kaebuse esitaja täiendava uurimistoiminguna viia läbi uurimiseksperiment, mille käigus vastandatakse liiklusõnnetuses väidetavalt osalenud sõidukid BMW 528i reg. märgiga XXX XXX ja Mazda 626 reg. märgiga XXX XXX sellises asendis, nagu need olevat asunud väidetavalt juhtunud liiklusõnnetuse hetkel, uurimaks, kas on võimalik, et sõiduki Mazda 626 reg. märgiga XXX XXX tagastangel olevad kahjustused oleksid tekkinud sõidukiga BMW 528i reg. märgiga XXX XXX kokkupõrke tagajärjel. Kohus juhindub VTMS § 30 lg.1 p.1, § 132 p. 3, § 133, § 134, § 135 lg. 6 Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 5