kehtiva TMS §-st 202 tulenevalt väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamiseks nõuete aegumise tõttu puudub alus, kuna täitemenetlus trahvinõuete sundtäitmiseks on algatatud õigeaegselt. Kuni 01.01.2006.a.
sätestas, et täitemenetlus väärteo asjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes lõpetatakse täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud Karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. Alates 01.01.2006.a. kehtiva TMS § 202 lg 1 regulatsioon on samasisuline. Karistusseadustiku § 82 lg 1 sätestab tähtajad, mille möödumisel ei asuta kuriteo või väärteo eest määratud otsust täitma. Väärtegude puhul oli selleks tähtajaks kuni 2 21.07.2005.a. üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest ja pärast nimetatud kuupäeva 18 kuud väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Seega tuleneb Karistusseadustiku § 82 lg 1 p 3, et väärteo osas tehtud otsust ei asuta täitma, kui nimetatud otsuse tegemisest on möödunud üks aasta. Täitmisele asumisena tuleb mõista kohtutäituri poole pöördumist avaldusega täitemenetluse algatamiseks. Seega lubab Karistusseadustiku § 82 lg 1 p 3 kohtutäituri poole vastava avaldusega pöörduda aasta jooksul väärteo asjas tehtud otsuse jõustumisest, selline avaldus tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks ja väärteo asjas tehtud otsus ei ole sellise avalduse esitamisel Karistusseadustiku § 82 lg 1 p 3 tulenevalt aegunud ning kuulub täitmisele. Kui väärteo osas tehtud otsuse täitmisele on asutud tähtaegselt, peab sellist otsust olema võimalik reaalselt täita ning kuni 01.01.2006.a.
kehtiva TMS §-i 202 lg 1 ei saa olla otsuse täitmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamise aluseks. Varasema haldusõiguserikkumise asjades tehtud otsustega määratud rahatrahvide sundtäitmist puudutava regulatsiooni kohaselt oli haldusõigusrikkumise asjades määratud rahatrahvide sundtäitmise aegumine pidestatud otsuse täitmisele pööramisega kolme kuu jooksul selle tegemisest. Õigeaegselt trahvide sundtäitmiseks algatatud täitemenetluse läbiviimise aeg ei olnud piiratud. Samuti kinnitavad seda seisukohta Karistusseadustiku ja Rakendusseaduse eelnõude seletuskirjad, milles pole mainitud, et Karistusseadustiku ja Rakendusseaduse vastuvõtmisega muutuks oluliselt rahatrahvide sundtäitmise põhimõtted. Seega tuleb asuda seisukohale, et ka praegu on väärtegude eest määratud rahatrahvide sundtäitmise aegumine seotud täitemenetluse algatamisega, mitte aga trahvi sissenõudmisega. Seda toetab ka kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lg 1, mille kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lg 2 kohaselt alustatakse nimetatud tähtaja arvestamist kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. TMS § 2 lg 1 p 9 ütleb, et täitedokument on kohtuvälise menetleja otsus ja määrus väärteo eest karistusena määratud rahatrahvi, väärteomenetluse kulude ja muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete kohta. Ka see kinnitab, et trahvinõuded ei ole aegunud. Samuti toetab eespool esitatud seisukohta kohtupraktika. Tallinn Ringkonnakohus on 14.04.2003.a. määruses tsiviilasjas nr 2-2/452/03 kuni 01.01.2006.a.
ja 3 Karistusseadustiku § 82 analüüsimisel jõudnud seisukohale, et seadusandja on näinud ette, et otsuse täitmine on aegunud juhul, kui väärteo kohta tehtud otsust ei ole asutud täitma ühe aasta jooksul selle jõustumisest. Lisaks sellele on Riigikohtu halduskolleegium oma 18.05.2006.a. otsuses haldusasjas nr. 3-31-11-06 punktis 11 väljendanud oma seisukohta, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist, mitte sundtäitmist selle aja jooksul ka lõpule viia. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et vastupidise seisukoha korral oleks õiguslik regulatsioon kohtutäituritele liialt koormav ning täitmise lõpuleviimine aegumistähtaja jooksul võib ka praktiliselt võimatu olla. Kuigi kõnealuses Riigikohtu lahendis on käsitletud Maksukorralduse seaduse sätteid nõuete sundtäitmise kohta, on selles väljendatud seisukohad kohaldatavad ka väärteoasjades tehtud otsuste sundtäitmise puhul, kuna ka Maksukorralduse seaduse kohaselt on nõuete sundtäitmise aegumistähtajaks üks aasta. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avaldusega ja kohtutäituri vastusega esitatud avalduse suhtes, asub seisukohale, et esitatud avaldus kuulub rahuldamisele. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud KarS §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. KarS § 82 lg 3 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud 18 kuud väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest ( kuni 21.07.2005.a. 1 aasta ). VTMS § 203 lg 5 sätestab, et lahendit ei pöörata täitmisele ega täideta, kui on möödunud KarS § 82 lg 1 p 3 sätestatud tähtaeg. Aleksander Veidemanni karistati 10.12.1999.a. otsusega väärteoasjas ja teda karistati rahatrahviga 205,00 krooni. Otsus esitati 07.03.2000.a. täitmiseks Tallinna Linnakohtu täitevosakonnale. Alates 01.03.2001.a. on eelnimetatud otsus sundtäitmisel kohtutäitur Kristiina Feinmani büroos. Kohus ei nõustu täituri poolt esitatud TMS § 202 lg 1 määratlusega, et täitemenetluse lõpetamise alus väärteoasjas määratud rahatrahvi sissenõudes esineb juhul, kui KarS § 82 sätestatud tähtaja jooksul ei ole esitatud kohtutäiturile avaldust rahatrahvi sissenõudmiseks täitemenetluse korras. 4 VTMS § 203 lg 2 sätestab, et kohtuvälise menetleja otsus või kohtuotsus süüdlase karistamise kohta pööratakse täitmisele selle jõustumise päevast või väärteoasja apellatsiooni- või kassatsiooniastmest tagastamise päevast alates kümne päeva jooksul. Otsuse tegemise ajal kehtinud HÕS § 334 kohaselt tuli otsus täitmisele pöörata kolme kuu jooksul otsuse tegemise päevast. TMS § 202 lg 1 sätestab aga, et täitemenetlus väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes lõpetatakse täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud KarS §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. KarS § 82 lg 1 p 3 omab tagasiulatuvat jõudu, kaitstes isikut olukorras, kus riigi poolt seatud ametiisik ei ole suutnud määratud karistust reaalselt mõistliku aja jooksul täita. EV Riigikohtu 16.02.2004.a. otsuse 3-3-1-5-04 kohaselt teenib karistusotsuse täitmise regulatsioon eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus kohtutäitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Täitemenetluse seadustik näeb esmalt ette võlgniku poolt rahatrahvi vabatahtliku tasumise võimaluse. Rahatrahvi tähtajaks mittetasumise korral on kohtutäituril võimalik kasutada selles seadustikus sätestatud meetmeid, s.t pöörata sissenõue võlgniku varale või täitemenetluse seadustiku kehtinud redaktsiooni § 803 ning ka kehtiva redaktsiooni § 201 kohaselt ka taotleda rahatrahvi asendamist arestiga. Kohtutäituril on oma eesmärgi – nõude sundtäitmise – saavutamiseks õigus, aga samas ka kohustus seadusest tulenevaid meetmeid kohaselt, eesmärgipäraselt ja õigeaegselt kasutada. Kohus on seisukohal, et vabatahtliku täitmise tähtaeg on isiku võimalus ja õigus tasuda temale määratud rahatrahv ilma, et rakendataks riigi poolt seaduses lubatud sunnimeetmeid. Isikul ei ole vabatahtliku täitmise kohustust. Kohus ei ole tuvastanud, et Aleksander Veidemann oleks kõrvale hoidunud karistuse tasumisest. Rahatrahvi tasumisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes trahvisumma vabatahtlikult mittetasumises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril täitemenetluse seadustikus sätestatud meetmeid kasutades täita kohtu- või kohtuvälise menetleja otsust. Kohtutäitur ei ole suutnud tõendada, et Aleksander Veidemann oleks aktiivselt takistanud sundtäitmise läbiviimist. EV Riigikohus on oma 30.10.2003.a. lahendis 3-1-1-127-03 asunud seisukohale, et kõrvalehoidumisega on tegemist juhul, kui süüdlane mitte ainult ei tasu vabatahtlikult karistuse summat, vaid takistab aktiivselt karistuse sundtäitmist (peidab vara, võõrandab selle 5 fiktiivselt jms.). Selline tegevus võib toimuda ka enne sundtäitemenetluse alustamist. Loobumine otsuse vabatahtlikust täitmisest ei ole käsitletav kõrvalekaldumisena. Kohus leiab, et isikule väärteoasjas mõistetud rahatrahvi sundtäitmisel ei ole võimalik kohaldada TsÜS § 157 sätestatud aegumistähtaega. TsÜS § 1 sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted. Haldusõiguserikkumise ja väärteoasjades mõistetud rahatrahvide näol on aga tegemist karistusõigusega. Kohtutäitur on jätnud tähelepanuta asjaolu, et TMS § 202 on kajastatud TMS V osa „Erisused otsuste ja määruste täitmisel väärteo ja kriminaalasjades“ 9. peatükis. Seega erineb kriminaal- ja väärteoasjade täitmine ja sealhulgas täitmise aegumine teistest täitmisele kuuluvate täitedokumentide täitmisest. Kohtu arvates on TsÜS § 157 tuleneva aegumistähtaja kohaldamine karistusõiguses põhjendamatu, kuna sellisel juhul ei omaks mõistetud karistus vajalikku efektiivsust. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TMS § 202 lg 1 ja KarS § 82 lg 1 p 3 leiab kohus, et täitemenetlus täiteasjas 034/2001/2957 tuleb lõpetada täitmise aegumisega. Anne Ennok täitmiskohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.