← Eesti

1-04-215\12

1-04-215 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tallinna Ringkonnakohus

  1. mai 2007.a Tallinn 1-04-215 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Igor Amann Tatjana Derkatš Kohtuistungi sekretär Svetlana Talli Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja
  2. aprill 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht Vitali Semjonovi süüdistuses KarS §-de 22 lg 2 – 25 lg 1 - 316 järgi Kriminaalasi Vadim Polištšuki ja Vladimir Starušenko süüdistuses KarS §-de 22 lg 2,3 – 25 lg 1 – 316 järgi Harju Maakohtu
  3. jaanuari 2007.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse Apellatsiooni esitaja Endla Ülviste Prokurör Vitali Semjonov, Vadim Polištšuk, Vladimir Süüdistatavad Starušenko Vandeadvokaadid Ilmar Strauss ja Ain Kiis ning Kaitsjad advokaat Raivo Bergson Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  4. jaanuari 2007.a otsus Vitali Semjonovi, Vadim Polištšuki ja Vladimir Starušenko suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kuue kuu jooksul pärast Harju Maakohtu
  5. jaanuari 2007.a otsuse jõustumist on õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist Vitali Semjonovil 22 (kahekümne kahe) ja Vladimir Starušenkol 27 (kahekümne seitsme) päeva eest. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  6. mail 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Tallinna Linnakohtu
  8. jaanuari 2005.a määrusega anti V. Semjonov kohtu alla süüdistuses KarS §-de 22 lg 2- 25 lg 1 – 316 järgi ning V. Polištšuk ja V. Starušenko süüdistuses KarS §de 22 lg 2,3 – 25 lg 1 – 316 järgi. 1.
  9. V. Semjonov, V. Polištšuk ja V. Starušenko olid antud kohtu alla süüdistatuna selles, et nad eesmärgiga takistada Tallinna Linnakohtus arutusel olevas M. M tapmise kohta algatatud kriminaalasjas kohtualustele V. Polištšukile, V. Kle, S. Nle ja A. Dle süükspandava kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, kihutasid 2002.a septembris ja oktoobris S. Kt tõendi kunstlikule loomisele – teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ning Tallinna Linnakohtusse saatmisele. Süüdistuse kohaselt algas V. Semjonovi sellesisuline tegevus juba 2002.a maikuust. V. Polištšuki ja V. Starušenkot süüdistati veel selles, et nad aitasid S. Kl teadvalt ebaõige sisuga avalduse kirjutamisele ja Tallinna Linnakohtusse saatmisele aktiivselt kaasa. Tõendiks, mida kunstlikult luua püüti, oli S. K poolt
  10. septembril 2002.a. Harjumaal Rummu alevi lähedal metsas kirjutatud omakäeline avaldus M. M tapmise kriminaalasja arutavale kohtule, mille V. Starušenko laskis D. Bl tähitud kirjaga
  11. septembril 2002.a Tallinna Postikeskuse klienditeeninduse jaoskonnas Tallinnas aadressil XX xx ära saata. S. K avaldus saabus Tallinna Linnakohtusse
  12. septembril 2002.a. Kuriteo tagajärg jäi aga saabumata, kuna S. Kostritsõn kirjutas pärast seda Tallinna Linnakohtule uue avalduse, milles palus lugeda tema eelmine avaldus kehtetuks. Seetõttu
  13. oktoobril 2002.a toimunud Tallinna Linnakohtu kohtuistungil M. M tapmise asjas S. K teadvalt ebaõige sisuga avaldust ei avaldatud.
  14. Harju Maakohtu
  15. jaanuari 2007.a otsusega mõisteti V. Semjonov süüdistuses KarS §-de 22 lg 2- 25 lg 1 – 316 järgi ning V. Polištšuk ja V. Starušenko süüdistuses KarS §-de 22 lg 2,3 – 25 lg 1 – 316 järgi õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. 2.1 Apelleeritud kohtuotsuse kohaselt oli esitatud süüdistus paljusõnaline ja laialivalguv. Õigeksmõistva kohtuotsuse peamiseks motiiviks oli aga asjaolu, et kohtu hinnangul ei olnud S. K poolt kirjutatud omakäeline avaldus tõendiks kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrMK § 48 mõttes. Tegemist oli kriminaalmenetluse osaliseks mitteoleva isiku avaldusega kohtule, mis sisaldas vaid pealiskaudset ja üldsõnalist infot kriminaalasja kohtueelsel menetlusel toimunud väidetavate minetuste kohta. Lubatava tõendi oleks sellest infost saanud luua vaid juhul, kui varem ütlusi andnud isik oleks kas menetlusosaliste taotlusel või kohtu määramisel kohtuistungile kutsutud ja menetlusseaduses ettenähtud vorminõudeid arvestades tunnistajana üle kuulatud. 2.
  16. Lisaks sellele on kohus analüüsinud tõendeid ja jõudnud järeldusele, et puuduvad tõendid selle kohta, et V. Semjonov oleks S. Kt kihutanud tõendi kunstlikule loomisele ning et tal oleks mingitki puutumust 2002.a septembris ja oktoobris toimunud sündmustega. Ei ole leitud ja ära võetud S. K poolt väidetavalt
  17. augustil 2002.a kirjutatud avaldust turu direktori nimele. Kohus pidas paljasõnaliseks S. K ütlusi selle kohta, et V. Semjonov mõjutas teda varasematest ütlustest loobuma ja V. Polištšukiga kohtuma, sest muid tõendeid selle kohta ei olnud. 2.
  18. Kohus võttis arvesse sedagi, et S. K kriminaalvastutusele võtmisest KarS § 316 järgi on uurija määrusega keeldutud, kuna S. Kostritsõn loobus kuriteokatsest ja hoidis vastuabinõude rakendamisega ära kuriteo lõpuleviimise. Samal põhjusel lõpetati riigiprokuröri
  19. aprilli 2

(6)2003.a määrusega kriminaalmenetlus V. Polištšuki ja V. Starušenko suhtes. Nimetatud riigiprokuröri määrus on hiljem osaliselt tühistatud ja menetlust jätkatud, käsitledes tõendina, mida kunstlikult luua püüti S. K poolt
  1. septembril 2002.a kirjutatud ja
  2. septembril 2002.a D. B ja V. Starušenko poolt postitatud avaldust.
  3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb prokurör õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ning V. Semjonovi süüditunnistamist ja karistamist KarS §-de 22 lg 2- 25 lg 1 – 316 järgi ning V. Polištšuk ja V. Starušenko süüditunnistamist ja karistamist KarS §-de 22 lg 2,3 – 25 lg 1 – 316 järgi. 3.
  4. Prokurör leiab, et kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 sätteid, kuna kohtuotsus on motiveerimata ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsusest ei selgu kohtu sisemise veendumuse kujunemine. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Märkimata ja analüüsimata on jäetud tõendite vahel esinevad vastuolud. 3.
  5. Kohus on arvestanud põhjendamatult süüdistatavate ennastõigustavate ja vastuoluliste ütlustega. Põhjendamatult on kõrvale jäetud tunnistaja S. K ütlused, sest isiku karistatus ei saa olla põhjuseks, mis seaks kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse. Situatsioonides, kus on ainult n.ö. sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõiikide asjaoludega, mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on neid asjaolusid arvestanud. 3.
  6. Prokurör ei nõustu kohtu järeldusega, et V. Semjonovil ei olnud pärast
  7. augusti 2002.a puutumust kõnesolevate sündmustega. Apellant leiab, et kuna nii V. Semjonovil kui V. Starušenkol olid nimelised telefoniabonent numbrid, siis eesmärk kõnekaardilt helistamiseks sai olla ainult helistaja tuvastamise raskendamine või võimatuks muutmine. 3.
  8. Kohtuotsus on vastuoluline, sest motiveerivas osas leiab kohus, et V. Polištšuk ja V. Starušenko kihutasid S. K kohtule avaldust kirjutama ja V. Starušenko postitas selle, kohtuotsuse resolutiivosas asutakse aga seisukohale, et süüdistatavate tegevuses puudub süüteokoosseis. 3.
  9. Prokurör leiab, et S. K poolt kohtule kirjutatud avaldus on dokument KrMK § 48 mõttes, sest sisaldas teavet kohtumenetluses olnud kriminaalasjas oluliste tõendamiseseme asjaolude kohta. Oma väite kinnituseks viitab prokurör riigikohtu lahendile nr 3-1-1-20-
  10. Prokurör leiab, et kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta on leidnud, et ilma avalduse kirjutaja kohtuistungile kutsumata või selle võimatuse korral, ei oleks kohtule saadetud avaldust käsitleda tõendina.
  11. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist. Süüdistatavad V. Semjonov ja V. Starušenko ning süüdistatavate kaitsjad palusid jätta kohtuotsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  12. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 3
(6)
  1. Esmalt analüüsib kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. 6.
  2. Apellandi arvates on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, s.t. kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest motiveerivas osas leiab kohus, et V. Polištšuk ja V. Starušenko kihutasid S. K kohtule avaldust kirjutama ja V. Starušenko postitas selle, kohtuotsuse resolutiivosas asutakse aga seisukohale, et süüdistatavate tegevuses puudub süüteokoosseis. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest vaatamata V. Polištšuki ja V. Starušenko poolt toime pandud tegude tõendatuks lugemisele, mõistis kohus nad esitatud süüdistuses õigeks, kuna omakäeliselt kirjutatud avaldus ei olnud kohtu hinnangul käsitletav tõendina KrMK § 48 mõttes. Antud juhul oleks tegemist nimetatud rikkumisega juhul, kui maakohus oleks lisaks teo tõendatusele lugenud omakäeliselt kirjutatud avalduse kohtuotsuse põhiosas tõendiks, resolutiivosas aga V. Polištšuki ja V. Starušenko neile esitatud süüdistuses ekslikult õigeks mõistnud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 D. Bõkovski süüdistusasjas juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja reolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16). 6.
  4. Apellandi hinnangul on kohtuotsus motiveerimata, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
  5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V. Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Veel on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  6. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad V. Semjonovi, V. Polištšuki ja V. Starušenko neile esitatud süüdistuses õigeks mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 6.
  7. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS § 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega puudub ringkonnakohtul seaduslik alus kohtuotsuse tühistamiseks ja ise uue otsuse tegemiseks olukorras, kui tuvastatakse mõni KrMS § 339 lõikes 1 loetletud oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kuna prokuröri hinnangul on kohus oluliselt 4
(6)rikkunud KrMS § 339 lõikes 1 punktides 7 ja 8 sätestatut, siis tulnuks prokuröril oma apellatsioonis taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises koosseisus, mitte aga uue süüdimõistva kohtuotsuse tegemist.
  1. Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks anda hinnang apellatsiooni väitele, mille kohaselt S. K poolt kohtule kirjutatud avaldus on dokument KrMK § 48 mõttes, sest sisaldas teavet kohtumenetluses olnud kriminaalasjas oluliste tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtukolleegium märgib, et apelleeritud kohtuotsuses on väga põhjalikult motiveeritud, miks ei ole S. K poolt kirjutatud omakäeline avaldus käsitletav muu dokumendina, s.o. tõendina KrMK § 48 mõttes. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et lubatava tõendi oleks selles avalduses sisalduvast infost saanud luua vaid juhul, kui varem ütlusi andnud isik oleks kohtuistungile kutsutud ja menetlusseaduses ettenähtud vorminõudeid arvestades tunnistajana üle kuulatud. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi 2007.a otsuses nr 3-1-1127-06 A. Lüdikaineni süüdistusasjas märgituga, mille kohaselt selleks, et menetlejale antav informatsioon oleks tõendamisel kasutatav, peab see olema mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (RT III 2007, 11,86). Varem oli avaldanud samasugust seisukohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis
  3. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1-105-06 V. Belolipetskaja süüdistusasjas (RT III 2007, 9,72). Kohtukolleegium märgib, et apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-20-05 ei ole asjakohane, sest selles väärteoasja lahendis on riigikohus lugenud tõendiks ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamise aktis sisalduva informatsiooni, mitte aga isiku omakäelise avalduse (RT III 2005, 13, 131). Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et S. K poolt kirjutatud omakäeline avaldus on käsitletav tõendina KrMK § 48 mõttes. Kuna tema poolt kirjutatud avaldus ei ole käsitletav tõendina, siis ei saa selle kunstlikule loomisele kihutada, kaasa aidata ega organiseerida, mistõttu V. Semjonov, V. Polištšuk ja V. Starušenko on neile esitatud süüdistuses põhjendatult õigeks mõistetud.
  4. KarS § 316 jõustus
  5. septembril 2002.a seoses karistusseadustiku jõustumisega. KarS §-s 316 sätestatud tõendi kunstliku loomise subjekt võib olla uurija, prokurör, menetluses osalev isik, aga ka menetlusväline isik. Enne
  6. septembrit 2002.a kehtinud KrK § 168 kohaselt sai olla süütõendite kunstliku loomise subjektiks ainult prokurör või uurija. V. Semjonov oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta ajavahemikul 2002.a maikuust kuni
  7. septembrini 2002.a kihutas S. Kt tõendi kunstlikule loomisele. Kohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et V. Semjonov oleks S. Kt kihutanud tõendi kunstlikule loomisele ning et tal oleks mingitki puutumust 2002.a septembris ja oktoobris toimunud sündmustega. Kohtukolleegium nõustub selle järeldusega, kuid lisab, et enne
  8. septembrit 2002.a ei oleks saanudki V. Semjonovit süüdistada tõendi kunstlikule loomisele kihutamises, sest ta ei olnud KrK § 168 subjekt, s.o. uurija ega prokurör.
  9. Lisaks sellele märgib kohtukolleegium, et kahtlustatav ja süüdistatav ei saa olla KarS § 316 sätestatud süüteo subjektiks, sest neil puudub kohustus tõendada oma süütust ja süüd nende suhtes läbiviidavas konkreetses kriminaalmenetluses. Tallinna Linnakohtu
  10. mai 2004.a otsusega mõisteti V. Polištšuk süüdi KrK § 17 lg 4 - § 101 p 1 järgi M. M tapmise organiseerimises ja karistati vangistusega üheksa aastat. Käesolevas kriminaalasjas oli V. Polištšuk antud kohtu alla M. M tapmise kriminaalasjas tõendi kunstlikule loomisele kihutamises ja kaasaaitamises. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et kuna V. Polištšuk oli M. M tapmise organiseerimise kriminaalasjas kahtlustatav ja hiljem süüdistatav, siis ei saa ta olla käesolevas kriminaalasjas KarS § 316 subjektiks. 5
(6)
  1. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt tekib isikul hüvitise taotlemise õigus muuhulgas õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumise päevast. Sama paragrahvi lõiked 2 ja 3 näevad ette, et kohus, kes teeb õigeksmõistva otsuse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kohtunik peab selgitama isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, hüvitise taotlemise korda. Kui isikule ei tule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus selle otsuses. Seega annab see seadus õiguse saada hüvitist vaid juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. Seetõttu tuleb kohtul anda hinnang ka sellele, kas tekitatud kahju kuulub hüvitamisele või mitte, s.t. kas esineb seaduse §-s 1 lõikes 3 nimetatud asjaolusid, mille esinemisel kahju ei hüvitata. Apelleeritud kohtuotsuses on ära näidatud päevade arv, millal V. Semjonov ja V. Starušenko viibisid vahi all. Kohus ei ole nimetanud seda V. Semjonovilt ja V. Starušenkolt alusetult vabaduse võtmiseks ega andnud hinnangut sellele, kas neil on õigus taotleda isikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohtuistungi protokollist ei nähtu samuti, et neile oleks hüvitise taotlemise korda selgitatud. Kohtuotsuse selguse huvides märgib kohtukolleegium, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu seaduse §-s 1 lõikes 3 nimetatud asjaolusid, mille esinemisel kahju ei hüvitata. Seetõttu kuue kuu jooksul pärast Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2007.a otsuse jõustumist on õigus taotleda Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist Vitali Semjonovil 22 ja Vladimir Starušenkol 27 päeva eest.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
  4. jaanuari 2007.a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Igor Amann 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.