← Eesti

1-07-1052\10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Tallinna Ringkonnakohus 26. juuni 2007. a, Tallinn 1-07-1052 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi K

§ 117järgi mõista Jüri Linrosile karistuseks vangistus pikkusega üks aasta kuus kuud.

3.

§ 64lg 1 alusel lugeda kergem, s.o Kar

S § 121 järgi mõistetud karistus kolm kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõista J. Linrosile üks aasta kuus kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku, s.o kuue kuu võrra. Karistusaja hulka arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg pikkusega kaks päeva ja ärakandmata karistuseks määrata Jüri Linrosile 11 kuud ja 28 päeva vangistust. 4.

§ 74lg 1 alusel jätta mõistetud karistus tervikuna Jüri Linrosi suhtes tingimisi kohaldamata. Katseaja pikkuse ja Kar

S § 75 lg 1 alusel määratud kontrollnõuete osas jätta maakohtu otsus muutmata.

  1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Jüri Linrosile esitati süüdistus selles, et ta 10.12.2005.a. lõi alkoholijoobes olles oma elukohas sõnavahetuse käigus samuti alkoholijoobes olevat elukaaslast M. St käega vastu nägu, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ning pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so teise isiku kehalise väärkohtlemise. Samuti süüdistati J. Linrosi selles, et ta 14.12.2005.a. õhtul alkoholijoobes oma elukohas sõnavahetuse käigus raputas alkoholijoobes M. St käsivartest kinni hoides. Sõnavahetuse jätkudes haaras Jüri Linros M. Sl kõrist ja lõi kannatanut pea piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Oma tegevusega põhjustas Jüri Linros M. Sle nahamarrastused paremal pool kaela külgpinnal, nahaalused verevalumid paremal puusal, mõlemal käel ja paremal jalal, samuti eluohtlikud tervisekahjustused - aju-kolju trauma ajukelmealuste verevalumite, peapõrutuse, põrutushaavaga paremal kiiru-kukla piiril ning nahamarrastuste ja nahaaluste verevalumitega näol. Seega, haarates M. Sl kõrist, raputades ja lüües teda pea piirkonda ja tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, pani Jüri Linros toime KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seejärel tiris J. Linros M. S elutuppa ja lahkus korterist, jättes raskes seisundis kannatanu põrandale lamama. M. S suri saadud vigastustesse teadvusele tulemata 19.12.2005.a. Seega, põhjustades ettevaatamatusest M. S surma, pani Jüri Linros toime KarS § 117 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  4. Pärnu Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsusega tunnistati J. Linros süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust. Samuti tunnistati J. Linros süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle KarS § 118 p 1 järgi karistuseks kuus aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti J. Linrosile kuus aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks seega neli aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati kahtlustatavana kinnipidamise aeg 15.12.-16.12.2005.a., so kaks päeva karistusaja hulka. Seni ärakandmata karistus on seega 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva. 2

(16)Kohus määras, et mõistetud karistusest kuulub kohesele ärakandmisele kuus kuud vangistust. Ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui Jüri Linros kolme aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid. Maakohus leidis, et J. Linrosile esitatud süüdistus on leidnud tõendamist. Ebaõigeks pidas kohus kaitsja seisukohta, et Jüri Linrosile ei ole esitatud süüdistust KarS § 121 järgi. Jüri Linrosile ei ole uurija poolt eeluurimise ajal esitatud sellesisulist kahtlustust, süüdistusakti koostanud prokurör on aga muuhulgas esitanud Jüri Linrosile süüdistuse ka KarS § 121 järgi. Tulenevalt KrMS § 35 lg-st 1 muutub kahtlustatav süüdistatavaks tema kohta prokuratuuri poolt süüdistusakti koostamisega ning sama seaduse lg 2 kohaselt on süüdistataval kahtlustatava õigused. Seega oli Jüri Linrosil peale süüdistusakti saamist piisav aeg realiseerida KrMS § 34 lg-s 1 sätestatud õigusi ja seda eelkõige kohtumenetluse käigus. Kuna Jüri Linros tunnistas korduvalt nii eeluurimisel kui ka kohtus, et lõi 10.12.2005.a. oma elukaaslast M. St nende ühises elukohas käega vastu nägu, mõistis kohus Jüri Linros süüdi KarS § 121 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, so teise isiku kehalises väärkohtlemises. Kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus seejärel järgmist. Nähtuvalt Rapla haigla kiirabikaardist /t.l.9/ ja tunnistajate H. L ja I. N ütlustest, leiti 15.12.2005.a. hommikul kella 7.00 ja 8.00 vahel oma korteri elutoa põrandalt teadvuseta M. S, kellel oli nägu paistes ja pea verine. Kannatanu elukaaslane Jüri Linros on andnud toimunu kohta järgmise selgituse: nad olid 14.12.2005.a. õhtul M. Sga tülitsenud. Esmalt puhkenud tüli kella 22.00 paiku ja lõppenud sellega, et Jüri Linros raputanud naist käsivartest kinni hoides ja viinud ta elutuppa diivanile magama. Kella 00.30 paiku alustanud M. uut tüli, mille käigus hakanud magamistoas magavalt Jüri Linrosilt tekki pealt ära tirima. Kui Jüri Linros tekki järsult enda poole tõmmanud, lasknud M. sellest lahti ja kukkunud voodi ette põrandale. Kui naine enam püsi ei tõusnud, lohistanud Jüri Linros ta elutuppa. Seejärel püüdnud ta Rapla haigla valvetoa kaudu kiirabi kutsuda ja läinud ise sõbra juurde magama, jättes tule põlema ja välisukse lukustamata. Tunnistaja T.P ütluste kohaselt helistas M. S elukaaslane valvetuppa 15.12.2005.a. kella 00.54 paiku ja oli väga agressiivne. Kohtuarstliku ekspertiisi aktidest nähtuvalt oli M. S surma põhjuseks aju-kolju trauma, mis võis tekkida löökidest kõva tömbi esemega või löögi/löökide tagajärjel hooga paiskumisest vastu kõva tömpi pinda. Eksperdi hinnangul ei saa tervisekahjustuste lokalisatsiooni ja iseloomu arvesse võttes pidada tõenäoliseks nende tekkimist Jüri Linrosi poolt kirjeldatud viisil. Tunnistaja H. L ütlustest nähtuvalt ei saa ka tema hinnangul selline peatrauma tekkida kukkumise tagajärjel. Kohus märgib, et seega on kaks arsti välistanud Jüri Linrosi selgituste tõepärasuse Merke Sl tuvastatud kehavigastuste võimaliku tekkimise osas. Õigeks pidas kohus seevastu kaitsja seisukohta, et asjas puuduvad tõendid, millised kinnitaksid süüdistuses esitatud väiteid, et Jüri Linros „haaras kannatanul kõrist“ ja „lõi kannatanut pea piirkonda“. Tunnistaja H. L hinnangul viitas kaelamarrastus „pigem mitte kraapimisele vaid survele, oli tunne, nagu oleks tahetud kõrist haarata, aga naine sai eest ära“ /t.l.118, pöördel/. Eksperdi hinnangul võis kaelamarrastus olla tekkinud 3
(16)survest kõva tömbi esemega. Nimetatud tõendid ei andnud kohtu arvates alust üheseks järelduseks, et Jüri Linros „haaras naiselt kõrist“. Samuti võis peavigastus eksperdi hinnangul tekkida nii löökidest kui löökide tagajärjel hooga paiskumisest. Viimasel juhul ei pidanud löök, mille tulemusena ohver vastu põrandat või muid esemeid paiskus, olema suunatud pähe. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus alusetuks kaitsja väidet, et ohvri raputamine, mida Jüri Linros tunnistas ja mida kinnitasid ka ohvri kätel paiknenud verevalumid, ei olnud süüdistuses kirjeldatud tagajärjega seotud. Kuna Jüri Linrosi selgitused toimunu kohta ei saa arstide hinnangul olla tõesed, ei pruugi nad tõesed olla ka selles osas, et elukaaslaste vaheline tüli koosnes nö kahest episoodist, mille vahel oli ca kahe tunni pikkune ajavahemik. Kohus sedastas, et seega ei saa asjas kogutud tõendite alusel üheselt väita, millises tegevuses täpselt seisnes Jüri Linrosi poolt 14.12.2005.a. hilisõhtul M. S suhtes ülesnäidatud vägivald, küll aga on täielikult tõendamist leidnud asjaolu, et selle vägivallaga põhjustas Jüri Linros kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Kohus pidas ilmseks, et enne 14.12.2005.a. õhtut ei saanud M. Sl olla lahangul tuvastatud eluohtlikke tervisekahjustusi. Küll aga võis M. Bi poolt kirjeldatud vigastused M. Sle tekitada süüdistatav 10.12.2005.a. toimunud tüli käigus, mil tema tegevus ei pruukinud piirduda ühe löögiga vastu nägu, nagu ta väidab. Kuna Jüri Linrosi väiteid ei saanud aluseks võtta KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje sisustamisel, pidas kohus põhjendamatuks ka kaitsja seisukohta, mille kohaselt süüdistatav ei saanud ette näha oma teo (so raputamine, teki tirimine, ohvri teise tuppa lohistamine) tagajärjena rasket tervisekahjustust ning tal puudus tahtlus mistahes vormis. Kohtu hinnangul pani süüdistatav KarS § 118 p 1 ettenähtud kuriteo toime kaudse tahtlusega, so elukaaslasele raske tervisekahjustuse tekitamine ei olnud tema kavatsus ega soov, kuid ta pidas tagajärje saabumist võimalikuks ja möönis seda. Süüdlase ükskõiksust tagajärje suhtes näitas kohtu arvates ka tema käitumine vahetult peale vägivallategude toimepanemist. Alusetuks pidas kohus ka kaitsja seisukohta, et süüdistatava käitumises esinevad hädakaitse tunnused. Kohtu hinnangul ei saanud hädakaitseolukorraks pidada seda, kui naine magavalt mehelt teki ära tõmbab või televiisori välja lülitab. Kohtuistungil tunnistas Jüri Linros, et tõrjus purjus elukaaslase rünnakuid „laksuga vastu kõrvu“, millest tulid „sinikad“. Samuti seda, et tema jõud käis väikest kasvu kannatanust alati üle. Seega puudusid kõnesoleval juhul asjaolud, millised viitaksid vajadusele hädakaitseks ning võiksid välistada Jüri Linrosi teo õigusvastasuse. Kohtuotsuses öeldakse edasiselt, et kuna Jüri Linros tekitas M. Sle tahtlikult raske tervisekahjustuse, vastutab ta ka saabunud tagajärje, so M. S surma põhjustamise eest. Kohtu hinnangul oli Jüri Linrosi tegevus surma põhjustamisel õigesti kvalifitseeritud KarS § 117 järgi ning tema süüvormiks on ettevaatamatus hooletusena, so Jüri Linros ei teadnud, et M. S võib surra, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanuks ta seda ette nägema. Kuigi kohtul oli raske mõista, et olukorras, millisesse Jüri Linros oma elukaaslase jättis, võib keegi surma saabumist võimatuks pidada, uskus 4
(16)kohus selles osas siiski Jüri Linrosi selgitusi. Jüri Linrosi poolt adekvaatse hinnangu andmist olukorrale võisid pärssida alkoholijoove, viha elukaaslase vastu ning asjaolu, et kõnesolev vägivallaga lõppenud tüli ei olnud süüdistatava ja ohvri vahel esimene ning varasematel „laksudel“ nii tõsiseid tagajärgi ei olnud. Motiveerides mõistetud karistust märkis kohus, et Jüri Linros on toime pannud kaks teise astme ja ühe esimese astme kuriteo, millest viimane tõi kaasa raske tagajärje, so inimese surma. Vastutust raskendavad asjaolud süüdlase käitumises puuduvad. Vastutust kergendavaks asjaoluks luges kohus kõigi Jüri Linrosile inkrimineeritud kuritegude puhul kannatanu mitteõiguspärast käitumist, mille tõttu väljaspool kodu sõbralikult käituvast mehest sai koduseinte vahel vägivallatseja. Samas ei nõustunud kohus süüdistatava, kannatanu esindaja ja mitme tunnistaja hoiakuga, mille kohaselt on toimunu puhul tegemist õnnetusega, mille M. S oma liigjoomisega ise põhjustas. Kui sündmusi juhib kellegi tahe, ei ole tagajärg õnnetu juhus, vaid selle tahte väljendus. Kõigis olukordades on inimesel õigus ja võimalus teha valikuid. Jüri Linros valis vägivalla, milline valik ei saa olla ühiskonna poolt aktsepteeritav. Teisi kaitsja poolt loetletud vastutust kergendavaid asjaolusid, so kahju vabatahtlikku hüvitamist, puhtsüdamlikku kahetsust ja abi andmist kannatanule vahetult peale süüteo toimepanemist, kohus süüdlase käitumises ei näinud. Materiaalset kahju, mis kõnesoleval juhul väljendub matusekuludes, Jüri Linros kandnud ei ole. Kuna kohus kogutud tõendite pinnal ei pidanud Jüri Linrosi ütlusi toimunu suhtes usaldusväärseiks, ei olnud kohtu arvates põhjust rääkida ka puhtsüdamlikust kahetsusest ja süüteoga seotud asjaolude selgitamisele aktiivsest kaasaaitamisest. Samuti pidas kohus kogutud tõendite pinnal alusetuks kaitsja seisukohta, et süüdlane andis kannatanule vahetult peale süüteo toimepanemist abi. Räuskav ja ebaselge kõne kannatanu töökohta ning seejärel kodunt lahkumine ei olnud kohtu arvates hinnatav abi andmisena. Kõike eeltoodut arvesse võttes leidis kohus, et Jüri Linrosi tuleb karistada KarS § 121 ettenähtud kuriteo eest ettenähtud sanktsiooni alamäära piires ja KarS §-des 118 p 1 ja 117 ettenähtud kuritegude eest alla KarS § 118 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Arvesse võttes süüdlase isikut ja toimunu tehiolusid, leidis kohus, et kogu mõistetava vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei oleks otstarbekas ning vajalik, mõjutamaks teda edaspidi seaduskuulekalt käituma. Kohus ei pidanud aga võimalikuks Jüri Linrosi mõistetavast vangistusest täielikult tingimisi vabastada ja seda eelkõige üldpreventiivsetel kaalutustel. Kohus märgib, et inimelu on sedavõrd oluline väärtus, et teise isiku surma põhjustaja, ükskõik mis asjaoludel see siis toimus, ei peaks kohtusaalist väljuma vaba mehena. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. Linrosi kaitsja vandeadvokaat Mati Maksing, kes palub süüdistatav kõigis süüdistuse punktides õigeks mõista. Apellatsiooni osalise rahuldamise korral palutakse vähendada süüdistatavale mõistetud karistust ja jätta karistus tervikuna tingimuslikult täitmisele pööramata. 3.1 Esmalt leiab kaitsja, et kohus ei saanud üldse menetleda süüdistust KarS § 121 järgi, kuna kohtu alla andmise määruses on kohtuasja arutamise piiridena märgitud viited ainult KarS §§ 117 ja 118. Ka süüdistusakt ise peab olema selge ja arusaadav süüdistuse kvalifikatsiooni osas, kuid ka seal puudub kokkuvõtvas osas viide KarS §-le 121. Seetõttu on mõistetav süüdistusakti tõlgendamine viisil, et süüdistaja soovis 5
(16)näidata, millised alternatiivsed koosseisud on tema arvates täidetud, kusjuures süüdistus esitati vaid raskema kvalifikatsiooni ehk KarS § 118 p 1 järgi. 3.2 Süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi leiab kaitsja, et süüdistatava käitumises puudub nii objektiivne kui ka subjektiivne koosseis. Kaitsja hinnangul ei ole tõendamist leidnud kõrist haaramine, raputamine ega ka pea piirkonda löömine, mida süüdistusaktis J. Linrosile tagajärje põhjustanud tegudena ette heidetakse. Ka maakohus on soostunud, et kõrist haaramine ja löömine pähe ei ole leidnud tõendamist – ning kaitsja väidab, et kannatanul tekkinud eluohtlikud vigastused ei ole sellised, mis saanuks tekkida pelgalt raputamise tagajärjel, st raputamine ei olnud põhjuslik saabunud tagajärjega. Vägivalla toimepanemist ei saa aga lugeda tõendatuks üksnes kannatanul esinevate vigastuste alusel, nagu see tuleneb apelleeritud otsusest. Kohus pidanuks esmalt veenduma, millise vigastusega eluohtlik tervisekahjustus tekitati ja seejärel näitama, et nimetatud teo on pannud toime süüdistatav. Tõendatud ei ole süüdistatava käitumise põhjuslikkus ka §-s 117 sätestatud tagajärjega. Samuti ei ole tõendatud tahtlus süüteo toimepanemiseks - süüdistatav ei saanud mingilgi viisil üldjootes ja tavalise elukogemuse tasemel kujutada ette põhjuslikku seost oma teo (raputamine, teki tõmbamine ja ohvri teise tuppa toimetamine) ja saabuva tagajärje vahel, samuti ei kiitnud ta seda heaks. Samuti on kohus arvestanud valikuliselt süüdistatava ütlustega – ütlused saavad kriminaalmenetluses olla kas usaldusväärsed või mitte, puudub alus lugeda ütlusi teatud osas õigeks ja muus osas kaheldavaks. 3.3 Veel leiab kaitsja, et J. Linros tegutses hädakaitses – kannatanu häiris tema rahu ja tõmbas ära tema peal olnud teki, teki tagasitõmbamine on hinnatav aga hädakaitsena. Ka jõu poolest tugevam isik ei pea piiramatult taluma tema suhtes rakendatavat vägivaldset käitumist. 3.4 Kaitsja hinnangul on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata ka süüd kergendavad asjaolud. Esmalt nimetab kaitsja sellise asjaoluna süüdistatava poolt tehtud kõnet kiirabi valvetoa numbril, mille tulemusel kujunes J. Linrosil veendumus, et ta kirjeldas piisava põhjalikkusega olukorda kiirabitöötajale ning tegi seega kõik mõistlikult eeldatava ohvrile abi andmiseks. Samuti on süüdistatav sõlminud kokkuleppe ohvri lastega matusekulude hüvitamise osas ning aitas igati kaasa asjaolude selgitamisele. Kaitsja ei nõustu kohtuga ka karistuse üldpreventiivse aspekti sisustamisel, kuna

kehtestamisega on Eestis loobutud nn negatiivsest preventsioonist. Maakohtu argument reaalse vanglakaristuse vajadusest ei ole korrektne ega kooskõlas kaasaegse karistusõiguse mõttega. Kohus ei ole ka põhistanud, miks on ta otsustanud just nn lühikese šokivangistuse vajalikkuse kasuks. Kohus pidanuks esmajoones hindama teo asjaolusid ja süüdistatava isikut, mida aga tehtud ei ole. Arvestada tuleb ka seda, et süüdistatav on enda töövõimetu venna tegelikuks hooldajaks. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant enda taotluse juurde, seda toetas ka J. Linros. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6

(16)Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ja seda nii apellatsioonis esitatud kui ka sellest irduvatel argumentidel.
  1. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et rikutud ei ole J. Linrosi kaitseõigust olukorras, kus menetleti tema süüküsimust ka KarS § 121 järgi, kuigi see ei kajastunud süüdistusakti kvalifikatsioonis ega ka kohtu alla andmise määruses. Viimase osas märgib kriminaalkolleegium, et vastavalt KrMS §-le 263 on ei peagi kohtu alla andmise määrus kajastama neid süüteokoosseise, mille osas teostatakse kohtulikku kontrolli. Et seda siiski - ja osaliselt puudulikult – tehti, ei saanud süüdistatavas seega luua ka õigustatud ootust, et selles osas temale esitatud süüdistust ei arutata. Kaitsjaga soostuvalt leiab kriminaalkolleegium, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Esmase tähendusega on seejuures süüdistusaktis kuriteo asjaolude konkreetne sedastamine (KrMS § 154 lg 2 p 1) ning konkreetsele etteheidetavale käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmine kvalifikatsiooni näol (KrMS § 154 lg 3 p 3). Ei ole põhjust vaielda, et süüdistusaktis on piisava konkreetsusega kirjeldatud ja seejärel ka kvalifitseeritud J. Linrosi käitumine KarS § 121 järgi (süüdistusakti lk 2). Et nö kokkuvõtvas kvalifikatsioonis sellele sättele ei viidata, on küll menetluslik minetus, kuid mitte sellise kaaluga, mis välistaks vältimatult kohtuliku menetluse läbiviimise süüdistuse selles osas. Nagu märgitud, on peamise tähendusega selle küsimuse lahendamisel isiku kaitseõigus, mis peab süüdistusakti selguse tähenduses olema piisavalt tagatud. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, on J. Linros kinnitanud, et süüdistus on talle arusaadav ning ta tunnistab täielikult KarS § 121 sisuks oleva vägivallateo toimepanemist (tlk 150). Arvestatav ei ole kaitsja argument, et süüdistust annaks tõlgendada viisil, nagu oleks KarS § 121 hõlmatud KarS § 118 p-st
  2. Selliseks seisukohaks võiks olla alust juhul, kui süüdistus oleks hinnatav jätkuva süüteona – lühikese ajavahemikuga eraldatud sarnased käitumisaktid, mis on kantud ühisest tahtlusest. Käesoleval juhul on sündmused, mis on kvalifitseeritud KarS § 121 ja § 118 p 1 järgi, teineteisest eraldatud neljapäevase ajavahemikuga, mis ei lase professionaalse kaitseõiguse juures tekkida arusaamal, et hilisem süüteokoosseis (§ 118) hõlmaks varasemalt toimepandud süüteokoosseisu (§ 121). Tegemist ei olnud kaitseõiguse seisukohalt arusaadavalt mitte alternatiivsete, vaid eraldiseisvate, iseseisvalt kvalifitseeruvate süütegudega. Ja nagu märgitud, on sellist arusaama väljendanud ka süüdistatav ise.
  3. Küll soostub kriminaalkolleegium aga seisukohtadega, mis puudutavad J. Linrosi süüdistunnistamist ja karistamist KarS § 118 p 1 järgi, märkides järgmist. Ei ole põhimõttelist alust kahelda selles, et abstraktselt - st ilma kohest konkretiseerimist läbi viimata – põhjustas J. Linros enda elukaaslasele raske tervisekahjustuse ja koostoimes sellega ka kannatanu surma. Seda ei vaidlusta ju põhimõtteliselt ka J. Linros ise – „tunnistan, et olen süüdi M.se surmas“ - kinnitades samas, et tema vägivaldsed teod elukaaslase suhtes piirdusid raputamisega (tlk 150) ning et kannatanule võis tekkida peahaav kukkumisest (tlk 151). Seda seisukohta esitas J. Linros ka ringkonnakohtu istungil. Sellisele esmasele seisukohale põhjuslikkuse osas on asunud enda otsuses ka maakohus, välistades süüdistatava kaitseversiooni selle 7
(16)kohta, et kannatanu võis saada kehavigastuse lihtsalt teki äratirimise tagajärjel kukkudes (lk 7) ning leidis, et tagajärje suhtes oli siiski põhjuslik J. Linrosi aktiivsem käitumine (lk 8). Ka ringkonnakohus leiab, et selline kaitseversioon (kannatanu kukkumine teki tõmbamise tagajärjel) ei ole usutav, on ümber lükatud objektiivsete tõenditega, milliseid maakohus on analüüsinud ning edasiselt tuleb lähtuda tuvastatust, et tagajärje suhtes oli ekvivalentsusteooria mõttes põhjuslik J. Lionrosi aktiivne käitumine. 7. Lahendamaks edasiselt J. Linrosi vastutuse küsimust, tuleb tõepoolest, nagu seda väidab ka kaitsja, esmalt tuvastada, millise teo või tegudega tekitati kannatanule eluohtlik tervisekahjustus KarS § 118 p 1 mõttes. Nõustuda ei saa kaitsjaga aga selles, nagu oleks maakohus sellise teona määratlenud üksnes süüdistatava poolt kannatanu raputamise. Kriminaalkolleegium tunnistab, et teatud määral on maakohtu otsuses sisalduvad väited antud küsimuses vastuolulised. Süüdistusaktis määratleti tõepoolest kolm tegu, mis tõid lõpptulemusena kaasa eluohtliku tervisekahjustuse ja seejärel ka kannatanu surma – need olid raputamine, kõrist haaramine ja kannatanut pea piirkonda löömine. Ning tõepoolest kirjeldab kohus otsuses süüdistatava teona justkui vaid „raputamist, tekist tirimist ja ohvri teise tuppa lohistamist“ (lk 8, viimane lõik). Siiski ei ole täiesti korrektne kaitsja väide selle kohta, nagu oleks kohus lugenud selleks tõendatud käitumiseks vaid raputamise ning teisi teokirjeldusi mitte. Otsuses ütleb kohus tõepoolest esmalt veel (otsuse lk 7 all), et „asjas puuduvad tõendid, millised kinnitaksid süüdistuses esitatud väiteid, et J. Linros haaras kannatanul kõrist ja lõi kannatanut pea piirkonda“. Edasises arutelus on kohus neist teokirjeldustest otsesõnu kõrvaldanud aga vaid kõrist haaramise (lk 8). Enda edasises argumentatsioonis on kohus väljendanud vaid arusaama tihti tekkivast olukorrast, kus teol puuduvad vahetud pealtnägijad ning hilisemalt tuvastatud kehavigastused on sellist laadi, mis ei võimaldagi täie veendumusega tuvastada, millisel kindlal viisil on nad tekitatud. Kohus ütleb, et üheselt ei saa väita, millises tegevuses täpselt seisnes J. Linrosi poolt rakendatud vägivald, kuid kinnitab samas, et see vägivald põhjustas kannatanule tervisekahjustuse (lk 8 keskel). Et kohus peab selle käitumise all edasiselt silmas ka löömist, kinnitab üheselt ka kohtuotsuse lk 9 asuv resümeering, et „varasematel laksudel nii tõsiseid tagajärgi ei olnud“. Nõustuda ei saa aga kaitsja arusaamaga, et kui süüdistus kirjeldab löömist pea piirkonda ning kohus leiab, et selline konkreetne käitumine ei ole tõendatud, puudub igasugune võimalus isikut süüdi mõista mõne muu teoga koosseisule vastava tagajärje põhjustamises. Selliseks küsimuseasetuseks puudub aga käesoleva kriminaalasja raames ka põhjus. Kriminaalkolleegium märgib, et löömine on üldmõiste ning selles osas ei ole kohus väitnud, et J. Linros midagi sellist toime ei pannud. Maakohus on jätkuvalt olnud vaatluse all olevas lahendis seisukohal, et tagajärje põhjustas ka löömine ning seega ei ole talle ka muud tegu süüks arvatud, nagu seda väidab apellant. Kohtule ei saa ette heita ka kujunenud olukorda, kui ekspertiisis antakse kaks alternatiivset tagajärje põhjustamise võimalust – löömine pähe või löögi tagajärjel kukkumine – ning süüdistus võtab neist aluseks raskema ehk siis vahetult pähe/pea piirkonda löömise. Sellises olukorras on kohtul vaieldamatult õigus lähtuda ekspertiisi teisest alternatiivist ehk siis tagajärje põhjustamisest sellega, et süüdistatava poolt löömise (mis aga ei olnud suunatud vahetult pähe) tagajärjel kannatanu kukkus ning lõi ära pea viisil, mis põhjustas koosseisupärase tagajärje. Ning sellisele seisukohale on kohus enda lahendis 8
(16)selgesõnaliselt ka asunud (lk 8, esimene lõik: „löök, mille tulemusena ohver vastu põrandat või muid esemeid paiskus, ei pidanud olema suunatud pähe“). Seega on kohus võtnud käsitluse aluseks arusaama – ja millega ringkonnakohus täiel määral nõustub -, et kannatanu sai surma põhjuseks olnud kehavigastuse J. Linrosi kehalise sekkumise tagajärjel, mille üheks väljenduseks oli ka kannatanu löömine.
  1. Seega on J. Linrosi käitumises tuvastatud kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 p 1 objektiivse külje mõttes (kui isiku käitumine ära mõelda, jääks saabumata ka tagajärg). Ning nagu tuleneb maakohtu otsusest, tekitas selle tagajärje löömise tulemusel kukkumine kas vastu põrandat või muid esemeid. Tähele tuleb panna just seda, et löögipiirkonnana ei ole maakohus määratlenud vahetult pead („ei pidanud olema suunatud pähe“, otsuse lk 8). Edasiselt on maakohus leidnud, et süüdistatav pani selle teo toime kaudse tahtlusega. Ning siinkohal on alust rääkida materiaalõiguse väärast kohaldamisest maakohtu poolt.
  2. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on tuleb teha põhimõttelist vahet sellel, kas oht elule tekitati vahetult konkreetse löögiga või siis selle löögi tulemusel põhjustatud edasise kukkumisega vms. Aktsepteeritav ei ole prokuröri ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukoht, et olemuslikult ei ole vahet, kuidas tagajärg põhjustati. Sellistel puhkudel ei tõusetu vaidlust süüteokoosseisu objektiivse külje realiseeritusest, koosseisu tasandil on isiku karistusõigusliku vastutuse küsimus lahendatav subjektiivse külje kaudu. Kuid ka esimese variandi korral – ohu elule põhjustas vahetult löök nö eluohtlikusse piirkonda, nt pähe – ei ole koheselt alust rääkida teo toimeopanijal olnud tagajärje põhjustamise tahtlusest. 9.1 Nimetatud olukordi (kus tagajärg on põhjustatud vahetult löögist) on Riigikohtu kriminaalkolleegium vaaginud lahendites nr 3-1-1-128-06 ja nr 3-1-1-142-05, korrigeerides nendega varasemas praktikas ning otsuses nr 3-1-1-80-02 väljendatud seisukohta, et „süüdlase tahtlusega on vähemalt kaudse tahtluse vormis hõlmatud kõik vigastused, mis tekivad vahetult löögist (otsuse p 6.3). Nii märgib Riigikohus lahendis 3-1-1-128-06, et „küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. /…/ iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks (vt otsuse 3-1-1-43-06 tehiolusid) ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud /tapmis/tahtluse kohta. Ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija /tapmis/tahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi /tapmis/tahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud“. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb antud kaasuses tapmistegu KarS § 113 mõttes, märgitakse sama otsuse p-s 6 nii KarS § 113 kui ka § 118 kohta, et mõlemad süüteod on sarnased nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu poolest. 9
(16)Seega tuleneb ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja praktikast, et ka vahetult raske tervisekahjustuse põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral saaks vääramatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes: „ka väliselt /elu/ohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9). 9.2 Ka lahendis 3-1-1-142-05 käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium tegu ja sellega vahetult põhjuslikus seoses olevat tagajärge, konkreetselt juba KarS § 118 mõttes. Seejuures märgib Riigikohus, et ka juhul, kui isik saab aru enda (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. Seega on ka olukorras, kus isiku vahetu tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, vaja äärmise põhjalikkusega kontrollida toimepanijal esinenud sellega (teoga) korrespondeeruvat tahtlust saabunud tagajärje suhtes.
  1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et raske tervisekahjustuse oleks põhjustanud J. Linrosi vahetu tegu ehk vahetu kannatanu löömine. Nagu ringkonnakohus seda eelnevalt on tuvastanud, on maakohtu seisukohaks käesolevas kriminaalasjas, et sellise tagajärje põhjustas kannatanul kukkumine löömise tagajärjel. Aga isegi juhul kui argumenteerida, et kohus on võimalike alternatiividena nimetanud mõlemat võimalust – ja selliseks spekulatsiooniks annab osaliselt alust otsuses sisalduv formuleering, et „kogutud tõendite alusel ei saa üheselt väita, millises tegevuses täpselt seisnes J. Linrosi poolt kannatanu suhtes ülesnäidatud vägivald” (otsuse lk 8) – tuleb isiku vastutuse küsimuse lahendamisel aluseks võtta vaid üks neist alternatiividest, kuna neist tehtavad järeldused on karistusõiguslikult oluliselt erinevad. Selliste konkreetselt määratlemata alternatiivide olemasolul tuleb arvesse võta neist süüdistatava jaoks soodsam variant ning nagu tuleneb järgnevast, on selleks just vigastuste saamine löömise tagajärjel tingitud kukkumisest.
  2. Tõsi, ka sellisel juhul ei ole täielikult välistatud, et isik siiski möönis tagajärje saabumist kaudse tahtluse mõttes, kiites tema saabumise heaks ja soostudes sellega. Objektiivne teokülg on sellistel juhtudel taaskord subjektiivse külje tuvastamise aluseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selliste juhtudena nimetanud olukordi, kus toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isikut ohustavast teost või siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7).
  3. Antud kriminaalasjas ei ole selliste järelduste tegemiseks aga alust. Tõsi, kannatanul on tuvastatud mitmed kehavigastused, kuid nende osas on maakohus asunud sisuliselt seisukohale, et need võis J. Linros kannatanule tekitada
  4. detsembril
  5. a, mis käesolevas kriminaalasjas on kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Nimetatud episoodiga on hõlmatud erinevad vigastused pea piirkonnas, samuti külgedel (vt maakohtu poolt kajastatud tunnistaja M. B ütlused otsuse lk 3 ning maakohtu seisukoht selles osas lk 8). Ka süüdistusaktis on kasutatud sõnastust, et „J. Linros lõi kannatanut pea piirkonda, mille tulemusel kannatanu kukkus“ (tlk 136), mille alusel tuleb asuda seisukohale, et tagajärje suhtes oli põhjuslik vaid üks löömistegu. Teisisõnu - kõik kehavigastused on seotud kas raputamisega (mida süüdistatav tunnistab ning mis ilmselgelt ei ole tagajärje, st raske tervisekahjustuse osas põhjuslikud) või siis keha 10
(16)piirkonda löömise tagajärjel põhjustatud kukkumisega. Seega ei saa rääkida käesoleva kriminaalasja raames ka korduvast ohtlikust käitumisest ega ka ühekordse toimimisviisi äärmisest ohtlikkusest, mis annaks alust rääkida kaudsest tahtlusest saabunud tagajärje suhtes. 13. Nagu öeldud, on kohtupraktika asunud seisukohale, et on põhimõtteline vahe, kas tagajärg saabus vahetult löögist või löögist tingitud kukkumise tagajärjel. Objektiivset põhjuslikkust jaatatakse mõlemal korral, kuid erinevad on subjektiivsele küljele antav hinnang. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selle nn teise variandi erisust selgitanud otsuses nr 3-1-1-80-02 järgmiselt: „Tegemist on põhjuslikus ahelas kahe selgelt nii ruumis kui ajas eraldi seisva nähtusega, millest üks on lähemal teole - õieti selles seisnebki tegu, teine aga tagajärjele (kui surma põhjustamisele). Tahtluse küsimuse lahendamine ei seisne lihtsalt vastuses küsimusele, kas isik nägi või pidi ette nägema tagajärge. Tahtluse sisusse kuulub ka põhjusliku seose ettekujutamine tavalise elukogemuse tasemel. Sidumaks lööki ja kannatanu kukkumist üheks teoks, mis põhjustas ühise tagajärje, peame järeldama, et süüdlane möönis kogu järgnevat põhjuslikkuse ahelat - et löögi tagajärjel kannatanu kukub, et ta kukub viisil, et pea puutub vastu asfalti, et kukkumine on sedavõrd tugev, et ta pea ära lööb, et pea äralöömine põhjustab koljutrauma. Selline alternatiivideta järelduste jada aga võib ületada tavalise elukogemuse taseme. Seetõttu ongi senine kohtupraktika analoogilistes olukordades, muude tõendite puudumisel, mis iseloomustaksid süüdlase tahet tekitada juba löögiga üliraske kehavigastus, kvalifitseerinud sellise tegevuse KrK§ 105 (käesoleval hetkel seega KarS § 117) järgi“ (otsuse p 6.3). Kriminaalkolleegium märgib, et objektiivselt vastab käesoleva kriminaalasja faabula Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis esitatud tehioludele. Seega vajanuks erilist põhistamist, miks on maakohtu arvates süüdistatava käitumises tagajärje saabumise suhtes tuvastatav kaudne tahtlus, mis piirneb vahetult ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis. Tasub märkida, et lahendis nr 3-1-1-80-02 on Riigikohtu kriminaalkolleegium ühtlasi toonitanud, et kui subjektiivne külg tuvastada objektiivse külje analüüsi kaudu, siis võimaldab see tavapärasest suuremat subjektiivse lähenemise võimalust ning silmas tuleb pidada süütuse presumptsiooni põhimõtet (otsuse p 6.1). Maakohtu lahendis ei ole tuvastatavad tõendid ja neil rajanevad argumendid, miks on kohus leidnud, et J. Linros sai aru enda teo ohtlikkusest ning sellega sisimas ka nõustus. Selle kohta leiab vaid ühelauselise hinnangu, et kohtu arvates see niiviisi toimus. Kohtuotsuses peab olema tuvastatav kohtu siseveendumuse kujunemine (vt nt RKKKo nr 3-1-1-100-06), milliste tõendite alusel on kohus jõudnud konkreetsele järeldusele. Selles osas on maakohus ainsana viidanud J. Linrosi teojärgsele käitumisele (otsuse lk 8). Kriminaalkolleegium märgib, et kõnealune käitumine – kannatanu vedamine teise tuppa ning seejärel korterist lahkumine – võib olla aga tõlgendatav täpselt vastupidisena, nagu seda põhimõtteliselt kinnitab ka J. Linros ise. Kogu kriminaalmenetluse vältel on süüdistatav kinnitanud, et ei soovinud enda elukaaslase surma, seda on teinud ta ka kohtuistungil, selgitades, et „jätsin ta sinna maha, sest ta norskas. Mõtlesin, et nüüd on nii purjus, magab./…/ teadsin, et kui ta ülesse ärkab, tuleb jälle jaurama. /…/ ma ei uskunud, et asi nii tõsine on“. Ka konkreetselt küsimusele elukaaslase surma võimalikuks pidamise kohta vastab J. Linros, et „õhtul ära minnes ma 11
(16)nii ei arvanud“ (tlk 152). Kriminaalkolleegium leiab, et J. Linrosi teojärgses käitumises ei ole midagi sellist, mis annaks alust rääkida teo toimepanemise hetkel esinenud kaudsest tahtlusest saabunud tagajärje suhtes – ehk teisisõnu selle kohta, et lüües kannatanud keha piirkonda pidas J. Linros võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmisemoment) ning ta sisimas sellega ka soostus (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Tuleb märkida sedagi, et KarS § 118 p 1 ja § 117 on J. Linrosile inkrimineeritud ideaalkonkurentsina ehk siis ühe teona, mis tõi kaasa kaks erinevat tagajärge. Surma saabumise osas argumenteerib maakohus lk 9, et süüdistatava poolt adekvaatse hinnangu andmist olukorrale võisid pärssida lisaks joobele ja vihale ka asjaolu, et „varasematel laksudel nii tõsiseid tagajärgi ei olnud“. Selline argumentatsioon on sisemiselt vastuoluline, kuna nimetatud asjaolud iseloomustasid süüdistatava käitumist ka eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel. Ühest küljest ütleb maakohus seega, et enda elukaaslast lüües sai J. Linros kaudse tahtluse tasandil aru, et põhjustas enda käitumisega reaalse ohu kannatanu elule ja ka soovis seda (KarS § 118 p 1), kuid lisab samas, et teist tagajärge (surma) oleks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud pelgalt ette nägema. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on käesoleva kriminaalasja tehiolusid ning tõendeid hinnates alust põhimõtteliseks seisukohaks, et J. Linrosil puudus ka tahe KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritud tagajärje saabumise suhtes – kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mille alusel saaks väita vastupidist. Kui kriminaalasja menetlemisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (RKKKo 3-1-1-24-06, p 13). Seega tuleb J. Linros süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks mõista. 14. Kriminaalkolleegium ei soostu aga kaitsja argumentidega, et J. Linros tuleks õigeks mõista ka süüdistuses KarS § 117 järgi – kaitsja väitel tuleks seda teha samuti põhjusel, et puudub tuvastatud põhjuslikkus teo ja tagajärje vahel. Ettevaatamatusest toime pandud teo objektiivne külg on teatud ulatuses identne temale vastava tahtliku teo objektiivse küljega (RKKKo 3-1-1-90-06, p 23). Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad selle tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-01, RT III 2001, 6, 66). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas (RKKKo 3-1-1-136-05). Teo (löömine; käesoleval juhul on see ka tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ja tagajärje (oht elule ja seejärel surma saabumine) vahelist põhjuslikkust analüüsis kriminaalkolleegium p-des 6-8, jaatas seda ning ei pea vajalikuks esitatud argumentatsiooni korrata. Objektiivse külje realiseeritust KarS § 117 mõttes ei sea kahtluse alla ka teised ettevaatamatusdelikti elemendid. Hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, mida tuleb mõtestada käesoleval juhul negatiivselt ja suhteliselt laialt ehk kui mittelöömist, oleks tagajärg jäänud saabumata, seega on tuvastatav õigusvastasusseos. Et löök oli sellise intensiivsusega, mis põhjustas tuvastatud 12
(16)tagajärjed, ei ole põhjust kahelda ka lubatud riski ületamises; käesolevas kriminaalasjas ei tõusetu normi kaitseala küsimus sootuks.
  1. Subjektiivse külje osas (kohtuotsuses on seda ekslikult nimetatud siiski süüvormiks) on maakohus märkinud, et tegemist oli ettevaatamatusega hooletuse vormis – süüdistatav ei teadnud, et kannatanu võib surra, kuid pidanuks seda ette nägema (lk 9). Nimetatud etteheite korral puudub isikul pea igasugune sisemine seos saabunud tagajärjega – ta ei pea selle saabumist võimalikuks, seetõttu ta ka ei suhestu sellega mingilgi viisil sisemiselt. Isikule tehakse etteheide tulenevalt enda teo objektiivsest avaldumisest ning selles sisalduvast ohtlikkusest – kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks ta pidanud tagajärje saabumist (või selle saabumise võimalikkust) ette nägema, kuid konkreetsel juhul ta ei teinud seda. Teisisõnu – isik ei näita üles tähelepanelikkust/kohusetunnet, mille ülesnäitamiseks on ta tulenevalt asjaoludest või isiklikest suhetest nii kohustatud kui ka võimeline, ning selle tulemusel realiseerib ise sellest aru saamata süüteokoosseisu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul iseloomustavad just sellises vormis etteheite tegemist kriminaalasja tuvastatud asjaolud, sh J. Linrosi enda ütlused (vt käesoleva otsuse p 13, ka tlk 152). Arvates, et midagi tõsist ei ole juhtunud, lahkus J. Linros korterist, jättes tähelepanuta kannatanu vigastused, mille viimane sai löömise tagajärjel tekkinud kukkumisest. Selline teojärgne käitumine annab kriminaalkolleegiumi hinnangul alust rääkida just ettevaatamatusest hooletuse vormis KarS § 18 lg 3 mõttes.
  2. Soostuda ei saa kaitsjaga ka sellest, mis puudutab võimalikku õigusvastasust välistava asjaolu esinemist J. Linrosi käitumises. Selleks, et rääkida hädakaitsest, tuleb esmalt tuvastada õigusvastane rünne KarS § 28 lg 1 tähenduses kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Maakohtuga soostuvalt leiab ringkonnakohus, et milleski sellisest käesolevas kriminaalasjas rääkida ei saa. Võimaliku ründena viitab apellant süüdistatava rahu häirimisele ja teki äratõmbamisele. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Iseenesest tuleb tunnistada, et hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis ise jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Et aga lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri. Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Nimetatud lahendis on Riigikohtu kriminaalkolleegium vaaginud ründe olemust KarS § 28 lg 1 tähenduses olukorras, kus vastanduvad kahe teineteisele võõra isiku huvid ja arusaamad ning väljendanud seisukohta, et hädakaitseseisundit ei loo mitte igasugune väliselt hukkamõistetav käitumine (nn bagatellrünne). Kaitseseisundi teket on aga 13
(16)omakorda piiravaks asjaoluks see, kui see nn bagatellrünne/rikkumine on olemuselt peresisene. Tegemist on hädakaitseõiguse nn sotsiaaleetilise piiranguga, mis asetab omavahel lähedases suhetes isikutele sisuliselt teatud kõrgendatud talumiskohustuse ning hädakaitseõiguse tekkeks peab rünne olema intensiivsem kui nn tavaolukorras võõraste inimeste vahel. Kirjeldatud asjaoludel leiab kriminaalkolleegium, et käesoleval juhul ei saa rääkida õigusvastasest ründest KarS § 28 lg 1 tähenduses ning seega ka õigusvastasust välistavast asjaolust tervikuna. 17. Kuna J. Linros kuulub süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeksmõistmisele, tuleb talle mõista karistus KarS § 117 järgi. Järgnevalt vaeb kriminaalkolleegium neid asjaolusid, mis mõjutavad konkreetsel juhul karistuse mõistmist, kommenteerides seejuures maakohtu poolt nimetatud asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks on maakohus lugenud kannatanu enda käitumist, mis oli – nagu võib mõista maakohtu argumentatsioonist – kaaspõhjuslik saabunud tagajärjega. Tegemist on nn süü laia tähendusega KarS § 56 lg 1 mõttes, mille arvestamist on enda praktikas aktsepteerinud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKKo 3-1-1-12-06, p 12). Seejuures tuleb ringkonnakohtu arvates vaieldamatult arvestada ka seda, et J. Linros tegi pärast teo toimepanemist kõne, milles nõudis kiirabi väljasõitu (vt tunnistaja T. P ütlused tlk 31-32). Et kõne jäi tagajärjetuks ning see ei hoidnud ära tema poolt vallandatud kausaalahela kulgu, pole võimalik seda käsitleda süüteokatsest loobumisena. Kuid tähele tuleb panna ka seda, et katsest loobumise regulatsioon KarS §-des 40 jj hõlmab tahtlikke süütegusid – s.t isiku teadlik tegutsemine mingis suunas ning seejärel sellest teadlik distantseerumine. Toimepanija peab seega tundma objektiivseid asjaolusid, st tema käitumine peab rajanema otsusel tagajärg ära hoida. Käesoleval juhul millestki sellisest rääkida ei saa, sest praegune karistusõiguslik etteheide on J. Linrosile tehtud just ettevaatamatusest hooletuse vormis – tema vastupidiselt ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning seetõttu ei saanud ta sellega ka suhestuda viisil, et tagajärge ära hoida. Vaatamata sellele tegi ta kõne, milles palus kiirabi väljasaatmist. See näitab, et vaatamata asjaolule, et ta ei osanud hinnata enda käitumises sisalduvat ohtu, tegi ta enda arvates piisavalt, et tagada kannatanule võimalik abi – ning sellist käitumist on võimatu jätta arvestamata süüdistatavale kergendavas suunas. Eeltoodust tuleneb ühtlasi, et arvestatav ei ole maakohtu argumentatsioon, kes ei aktsepteeri tagajärge kui õnnetusjuhtumit, leides, et sündmusi juhtis kellegi tahe (otsuse lk 9). Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et sellist kausaalahela kulgemise enda kontrolli all hoidmist ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatud (vt ringkonnakohtu seisukohta süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi). Ning teisalt tuleb soostuda apellandi väidega selle kohta, et kannatanu surm kui tagajärg KarS § 117 mõttes ei olnud tervikuna kaetud tahtlusest isegi juhul, kui oleks aktsepteeritav etteheite tegemine KarS § 118 p 1 järgi. Maakohus on leidnud sedagi, et rääkida ei saa materiaalsete kahjude hüvitamisest kui vastutust kergendavast asjaolust, kuna J. Linros ei ole tasunud matusekulusid. Sisuliselt võib sellest välja lugeda etteheite, et J. Linros ei ole teinud kõike temalt mõistusepäraselt eeldatavat. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et sellise 14
(16)etteheite tegemine on kohatu olukorras, kus kannatanu J. S avaldab kohtus, et peab toimunut sarnaselt kaitsjaga õnnetusjuhtumiks, et J. Linrosi ei peaks süüdi mõistma ning tsiviilhagi ta esitada ei soovi (tlk 151). Puhtsüdamliku kahetsuse esinemise osas märgib kriminaalkolleegium, et kahetsuse tunnistamine puhtsüdamlikuks on faktiline asjaolu, mille olemasolu või puudumise tuvastab kohus (RKKKo 3-1-1-99-06, p 23). See ei tähenda aga, et temaga peaks samaaegselt kaasnema ka süüteoga seotud asjaolude selgitamisele aktiivne kaasaaitamine – et kui puudub teine, siis ei ole alust rääkida ka esimesest, nagu võib mõista maakohtu argumentatsioonist (otsuse lk 9). J. Linros on algusest peale tunnistanud enda põhimõttelist osalussüüd saabunud tagajärjes, kuid see ei tähenda, et ta peaks vastuvaidlematult aktsepteerima ka süüdistuse esitatavat versiooni toimunu kohta. Isiku kaitseõigusesse kuulub vastuvaidlematult ka õigus esitada enda versioon toimunust, enda rolli selles vähendada jne, mida ei saa aga käsitleda viisil, et see välistab tema puhtsüdamliku kahetsuse. Vastupidiselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et J. Linrosi ringkonnakohtu istungil avaldatud kahetsus on arvestatav puhtsüdamlikuna KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. Täielikult aktsepteerimatu on aga maakohtu seisukoht, et „teise isiku surma põhjustaja, ükskõik mis asjaoludel see siis toimus, ei peaks kohtusaalist väljuma vaba mehena“ (otsuse lk 10). Seejuures on kohus selle sidunud üldpreventiivsete kaalutlustega. Sellest ei pea välja vältimatult välja lugema, et tegemist on nn negatiivse üldpreventsiooniga (nagu seda teeb apellant), mis on tõepoolest karistuse mõistmise alusena välistatud, kuid ka positiivse üldpreventsiooni raames ei saa teha sellist alternatiive välistavat järeldust. Karistamise aluseks on esmajoones isiku süü, tema teatud tehioludel toime pandud tegu ja sellega seotud tagajärg, mitte aga ühiskondlik ootus teatud tagajärje kui sellise (käesoleval juhul surma põhjustamine ettevaatamatusest) saabumise korral. Seega tuleb apellandiga soostuvalt märkida, et alus, millega kohus motiveeris mõistetud vangistuse osalist täitmisele pööramist, ei ole enda olemuselt aktsepteeritav. 18. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib otsuses nr 3-1-1-99-06, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine (p 16).

§ 117sanktsioon näeb ette vangistuse pikkusega kuni kolm aastat.

Kriminaalkolleegium leiab, et otsuse p-s 17 esitatud asjaolusid arvestades tuleb J. Linrosile mõista karistus sanktsiooni keskmises määras, s.o vangistus pikkusega üks aasta kuus kuud. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem, s.o KarS § 121 järgi mõistetud karistus kolm kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõista J. Linrosile üks aasta kuus kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku, s.o kuue kuu võrra. Karistusaja hulka arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg pikkusega kaks päeva ja ärakandmata karisuseks määrata 11 kuud ja 28 päeva. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu argumentidega selles osas, mis puudutab J. Linrosi karistusest tingimisi vabastamist (otsuse lk 10). Kuna argument, mille alusel pöörati karistus osaliselt täitmisele, ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul aktsepteeritav ning teisi asjaolusid ei ole maakohus esitanud, leiab ringkonnakohus, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades tuleb mõistetud vangistus 15

(16)jätta tervikuna tingimuslikult kohaldamata. Katseaja pikkuse ja KarS § 75 lg 1 alusel määratud kontrollnõuete osas jätta maakohtu otsus muutmata. 19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 , § 340 lg 2 pst 2 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse Jüri Linrosi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 1 järgi. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Ivi Kesküla Igor Amann 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.