Tõendamist ei ole leidnud isegi mitte see, et L. Landmann oleks käidelnud suurt kogust narkootikume KarS § 184 mõttes. Kohus on jätnud täielikult hindamata kaitsja poolt esitatud tõendid, millisteks on Maidu Lutsu puhtsüdamlik ülestunnistus, telefonikõnede väljavõtted, millised on valitud Lauri Landmannile kuulunud mobiiltelefonilt ja tõendi, mis kinnitas, et Lauri Landmannile kuuluval autol oli tehniline viga, mida aga kohus on pidanud ebausaldusväärseks. Sisuliselt ei ole kohus tõendeid üldse hinnanud, on piirdunud nende 5 loetlemisega ning rikkunud seega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-100-06 märgitut. 3.1.2 Kaitsja arvates on oluliselt rikutud menetlusnorme ka tõendite kogumisel. Nii on veoki läbivaatuse aktis märgitud, et selles osales neli ametnikku, kuid kes nad olid, ei ole tuvastatav (
lg 2 p 6).
lg 4 kohaselt pidanuks nad kõik protokollile ka alla kirjutama, mida jällegi ei ole tehtud. Veoki läbivaatuse akti analüüsides leiab kaitsja, et sellest ei nähtu, et läbivaatuse käigus oleks midagi ära võetud, veelgi enam, sellest tuleneb, et mingid pakid, teadmata kaalus, osaliselt teadmata sisuga, on kinni peetud (vastava tegevuse tähendus jääb kaitsjale seejuures ebaselgeks). Samuti ei selgu, mida vastavate kinni peetud pakkidega edasi tehti, toimikumaterjalidest ei nähtu, et samad pakid oleksid üle antud teisele uurimisasutusele. 3.1.3
lg 6 p 3 kohaselt märgitakse uurimistoimingu protokolli lõpposas protokolli lisad – käesoleval juhul ei nähtu veoki läbivaatuse aktist, et aktil oleks lisad, kuid samas tuleneb toimiku lk. 5-12 fototabelite (numereerimata) pealdistest, et tegemist on veoki läbivaatuse akti lisadega. Sellest johtuvalt tekib kõrvaldamatu vastuolu, kuivõrd veoki läbivaatuse akti on koostanud Maksu- ja Tolliamet, kuid akti lisaks olevad fototabelid Ida Politseiprefektuuri töötaja Irina Hein. Ka on ebaselge, kuidas on võimalik, et Ida Politseiprefektuuri ametnik on fotografeerinud pakke (tlk 8, 9, 10), vaatamata sellele, et veoki läbivaatuse akti kohaselt sulges Maksu- ja Tolliamet nimetatud pakid kilekottidesse ning tollitõkenditega. 3.1.4 Toimikust nähtub (t. lk. 17), et 19.01.2006.a. kell 03.00. on Ida Politseiprefektuuri politseivaneminspektor Urmas Reimann koostanud asitõendi vaatlusprotokolli. Kaitsjale jääb ebaselgeks, kellelt sai politseivaneminspektor Urmas Reimann vaadeldud pakid – puudub viide, et need oleks üle antud Maksu- ja Tolliameti poolt, samuti ei nähtu, et tegemist oleks Maksu- ja Tolliameti poolt kilepakenditesse ja tollitõkendiga suletud pakkidega. Kaitsja resümeerib, et käesoleval juhul ei ole kontrollitav, milline aine süüdistatavatelt ära võeti ja kas tegemist on sama ainega, mille suhtes edaspidi ekspertiisid teostati. Seega tugines kohus kohtuotsuse tegemisel lubamatutele tõendile, mis oli kogutud ja fikseeritud olulise menetlusõigusnormi rikkumisega. 3.1.5 Kaitsjale jääb ka arusaamatuks aine liikumine ekspertiisiasutuses. Apellant peab DNA-ekspertiisi (tlk 56-60) osas veel vajalikuks märkida, et DNA analüüsi tagajärjel ei saanud eksperdid teha ühtegi usaldusväärset järeldust Lauri Landmann’lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta esitatud proovides. 3.1.6 Kaitsja leiab, et süüstavat iseloomu ei saa omistada ka jälitustoimingutega saadule. Jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Teabesalvestus on esmane tõend, kirjaliku fikseerimise protokollile saab omistada vaid sekundaarse tähenduse. Käesoleval juhul ei ole teabesalvestust, s.o CD-plaatidele talletatut käsitletud tõendina ning seda ei ole ära toodud süüdistusaktis märgitud tõendite loetelus ning nagu viidatud eelpool, ei ole jälitusprotokollis, milline on koostatud Lauri Landmanni suhtes, tehtud viidet CD-plaadile salvestatule. Jälitustoimingu alusena on protokollides viidatud
§-le 117. Samas ei võimalda nimetatud säte tehniliste sidekanalite kaudu edastavat teavet või muud teavet salaja pealt kuulata. Nimetatud õiguse annab
6 3.1.7 Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et Lauri Landmann on kriminaalmenetluse käigus jätkuvalt andnud ütlusi, et ta ei teadnud väidetava narkootilise aine olemasolust Maidu Lutsu kasutuses olnud sõiduautos. Lauri Landmanni seletuste kohaselt võis tema sõrmejälg sattuda tuulutusava kattele siis, kui ta vahistamisele järgmisel päeval korjas kokku oma asju Maidu Lutsu autost ja tuulutusava kate rippus kohas, kus tema ka asju võttis. Samuti võib tuginedes mõistlikkuse põhimõttele eeldada, et isik puudutab autos viibides erinevaid autoosi ja tema sõrmejäljed võivad sattuda suvalistele autoosadele. Seega on põhjendamatu asuda seisukohale, et Lauri Landmanni sõrmejälg tuulutusava kattel saab tõendada tema seotust autost leitud ainega. Kaitsjale jääb arusaamatuks ka see, miks ei pea kohus usaldusväärseks süüdistatavate poolt antud ütlusi selle kohta, et nad tõepoolest üritasid parandada Lauri Landmanni auto jahutussüsteemi lõdvikut, kuivõrd kohtule esitati kaitsja poolt ka dokumentaalse tõendina kviitung autoremondiettevõttest, millisest nähtub, et sõidukil vastav osa tõepoolest ka vahetati. 3.1.8 Kaitsja arvates on vääralt kohaldatud ka materiaalõigust. Kohtuotsuses peab olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta Karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Kuivõrd käesoleval juhul on apellant süüdistatav kahe erineva kuriteo toimepanemises, oleks pidanud kohus analüüsima mõlema kuriteo deliktistruktuuri, millist aga käesoleval juhul tehtud ei ole. Apellant leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 64 lg 1, mõistes apellandile liitkaristuse KarS § 184 lg 2 p 1 ning § 392 lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi, kuivõrd nimetatud sätted ei moodusta ideaalkogumit ning võimalik oleks vastutus üksnes KarS § 392 järgi. Apellatsioonis viidatakse Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt “kommenteeritavad paragrahvis sätestatud süüteo piiritlemisel muude KarS eriosas sätestatud süütegude suhtes tuleb silmas pidada, et käesoleva paragrahvi ja § 392 vahel ideaalkogum puudub: narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku sisse- ja väljaveo korral vastutab süüdlane üksnes § 392 järgi” (KarS § 183 komm. 5, lk. 407) ning KarS § 184 kommentaarist tuleneb, et “kommenteeritavas paragrahvis sätestatud süüteo piiritlemisel muudest KarS eriosas sätestatud süütegudest vt. § 183 komm 5” (KarS § 184 komm. 5, lk. 409). Eeltoodust tuleneb apellandi arvates, et süüdistatava tegevust on võimalik kvalifitseerida üksnes KarS § 392, mitte aga KarS § 184 järgi. Ideaalkogumi võimalikkus või puudumine erinevate süütegude põhjal tuleneb üksnes karistusseadustiku kommentaaridest. 3.2 Maidu Lutsu kaitsja advokaat Kristiina Lee apellatsioon on enda põhiosas identne Lauri Landmanni huvides esitatud apellatsioonis toodud väidetega (v.a p 3.1.7) – kirjeldatakse samu menetluslikke minetusi ja materiaalõiguse väära kohaldamist. Eraldi viitab apellant M. Lutsu kohtus antud ütlustele, et temale teadaolevalt sisaldusid pakkides ravimid, tema ise midagi ei pakendanud ning L. Landmann ei olnud neist pakkidest üldse teadlik. Kaitsja märgib veel, et karistust kergendavaks asjaoluks on obligatoorselt puhtsüdamlik kahetsus, mida kohus ei ole aga arvestanud, nagu ka mitte seda, et tegu jäi katse staadiumisse. 4. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. Prokurör palus jätta maakohtu otsuse muutmata, kuid möönis samas, et süüdimõistev otsus on põhistatud vähesel määral. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu 7 otsuses on tuvastatav kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine
lg 1 p 7 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 6. Raske on mitte nõustuda apellantide ühe esmase väitega, mis puudutab kohtuotsuse motiveeritust. Maakohtu otsust lugedes tuleb tõepoolest asuda seisukohale, et sisuliselt piirdutakse selles tõendite mehhaanilise üleslugemisega (otsuse lk 3-5) ning puudub igasugune maakohtu poolt antud hinnang neile tõenditele – viimasena on sisuliselt hinnatav vaid otsuse lk 5 toodud resümeering, et „tõendeid kogumis hinnates jõudis kohus järeldusele, et /…/ L. Landmanni ja M. Lutsu süü neile inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud ning nende käitumine on õigesti kvalifitseeritud“. Tõesti, kohtuotsuses on tuvastatav üks vahetu hinnang, mis puudutab kohtualuste kaitseversiooni auto parandamise kohta – kohus leiab nimelt, et selline kaitseversioon ei ole usutav (otsuse lk 3). Kuid silmas tuleb pidada, et eelnevalt on kohus kajastanud L. Landmanni ja M. Lutsu ütlusi, kus nimetatud asjaolu – auto parandamine – on vaid üheks osaks nende versioonist toimunu kohta. Sõnanagagi ei ole puudutatud L. Landmanni väidet, et tema ei teadnud autos olnud narkootilisest ainest midagi, tema seletusi sõrmejälje sattumise kohta tuulutusava kattele jne. Sama kehtib ka M. Lutsu esitatud kaitseversioonide kohta. Täielikult tuleb nõustuda ka apellantide väidetega selle kohta, et kohtu poolt on jäänud hindamata M. Lutsu puhtsüdamik ülestunnistus ning see, millist tähendust – ja kelle jaoks – ta kohtu arvates omab. Et kohtupoolsete motiivide, analüüsi, nn siseveendumusele jõudmise käik on olematu, on kriminaalkolleegiumi hinnangul objektiivne tegelikkus, millega põhimõtteliselt soostus enda kohtukõnes ka prokurör. Milline ei oleks ka tõendite loetelu, mis näiliselt on vahetult isikuid süüstavad, peab kohus lisama sellele omapoolse seisukoha, eriti kui arvestada, et süüdistatavad annavad neile omapoolse seletuse (ning iseäranis olukorras, kus üks süüdistatavatest võtab süü osaliselt omaks). Mõistetavalt võib motiveeringu maht olla sõltuv sellest, milline on konkreetse kaitseversiooni üldine usutavus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Kuid vaatamata sellele ei tohi hindamisest kui sellisest tervikuna loobuda. Täielikult tuleb soostuda apellantide viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestvale praktikale, mille kohaselt süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (viitati RKKKo 3-1-120-07, p 17). Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti leidnud, et tegemist on
lg 1 p 7 rikkumisega, mille tuvastamine ringkonnakohtu poolt toob
lg 1 järgi üheselt kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. 7. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel lisada, et maakohtu otsuse valguses oleks kohtumenetluse pooleks justkui vaid prokuratuur ja süüdistatav – kajastatud on vaid prokuröri esitatud tõendid ning süüdistatavate seisukohad (ning viimaseidki on, nagu tuleneb p-st 6, käsitletud vaid valikuliselt). Samas tuleneb
lg-st 1, et kohtumenetluse pooleks on ka süüdistatava kaitsja, kes võib kriminaalmenetlusest osa võtta alates hetkest, mil isik saab kahtlustatava menetlusseisundi (
lg 1) ja kelle osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik (
8 Tunnistada tuleb, et ringkonnakohtule esitatud apellatsioonid on sisuliselt kokkuvõte neist väidetest, mida mõlema süüdistatava kaitsja on esitanud esimese astme kohtumenetluses. Kaitseargumendid, mis praegusel hetkel on vormistatud apellatsioonidena (vt käesoleva otsuse p-d 3.1.1-3.2), on esitatud ka maakohtule (vt kd 2, tlk 129-130). Kummatigi ei ole neile kaitseväidetele viidatud, samuti ei ole neist mitte ühelegi antud omapoolset hinnangut. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et selline käitumine teeb sisuliselt mõttetuks kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis on sätestatud
§-s 14. Pole põhjust rääkida kriminaalmenetluse võistlevusest, kui teise poole argumente sisuliselt ei käsitleta ehk teisiti väljendatuna – kui neid sisuliselt „mängu“ ei kaasata. Märkida tuleb sedagi, et kaitseväidete selline esmakordne hindamine ringkonnakohtus peaks põhimõtteliselt olema välistatud. Kui seda teha, tooks see vaieldamatult kaasa teatud faktiliste asjaolude esmakordse kajastamise ning neile ka omapoolse hinnangu andmise – see pärsiks aga omakorda kohtumenetluse poolte kaebeõigust, kuna tuvastatud faktilisi asjaolusid ei saaks pooled vaidlustada Riigikohtus (
märtsi 2007. a otsuse Maidu Lutsu ja Lauri Landmanni süüdistunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 ja § 25 lg 2 - § 392 lg 2 p 2 järgi ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Malle Preimer Ene Randmäe 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.