Määruse peale ei saa esitada määruskaebust ja määrus jõustub selle tegemisest. Määruse koopia saata kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale. Kaebuse sisu 25.juuni 2007.a. Lääne Politseiprefektuuri määruse kohaselt jäeti muutmata 01.juuni 2007.a. väärteomenetluse lõpetamise määrus ning nimetatud määruse on kaebuse esitaja vaidlustanud Väärteomenetluse seadustiku (
) § 78 kohaselt. Kaebuse esitaja leiab, et väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei ole õige. Kaebuses tuuakse välja olulised faktivead, mis nähtuvad kaevatavast määrusest, nimelt ei ole õige väärteo toimepanemise aeg, mis peaks olema 18.jaanuari 2007.a. kell 15.00 asemel 18.detsember 2006.a. kell 14.00. Ka on kaebuse esitaja seadnud kahtluse alla kohtuvälise menetleja ametniku Tarmo Kivi objektiivsuse. Kaebuse esitaja leiab, et olemasolevaid tõendeid ei ole hinnatud õigesti ning seepärast on järeldused valed, kuna Liidia Mäeveer väidab, et tundis täielikku hirmu A L poolt tema suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemiseks. Ka leiab kaebuse esitaja, et A L otseselt ähvardas teda. Tähtsust ei oma asjaolu, kas süüdlasel oli tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus, vaid piisab sellest, et kannatanu seda põhjendatult arvas. Eeltoodu alusel leiab Liidia Mäeveer, et tühistada tuleks väärteomenetluse lõpetamise määrus, menetlust tuleb jätkata ning kuriteotunnuste ilmnemisel algatada kriminaalasi. Kohtu järeldused Kaebuse kohaselt on Liidia Mäeveer avaldanud kahtlust A L poolt toimepandud süüteo kvalifikatsioonis ning viidanud KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele, kuid nimetatud säte näeb ette vastutuse üksnes tapmise, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on alust arvata ähvarduse täideviimist. Antud väärteoasja matejalidest lähtuvalt tõendeid eelpoolnimetatud ähvarduse täideviimiseks puuduvad, seega puudub ka KarS § 120 sätestatud kuriteo koosseis. Küll on aga kohtu arvates õigesti tuvastatud Andrus Leisi tegevus KarS § 262 järgi, kuna avalikus kohas suheldes Liidia Mäeveer`iga väljendas A L ilmset lugupidamatust Liidia Mäeveer`i suhtes. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on vaatamata A L poolt toimepandud väärteole pidanud otstarbekaks menetlus lõpetada põhjusel, et A L on varem samalaadse süüteo eest karistamata ning tema süü ei ole suur, kuna toimepandud väärtegu oli tingitud soovist lahendada tütre ja Liidia Mäeveer`iga seotud erimeelsus, mitte pahatahtlikult teise isiku töötegemist takistada ning lisaks on kohtuväline menetleja leidnud, et antud asjas puudub avalik menetlushuvi.
lg 1 p 1 sätestab tõepoolest võimaluse, et menetleja võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise aluseid ei ole eraldi
-s välja toodud.
kohaselt, kui
-s ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi, seega on alus lähtuda otstarbekuse otsustamisel KrMS §-des 202 ja 203 sätestatust. Menetlust võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb menetleja kaalutlusõiguse piiridesse (Riigikohtu 24.aprilli 2007.a. lahend nr 3-1-1-9-07). Kohtu arvates on kohtuväline menetleja menetluse lõpetamist otstarbekuse tõttu piisavalt põhjendanud lähtudes väärteoga õigushüve kahjustamise väheolulisusest, toimepanemise asjaoludest ning menetlusaluse isiku varasema karistatuse puudumisest. Tõenditest nähtub, et tegemist oli konfliktiga Liidia Mäeveer`i ja A L vahel, kus viibisid juures lisaks A L abikaasale ka kaks Liidia Mäeveer`i enda poolt kutsutud isikut ning mille juures ei olnud õpilasi. Tunnistajad olid küll tüli pealtnägijateks, kuid tõendatud ei ole nende rahu rikkumine. Tõendatud ei ole ka fakt, et A L oleks takistanud Liidia Mäeveer´il tööülesannete täitmist, tegemist oli tegelikult kolleegide suhtest tingitud vaidlusega, millel puudub avalik menetlushuvi. Otstarbekuse tõttu menetluse lõpetamine hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka prorotsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt mittemõõdukas. Kui Liidia Mäeveer leiab, et solvatud on tema au ja väärikust, siis selle kaitset on õigus nõuda Tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud korras, millele on kohtuväline menetleja oma 01.juuni 2007.a. määruses ka osundanud. Õige on kaebuses märgitu selle kohta, et A L poolt toimepandud väärteo toimepanemise aeg on vale ning õigeks ajaks tuleb lugeda 18.detsembrit 2006.a., selline kuupäev on fikseeritud ka väärteoprotokollis. Samas ei muuda see vaidlustatud kohtuvälise menetleja määrust iseeenesest tühiseks. Vaieldud on ka teo toimepanemise kellaaja suhtes, kuid tõendmist on leidnud, et konflikt toimus pärast lõunat ja seepärast ei ole vale lugeda selleks kellaajaks 15.00. Tegemist on kellaaja ligikaudse määratlusega, mida ei olnudki võimalik määratleda ühe ajahetkega.
lg 1 kohaselt lahendab kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse kohtuvälise menetleja juht või kohtuvälise menetleja juhi õigusaktiga volitatud ametnik. Nii on selle kaebuse lahendanud volitatud isikuna Tarmo Kivi, kellel oli vastav pädevus ning kaebuse esitaja väited viimase ametniku ebaobjektiivsuse suhtes ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetavad. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes
Ingrid Niinemägi Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.