4-07-909\1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel 4-07-909 26.juunil 2007.a. Tallinnas Tartu mnt kohtumaja Harju Maakohtu kohtunik Karin Olentšenko sekretäri Tatjana Petuhhova juuresolekul kaebuse esitaja Kiur Põld ja kohtuvälise menetleja Hannes Küünarpuu osavõtul arutas avalikul kohtuistungil Kiur Põld’i kaebust Põhja PP Liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissar Kairi Palits’a 30.01.2007.a. otsusele väärteoasjas nr.2230,07,000155. Nimetatud otsusega karistati Kiur Põld’i LS § 7422 lg.2 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, so 3000.-krooni. Rikkumine seisnes selles, et 10.01.2007.a. kell 11.30 Harjumaal Kose vallas TallinnTartu mnt 43-l kilomeetril liikudes Tallinnas suunas Kiur Põld juhtis mootorsõidukit BMW reg.nr.336ASC asulavälisel teel kiirusega 131+-4km/t, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 37km/t, suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90km/t, rikkudes sellega LE § 124 nõudeid ning pannes sellega toime Liiklusseaduse § 7422 lg.2 järgi ettenähtud väärteo. Kiur Põld esitas Harju Maakohtule kaebuse nimetatud otsuse tühistamiseks, sest 1) otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on kohtuväline menetleja leidnud, et tegemist on asulavälise teega; 2) otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on kohtuväline menetleja leidnud, et lubatud sõidukiirust ületati: protokolli koostaja ei ole sõidukiirust mõõtnud ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli nr.0701102101 protokolli koostajal esitada ei olnud, samuti puudusid tunnistajate ülekuulamise protokollid, seega väärteoprotokollis toodud tõendid on loodud hiljem. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja taotles otsuse tühistamist, sest tema auto peeti kinni 2km kaugusel mõõtmiskohast ja ta ei saa kindel olla selles, et mõõdeti just tema auto kiirust. Kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse kohaselt otsus on õige ja muutmisele ei kuulu. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning ära kuulanud kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Väärteomenetluse seadustiku § 123 kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, väärteoprotokolli tutvustati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud. Vastulauset, millega otsuse teinud ametiisik oleks saanud arvestada, Kiur Põld ei esitanud. Tunnistajatena on kohtus üle kuulatud politseiametnikud Toomas Urva ja Kalmer Tikerpe, kes üksikasjalikult seletasid, kuidas ja kus kohas kombineeritud kiiruse mõõtmine toimus. 2 Kohtul puudub alus kahelda politseiametniku poolt väärteoprotokolli kirjutatud andmete ja politseiametnike Toomas Urva ja Kalmer Tikerpe ütluste õigsuses. Politseiametnike T.Urva ja K.Tikerpe ütluste kohaselt mõõdeti kaebuse esitaja kiirust Tallinn-Tartu maanteel Kose kandis, mille kohta koostati kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokoll, nende auto oli eravärvides. Kombineeritud liiklusjärelevalve puhul rikkujate andmed (auto number ja eritunnused) edastatakse 1-3km kaugusel seisvale politseivärvides politseipatrullile. Valitakse selline teelõik, kus autodel ei ole võimalik ära keerata, et väärteoprotokolli koostamine oleks möödapääsmatu. Omavahel peetakse sidet ja kontrollitakse, et kõik protokolli kantud rikkujad oleks teise patrulli poolt kinni peetud. Seega ei ole kahtlust selles, et just Kiru Põldi poolt juhitud autot kiirust ületas ja just tema auto hiljem kinni peeti. Kombineeritud liiklusjärelevalvet on teostatud kooskõlas Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a. määrusega nr.67 kinnitatud Liiklusjärelevalve teostamise korraga. Ei ole asjakohased ka kaebuse esitaja väited, et ei ole piisavalt kogutud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et on mõõdetud just tema auto kiirust ja et auto roolis oli tema. Ei ole asjakohased kaebuse esitaja väited, et kuivõrd väärteoprotokolli koostamise ajal puudusid protokolli koostajal tunnistaja ütlused ja kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokoll, ei saa neid tõenditena kasutada. VTMS § 58 kohaselt väärteomenelust alustatakse esimese menetlustoimunguga, tõendeid kogutakse väärteomenetluse ajal pärast väärteoprotokolli koostamist ning käesolev menetlus on toimunud kooskõlas menetlusseadusega. Kiru Põld süü oli tõendatud kiiruse mõõtmise protokolliga ja tunnistaja ütlustega. Kiru Põld rikkumine oli õigesti kvalifitseeritud ja vajas karistuse määramist. KarS § 15 lg.3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus asub seisukohale, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ka karistuse osas. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis vähendaksid tema süü astet ja ei ole taotlenud rahatrahvi suuruse vähendamist. Karistamise aluseks on KarS § 56 kohaselt isiku süü. Seejuures tuleb arvestada karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kahetsust ei avaldanud kaebuse esitaja ka kohtuistungil, seega kohus ei tuvastanud ka kergendavaid asjaolusid. Karistuse eesmärk on mõjutada isikut hoiduma süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki täidabki kohtuvälise menetleja otsus. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 111, 132 p.1 ja § 135 kohus o t s u s t a s: Jätta Kiur Põld kaebus rahuldamata ja Põhja PP Liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse komissar Kairi Palits’a 30.01.2007.a. otsus väärteoasjas nr.2230,07,000155 - muutmata. Kohtuotsusele on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata Riigikohtule kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel, teatades kassatsiooniõiguse kasutamisest kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtunik: