Obsah (11)

§ 310§ 15§ 14§ 289§ 339§ 312§ 63§ 61§ 60§ 296§ 364

1-05-384 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2006 Tartu Kriminaalasja number 1-05-384 (03942800038) Kohtukoosseis Mati Kartau, Ago Kuts

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. jaanuari 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. novembrist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
4. detsembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu (XXXKohtumaja) 11.01.2006 otsusega mõisteti Rainer Stalkov süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi õigeks. Maakohus arutas R. Stalkovile KarS § 356 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 01.-20.11.2003 XXXmaakonnas V vallas U külas T kinnistul, kasutas J.R. , J.M. , O.S. , A.L. ja J.L. abi ning teostas T kinnistu metsaeraldusel 5 ja 12 ebaseadusliku metsaraie, raiudes nimetatud eraldusel metsa hõredamaks kui seda lubavad rinnaspindala või täiuse alammäärad ja ei pidanud kinni lubatud raievanusest, millega tekitas keskkonnale olulise kahju summas kokku 33 623 krooni. Kahju arvestamisel on aluseks võetud Vabariigi Valitsuse 08.06.1999 määrusega nr 186 kinnitatud Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvutamise määrade punkti 2 alusel lisa tabel 1 „Metsa raiumise korral raieõiguseta või kohas, kus raie tegemise õigust ei ole, või metsaseadusega keelatud viisil, samuti puude või põõsaste hävitamise või kahjustamise korral rakendatavad kändude läbimõõdust tulenevad keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrad”. R. Stalkov rikkus 09.12.1998 metsaseaduse (edaspidi MS) § 20, mille kohaselt on lubatud üksnes MS §-des 12-14, 16-19 ja 34 nimetatud raied. Teostatud raie ei vasta ühelegi nimetatud raietest. Harvendusraie tegemisel on R. Stalkov rikkunud MS § 17 lg 2 , mille kohaselt võib harvendusraiet teostada metsas, mille keskmine rinnasdiameeter on vähemalt 6 cm ja täius ning rinnaspindala lubatud alammäärast suurem. Rinnaspindala ja täiuse alammäärad on kinnitatud keskkonnaministri 01.04.1999 määrusega nr
8. T kinnistu metsaeraldusel 5 on 50-aastase II boniteedi männipuistu rinnaspindala viidud alla lubatud alammäära 0,5 ha suurusel pinnal 48,7 tm ulatuses, s.o 58 puu võrra ja eraldusel 12 on 30-aastase I boniteedi kaasiku rinnaspindala viidud alla lubatud alammäära 0,1 hektaril 5,0 tm, s.o 14 puu võrra, millega on keskkonnale tekitatud kahju kokku 33 623 krooni. Lageraie teostamisel eraldusel 5 ja 12 on R. Stalkov rikkunud 09.12.1998 MS § 13 lg 4 p 3, mille kohaselt nooremate kui 100-aastaste männipuude, 80-aastaste kuusikute ja 70-aastaste kaasikute lageraie on keelatud, välja arvatud juhul, kui nende I rinde täius on omanikust sõltumata põhjusel langenud keskkonnaministri määrusega nr 57 11.07.2003 näidatud täiuseni või sellest madalamale. Eraldusel 5 on endise omaniku süü tõttu 41-80-aastase II boniteedi männipuistu täius 0,3 (lageraiet lubav maksimaalne täius – 0,45) ja eraldusel 12 on endise omaniku süü tõttu kuni 40-aastase I boniteedi kaasiku täius 0,3 (lageraiet lubav maksimaalne täius – 0,4). Keskkonnale tekitatud kahju, summas 33 623 krooni tuleneb MS §-st 56 lg 3 p
9. Süüdistatav R. Stalkov end temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. 2 Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole R. Stalkovi võimalik käsitleda T kinnistul toimunud raietööde üldjuhina, kellel lasus kontrollikohustus raie seaduslikkuse üle, mistõttu ta ei saanud ka toime panna vahendlikult KarS § 356 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Kohtus uuritud tõendite põhjal selgus, et raie vahetuteks teostajateks olid raietöölised J.L. , J.R. , A.L. , O.S. ja J.M. , neist esimesed kolm teostasid raie kinnistu eraldusel 12, raiudes sinna puidu väljaveoks tee ning O.S. ja J.M. tegid raiet eraldusel
10. Seega pidi R. Stalkov KarS § 356 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks vahendlikult, raietööliste abil, soovima või vähemalt möönma, et raietöölised teostaksid ebaseadusliku raide ning olema suuteline nende tegevust valitsema ülekaaluga. Kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist isegi asjaolu, et R. Stalkov oli teadlik raiet keelavast otsusest. Kuigi I.E. väidab, et ta andis kogu raiet puudutava dokumentatsiooni, sealhulgas ka keelava otsuse üle R. Stalkovile, ei ole tõendatud, et R. Stalkov üksikasjalikult dokumentatsiooniga ka tutvus. Temal ei olnud ka sellist kohustust, sest tõendatud ei ole raie seaduslikkuse kontrollikohustuse üleminek raieõiguse omajalt I.E. t süüdistatavale R. Stalkovile. Nii I.E. kui ka R. Stalkov kinnitavad, et R. Stalkovi ülesandeks oli küll raie korraldamine, mis seisnes tööliste otsimises, puidu väljaveos ning äraveo korraldamises, kuid raie seaduslikkuse eest pidid vastutama ikkagi konkreetsed teostajad (töölised). Nemad aga juhindusid, nagu nende ütluste põhjal kohtuistungil saab järeldada, metsateatisest, kus olid märgitud ka eraldised, millel hiljem raie keelati. Just I.E. , kes raie teostamise ajal omas raieõigust T kinnistul ja kellele raieõiguse võõrandaja poolt oli teatavaks tehtud osaline raiete keelamine, oli kohustus jälgida raiete toimumise seaduslikkust. Tunnistaja J.L. on kinnitanud, et temale anti enne raiet üle metsateatis, milles oli planeeritud raie ka eraldustel 5 ja
11. J.L. on nimetatud metsateatise koos raieõiguse võõrandamise lepingu ja metsade plaaniga esitanud uurijale (tl 66-69). Teised koos temaga töötanud isikud töötasid juba J.L. lt saadud juhiste alusel. Samuti on eraldustel 5 ja 6 töötanud O.S. ja J.M. teostanud raie R. Stalkovilt saadud metsateatiste alusel. Neid ei informeeritud raiet keelavast otsusest ja kohus on seisukohal, et nad ei olnud kohustatud ega võimelised konkreetses olukorras ka ise hindama raie seaduslikkust. Kuna R. Stalkov ei ole on süüdi KarS § 356 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, tuleb ta selles süüdistuses õigeks mõista.

§ 310

lg 2 alusel tuleb Eesti Vabariigi poolt esitatud tsiviilhagi puude ebaseadusliku raiega looduskeskkonnale tekitatud kahju summas 33 623 krooni nõudes jätta läbi vaatamata. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuur ja Keskkonnainspektsiooni Võrumaa osakonna XXXbüroo paluvad tühistada Tartu Maakohtu 11.01.2006 otsuse ja teha uue otsuse, millega tunnistada R. Stalkov süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 300 päevamäära, s.o 15 000 krooni ning välja mõista keskkonnakahju 33 623 krooni. Apellatsioonide põhjenduste kohaselt ei ole kohtuotsus seaduslik kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kohtu järeldus, et R. Stalkovi ülesandeks oli küll raie korraldamine, mis seisnes tööliste otsimises, puidu väljaveos ning äraveo korraldamises, kuid samas ei ole tõendatud raie seaduslikkuse kontrollikohustuse üleminek I.E. t R. Stalkovile, on vastuolus kohtuistungil tuvastatud faktiliste asjaoludega. Riigikohtu 27.09.2005 otsuse nr 3-1-1-93-05 Toomas Vaide süüdistusasjas KarS §-de 199 lg 1 ja 22 lg 3 järgi on kontrollikohustuslasena käsitletav raietööde teostamise üldjuht. On tõendatud, et R. Stalkov oli raietööde teostamise üldjuht, kes pani kuriteo toime vahendlikult. R. Stalkov pani ebaseadusliku metsaraie toime tahtlikult ja vahendlikult, valitsedes teisi isikuid (s.o raietöid teostanud isikuid J.R. i, J.M. it, O.S. , A.L. 3 t ja J.L.

1. t)ülekaaluka teadmisega. R. Stalkov viis raietöölised eksitusse nii, et ärakasutatud isikud teostasid oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani, kuna R. Stalkov oli teadlik raiet keelavast otsusest eraldustel nr 5 ja 12. R. Stalkovi ütlused, et tema ei organiseerinud T kinnistul raietöid ega olnud teadlik raiet keelavast otsusest, on ümber lükatud tunnistajate J.L. , J.R. i, A.L. , O.S. , J.M. i ja I.E. ütlustega. Kohus on asunud seisukohale, et kuigi I.E. andis kogu raiet puudutava dokumentatsiooni üle R. Stalkovile, ei ole tõendatud, et R. Stalkov üksikasjalikult dokumentatsiooniga tutvus. MS § 33 kohaselt on metsa raiumine hinnatav tervikliku protsessina, mis sisaldab erinevaid tööetappe, esmalt puude langetamist, millele järgneb kas vahetult või hilisemalt puude koondamine. Kohtus uuritud tõendite alusel saab teha järelduse, et R. Stalkov kutsus raietööle raietöölised, viibis piiride ettenäitamise juures, kontrollis raietöid, maksis raietöölistele töötasu, andis metsatöölistele dokumendid raie kohta. Tunnistaja I.E. on kohtus 22.11.2005 üheselt väitnud, et oli kokku lepitud R. Stalkoviga, kes pidi organiseerima raie ja väljaveo. Eelpool nimetatud tegevused on raietööde teostamise üldjuhi funktsioonideks. Vastuväited apellatsioonile R. Stalkovi kaitsja palub jätta apellatsiooni rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on apellatsioon põhjendamatu. Süüdistuses, mille alusel R. Stalkov anti kohtu alla, ei ole viidet vahendlikule täideviimisele, sellele, et R. Stalkov valitses metsaraiet ülekaaluga - ülekaaluka teadmisega, psüühilise või füüsilise sunniga jms. Ülekaaluga valitsemine peab olema süüdistuses määratletud: peab olema näidatud, milles konkreetselt seisneb süüteo täideviimise vahendlikkus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-83-01). Konkretiseerimata süüdistus rikub süüdistatava kaitseõigust. Süüdistuse kohaselt kasutas R. Stalkov ebaseadusliku metsaraie toimepanemisel viie raietöölise abi. Faktiliselt seisnes abi süüteo koosseisu realiseerimises. Ebaseaduslik metsaraie on spetsiifilise töökirjeldusega süüteokoosseis. Spetsiifiliseks tööks on metsa raiumine, s.o kasvavate puude mahavõtmine. Metsa ebaseaduslik raiuja vabaneb vastutusest ainult juhul, kui ta õiguslikus mõttes ei pane toime süütegu: ei ole subjekt, tegutseb tahtluseta, on eksimuses, teda kasutatakse ära kuriteo täideviimiseks, s.o ta on teo toimepanemise vahend. Ainult sel juhul saab rääkida süüteo vahendlikust täideviimisest. Käesolevas kriminaalasjas on kolme raiujat (J.L. t, J.R. i, A.L.
2. t)karistatud väärteo (MS § 56, 59 lg 1) toimepanemise eest. J.L. suhtes tehtud otsus avaldati ka kohtuistungil. KarS § 23 kohaselt on väärteo puhul karistatav üksnes täideviimine, seega ei olnud vähemalt kolm R. Stalkovi poolt metsatöödele kutsutut süüteo vahendid, vaid täideviijad. Apellatsioonis on neid hinnatud kui vahendeid. R. Stalkovile raietööde üldjuhi funktsioonide omistamine on põhjendamatu, need funktsioonid saavad olla vaid metsa raieks andmise töö võtjal (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-9305). Metsa võttis raieks I.E. , kes oli saanud raieõiguse lepingu alusel, kelle nimele olid väljastatud metsateatised ja kes soovis asuda metsa raiuma. Apellatsioonis ei ole tõendeid hinnatud objektiivselt. Ei ole võetud arvesse seda, et raietöölised kutsus R. Stalkov tööle I.E. soovil, et piiride ettenäitamine J.L. le toimus koos I.E. ga, et R. Stalkov maksis raietöölistele I.E. käest saadud raha, et dokumendid metsatöölistele andsid nii I.E. kui R. Stalkov, kusjuures R. Stalkovi käes olnud dokumendid olid saadud I.E. t. Apellatsioonis on ebaõigesti leitud, et R. Stalkovi ütlused, et tema ei organiseerinud T kinnistul raietöid ja ei olnud teadlik raiet keelavast otsusest, on ümber lükatud tunnistajate J.L. , J.R. i, A.L. , O.S. , J.M. i ja I.E. ütlustega. J.L. andis 28.09.05 kohtuistungil ütlusi, et esimest korda käis ta metsas koos R. Stalkovi ja I.E. ga, viimane andis talle ka dokumendid, millised ta uurimise käigus andis edasi uurijale. Kohus avaldas tl 66-69 asuvad 4 dokumendid: lepingu, mille kohaselt on ostetud raieõigus ka eraldusele 5; metsateatise, kus on ette nähtud lageraie eraldustel 5 ja 12. Prokurör taotles J.L. poolt eeluurimisel 09.01.2004 antud ütluste avaldamist. Nende ütluste kohaselt sai tunnistaja dokumendid R. Stalkovilt. Kaitsja taotles tunnistaja poolt 17.12.2003 (s.o enne väärteo eest karistamist) antud ütluste avaldamisest, mille kohaselt dokumendid andis tunnistajale I.E. . Kohtu küsimusele: „Kas mäletate, kes dokumendid siiski andis Teile?“ vastas tunnistaja: „Andis I. minu arust, aga ma ei tea ...“. 22.11.2005 toimunud istungil andis I.E. dokumentatsiooni üleandmise kohta järgmisi ütlusi: „Kogu dokumentatsioon sai Stalkovi kätte või auto peal J.L. kätte, kes raided pidi teostama, jutt rohkem saemehega, R. ka“. Et oleks olnud juttu mingist konkreetsest raiet keelavast dokumendist, ei ole I.E. rääkinud. Samuti ei ole andnud sellekohaseid ütlusi ükski teine tunnistaja. Tunnistaja J.R. ei ole andnud ütlusi, et metsas kontrollis raietöid R. Stalkov. Tunnistaja ütluste kohaselt kutsus teda metsa tööle J.L. , raiekohad näitas J.L. . Tunnistaja ei mäletanud, kas R. Stalkov oli kaasas või ei, küll aga mäletas ta, et puidu väljaveotee (s.o tee eraldisel 12, milleks raiuti maha 14 kaske) „oli üldiselt paika pandud ... meie - Jaanus, mina ka ja kas Rainer ka, ei mäleta“. Prokuröri küsimustele, mida Rainer metsas tegi ja kas ta saemeeste tööd kontrollis, vastas tunnistaja, et ta ei tea, et esimesel korral Rainer vist kontrollis, „rohkem ei tea“. Tunnistaja A.L. (nagu ka J.R. ) tegi seadusliku raie eraldisel 13, ebaseaduslik oli eraldisele 12 rajatud väljaveotee. Tunnistaja ütluste kohaselt käis R. Stalkov metsas siis, kui tehti seaduslikku raiet. Samuti andis tunnistaja ütlusi selle kohta, et ta nägi A.L. käes raiedokumenti, „mis pärast ei vastanud dokumendile, mis nägime keskkonnaametis“. Tegemist oli metsateatisega, mille J.L. eeluurimisel 17.12.2003 (tl 81) ja kohtus antud ütluste kohaselt sai I.E. t. Tunnistaja J.M. pidas oma ütluste kohaselt (11.01.2006 istung) raiet seaduslikuks ja tegi seda teatise alusel. Teatis oli täidetud ja R. Stalkovile raie seaduslikkuse tõendamiseks antud I.E. poolt. Tunnistaja ütluste kohaselt oli R. Stalkov metsas kas 10 minutit või tund. Tunnistaja O.S. eeluurimisel antud ja kohtus (11.01.2006 istungil) avaldatud ütluste (tl 79) kohaselt töötas ta metsateatise alusel, mille andis talle R. Stalkov ja raha maksis talle R. Stalkov. Kohtus ei avaldatud O.S. ütlusi, mille kohaselt R. Stalkov olevat käskinud maha lõigata jämedamad puud eraldisel 5, sellist teksti O.S. tunnistajana ülekuulamise protokollis pole. Tunnistaja I.E. (kohtuistung 22.11.2005) ei mäletanud, millistel eraldistel raiet tuli teha, ühtteist meenus talle pärast metsamaade plaaniga tutvumist. Ta seletas, et arutati väljaveoteede tegemist „... siis läbi 12“. Samuti andis ta ütlusi, et R. Stalkoviga oli kokkulepe, et viimane organiseerib raie, väljaveo ja materjali Võrru. Maksma pidi tunnistaja, aga läbi Raineri. Prokuröri küsimusele: „Kuidas omavahel oli kokkulepe, kes pidi hea seisma, et raie oleks seaduslik?“ vastas tunnistaja: „See tundus loogiline, et nii tehakse. Saemehel olid piirid teada ja kaardid tema käes ning prof. saemees peab teadma ... Ei oska öelda, kas kellegi hooletus või saemeeste ahnus ja ei näe Stalkovil põhjust üleorganiseerimiseks. Mis kasu ta oleks saanud? Ja veel mina, et piiritsoonis kuskil hakata lageraiet tegema, kus on keelatud, see on absurdne“. Prokuröri küsimusele, kes pidi raietöölistele eraldised näitama, vastas I.E. : „Ma näitasin esimesele, sai aru, sai aru ka kaardist“. Seega ei anna ühegi tunnistaja ütlused alust pidada R. Stalkovit raietööde teostamise üldjuhiks: tema ei olnud isik, kellele oli metsa raieõigus; raie alguses näitas piirid raiujale I.E. , kellele kuulus ka raieõigus; R. Stalkov viibis raiekohal lühikest aega; tasu maksis metsatöölistele I.E. R. Stalkovi kaudu; dokumendid, mis kõiki segadusse ajasid, sai nii tema kui saemehed I.E. t. R. Stalkovil puudus metsatöö-kogemus. Vastavad kogemused olid olemas saemeestel. Nad töötasid valdkonnas, mida reguleerivad normid on karistusõiguslikult tagatud. Seega pidid nad teadma metsaseaduse ja metsakaitse eeskirjade sätteid. Sellised isikud ei saagi olla ebaseadusliku metsaraie vahenditeks. 5 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohus tühistas 29.03.2006 otsusega Tartu Maakohtu 11.01.2006 otsuse ning tegi uue otsuse, millega tunnistas süüdi R. Stalkovi KarS § 356 lg 1 järgi ja karistas teda rahalise karistusega 300 päevamäära, s.o 15 000 krooni ning mõistis R. Stalkovilt välja 33 626 krooni tekitatud keskkonnakahjude katteks. Ringkonnakohtu istungil jäid prokurör ja Keskkonnainspektsiooni XXXBüroo esindaja apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Kaitsja leidis, et Tartu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus, ära kuulanud prokuröri, kannatanu esindaja, kaitsja ning tutvunud kriminaalasjas kogutud ja maakohtus kontrollitud tõenditega, leidis, et Tartu Maakohtu 11. 01.2006 otsus kuulub tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, mille kohaselt R. Stalkov ei olnud üldse teadlik raiet keelavast otsusest. Tunnistaja I.E. ütluste kohaselt andis ta R. Stalkovile üle kogu raiet puudutava dokumentatsiooni, sealhulgas ka raiet keelava otsuse. Raie keelamine oli kirjas ka kinnitatud metsateatisel. R. Stalkov on vastastamisel I.E. ga tunnistanud, et võis enda kätte saada ka raiet keelava otsuse. Samas pidi R. Stalkov, kes asus raiet organiseerima, ise eelnevalt veenduma raie seaduslikkuses. Eelkõige pidi ta veenduma selles, et on olemas kinnitatud metsateatis raie teostamiseks. Tunnistaja J.L. on tunnistajana ülekuulamisel kinnitanud, et I.E. ja R. Stalkov näitasid talle metsa plaani ja soovisid eraldistelt 5 ja 6 lageraiet. Kuna mets oli üsna hõre, siis ta keeldus sealt lõikamast. Ta oli nõus teostama raiet eraldisel 13. R. Stalkovi käsu kohaselt lõikasid nad maha ka eraldisel 12 asuva kasesalu. Tema kätte andis R. Stalkov metsateatise ja muud paberid ja kinnitas, et metsateatis on registreeritud. R. Stalkov käis metsas ja teadis, kust mehed lõikavad. Eraldisel 5 teostasid raietöö teised mehed. Ringkonnakohus leidis, et tunnistaja J.L. ütlused kinnitavad, et R. Stalkov oli teadlik ebaseaduslikust metsaraidest. Kuna tunnistaja J.L. keeldus tegema raiet eraldisel 5, kuna see oli hõre, siis oleks pidanud R. Stalkovil tekkima kahtlus seal teostatava raide seaduslikkuses. Vaatamata sellele R. Stalkov organiseeris sellele eraldisele lõikama O.S. ja J.M. i, andes nende kätte kinnitamata metsateatise, mille kohaselt oli seal eraldisel raie lubatud. Kõik raietöölised on kinnitanud, et nendele andis korraldusi ja maksis töötasu R. Stalkov. Seetõttu ringkonnakohus leidis, et metsa raiet organiseeris ja korraldas R. Stalkov. Seega oli tema kohustuseks kontrollida ka raide seaduslikkust. Alusetud on väited, et raie seaduslikkuse eest pidid vastutama raiet teostavad isikud. Nende kätte anti dokumendid, mille tõele vastavust kinnitas R. Stalkov. Kuna J.L. keeldus eraldisel 5 ebaseaduslikku raide teostamisest, siis organiseeris R. Stalkov seda teostama teised mehed. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus maakohtuga, et I.E. oli kohustus kontrollida raide seaduslikkust. I.E. , olles andnud kõik raiet puudutavad dokumendid üle R. Stalkovile, oli alus eeldada seda, et viimane kontrollib ka raide seaduslikkust, kuna pidi raiet organiseerima. Ringkonnakohus leidis, et antud juhul on tegemist vahendliku täideviimisega valitsemisel teadmisega. R. Stalkov tekitas raiet teostavatele isikutele kujutluse, et tegemist on seaduslikku raiega. Samas pidi ta vähemalt peale J.L. keeldumist raiet teostada eraldisel 5 möönma, et sellel eraldusel on tegemist ebaseadusliku raidega. Seega tegutses R. Stalkov vähemalt kaudse tahtlusega. Lageraide teostamisel rikkus R. Stalkov Metsaseaduse § 17 lg 2, mille kohaselt võib harvendusraiet teostada metsas, mille keskmine rinnasdiameeter on vähemalt 6 cm ja täius ning rinnaspindala lubatud alammäärast suurem. Lageraie teostamisel eraldusel 5 ja 12 on R. Stalkov rikkunud Metsaseaduse § 13 lg 4 p 3, mille kohaselt nooremate kui sajaaastaste männipuude, kaheksakümneaastaste kuusikute ja seitsmekümne aastaste kaasikute lageraie on 6 keelatud, välja arvatud juhul, kui nende I rinde täius on omanikust sõltumata langenud keskkonnaministri määrusega nr 57 11.07.2003 näidatud täiuseni või sellest madalamale. Antud eraldistel olid need lubatust madalamad omaniku süül. Seega kuulub R. Stalkov süüditunnistamisele KarS § 356 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas ringkonnakohus kõikide KarS § 56 toodud asjaoludega. R. Stalkov on varem kriminaalkorras karistamata. Vastutust raskendavad ja kergendavad asjaolud tema puhul puuduvad. Ringkonnakohus leidis, et teda tuleb karistada rahatrahviga keskmise määra lähedal. Kuna R. Stalkov kuulub süüditunnistamisele, siis kuulub temalt väljamõistmisele ka tekitatud looduskeskkonnakahju 33 623 krooni, samuti sundraha II astme kuriteo eest ja kohtukulud summas 106.40 krooni. Kassatsioonimenetlus. R. Stalkovi kaitsja esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja R. Stalkovi õigeks mõistmist. Kassaatori arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õigust. Nii ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et R. Stalkov ei olnud teadlik raiet keelavast otsusest. Selle väite kinnituseks on kohus viidanud R. Stalkovi ja I.E. vastastamise protokollile, mida maakohtus ei uuritud ega avaldatud ning tegemist on

§ 15lg 2 rikkumisega.

Ja isegi kui eeldada, et R. Stalkov oli raie organiseerija, kes jättis raie seaduslikkuses veendumata, on tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega ettevaatamatusest. Samuti on kohus tunnistaja J.L. ütlusi vääralt tõlgendades jõudnud järeldusele, et raiedokumendid andis talle R. Stalkov. Tegelikkuses tunnistaja selliseid ütlusi andnud ei ole ja kohus on J.L. ütlusi tõlgendanud põhjendamatult R. Stalkovit süüstavatena. Millegagi ei ole tõendatud, et R. Stalkov oli raietööde üldjuht. Töid teostati metsateatiste alusel ning raha maksis töölistele tegelikkuses I.E. , tehes seda R. Stalkovi kaudu. Tasu maksmine kui teojärgne käitumine ei saa aga realiseerida süüteokoosseisu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta on andnud tunnistajate ütlustele maakohtust sedavõrd erineva hinnangu. Kohus on vaid märkinud, et ei nõustu maakohtuga ning esitanud enda seisukohad, jättes märkimata, milles seisnesid esimese astme kohtu vead tõendite hindamisel. Kassaator märgib, et vastavalt süüdistusele pani R. Stalkov ebaseadusliku metsaraie toime tööliste „abi kasutades“. Alles poolte vaidlustes maakohtus taotles prokurör R. Stalkovi süüdimõistmist põhjendusega, et ta pani kuriteo toime vahendlikult, viies raietöölised eksitusse. Kassatsiooni kohaselt on „abi kasutamine“ ja „eksitusse viimine“ karistusõiguslikult aga täiesti erinevad mõisted, mis eeldanuks uue süüdistuse esitamist. Seda aga ei tehtud. Tunnistades R. Stalkovi süüdi kuriteo vahendlikus täideviimises, on tegemist süüdistusaktis esitatud ja maakohtus arutatud süüdistuse radikaalse muutmisega. Sisuliselt on tegemist kohtualuse jaoks üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kassatsioonivastuses palus ringkonnaprokurör Ü. Hõrak jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus piisava täpsusega selgitanud, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel. Tõendite kogum kinnitab üheselt, et R. Stalkov oli raietööde üldjuht, kellel lasus kohustus kontrollida raie seaduslikkust. Tõendite hindamisel ja uurimisel ei ole ringkonnakohus rikkunud

§ 15lg 2 sätteid. Eksitud ei ole ka R. Stalkovi käitumise käsitlemisel vahendliku täideviimisena. Vastavalt Kar

S §-le 21 lg 1 on kuriteo täideviija isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära 7 kasutades. R. Stalkovile esitatud süüdistusaktis on ära toodud vahendliku täideviimise tunnused - kuriteo toimepanemine teisi isikuid ära kasutades ning uue süüdistuse esitamine ei olnud vajalik. Riigikohus tühistas

1. oktoobri 2006 otsusega Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi 2006 otsuse R. Stalkovi süüditunnistamises ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on käesolevas kriminaalasjas üheks esmaseks küsimuseks, kas R. Stalkov oli teadlik raiet keelavast otsusest ning kas I.E. andis tema kätte kogu raietöödesse puutuva dokumentatsiooni. Kui maakohus on andnud sellele eitava vastuse, siis ringkonnakohtu arvates on nimetatud fakt tõendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus selle fakti tuvastamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. See toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise alljärgnevail põhjustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas 3-1-1-67-06 märkinud, et

§ 14

sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt (p 7.1). Seega on selgepiiriliselt määratletud ka tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Nii on kohtuotsuses keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellist seisukohta selgesõnaliselt väljendanud otsuses nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202), märkides, et täitmaks

§-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (p 7). Kirjeldatud nõue ei laiene mitte üksnes ülekuulamisel, vaid ka vastastamisel saadud ütlustele. Ringkonnakohus on enda seisukohtade motiveerimisel aga lubamatult tuginenud kohtueelsel uurimisel toimunud I.E. ja R. Stalkovi vastastamise protokollile. Seda tõendit ei ole kohtuistungitel avaldatud ega ka vahetult uuritud. Seega on tegemist

§ 15lg 2 nõuete eiramisega, millega rikuti R.

Stalkovi kaitseõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja väitega, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt ega ole kõrvaldanud nendevahelisi vastuolusid. Kriminaalkolleegium osundab varasemalt korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). Silmas tuleb pidada sedagi, et

§-s 289 lg 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta 8 eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-52-06 - RT III 2006, 28, 254). Seega tuleneb eeltoodust, et määrava tähendusega on kohtu jaoks just kohtuistungil antud ütlused. Kirjeldatu valguses suhtub Riigikohtu kriminaalkolleegium kriitiliselt ringkonnakohtu väitesse, nagu tuleneks tunnistaja I.E. ütlustest üheselt, et ta andis kogu raiet puudutava dokumentatsiooni, sh raiet keelava otsuse, üle R. Stalkovile. Jääb arusaamatuks, kas kohus peab siinkohal silmas I.E. kohtueelses menetluses või kohtuistungil antud ütlusi. Tema kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised ning ei ole seega hinnatavad otseselt R. Stalkovi süüstavatena (tl 192 jj). Neist ütlustest ei tulene tõsikindlalt, et kõik metsalõikuseks vajalikud paberid anti R. Stalkovi kätte. I.E. peab võimalikuks, et ta võis need anda ka saemehele. Sellises olukorras peab kohus vältimatult lahendama ka tunnistaja usaldusväärsuse küsimuse. Märkigem siinkohal, et I.E. , kui kasvava metsa raieõiguse lepingu sõlmijal ning raieõiguse subjektile dokumentatsiooni üleandjal on tugev puutumus edaspidiselt R. Stalkovile inkrimineeritud tegudega. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlus ei tunne nn potentsiaalse kahtlustatava kategooriat (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-67-06), ei tähenda see, et kõik tunnistajad oleksid tõendusväärtuselt võrdväärsed. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-94-04 - RT III 2004, 27, 293). Järeldust, et I.E. andis kõik dokumendid üle R. Stalkovile, on ringkonnakohus põhistanud ka viitega tunnistaja J.L. ütlustele: "tema kätte andis R. Stalkov metsateatise ja muud paberid ja kinnitas, et metsateatis on registreeritud" (tl 243). Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kohtueelses menetluses on J.L. andnud võrreldes kohtus antud ütlustega oluliselt erinevaid ütlusi, kusjuures J.L. on muutnud oma ütlusi ka kohtueelse menetluse erinevates staadiumites selliselt, et need välistavad teineteist. Seega on ringkonnakohus rajanud oma otsuse tunnistaja J.L. ühtedele kohtueelses menetluses antud ütlustele, jättes täiesti tähelepanuta, kas kriminaalmenetluse erinevatel etappidel pidevalt oma ütlusi muutnud tunnistaja on üldse tõendiallikana usaldusväärne. Viidates veel kord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-52-06 (vt p 10), märgib kohtukolleegium, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ka kassaatori hinnanguga süüdistuse ebakonkreetsusest. Ringkonnakohus on süüdimõistvat otsust motiveerides leidnud, et R. Stalkov pani süüteo toime vahendlikult, valitsedes vahetuid täideviijaid teadmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab siinkohal, et R. Stalkovile vastavalt

§-le 154 lg 3 p 2 esitatud süüdistuses ei ole teo toimepanemise vormi määratletud. Seega ei ole ülaltoodud järelduse tegemine süüdistusaktis toodud süüdistuse alusel võimalik. Karistusõigus eristab rangelt täideviimist ja osavõttu. Kuna menetlusõiguslikult pole võimalik nn alternatiivse süüdistuse esitamine, peab süüdistuses olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemisvormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-3-9-00 - RT III 2000, 20, 220). R. Stalkovile esitatud süüdistus kasutab formulatsiooni "(tööliste) abi kasutades", mis viitab üheselt R. Stalkovile kui vahetule täideviijale ja raietöölistele kui kaasaaitajatele. Vastavalt

§le 268 lg 1 toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, 9 mistõttu tuleb ringkonnakohtu järeldus, et R. Stalkov pani teo toime vahendlikult, lugeda süüdistuse piiridest väljumiseks ja R. Stalkovi kaitseõiguse rikkumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, mida tähendab süüteo vahendlik täideviimine valitsemisel ülekaaluka teadmisega. Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-64-05 - RT III 2005, 26, 272). Asjaolud, millega vahendlik täideviija eesseisjat ehk vahendit valitses, peavad olema süüdistuses määratletud. Ehk teisisõnu süüdistuses peab olema näidatud, milles seisnes konkreetse süüteo täideviimise vahendlikkus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268). Süüteo vahendlik toimepanemine tuleb seega süüdistuses konkreetselt sisustada. Kohtukolleegium kordab kohtuotsuses 3-1-1-130-05 (RT III 2005, 44, 429) väljendatud seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Tähele tuleb panna sedagi, et teo valitsemine ülekaaluka teadmisega on vaid üheks süüteo vahendliku täideviimise võimaluseks. Kohtupraktika kohaselt saab see toimuda ka ülekaaluka tahte või teatud võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-17-03 - RT III 2003, 17, 159). Kriminaalmenetluse seadustiku § 361 p 6 kohaselt toob kriminaalmenetluse olulise rikkumise tuvastamine kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kohtule, kes on menetlusõigust rikkunud. Seetõttu tühistas Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2006 kohtuotsuse R. Stalkovi süüdimõistmises ja karistamises ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu poolt uuel asja arutamisel tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid prokurör ja kannatanu apellatsioonide juurde neis toodud motiividel. Kaitsja palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära prokuröri, kannatanu ja kaitsja, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis annaks alust kohtuotsus tühistada ja kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks saata, nagu seda prokurör apellatsiooniväliselt ringkonnakohtus ühe alternatiivse taotlusena välja tõi, viidates maakohtu otsuses põhjenduste puudumisele. Apellatsioonides ei ole esitatud uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmise tühistamist ja süüdimõistva otsuse tegemist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 211-212). Seejuures on otsuses antud hinnang prokuröri ja kannatanu taotlustele süüdistatav KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada ja temalt keskkonnale tekitatud kahju välja mõista, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 200-201). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonides (lk 214-217 ja 224-226), kus leitakse, et kohtuotsus ei ole seaduslik kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse ebaõige 10 kohaldamise tõttu. Prokurör leiab, et maakohtu järeldused, mille kohaselt: 1) R. Stalkovi ülesandeks oli küll raie korraldamine, mis seisnes tööliste otsimises, puidu väljaveos ning äraveo korraldamises, kuid samas ei ole tõendatud raie seaduslikkuse kontrollikohustuse üleminek I.E. t R. Stalkovile, 2) raie seaduslikkuse eest pidid vastutama raietöölised, kes ei olnud konkreetses olukorras ise võimelised hindama raie seaduslikkust, mistõttu oli kohustus jälgida raiete toimumise seaduslikkust I.E. , on vastuolus kohtuistungil tuvastatud faktiliste asjaoludega. Prokurör on seisukohal, et maakohus on alusetult R. Stalkovi õigeks mõistnud, sest kohtus uuritud tõendid kinnitavad talle esitatud süüdistust. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri ja kannatanu apellatsioonides esitatud väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega (lk 211-212) R. Stalkovile esitatud süüdistuse tõendamatuse kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab

§ 312

p 1 ja 2 nõuetele, sest otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Vastuseks prokuröri apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

§ 63

lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.

§ 289

sätestab kohtueelses menetluses tunnistaja poolt antud ütluste avaldamise alused ristküsitlusel.

§ 296

sätestab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei.

§ 364

lg 1 p 1 ja 3 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad on sama kriminaalasja uuesti arutavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu R. Stalkovi kriminaalasja käsitleva otsuse nr 3-1-1-89-06 punktis 7 on öeldud, et käesolevas kriminaalasjas on üheks esmaseks küsimuseks, kas R. Stalkov oli teadlik raiet keelavast otsusest ning kas I.E. andis tema kätte kogu raietöödesse puutuva dokumentatsiooni. Vastus sellele küsimusele sõltub maakohtus uuritud tõenditest. Alljärgnevalt Riigikohus käsitleb tõendite esitamise ja hindamise kriteeriume. Riigikohtu viidatud otsuse punktis 8 on öeldud, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seega on selgepiiriliselt määratletud tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Kohtuotsuses on keelatud tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Kirjeldatud nõue ei laiene mitte üksnes ülekuulamistel, vaid ka vastastamisel saadud ütlustele. Riigikohtu viidatud otsuse punkt 11 kohaselt on kohtu jaoks määrava tähtsusega just kohtuistungil antud ütlused. Riigikohus märgib, et kuigi kehtiv kriminaalmenetlus ei tunne nn potentsiaalse kahtlustatava kategooriat, ei tähenda see, et kõik tunnistajad oleksid tõendusväärtuselt võrdväärsed. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. Selles punktis on Riigikohus käsitlenud tunnistaja I.E. ütlusi. Riigikohtu viidatud otsuse punktis 12 on öeldud, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid 11 sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Riigikohus märgib, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Selles punktis on Riigikohus käsitlenud tunnistaja J.L. ütlusi. Riigikohtu viidatud otsuse punkt 13 kohaselt on R. Stalkovile esitatud süüdistus ebakonkreetne, st et süüdistuses ei ole teo toimepanemise vormi määratletud. Riigikohtu viidatud otsuse punktis 14 on märgitud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Lähtudes Riigikohtu otsuse eelpool viidatud punktidest tuleb ringkonnakohtul antud kriminaalasja uuel arutamisel anda hinnang, kas R. Stalkovile esitatud süüdistus leidis maakohtus tõendamist või ei. Maakohus oma otsuses andis eitava vastuse küsimusele, kas R. Stalkov oli teadlik raiet keelavast otsusest ning kas I.E. andis tema kätte kogu raietöödesse puutuva dokumentatsiooni. Maakohus on põhjendanud (lk 212), miks R. Stalkovile esitatud süüdistus ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et maakohtu järeldused vastavad faktilistele asjaoludele. Kohtuistungi protokollist nähtub, et R. Stalkov ei olnud teadlik, et eraldustel 5 ja 12 oli raie keelatud (lk 177-179). Samuti nähtub, et I.E. ei andnud R. Stalkovi kätte kogu raietöödesse puutuvat dokumentatsiooni (lk 192 pöördel-193), sest osa dokumente andis I.E. tunnistaja J.L. le (lk 182-184). Apellatsioonides väidetakse, et R. Stalkovi ütlused, et ta ei olnud teadlik raiet keelavast otsusest, on ümber lükatud tunnistajate J.L. , J.R. i, A.L. , O.S. , J.M. i ja I.E. ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et apellantide väide ei vasta maakohtus kontrollitud tõenditele. Tunnistajad J.L. (lk 182-184), J.R. (lk 184-185), A.L. (lk 185-186), O.S. (lk 79), J.M. (lk 198-200) ja I.E. (lk 192 pöördel-193) ei ole kinnitanud, et R. Stalkov oli teadlik raiet keelavast otsusest. Eeltoodust ja R. Stalkovile esitatud süüdistuse ebakonkreetsusest (ei ole teo toimepanemise vormi määratletud) tulenevalt on alusetu prokuröri apellatsioonis toodud väide, et R. Stalkov oli raietööde teostamise üldjuht, kes pani kuriteo toime vahendlikult, valitsedes raietöölisi ülekaaluka teadmisega, viies nad eksitusse nii, et ärakasutatud isikud teostasid oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani, kuna R. Stalkov oli teadlik raiet keelavast otsusest eraldustel nr 5 ja 12. Kuna R. Stalkovile esitatud süüdistus ei leidnud tõendamist, siis maakohus õigustatult mõistis ta õigeks. Mati Kartau Ago Kutsar 12 Viivi Tomson